← Eesti

3-15-2498/29

Obsah (4)§ 184§ 182§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabriigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2498 Haldusasi G. B. kaebus Tallinna Vangl

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla valvur Urmas Linno koostas 06.07.2015 ettekande, mille kohaselt ei allunud kinnipeetav G.B. samal päeval kella 23:25 ajal antud korraldusele lülitada laevalgusti välja. Valvur lülitas ise laevalgusti välja, mille peale kinnipeetav G.B. lülitas selle uuesti põlema. Valvur informeeris G.B.t võimalusest kirjutada seletuskiri, mille peale kinnipeetav karjus ebasündsalt vene keeles („mnje vsjo pohhui“). 3-15-2498
  2. Tallinna Vangla algatas valvur U. Linno ettekande alusel kinnipeetav G.B.e suhtes distsiplinaarmenetluse ning määras talle 06.08.2015 käskkirjaga nr 5-2/1040 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud "Tallinna Vangla kodukord"(edaspidi Kodukord) punkti 1.11.
  3. ja vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest karistuseks ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega katseajaga kolm kuud.
  4. Kinnipeetav G.B. esitas 06.08.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 06.08.2015 käskkirja nr 5-2/1040 kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Vangla jättis 09.09.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/22543-7 vaide rahuldamata.
  5. Tallinna Halduskohtule saabus 23.09.2015 G.B.e kaebus, milles ta palub tühistada Tallinna Vangla 06.08.2015 käskkiri nr 5-2/1040 (tl 1–3; tõlge tl 21–21p).
  6. Tallinna Vangla esitas 09.11.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ning 21.01.2016 täiendava selgituse kaebajale varem määratud distsiplinaarkaristuste kehtivuse kohta (tl 106–107). Kaebaja on esitanud täiendavad sesiukohad 16.12.2015 (tl 71–72, tõlge tl 76) ning 21.12.2015 (tl 77–84, tõlge tl 96–97). POOLTE SEISUKOHAD
  7. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse esitades kaebuses ja selle täienduses järgmised seisukohad. määramise käskkirja tühistamist, 6.
  8. Kaebaja ei nõustu tema kohta koostatud ja distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud ettekandega ning selgitab järgmist. Juhtunu toimumise ajal (06.07.2015) kirjutas kaebaja kambrikaaslane A. E. 7 tundi kaebust Riigikohtusse ning lõpetas umbes kell 23.
  9. Pärast seda asus kirjutama dokumente kohtusse kaebaja. Ametnikud on võtnud kuritahtlikult kambrist ära lugemiseks ja kirjutamiseks ettenähtud öölambid, mis rippusid kambri seintel. Seetõttu peab sisse lülitama üldvalgustuse, kui on vaja kirjutada midagi pimedal ajal pärast öörahu algust. Samal ajal läksid teised kinnipeetavad kambrist tualetti. Kell oli 23.
  10. Vahetuse korrapidaja U. Linno tuli ja hakkas valgust välja lülitama. Kaebaja selgitas, et kirjutab kohtusse ning ei ole tema süü, et vangla võttis ainult selle kambri öölambid ära Seetõttu ei saa muidu kirjutada, kui tuleb sisse lülitada üldvalgustus. Valvur U. Linno ei tahtnud isegi kuulata. Kui valvur tule välja lülitas, siis lülitas kaebaja selle tagasi sisse, selgitades, et peab kirjutama. 6.
  11. Kaebaja ei rääkinud ebatsensuurselt, vaid lihtsalt ei nõustunud ametnik U. Linnoga.. Korrapidaja on esitanud ebaõige väite. Igakord, kui toimub vaidlus valvevahetusega, kirjutavad ametnikud raportid, et kaebaja justkui sõimavat vene keeles ebatsensuurselt. Varasemalt on kaebaja samasuguse ebaõigluse tõestamiseks pidanud rakendama äärmuslikke abinõusid: õmblema kinni oma suu ja kuulutama protestiks näljastreigi. Pärast seda vangla tühistas selle ettekande. 6.
  12. Kaebaja kambrikaaslased V. K. ja A. E. kirjutasid vanglale oma seletuskirjad. Kinnipeetavatelt võetavad seletuskirjad on üksnes formaalse iseloomuga ning distsiplinaarmenetluses vangla neid ei arvesta. Seejuures ei täpsusta vangla kunagi teistelt kinnipeetavatelt seletuskirju võttes, mida peab kinnipeetava seletuskirjades täpsustama ning milleks vangla seda küsib. Distsiplinaarmenetluses usutakse ainult vanglaametnikku. 2

(8)3-15-2498 6.
  1. Kaebaja märkis 16.12.2015 seisukohas, vangla vastuse lisaks olev distsiplinaarkaristuste loetelu sisaldab ka karistamiskäskkirju, mis on kohtu poolt tühistatud (Tallinna Vangla 31.10.2013.a. käskkiri nr 1591-D; Tallinna Vangla 16.10.2013.a. käskkiri nr 1525-D). 6.
  2. 21.12.2015 seisukohas märkis kaebaja järgmist. 6.5.
  3. Kaebaja ei lülitanud valgust sisse, vaid kambrikaaslane A. E. Valguse kustutamine on valves oleva vahetuse, mitte kinnipeetava kohustus. U. Linno nägi A. E. kirjutamas ja valgustust põlemas, kuid märkuse tegi alles siis, kui kaebaja asus kirjutama.Vangla on valgusteid ära võttes tekitanud kinnipeetavatele kahju (haldusasi nr 3-15-1228). 6.5.
  4. U. Linno ei võtnud seletuskirja. Kaebaja ei öelnud midagi ebatsensuurset, vaid lihtsalt pani tule uuesti põlema ning selgitas ka põhjust. Kaebaja sõnul provotseerivad vanglaametnikud sageli rikkumiste toimepanemist. Vangla päevakavas on liiga pikk aeg magamiseks, arvestades, et kinnipeetavad pole mingi tegevusega hõivatud. Valvurid ei arvesta, et kinnipeetavad peavad oma vastused kirjutama kohtu antud tähtaja jooksul.
  5. Vastustaja palub jätta enda kanda. Vastustaja väidab järgmist. kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja 7.
  6. VangS § 67 punkti 1 alusel on kinnipeetav kohustatud täitma vanglateenistuse ametnike seaduslikke korraldusi. Vanglaametniku U. Linno 06.07.2015 ettekandest nr 1876 nähtuvalt anti kaebuse esitajale selge korralduse kustutada kambris öörahu ajal üldvalgustus (kell 23:25), mida G.B. täitmast keeldus, misjärel kustutas ametnik valgustuse ise. G.B. lülitas seejärel valgustuse uuesti sisse ning keeldus jätkuvalt korraldust täitmast. Ettekandest nähtuvalt informeeris U. Linno kaebuse esitajat ettekande kirjutamise ning selgituste andmise võimalusest, millele G.B. reageeris karjudes ametnikule „mnje vsjo pohhui“ (ilmselgelt venekeelne ebatsensuurne väljend). 7.
  7. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust üldjuhul eeldatakse. Vastasel korral muutuks kinnipidamisasutuses distsipliini tagamisel raskeks. Neljandas üksuses, kus kaebaja viibis, oli öörahu kell 22:00 – 06:00 ja kinnipeetav on kohustatud seda järgima. Öörahu eesmärgiks on tagada kõigile Vanglas viibivatele isikutele 8-tunnine uneaeg ja võimalus end korralikult välja puhata. Kambris on tavaliselt 4-5 isikut ja tuleb lasta teistel kinni peetavatel isikutel rahulikult puhata ning arvestada, et tegevus häirib magada soovijaid. Distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse materjalidest nähtuvalt ei olnud korraldus kaebajale arusaamatu. 7.
  8. Kaebaja väide, et kambrikaaslased (A. E. ja V. K.) ei ole antud selgitustes temapoolset viisakusreeglite rikkumist välja toonud, vastab tõele, kuid ei tõenda, et kaebaja ebaviisakat väljendit valvuriga suhtlemisel ei kasutanud. Kambrikaaslased kirjeldasid oma sõnadega kõnealust intsidenti. Samuti on võimalik, et kambrikaaslased peavad taolist suhtlusstiili vanglaametnikega aktsepteeritavaks ega pidanud seda vajalikuks kirja panna. 7.
  9. Distsiplinaarmenetluse käskkirjast nähtub, et menetleja on distsiplinaarmenetlust läbi viies arvesse võtnud ja analüüsinud nii kaebuse esitaja selgitusi kui ka kaebaja kambrikaaslaste poolt antud ütluseid. Kaebaja poolt ebatsensuurse väljendi kasutamine vanglaametnikuga vesteldes ning sellest tuleneva kohustuse (järgida suhtlemisel kõiki üldtuntud viisakusreegleid) rikkumine, on tõendatud U. Linno 06.07.2015 kirjutatud ettekandega. Vanglaametnikul puudub igasugune motiiv ja vajadus valeettekande esitamiseks. Kaebajale on määratud ka varasemalt distsiplinaarkaristused vanglaametnike korraldustele allumatuse ning ebaviisaka suhtlemisstiili kasutamise eest, seega on põhjust ettekandes esitatut uskuda. 3
(8)3-15-2498 7.
  1. Kinnipeetavate poolt korralduste eiramine on kinnipidamisasutuses käsitletav tõsise julgeolekuohuna, kuna vähendab ametnike autoriteeti ja innustab kaaskinnipeetavaid sarnaseid käitumismalle omandama. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal oli põhjendatud vajadus öörahu rikkumiseks (vajadus vastata kohtule). Kohus annab tavaliselt vähemalt 30 päeva vastamiseks ning tal oli võimalus vastus kohtule koostada oluliselt varem, kui viimasel õhtul või lõpetada pärast öörahu lõppemist, järgmisel hommikul. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. Kinnipeetava seesugusele käitumisele peab järgnema karistus, mis vastab tema rikkumisele ning annab sõnumi, millised tagajärjed võivad olla edasistel distsipliinirikkumistel. 7.
  2. Kaebajat on menetluse alustamisest informeeritud ning antud võimalus esitada omapoolsed selgitused. Menetluse läbiviija on asjaolud välja selgitanud piisava täpsusega ning kaalutlenud karistuse määramisel. Kaebajat on varasemalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest kartserikaristustega. Need ei ole aga täitnud karistuse eesmärki ega suunanud kaebuse esitajat vanglas kehtivat korda järgima. Seega ei olnud eesmärgipärane määrata samalaadset karistust. Ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine katseajaga on rikkumise asjaolusid ja isiku varasemaid karistusi arvestades leebe karistus. 7.
  3. Vastustaja selgitas 21.01.2016 täienduses vastuseks kaebaja väitele ebaõigetest andmetest tema suhtes kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta järgmist. Ebaõiged andmed kohtule kaebuse lisas esitatud väljatrükis (tl 53) on tekkinud infotehnoloogilisel põhjusel väljatrükkimisel. Õige teave kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta oli vastustajale karistuse määramisel teada ja Kinnipeeturegistri vaates olid kõnealused käskkirjad märgitud tühistatuteks (karistused 31.10.2013 käskkirja nr 1591-d ja 16.10.2013 käskkirja nr 1525-d alusel). Liiatigi ei saanuks neil kuupäevadel määratud karistusi pidada kehtivateks ka VangS § 65 lg-t 5 arvestades. KOHTU SEISUKOHT
  4. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.
  5. Karistamise aluseks olnud 06.07.2015 ettekande nr 1876 kohaselt keeldus G.B. kambris nr 33 sama päeva õhtul kell 23:25 ametniku korraldust täitmast ning kasutas ametnikuga suhtlemisel ebatsensuurset väljendit. Tallinna Vangla alustas nimetatud ettekande alusel kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse, mille tulemusena määrati kaebuse esitajale 06.08.2015 antud käskkirjaga nr 5-2/1040 VangS § 67 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristusena ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine kolmekuulise katseajaga.
  6. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale on ette heidetud, et ta ei täitnud öörahu ajal korraldust laevalgustus välja lülitada. Pärast valvuri poolt valgustuse kustutamist süütas kaebaja selle taas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 10 lg 1 kohaselt kinnitab vangla direktor vangla päevakava. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kinnipeetavaile ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg ja oma äranägemisel kasutatav vaba aeg. Vastustaja selgituste kohaselt oli G.B. selle juhtumi toimumise ajal paigutatud Tallinna Vanglas neljandasse üksusesse (kamber 33). Tallinna Vangla kodukorra lisa nr 1.4 „Neljanda üksuse päevakava“ järgi on üksuses kehtestatud öörahu kell 22:00 kuni 06:
  7. Kodukorra punkti 1.11.4 4
(8)3-15-2498 kohaselt on kinnipeetav muuhulgas kohustatud kambri visuaalseks kontrollimiseks viibima öörahu ajal oma magamiskohal, välja arvatud WC kasutamise ajal. Kaebaja ise ei eita korraldusele mitteallumist (valgusti kustutamata jätmist ega ka valgusti uuesti süütamist), kuid tema arvates oli tal selleks põhjendatud vajadus. Kaebaja selgitab, et pidi kirjutama vastuse kohtule, kuid ei saanud seda teha varem, sest enne kirjutas oma kohtudokumente kaaskinnipeetav ja kirjutamiseks on ainult üks sobiv koht ning laualambil puudub elektripirn.
  1. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15 (p18)).
  2. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vanglas kindlaks määratud öörahu eesmärk on tagada vanglas kinni peetavatele isikutele piisav uneaeg ja võimalus välja puhata. Vangla päevakava järgimise kohustus teenib vanglas korra ja julgeoleku säilitamise eesmärki ning tagab kinnipeetavate tervise ja heaolu. Vastustaja märgib põhjendatult, et viibides samas kambris tavaliselt nelja-viiekesi, peavad kinnipeetavad arvestama oma tegevuses sellega, et kaaskinnipeetav saaks vajalikul määral puhata. Kuna eelnevalt viidatud normid välistavad öörahu ajal muud tegevused peale tualeti kasutamise, oli valvuri korraldus laevalgustuse kustutamiseks seaduslik ja ka mõistlik. Asjaolu, et varasemalt on öörahu aja põlev laevalgustus mõnikord tähelepanuta jäänud ja korraldust selle kustutamiseks pole antud, ei muuda kehtival õigusel tuginevat ja mõistlikku korraldust õigusvastaseks ega anna alust pidada seda tühiseks. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et korralduse eiramise õigustuseks ei saanud olla kaebaja kirjeldatud vajadus kirjutada tähtaegselt valmis vastus kohtule. Vastustajal on õigus selles, et üldjuhul annavad kohtud piisavalt pika tähtaja vastamiseks ja kinnipeetav saab oma aega planeerida ega pea jätma vastamist viimasele õhtule. Samuti on vastustaja õigesti välja toonud, et vastust olnuks võimalik lõpetada ka järgmisel hommikul. Pole usutav, et kaebaja saanuks oma vastuse vanglateenistusele veel öösel üle anda. Näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 68 lg 4 kohaselt loetakse vanglas viibiva isiku avaldus kohtule õigel ajal esitatuks, kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. Asutus edastab avalduse kohtule viivitamata. Seega ei oma tähendust kellaaeg, millal kinnipeetav oma kohtule saadetava avalduse vanglale üle annab, sest enamasti on tegemist päevades arvutatavate tähtaegadega. Asjaolu, et mõnel kinnipeetaval on varem olnud lubatud laevalgustust kasutades oma kohtudokumente kirjutada, viitab küll sellele, et vanglaametnikud ei pruugi järjekindlalt olukorda kontrollida, kuid ei õigusta kinnipeetava käitumist eirata korraldust laevalgustus kustutada ega ka valgustuse taas süütamist kinnipeetava poolt. 13. Vanglal on kaalutlusõigus rikkumise määratlemisel raske rikkumisena. Käskkirja kohaselt on tegemist raske rikkumisega, sest korralduse mittetäitmisega riivatakse vanglaametniku autoriteet ning tegu on ohuks distsipliinile ja vangla üldisele julgeolekule. Käskkirjas rõhutati seetõttu ka karistuse hoiatavat mõju, st anda kinnipeetavale märku, et selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25). 5

(8)3-15-2498
  1. Kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama „teie“-vormi. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Ebaviisakas etteheidetav käitumine seisnes praegusel juhul venekeelse ebatsensuurse väljendi karjudes kasutamises olukorras, kus kaebaja ise ei täitnud kohustust valgustit välja lülitada ning pärast valvuri poolt valgusti välja lülitamist süütas selle taas ja reageeris ebatsensuurselt (karjudes) ettepanekule kirjutada seletuskiri.
  2. Kaebaja leiab, et kodukorra punkti 1.11.1 rikkumine (ebatsensuurse väljendi kasutamine) ei ole tõendatud ning märgib, et kambrikaaslastelt võetud selgitustes ettekandes toodud väljendi kasutamist ei mainita. Ebatsensuurse venekeelse väljendi kasutamist suhtluses vanglaametnikuga märkis oma ettekandes vaglaametnik U. Linno (tl 9), kusjuures ebatsensuurset väljendit kasutas kaebaja karjudes. Kaaskinnipeetavad A. E. (tl 13) ja V. K. (tl 13; tõlge tl 38p) on omakäelistes seletustes kajastanud vaid valgustuse välja- ja sisselülitamisega seonduvat ega ole kirjutanud midagi ebatsensuurse suhtluse kohta. Korralduse mittetäitmisele ja vangistusõiguse normide rikkumistele ettekande koostamisega reageerimise kohustus on kõigil vanglaametnikel tulenevalt VangS §-st
  3. Seega tuleb ka eeldada, et vanglaametnikud täidavad oma kohustusi õiguspäraselt ja ettekannetes esitatakse tõest teavet kinnipeetava käitumise kohta. Kohus peab usutavaks vastustaja väiteid, et kaaskinnipeetavad ei ole ebatsensuurse väljendusviisi kohta seletustes midagi märkinud sellepärast, et neile ei esitatud konkreetseid küsimusi, vaid paluti juhtunut lihtsalt kirjeldada. Teisalt on usutav ka vastustaja seisukoht, et kaaskinnipeetavad ei pea ettekandes kajastatud kõnepruuki märkimist väärivaks ega pööra sellele tähelepanu. Kohtul pole alust vanglaametniku ettekande sisus kahelda ning selle usutavust lisab viis, millise pahameelega on kaebaja valvur U. Linno käitumist kirjeldanud 06.07.2015 seletuskirjas ja vaides vanglale (tõlked tl 37 ja 38). Ka karistuse määramisel arvesse võetud kaebaja varasemate distsiplinaarkaristuste hulgas on karistusi nii suhtlemiseeskirjade rikkumise ja väärikust riivavate väljendite kasutamise kui ka korraldustele mitteallumise eest (tl 110). Kuigi kaaskinnipeetavate seletused tõendite kogumit hinnates ei veena selles, et kaebaja pole ebatsensuurseid väljendeid kasutanud, on väär kaebaja järeldus, et selliseid tõendeid kunagi ei arvestata. Vastustaja on neid tõendeid käskkirjas analüüsinud ja neid hinnates teinud oma järelduse.
  4. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p-d 23 ja 24). Samas on kohtupraktikas leitud, et vanglateenistuja suhtes lugupidamatusse käitumisse tuleb suhtuda rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Neist põhimõtetest on lähtunud ka vangla oma hindamisruumi kasutades, määratledes 6
(8)3-15-2498 ebatsensuurse väljendi kasutamist käesoleval juhul suhteliselt raske rikkumisena. Käskkirja kohaselt on viisaka käitumise kohustuse tagamine ja ebatsensuursete väljendite mittelubamine vajalik, et saavutada vangistuse täideviimise eesmärgid ning vastavatele rikkumistele reageerimine aitab vältida karistamatuse tunnet ja tagada distsipliini vanglas. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega.
  1. Kaebaja on väitnud, et vanglaametniku tegevus provotseeris teda etteheidetud viisil käituma. Kohtupraktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud (sh vanglaametniku käitumine) mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll aga võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (Riigikohtu 06.06.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Kohtu hinnangul ei saa pidada provokatiivseks nõudlikkust vanglas kehtivate reeglite järgimiseks korralduste andmisel ning distsiplinaarmenetlustes tuvastatud asjaolude ega ka kaebaja enda esitatud selgituste pinnalt ei ole alust pidada valvur U. Linno käitumist provokatiivseks.
  2. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud VangS § 67 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 süüline rikkumine.
  3. Vaidlustatud käskkirjaga on karistus määratud tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punktile 2 ja § 64 lõikele
  4. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi. Vanglal on kaalutlusõigus rikkumise raskuse määratlemisel ning karistuse määramisel. Käskkirja kohaselt on korralduse eiramise puhul tegemist raske rikkumisega, sest korralduse mittetäitmisega riivatakse vanglaametniku autoriteet ning tegu on ohuks distsipliinile ja vangla üldisele julgeolekule. Ebatsensuurse väljendi kasutamist pidas vastustaja suhteliselt raskeks rikkumiseks. Leides, et teokoosseisud on täidetud, on vastustaja põhjendanud karistamise vajalikkust. Seejuures on vastustaja analüüsinud mõlemat tegu eraldi ja andnud hinnangu nende mõlema raskusele (vt nt ka Riigikohtu 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 (p 15) ja 30.10.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9)).
  5. Karistuse valikul on vastustaja arvestanud tegude iseloomu ja võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (katseaja kohaldamine). Vastustajal on karistuse valikul ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul õiguspäraselt kasutatud. Vastustaja on leidnud, et kuna varasemad kartserikaristused sarnaste tegude eest pole tulemust andnud, on põhjendatud teistsugune karistusliik. Kuna kinnipeetaval pole kambris elektriseadmeid, polnuks käskkirja kohaselt ka tõhus karistus elektriseadmete keelamine. Arvestades valitud karistust (ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine, Vangs § 63 lg 1 p 2) ja asjaolu, et vastustaja kohaldas ka kolme kuu pikkust katseaega, on tegemist leebe karistusega, mis ei pruugi realiseeruda, kui kinnipeetav suudab hoiduda uute distsiplinaarrikkumiste toimepanemisest. Seega ei ole ka määrava tähendusega, kas viisaka käitumise kohustuse rikkumine kujutas endast „suhteliselt rasket rikkumist“. Olukorras, kus süüline rikkumine on tuvastatud, tuleb määratud karistust pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks. Seejuures on käskkirjaga määratud karistus oluliselt leebem sellest, mille kohaldamiseks tegi 7
(8)3-15-2498 distsiplinaarmenetluse protokollis distsiplinaarasja menetleja (kartserisse paigutamine kümneks ööpäevaks).
  1. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 4–5) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks tegudele tuli karistusega reageerida ja miks ta peab valitud karistust sobivaks.
  2. Kohtu hinnangul ei ilmne ka menetluslikke rikkumisi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada. 06.07.2015 ettekande kohaselt pakkus valvur U. Linno kaebajale koheselt korralduse mittetäitmise kohta võimalust seletust kirjutada, kuid sellest kaebaja keeldus ebaviisakalt (tl 9) Kaebaja on juhtunu kohta andnud 09.07.2015 kirjaliku seletuse (tl 10-11; tõlge tl 38). Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite esitada, kuid keeldus protokolli allkirjastamast (tl 8 pöördel). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud ning oma seisukohti ja vastuväiteid esitada.
  3. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSKULUD 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud, kui need on tekkinud, nende enda kanda (

§ 109lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.