← Eesti

3-14-53028/15

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 165§ 157§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2016, Tallinn Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-14-53028 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis maksukorralduse seaduse § 10 ja § 59 lg 2 p 1 alusel ning vastavalt 16.04.2013 korraldusele nr 12.2-3/14669-1, 25.10.2013 korraldusele nr 12.2-3/14669-17 ja 14.01.2014 korraldusele nr 12.2-3/14669-23 Sepmar OÜ käibemaksu ning tulumaksu ja töötajatele tehtud väljamaksetelt tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumisepensioni ning töötuskindlustuse maksete deklareerimise ja tasumise õigust ajavahemikul 01.09.2012 - 30.06.
  3. MTA kohustas 04.11.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/014669-74 Sepmar OÜ-d tasuma täiendavalt käibemaksu summas 9451,59 eurot ning tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 48 121,28 eurot. Sepmar OÜ ja Rekkur Puit OÜ vahel ei ole arvetel kajastatud tehinguid reaalselt aset leidnud ning Sepmar OÜ on teadlikult sisendkäibemaksu mahaarvamisel ja ettevõtluskuludena kajastanud oma raamatupidamises Rekkur Puit OÜ poolt tegelikkuses mittetoimunud tehingute eest esitatud arveid. Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega arvetelt ei selgu, kuidas ja millistest lähteandmetest lähtuvalt maksumus arvele kujuneb ning seda ei osanud ka väidetavate tehingute pooled selgitada. Ei ole eluliselt usutav, et mingi konkreetse töö tegemiseks võetud alltöövõtja ei tea, millal, kus ja milliseid töid ta teostama peab ning mille eest ta vastutab ja tasu saab. Tööde väidetav tegija Rekkur Puit OÜ ei oska anda arvetel näidatud tehingute osas mingeid selgitusi. Maksuhaldur seab kahtluse alla ka arvetel kajastatud summade tegelikkusele vastavuse, sest puudub võimalus veenduda konkreetselt teostatud tööde liigis, koguses ja ulatuses ning isikutes, kes tegelikkuses töid teostasid. Tavapärases majandustegevuses eelneb lepingu sõlmimisele hinnapakkumine ja tehingupoolte vahel aktsepteeritakse hinnakalkulatsioon, mille alusel kujuneb lepinguline tööde maksumus. Rekkur Puit OÜ juhatuse liige DM poolt antud seletusest ei järeldu, et ta oleks esitanud Sepmar OÜ-le hinnapakkumise. Töövõtja esindaja, kes võtab tegelikkuses kohustuse tööde teostamiseks ja allkirjastab selle kohta konkreetse objekti ehituse alltöövõtulepingu, on tavapäraselt teadlik sõlmitud lepingu sisust ning kinnitaks ühtlasi ka lepingu sõlmimist. DM ei kinnita lepingu sõlmimist Rekkur Puit OÜ-ga. Maksuhaldur leiab, et Rekkur Puit OÜ on äriühing, kus reaalset majandustegevust ei toimunud ning Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega väljakirjutatud arvetel puudus reaalne majanduslik sisu. Sepmar OÜ ei ole maksuhaldurile esitanud mingeid dokumente ega tõendeid, mis kõrvaldaksid maksuhalduri kahtluse, et Sepmar OÜ on teadlikult kasutanud oma raamatupidamises Rekkur Puit OÜ rekvisiitidega majanduslikku sisu mitteomavaid arveid. Maksuhaldur on seisukohal, et DM oli samuti üks Sepmar OÜ poolt värvatud, tema kontrolli all tegutsev ja mitteametlikult töid teostav füüsiline isik, kelle ülesandeks võis olla materjalide ja tellingute objektile tarnimine. Rekkur Puit OÜga väidetavatelt tehingutelt sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ei ole alust. Sepmar OÜ kassast sularahas aruandvale isikule AS-le väidetavate laenulepingute alusel teostatud väljamaksete puhul ei ole tegemist laenu andmisega äriühingule UAB Talesa, vaid väljamaksetega, mille eesmärgiks on Sepmar OÜ poolt maksuvabalt raha väljaviimine äriühingust. Väidetav laenu andmine toimus
  4. a-l. Seega ei ole eluliselt usutav, et
  5. al antud laenude kohta koostati alles
  6. a-l lepingud. Kirjalikult vormistatud laenulepingud on koostatud tagantjärele. Sepmar OÜ ja UAB Talesa vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingud (25.09.2012 laenuleping nr 25/09-2012, 31.10.2012 laenuleping nr 31/10-2012 ja 31.12.2012 laenuleping nr 31/12-2012) on üldsõnalised. Sepmar OÜ
  7. a majandusaasta 2

(9)3-14-53028 aruandes ei kajastu väidetavalt äriühingule UAB Talesa antud laen. Samuti ei ole Sepmar OÜ poolt esitatud raamatupidamisarvestuses kajastatud väidetavalt antud laenude osas arvestatud intressi nõuet 31.12.2012 seisuga. Väljamaksed (10 500,00 eurot, 28 861,96 eurot ja 40 000,00 eurot) kokku summas 79 361,96 eurot kuuluvad tulumaksuga maksustamisele kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Sepmar OÜ ei ole esitanud maksuhaldurile algdokumenti november 2012 aruandva isiku avansiaruandel kajastatud väljamakse summas 11 119,76 eurot kohta ega tõendanud, mis on väljamakse sisuks ja kas väljamakse on seotud ettevõtlusega. Maksuhaldur on seisukohal, et väljamakse summas 11 119,76 eurot kuulub maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Sepmar OÜ Swedbank pangakonto nr 221030672818 perioodi 01.01.2013 30.06.2013 väljavõttelt nähtub, et sularahaautomaadi kaudu on välja võetud peamiselt 750 euro kaupa sularaha, samuti on pangakontolt pangakontoris välja võetud erinevas summas sularaha. Maksuhaldur on seisukohal, et Sepmar OÜ on
  1. a kontrollitaval perioodil teinud aruandvale isikule AS-le väljamakseid, mille kohta Sepmar OÜ-l puuduvad algdokumendid (välja arvatud kuludokumentidena esitatud ja hankijatele tasutud sularahaarved). Tõendamata on Sepmar OÜ väide, et arvelduskontolt pidevalt välja võetud raha kasutati vaid ettevõtlusega seotud eesmärkidel. Sepmar OÜ poolt pangakontolt välja võetud raha kasutati
  2. a-l tegelikkuses mitte väidetava laenu andmiseks ja
  3. a-l mitte väidetavalt ärilistel eesmärkidel, vaid Sepmar OÜ erinevatel ehitusobjektidel töid teostanud isikutele töötasu, millelt on tööjõumaksud arvestamata ja tasumata jäetud, maksmiseks.
  4. Sepmar OÜ esitas 04.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 04.11.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/014669-74 osaliseks tühistamiseks käibemaksu määramise osas summas 1672,74 eurot seoses Sepmar OÜ ja OÜ Rekkur Puit vahel toimunud tehingutega ning tulumaksu määramise osas summas 48 121,28 eurot. DM hilisemat käitumist ja väiteid ei saa tõlgendada selliselt, nagu ei oleks OÜ Rekkur Puit reaalselt töid teostanud. DM ja OÜ Sepmar juhatuse liikme suhted halvenesid pärast seda, kui OÜ Rekkur Puit töödega jänni jäi, mistõttu võib DM passiivsus, sh maksuhalduri küsimustele vastamine, tuleneda isiklikest suhetest AS-ga. DM ei ole variisik, tal on ka teisi tegutsevaid äriühinguid ning vaidlus puudub selles, et DM ei saaks äriühingu juhtimisega või ehitusteenuste pakkumisega hakkama. Eesti Kaitsevägi oma 02.09.2014 vastuses kinnitas DM viibimist ehitusobjektil. Puudub vaidlus, et OÜ Rekkur Puit oli vaidlusalusel perioodil registreeritud käibemaksukohustuslasena. OÜ Sepmar näitas tehingute sõlmimisel üles äris nõutavat hoolsust, kontrollis müüja käibemaksukohustuslaseks olemist ning tegutses heas usus. Kaebajal oli põhjust eeldada, et arvel märgitud isik on ka tegelik teenuse osutaja, kaebaja ei vastuta tehingu teise poole maksuseaduste jms täitmise eest. Maksuhaldur ei ole põhjendanud maksueelist. Maksuhaldur ei ole näidanud, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis, mida saavutada püüti. Kui maksukohustuslane pole maksueelist saanud, siis puudub õiguslik alus maksu määramiseks. Maksuhaldur ei ole ka analüüsinud, millist kahju on riik saanud. Puudused laenulepingutes äriühinguga UAB Talesa võivad parimal juhul näidata osapoolte juriidilist ebakompetentsust ja liigset usaldust laenusaaja vastu, kuid ei saa mingil juhul kinnitada maksuhalduri seisukohti. Antud juhul on tähtis laenulepingute olemasolu ja see, et mõlemad osapooled kinnitavad laenusuhet. Ebatäpsused või vead raamatupidamisarvestuses ei saa olla aluseks maksusumma määramisel, eriti juhul, kui kõik asjaolud on loogiliselt selgitatavad ning OÜ Sepmar arvates eluliselt usutavad.
  5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. 3
(9)3-14-53028 Sepmar OÜ teadis, et ehitusteenus ei olnud soetatud arvel näidatud OÜ-lt Rekkur Puit. Tegelikku teenuse osutajat maksuhalduril kontrolli käigus välja selgitada ei õnnestunud, kuid tõenäoliselt oli tegemist füüsiliste isikutega. Selline teadlik tegevus, kus ostja kajastab maksuarvestustes tehingut isikuga, kes ei ole tegelik müüja ja saavutab seeläbi alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, on käsitatav pettusena. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormis vastavalt MKS §-le 150 üle maksukohustuslasele. Maksuotsuses toodu ümberlükkamiseks ei piisa väitest, et DM ütlusi ei saa mingi tõendamata konflikti tõttu usaldusväärseteks pidada. Maksuhaldur on toonud välja tõendite kogumi, mis tekitas temas põhjendatud kahtluse selles, et Sepmar OÜ teadis, et OÜ Rekkur Puit ei olnud tegelikuks ehitusteenuse osutajaks. Sellises olukorras peab kaebaja tõendama, et maksuhaldur eksis. Kaebuses selline sisuline motivatsioon puudub. Maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et UAB Talesa nimel tehtud väljamaksed ei olnud laen, vaid ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kaebaja on maksuotsuses välja toodut vabandanud enda juriidilise ebakompetentsusega, kuid ei ole seejuures esitanud ühtegi põhjendust, mis maksuhalduri järeldused ümber lükkaks. Maksuhalduri seisukohti ei lükka ümber ka tagantjärgi, s.o peale maksuotsuse väljastamist, esitatud laenusummade kättesaamise kinnitused. Kirjeldatud dokumendid on kergesti fabritseeritavad ega sisalda usutavat selgitust, miks väidetav laen just sellistel tingimustel vormistati. 5. Tallinna Halduskohus jättis 23.03.2015 otsusega Sepmar OÜ kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Maksuotsuse p-s 1.5 on maksuhaldur oma hinnangu andmisel tuginenud valdavalt DM ütlustele, mille kohaselt ei tea kaebajaga väidetavalt tehingu teinud ettevõtte esindaja tehingute detaile, ei oska tööde tegemist selgitada ega oska ka eesti keelt, milles dokumendid on koostatud. Nimetatud asjaolust ei piisa iseseisvalt maksupettuse kahtluse eluliselt usutavalt põhjendamiseks. Kaebaja on eriarvamuses (II kd tl 110) selgitanud, et kuna Rekkur Puit OÜ ei saanud oma töödega hakkama, siis leping lõpetati. Kaebuses on kaebaja täiendavalt välja toonud, et seetõttu võis DM motiiviks valeütluste andmisel olla pahameel kaebaja vastu. Tegemist on asjakohase selgitusega, mida maksuotsuses ei ole arvestatud. Samuti on eriarvamuses selgitatud ka seda, et DM-le tõlgiti leping ja lepingu lõpetamine vene keelde suuliselt, millega on ka üks maksuotsuses viidatud vastuoludest vähemalt osaliselt kõrvaldatud. Riigikohus on 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 p-s 14 leidnud, et kohtul tuleb tõendites esinevaid vastuolusid hinnata, veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest või seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja enda juhatuse liige on andnud põhjalikke selgitusi nii lepingute, arvete kui ka tehtud tööde kohta (I kd tl 70 jj, tl 78). Maksupettuse kahtlus ei ole põhjendatud, kui maksupettuse toimepanemist kinnitab peaasjalikult see, et tehingu teine pool tehingu detaile ei mäleta. Kui lubada maksupettuse kahtluse tuvastamist üksnes teise poole puudulike ütluste alusel, võiks see võimaldada maksuhalduri tegevuse ärakasutamist äripartnerile kättemaksmise eesmärgil. See ei tähenda seda, et kohus peaks usaldusväärseks kohtule esitatud DM kirjalikke ütlusi (II kd tl 161, tõlge tl 166). Viidatud ütlustel puudub kuupäev ja selgitus, kellele ja millistel asjaoludel need ütlused antud on. Arvestades nende ütluste olulist erinevust maksumenetluses antud ütlustest, ei saa neid kirjalikke ütlusi ilma olulise põhjuseta pidada sama usaldusväärseks kui maksumenetluses antud ütlused või neist usaldusväärsemaks. 4
(9)3-14-53028 Kohus möönab, et maksupettuse kahtlust tekitab see, et kaebaja projektijuht ei tea Rekkur Puit OÜ-d ega DM (II kd tl 17) ning Rekkur Puit OÜ osalemise kohta puuduvad märked ehitustööde päevikus (I kd tl 108 jj). Samas vastandub neile asjaoludele tellija kinnitus DM viibimise kohta objektil (I kd tl 104), mis on kooskõlas DM ütlustega, et ta siiski mingitel kordadel objektil viibis (vt maksuotsuse lk 18 keskel, II kd tl 22). DM ei ole eitanud tehingute toimumist, vaid on mingil määral nende toimumist ka selgitanud (vt maksuotsuse lk 18). Samas ei ole maksuhaldur seadnud tellija ehk Kaitseväe selgituste sisu kahtluse alla ega ole ka esitanud põhjendust, miks tuleks see selgitus kõrvale jätta. Tõendite ilmselge vastuolu korral, kui ei ole põhjendatud, miks tuleks osad tõendid kõrvale jätta, ei saa maksupettuse kahtlust pidada põhjendatuks. Maksuotsusest ei nähtu ka piisavalt põhjendatuna kahtlus, et kaebaja on teadlikult maksupettuses osalenud. Eeltoodu ei too kaasa siiski Rekkur Puit OÜ osas maksuotsuse tühistamist. Riigikohtu 14.12.2012 otsuses nr 3-3-1-33-12 on selgitatud, et erandjuhtudel on võimalik puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata jätta, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Seega on võimalik jõusse jätta ka puudulikult põhjendatud maksuotsus. Praegusel juhul vastab maksuotsuses tuvastatu Riigikohtu 17.03.2015 otsuses nr 3-3-1-76-14 selgitatud maksukohustuse tekkimise tunnustele. Ka praeguses asjas on maksuhaldur tuginenud maksukohustuse tekkimise alusena käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lg-le 1 ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-le
  1. Kaebajale väljastatud arvetel on tööde kogus „1 tk“ ning puuduvad täiendavad kirjeldused ja aktid (II kd tl 28-31). Ainus akt, mis on maksuhaldurile esitatud, on allkirjastamata (II kd tl 49 pöördel), mistõttu ei ole selle sisu ja autentsus kinnitatud. Seetõttu ei ole võimalik väidetavalt kaebajale osutatud teenust piisavalt identifitseerida ning seega ei ole võimalik arvete ja muude dokumentide alusel piisavalt tuvastada majandustehingu sisu. Tegemist ei ole üksnes raamatupidamisliku ebatäpsusega, vaid maksuarvestuses kohustuslike elementidega. Kuna arved ei kajasta väidetavalt tehtud tehinguid, on käibe- ja tulumaksu määramine KMS § 31 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel lubatud. Et kaebajale osutati teenust, mitte ei võõrandatud kaupu, ei ole võimalik käesolevas asjas tulumaksu määrata ka hindamise teel. Kaebajal on olnud võimalik avaldada arvamust nii viidatud õigusnormide kohaldamisele kui ka arvete ebapiisavusele juba kontrollaktile (lk 18 lõpus, kd II tl 76 pöördel jj) vastates. Kaebaja pole esitanud täiendavaid tõendeid, mis näitaksid vaidlusaluste majandustehingute sisu ja arvandmeid. Võrdlusena toob kohus välja, et Kaitseväele kui tellijale on kaebaja esitanud põhjalikud aktid tehtud tööde sisu kohta (I kd tl 90-93, 99, 101-102). Maksuotsuse resolutsioon on OÜ Rekkur Puit osas käibemaksu ja tulumaksu määramisega seonduvalt õiguspärane ning maksuotsus ei kuulu selles osas tühistamisele. Väidetavalt UAB-le Talesa
  2. a-l tehtud väljamaksed on maksuhaldur lugenud raha maksuvabalt äriühingust väljaviimiseks. Maksuotsuse lk-l 24 toodud hinnangu kohaselt on tegemist kaebaja eesmärgistatud tegevusega. Maksupettuse sisuks ongi maksukohustuslase teadlik ja tahtlik tegevus maksude tasumisest või määramisest kõrvalehoidumisel. Seetõttu kuulub kohaldamisele sama kohtupraktika, mida kohus selgitas kohtuotsuse punktis 6 (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14). Põhjendatud kahtlus ja eluline usutavus on sobivad kriteeriumid ka kaebaja teadliku tegevuse, eesmärgiga viia maksuvabalt raha ettevõttest välja, hindamisel. Maksuhalduri kirjeldatud vastuolud ütlustes ja puudused lepingutes ei ole kõrvaldatavad üksnes viitega poole kogenematusele. Ka kogenematu ettevõtte puhul saab pidada eesmärgiks laenu andmisel siiski kasu saamist, mida vaidlusalustest lepingutest ei nähtu. Maksuhalduri kirjeldatud vastuolud lepingute ja lepingute lisade vahel ei saa olla tingitud kogenematusest, 5
(9)3-14-53028 vaid tähelepanematusest. Sedasorti tähelepanematus on palju tõenäolisem olukorras, kus laenuleping sõlmitakse tagantjärele ja tehingu detaile ei kontrollita. Eluliselt usutavaks võib pidada mõne üksiku eksimuse olemasolu, kuid eksimused maksuotsuses kirjeldatud mahus seavad kahtluse alla tehingu olemasolu. Kaebaja väide teise poole usaldamisest on asjakohatu ka seetõttu, et laenu saaja UAB Talesa seaduslikuks esindajaks on samuti AS, kes ei saanud olla samaaegselt laenuandjana kogenematu ja laenusaajana kogenud ettevõtja, keda laenuandja usaldas. Maksuhaldur on välja toonud piisavalt asjaolusid, mis seavad poolte kinnituste ja tehingu tõendamiseks vormistatud kirjalike dokumentide (lepingud) tegelikkusele vastavuse kahtluse alla. Tehingu toimumist on võimalik seada kahtluse alla ka siis, kui pooled tehingu olemasolu kinnitavad ning tehingu tõendamiseks on esitatud kirjalik leping. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu ega väidet, millega oleks selgitatud vastuolusid kirjalikes dokumentides, raamatupidamises ja isikute ütlustes. Kuigi 21.08.2014 eriarvamuses soovis kaebaja 2-3 nädalat täiendavate dokumentide esitamiseks (II kd tl 110), neid dokumente enne maksuotsuse tegemist 04.11.2014 ei esitatud. Maksuhaldur on soovinud neid dokumente esimesel võimalusel (I kd tl 84) oma 21.08.2014 kirjaga ning maksuotsuse tegemise ajaks oli kaebaja soovitud tähtaeg mitmekordselt möödunud. Seega on maksuhaldur andnud kaebajale piisava tähtaja tema seisukohti kinnitavate tõendite esitamiseks. Ka siis, kui kohtule esitatud tõendeid arvestada (I kd tl 5255), ei kõrvalda need vastuolusid, mida maksuhaldur on maksuotsuses käsitlenud. Nende tõendite esitamiseks kulunud aega ei saa pidada mõistlikuks olukorras, kus UAB-l Talesa ja kaebajal on ühine seaduslik esindaja. Maksuotsus on ka väidetavalt UAB-le Talesa tehtud väljamaksete tulumaksustamise osas õiguspärane. Täiendavalt on maksuhaldur maksuotsuse punktis 1.6.3 ja 1.7 käsitlenud 2012. ja 2013. aastal algdokumendita teostatud väljamakseid. Kohus nõustub maksuotsuse lk-del 34 ja 35 toodud põhjendustega ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete maksustamise osas ega korda neid

§ 165lg 2 alusel.

Maksukohustuslasel on MKS § 56 lg-st 2 tulenevalt kohustus pidada oma tehingute üle arvestust nii, et maksuhalduril oleks võimalik esitatud dokumentide alusel tuvastada, kas ja kuidas on väljamakse isiku ettevõtlusega seotud. Kaebajal pidi sealjuures tekkima kahtlus, et vaja on esitada täiendavaid dokumente, juba kontrollaktiga tutvudes (vt lk 26, II kd tl 80 pöördel). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. OÜ Sepmar palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.03.2015 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kohus on rikkunud kohtumenetluse norme, ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud asjas kogutud tõendeid ning jõudnud seetõttu ebaõigetele järeldustele. Kohtuotsus ei vasta

§ 157lgtest 1 ja 2 tulenevatele nõuetele.

Kohtuotsuse p-s 9 leiab kohus kaebajale üllatuslikult, et kuigi haldusakt on puudulik, ei too see Rekkur Puit OÜ-d puudutavas osas kaasa maksuotsuse tühistamist, kuna esinevad erandlikud asjaolud. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid (Rekkur Puit OÜ arved) ning leidnud, et kaebajal on olnud võimalik vastava asjaolu suhtes oma seisukohti esitada, kuid kaebaja pole seda teinud. Tegemist ei ole asjaoluga, mis maksumenetluse ajaks Sepmar OÜ kontrolli all oli: selleks ajaks olid arved tasutud; kaebajale oli selge, mille eest need esitatud olid, kuid seda puudust kõrvaldada ei olnud enam kaebaja võimuses. Nõustuda ei saa, et arved ei vasta algdokumentidele esitatavatele nõuetele, kuna lepingu, arvete ja akti koosmõjus on 6

(9)3-14-53028 võimalik teenuse identifitseerimine. Teostatud töö on tellija poolt vastu võetud ning pretensioone selles osas pole esitatud. DM ei ole nn variisik. Kohtu seisukoht, et teenust ei ole võimalik piisavalt identifitseerida, on üldsõnaline, kohtu mõttekäik ei ole jälgitav. Kaebaja leiab, et kõik OÜ Rekkur Puit osutatud teenused on eluliselt usutavad ja mõistlikus ulatuses arusaadavad ning identifitseeritavad. Isegi juhul, kui laenulepingud oleksid kirjalikult hiljem vormistatud, kui laen reaalselt välja anti, poleks laenulepingud seepärast tühised või fiktiivsed. Esmatähtis on see, kuidas osapooled soovivad oma suhteid reguleerida ja vormistada. Tähtsust ei oma, et mõlema juriidilise isiku esindajaks oli üks ja sama isik – tehingute tegemisel pidi ta järgima mõlema juriidilise isiku huve võrdselt; väita ei saa, et laen oleks antud seadusevastaselt või majanduslikult kahjulikult. Laenulepingud ei ole tagantjärele vormistatud. Kohtumenetluse käigus on kaebaja esitanud täiendava tõendi laenusuhte kohta, mille kohaselt tunnistab UAB Talesa praegune juhtkond laenusuhet ning täpsustab tagasimaksegraafikut, olles valmis laenu tagastama. Kohus ei ole seda tõendit analüüsinud, kuigi see kummutab seisukoha ASi huvide kohta ning tõendab ka laenusuhet. Puudused laenulepingutes võivad parimal juhul näidata osapoolte juriidilist ebakompetentsust, kuid ei saa kinnitada maksuhalduri seisukohti.
  1. Maksu- ja Tolliamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse p-des 9 ja 10 tooduga, mille kohaselt ei ole võimalik arvete ega ka muude dokumentide alusel konkreetset teenust piisavalt identifitseerida. Kaebaja etteheide selles osas on puudulik ega lükka ümber halduskohtu analüüsi. Samas on OÜ-ga Rekkur Puit seonduvate tõendite hindamisel halduskohtu otsuse p-des 6-8 sisalduv mõttekäik puudulik. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et maksuotsuses sisalduv maksustamise faktiline alus, mille kohaselt ostja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja, ei ole piisavalt põhjendatud. Halduskohus on jätnud hindamata, kas Sepmar OÜ väide, et müüja poolsed ütlused võivad olla käsitatavad äripartnerile kättemaksmise eesmärgil antud valeütlustena, on eluliselt usutav. Kuigi arvestades seda, et kaebaja sõnul lõpetati OÜ-ga Rekkur Puit leping põhjusel, et viimane ei saanud töödega hakkama, on selline asjaolu iseenesest võimalik, ei ole OÜ Rekkur Puit sellise väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Maksuhaldur ei ole jätnud tähelepanuta asjaolu, et tellija on kinnitanud OÜ Rekkur Puit esindaja DM objektil viibimist. Maksuhaldur on selgitanud, et DM ilmselt siiski viibis teatud ajahetkedel objektil, kuid tõenäoliselt oli tegemist kaebaja enda nö musta tööjõuga, kelle ülesandeks võis olla materjalide ja tellingute objektile tarnimine. Eesti Kaitsevägi on kinnitanud, et DM objektil viibimine on registreeritud, kuid OÜ-st Rekkur Puit nad teadlikud ei ole. OÜ Sepmar projektijuht DM ega OÜ Rekkur Puit nimelist isikut ei tea. Samuti ei kajastu OÜ Rekkur Puit ehitustööde päevikus, kes konkreetselt, millal ja missugust tööd tegi. Seega ei ole usutav, et DM viibis objektil OÜ Rekkur Puit esindajana. Praktikas saab tahtlus nähtuda üksnes faktiliste asjaolude kogumist. Neid asjaolusid on maksuhaldur analüüsinud maksuotsuse p-s 1.
  2. Tõendatud on, et ostja teadis, et arvel näidatud müüja ei olnud tegelik müüja. Teadmise all peab maksuhaldur silmas kaudsete tõendite kogumit, mille alusel on võimalik asuda seisukohale, et ostja pidi teadma, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja (Riigikohtu 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 18). Kaebaja väite osas, et laenusuhet kinnitab väidetava laenusaaja 09.01.2015 kiri ning puudused on põhjustatud osapoolte juriidilisest ebakompetentsusest, nõustub vastustaja halduskohtu seisukohaga sellele. 7
(9)3-14-53028 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  2. Halduskohus on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsinud ning jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kaevatud maksuotsus oli õiguspärane ning selle tühistamiseks puudus alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebaja maksuarvestuse aluseks võetud arvete puudustele ning halduskohtu viide Riigikohtu 17.03.2015 otsusele nr 3-3-1-76-14 on asjakohane. Sarnaselt viidatud Riigikohtu otsusele on maksuhaldur praeguses vaidluses tuginenud maksukohustuse tekkimise alusena KMS § 31 lg-le 1 ja TuMS § 51 lg 2 p-le
  3. Halduskohus on põhjendatult viidanud, et kaebajale väljastatud arvetel on tööde kogus „1 tk“ ning puuduvad täiendavad kirjeldused ja aktid (kd II tl 28-31). Ainus akt, mis on maksuhaldurile esitatud, on allkirjastamata (kd II tl 49 pöördel), mistõttu ei ole selle sisu ja autentsus kinnitatud. Nii on halduskohus õigesti järeldanud, et kaebajale osutatud teenust ning seega ka majandustehingu sisu ei ole võimalik arvete ja muude dokumentide alusel piisavalt tuvastada ning tegemist on puudulike maksuarvestuses kohustuslike elementidega. Kuna arved ei kajasta väidetavalt tehtud tehinguid, on käibe- ja tulumaksu määramine KMS § 31 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel lubatud. Teenuse osutamise puhul ei saa tulumaksu määrata hindamise teel.
  4. Ringkonnakohus jääb halduskohtust eriarvamusele osas, mis puudutab maksustamise faktilise aluse põhjendamist maksuotsuses, mille kohaselt ostja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja. Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 leidnud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Ringkonnakohus nõustub MTA-ga selles, et halduskohtu kahtlus, et müüja poolsed ütlused võivad olla käsitatavad äripartnerile kättemaksmise eesmärgil antud valeütlustena, ei tugine millelgi. Sellise kahtluse õigustamiseks ja äripartnerite vahelise konflikti tõenäolisuse kinnitamiseks ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit. Pigem nähtub DM kirjast AS-le (II kd tl 135p), et leping lõpetati DM soovil ning pooltel puudusid teineteise vastu igasugused pretensioonid. Samuti ei ole maksuhaldur jätnud tähelepanuta asjaolu, et tellija on kinnitanud DM objektil viibimist. Maksuhalduri seisukoht on olnud hoopis, et DM kui füüsilise isiku näol oli tõenäoliselt tegemist kaebaja enda n-ö musta tööjõuga, kelle ülesandeks võis olla materjalide ja tellingute objektile tarnimine (maksuotsuse lk 20 ja 29; halduskohtu otsus lk 2, p 1). Seda arvamust kinnitavad ühelt poolt tellija Eesti Kaitseväe kinnitus, et DM objektil viibimine on registreeritud, kuid OÜ Rekkur Puit nimelisest isikust nemad teadlikud ei ole, ning teisalt OÜ Sepmar projektijuhi kinnitus, et DM ega ka OÜ Rekkur Puit nimelist isikut tema ei tea. Samuti ei kajastu OÜ Rekkur Puit ehitustööde päevikus. Õige on maksuhalduri positsioon, mille kohaselt saab tahtlus nähtuda faktiliste asjaolude kogumist. Neid faktilisi asjaolusid on maksuhaldur ringkonnakohtu arvates analüüsinud piisava põhjalikkusega maksuotsuse p-s 1.
  5. Ülaltoodut kokku võttes selgub maksuotsusest piisava põhjalikkusega, miks on maksuhalduril põhjendatud kahtlus selles, et ostja teadis, et arvel näidatud müüja ei olnud tegelik müüja. Sellises olukorras peab kaebaja tõendama, et maksuhaldur eksis. Kaebaja seda teha ei ole suutnud.
  6. UAB-le Talesa tehtud väljamakseid puudutavas osas nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtu otsuse p-des 12 ja 13 tooduga ega pea vajalikuks neid seisukohti üle korrata. 8
(9)3-14-53028 Kaebaja leiab apellatsiooniastmes jätkuvalt, et laenusuhet kinnitab väidetava laenusaaja 09.01.2015 kiri ning kõikvõimalikud puudused on põhjustatud osapoolte juriidilisest ebakompetentsusest. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti viidanud, et eluliselt usutavaks võib pidada mõne üksiku eksimuse olemasolu, kuid eksimused maksuotsuses kirjeldatud mahus seavad kahtluse alla tehingu olemasolu. Kaebaja väide teise poole usaldamisest on asjakohatu, sest laenu saaja UAB Talesa seaduslikuks esindajaks on samuti AS, kes ei saanud olla samaaegselt laenuandjana kogenematu ja laenusaajana kogenud ettevõtja, keda laenuandja usaldas. Laenusaaja 09.01.2015 kirja (II kd tl 155) ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks tõendiks põhjusel, et see on koostatud tagantjärgi, s.o peale maksuotsuse väljastamist ega sisalda usutavat selgitust, miks väidetav laen just sellistel tingimustel vormistati. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et maksuhaldur andis kaebajale piisava tähtaja tema seisukohti kinnitavate tõendite esitamiseks olukorras, kus UAB-l Talesa ja kaebajal on ühine seaduslik esindaja. Ka siis, kui kohtule esitatud tõendeid arvestada (kd I tl 52-55), ei kõrvalda need vastuolusid, mida maksuhaldur on maksuotsuses käsitlenud. 12. Kõike eelnevat kokku võttes jääb apellatsioonkaebus

§ 200

p 1 kohaselt rahuldamata.

§ 108lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

Vastavalt

§ 109lg-le 1 jäävad MTA menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.