← Eesti

3-15-232/38

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-232

§ 155lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vanglas registreeriti 28.11.2014 kinnipeetav AM taotlus (koostatud 24.11.2014) alates
  2. aastast alandava ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 11 685 eurot. Vaatamata Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) korduvalt väljendanud seisukohale, et aktsepteeritav miinimumstandard kinnipeetavate isikliku ruumi osas mitmekohalistes kambrites on 4 m2, on Tallinna Vangla jätkanud kinnipeetavate hoidmist ebainimlikes tingimustes ka aastal
  3. Valdavas enamikus vangla kambrites on ühe kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m
  4. Lisaks tuleb Tallinna Vanglas riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on kamber pidevalt niiske ja rõske. Mittevaralise kahju tekkimine on tingitud ka sellest, et taotlejat ei viidud spordisaali ning seetõttu valutasid tema selg ja liigesed.
  5. Tallinna Vangla tagastas 29.01.2015 otsusega nr 5-18/14/32884-3 AM taotluse perioodide 12.08.2008–26.08.2008 ja 16.12.2008–29.12.2009 osas läbivaatamatult ning jättis rahuldamata perioodide 23.03.2012–19.10.2012, 21.12.2012–28.03.2013, 05.04.2013– 03.05.2013, 10.05.2013–10.06.2013 ja 14.06.2013-24.11.2014 osas. 3-15-232
  6. AM esitas Tallinna Halduskohtule 29.01.2015 kaebuse Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 11 685 eurot. Kaebaja viibis aastatel 2008-2013 kambrites, kus oli vaba põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähem kui 4 m². Kogu eeluurimise vältel (779 päeva) tuli kaebajal riideid pesta ja kuivatada ruumis, kus oli niiske ja rõske. Ka tuli kaebajal ennast eeluurimise ajal kuivatada niiskes ja rõskes ruumis. Lisaks ei võimaldatud kaebajale eeluurimise ajal külastada spordisaali. Kaebajat on koheldud ebainimlikult ja see põhjustas talle emotsionaalseid kannatusi. Kaebaja sai talle põhjustatud kahjust teadlikuks EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti. Sellega seoses ei pea kaebaja asjas tähtaja ennistamise taotluse esitamist asjakohaseks. Enne viidatud lahendit ei osanud kaebaja arvata, et talle põhjustatud kannatused ja ebameeldivused on ülemäärased ning rikuvad EIK norme, mistõttu ei saanud ta ka kahju tekkimist ära hoida.
  7. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebus perioodi 12.08.2008-29.12.2009 osas läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Ajavahemikku 12.08.2008-29.12.2009 puudutavas osas ei olnud taotlus vanglale esitatud tähtaegselt. Nõude esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui taotluse esitaja hakkas väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma. Ebainimlikku ja alandavat kohtlemist pidi AM hakkama tajuma alates Tallinna Vanglasse saabumisest. Taotlus on esitatud alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus saada Eesti riigilt raha (tulenevalt EIK 19.12.2013 otsusest). Seetõttu on õigustatud piiritleda kaebetähtaeg rangelt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lgs 3 ettenähtud kolme aastaga. Selles, kas isiku õigusi ja huve rikutakse või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel erialast abi. Kaebajal ei esinenud objektiivseid takistusi taotluse tähtaegseks esitamiseks.
  8. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määrusega AM kaebuse

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel osaliselt läbi vaatamata ajavahemike 12.08.2008-26.08.2008 ja 16.12.2008-29.12.2009 osas. Vangla on vastuses kahju hüvitamise taotlusele välja toonud, et kaebaja on perioodil 20082013 viibinud Tallinna Vanglas järgmistel ajavahemikel: 12.08.2008–26.08.2008; 16.12.2008–29.12.2009; 23.03.2012–19.10.2012; 21.12.2012–28.03.2013; 05.04.2013– 03.05.2013; 10.05.2013–10.06.2013 ning alates 14.06.2013. Vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotluse ajavahemike 12.08.2008–26.08.2008 ja 16.12.2008–29.12.2009 osas tagastanud. Kohtule on aga hüvitamisnõue esitatud ka vangla poolt tagastatud ajavahemike osas. Kui vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotluse viidatud osas tagastanud õigesti, tuleb lugeda, et tagastatud osas on hüvitamisnõude kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-20-15, p 9). RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad on seotud erinevate sündmustega. Kolmeaastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest ning kümneaastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega, mh liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vangla kambrites, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama koheselt. Olukorras, kus mittevaralise kahju hüvitamist nõutakse muu hulgas seoses sellega, et kambris oli kinnipeetava jaoks liiga vähe ruumi, on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 mõttes hetk, mil kaebaja niisugustesse kinnipidamistingimustesse asetati. Kui kaebaja ei tunnetanud emotsionaalseid 2

(5)3-15-232 kannatusi ja ebainimlikku kohtlemist tema hoidmisel ebainimlikes, mh liiga kitsastes tingimustes koheselt, siis ei saanud ebainimlikes tingimustes viibimine põhjustada kaebajale ka märkimisväärset kahju. Kaebaja pidi vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Kaebaja pidi aduma koheselt peale tema ebainimlikesse tingimustesse asetamist vähemalt ebamugavust. Ka emotsionaalne kannatus, millele kaebuses viidatakse, sai ilmneda vahetult inimväärikust alandavatesse tingimustesse sattumise järgselt. Seejärel oli kaebajal mõistlik aeg (kolm aastat) oma üleelamised kahju hüvitamise nõudesse sõnastada. Kaebajale väidetava kahju tekkimise fakti ei saa mistahes juhul kinnitada sarnases asjas õigusliku hinnangu andnud kohtulahend. Oluline ei saa olla see, millal kaebaja sai teada EIK seisukohtadest Tunis vs Eesti lahendis. Riigikohus on selgitanud, et õigusliku hinnangu saamine asjaoludele ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt lahend asjas nr 3-3-1-20-15, p 11). Vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotluse ajavahemike 12.08.2008–26.08.2008 ja 16.12.2008–29.12.2009 osas õigesti tagastanud, kuna tagastatud ajavahemike osas ei olnud kaebaja vangla poole kahjunõudega tähtaegselt pöördunud. Seega pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kahjunõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkas asja materjalide põhjal kulgema 12.08.2008 ja lõppes 12.08.
  1. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus on vanglas registreeritud 28.11.2014, s.o enam kui kolm aastat pärast seaduses sätestatud tähtaja lõppu, millest tuleneb, et kaebaja poolt Tallinna Vanglale esitatud taotlus ei olnud täielikult tähtaegne. Tähtaegselt esitatuks saab lugeda üksnes vanglale 28.11.2014 esitatud hüvitusnõudele eelnenud kolme viimase aasta sisse jäävat kinnipidamise ajavahemikku, so alates 28.11.
  2. Seega ei järginud kaebaja kahju hüvitamise nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda perioodi
  3. aastast kuni 27.11.2011 vahele jäävate kinnipidamise ajavahemike 12.08.2008–26.08.2008 ja 16.12.2008–29.12.2009 osas.
  4. AM esitas halduskohtu määruse peale 02.12.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 16.12.2015 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. AM palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja tagastatud osas kaebus menetlusse võtta. Kohus ei ole pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et kahju on tekkinud ennekõike vangistustingimustest (ebapiisav põrandapind, ruumi puudused ja olmetingimused), mis ei ole seostatav kohtu hinnanguga, et kaebajale tekitatud kahju on tuvastatud justkui läbi teise isiku kaebuse osas tehtud kohtulahendi ning et kahju tekkimine on olnud tuntav vanglas viibimise ajal. Kohtu viidatud asjaolud ning vangla seisukoht, et kaebaja sai viibida värskes õhus jalutusboksis (mis toimus samuti kitsastes oludes), ei vähenda kaebaja kannatusi.
  6. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohtu määrus on õiguspärane ning vastustaja nõustub selle põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti asunud seisukohale, et kahju hüvitamise taotlus perioodide 12.08.2008-26.08.2008 ja 16.12.2008-29.12.2009 osas oli vanglale esitatud 3
(5)3-15-232 tähtaja rikkumisega, vangla tagastas selle õiguspäraselt ning seetõttu on kohustuslik kohtueelne menetlus nende perioodide osas läbimata. 10.

§ 151

lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 1 p 4 järgi tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud tähtaeg ei ole seotud kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 15). Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju ja selle tekitaja saab isikule teatavaks üldjuhul kahju tekkimise hetkel. Kahju tekitamise õigusvastasuses ja oma õiguste rikkumises peab kaebaja jõudma selgusele kaebetähtaja jooksul.

  1. Jätkuva toiminguga (sh inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega) tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati (vt Riigikohtu 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Erandina võib kaebetähtaeg hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem. Jätkuvalt kahju tekitamise tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 12 ja 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 33-1-20-15, p 15).
  2. AM on viibinud Tallinna Vanglas alates 12.08.2008 perioodide kaupa kuni käesoleva ajani, seega pikemat aega ning väidetavalt ebainimlikes tingimustes. Kaebaja märgib kaebuses, et teda on koheldud ebainimlikult kogu Tallinna Vanglas viibimise aja, kuid kuni EIK otsusest asjas Tunis vs Eesti teadlikuks saamiseni arvas ta, et kannatused ja ebameeldivused on need, mida VangS § 41 lg 1 käsitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena. Eelnevast nähtub, et AM adus tingimuste väidetavat kahju tekitavat – kuigi ta pidas seda õiguspäraselt tekitatud kahjuks – iseloomu alates Tallinna Vanglasse paigutamisest (12.08.2008), mistõttu hakkas sellest hetkest kulgema ka 3-aastane kaebetähtaeg. Seetõttu ei oma tähtaja kulgemahakkamise seisukohast mingit tähtsust, millal sai AM teada kohtulahendist, millest ta järeldas kinnipidamistingimuste õigusvastasust ning kahju hüvitamise nõude esitamise võimalikkust. Hinnang, et teatud tingimustel võib vähem kui 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumisena, ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Oluline on see, et AM tundis juba kambris viibimise ajal ruumikitsikust ja sellest põhjustatud ebamugavust. Isegi kui AM ei hinnanud kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas koheselt oma inimväärikust riivavaks, pidi ta sellest ometi aru saama, kui saabus Tallinna Vanglasse pärast esimest perioodi (12.08.2008-26.08.2008) uuesti 16.12.2008 (Riigikohtu 15.06.2015 määruse nr 3-3-1-20-15 p 13). AM ei ole välja toonud, et tal oleks esinenud objektiivseid takistusi kahjunõude esitamiseks vanglale tähtaegselt. Riigikohus on rõhutanud, 4

(5)3-15-232 et kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Tõlgendades RVastS § 17 lg-t 3 kaebuses toodud viisil, viiks see tulemuseni, mis annaks võimaluse viivitada kaebuse esitamisega suurema hüvitise saamise eesmärgil. Kahju tekitamise õigusvastasuses ja oma õiguste rikkumises peab kaebaja jõudma selgusele kaebetähtaja jooksul. 13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.