Obsah (6)

§ 121§ 151§ 32§ 44§ 41§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3199 Haldusasi M.V.e kaebus Maanteeameti

§ 121

lg 1 p 5), kuid võimalik oleks jätta kaebus läbi vaatamata (

§ 151lg 1 p 1).

Selleks pole siiski põhjust. Halduskohtumenetluses võib olla volitatud esindajaks õigusteadusliku kõrgharidusega isik (

§ 32lg 1 p 2).

Õigusteadusliku kõrghariduse omandanuks loetakse isik, kes on omandanud asjaomasel õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi 2/4 haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni (

§ 32lg 3).

Kohtule on esitatud volikiri (tl 10) ja tõend, mille kohaselt on esindajal magistrikraad maksuõiguses Maastrichti Ülikooli õigusteaduskonnast (tl 12). Kohus loeb sellega esindusõiguse piisavalt tõendatuks.

1. Vaidlus käib Maanteeameti 24.11.2015 ettekirjutuse õiguspärasuse üle.
2. LS § 127 sätestab, et kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. LS § 128 lg 1 sätestab, et kui isik ei ole LS §-s 127 kehtestatud tähtaja jooksul juhiluba loovutanud, koostab Maanteeamet isikule ettekirjutuse juhiloa loovutamiseks, andes isikule juhiloa loovutamiseks tähtaja, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva ega pikem kui 14 päeva. Ettekirjutus jõustub selle kättetoimetamisest. Vaidlust ei ole selles, et Politsei- ja Piirivalveameti 20.10.2015 otsusega määrati kaebajale karistuseks LS § 227 lg 3 alusel rahatrahv ja lisakaristuseks sama seaduse § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. M.V. ei vaidlustanud nimetatud otsust ega loovutanud juhiluba Maanteeametile §-s 127 märgitud tähtaja jooksul, seega tuli Maanteeametil teha LS § 128 lg 1 alusel ettekirjutus juhiloa loovutamiseks. Maanteeametil ei olnud ettekirjutuse tegemiseks kaalutlusõigust.
3. Kaebaja arvates on ettekirjutus tühine, sest selle resolutsioonis on nimetatud kaks isikut ja seetõttu on ebaselge, kellele on ettekirjutus suunatud. HMS § 63 lg 2 p 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti adressaat. Kohtupraktika kohaselt on haldusakt tühine, kui selles esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-21-03, p 13). M.V.t on ettekirjutuse adressaadina nimetatud päises (koos tema aadressiga), ettekirjutuse tekstis (füüsilise isikuna, kellele tehakse ettekirjutus) ja resolutsioonis. Vaidlust ei ole selle üle, et ettekirjutus on M.V.ele kätte toimetatud. Kohtusse esitatud kaebus kinnitab, et M.V. on aru saanud, et tema on ettekirjutuse adressaadiks. Eeltoodut arvestades ei saa ettekirjutuse ilmselgeks puuduseks lugeda seda, et haldusakti resolutsioonis on lisaks kaebajale ekslikult nimetatud ka teist isikut, sest see ei takista ettekirjutuse adressaadi üheselt mõistetavat tuvastamist. Seega ei ole ettekirjutus tühine.
4. Kaebaja väidab, et kohustus loovutada juhiluba 14 päeva jooksul arvates ettekirjutuse saamisest piirab 30-päevase vaideõiguse realiseerimist ning võib kaasa tuua vaidemenetlusest loobumise. Kaebaja seisukoht on ekslik. HMS §-st 75 tulenevalt oli kaebajal õigus esitada vaie 30 päeva jooksul ettekirjutuse kättesaamisest arvates, nagu ka ettekirjutuses on märgitud. Kohustus loovutada juhiluba 14 päeva jooksul ei lühendanud vaide esitamise tähtaega ega välistanud hilisemat vaide esitamise õigust. Koos vaidega olnuks kaebajal võimalik taotleda Maanteeametilt HMS § 81 alusel ka ettekirjutuse täitmise peatamist, kui see oleks tema õiguste kaitseks vajalik olnud.
5. Kaebaja väidab, et juhiloa loovutamise kohustus on vastuolus põhiseaduse §-ga 11, sest Eestis juhtimisõiguse kontrolli teostavate isikutel on juurdepääs juhtimisõiguse kehtivuse andmeid sisaldavale registrile ja juhiloa kaasas kandmine ei ole juhtimisõiguse tõendamiseks kohustuslik. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada 3/4 piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega peavad piirangud olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eesti territooriumil ei ole Eestis väljastatud juhiloa kaasas kandmine kohustuslik, kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument (LS § 88 lg 2), sest juhtimisõigust saab tõendada liiklusregistri andmete alusel (LS § 96 lg 2). Välisriigis, eriti liiklussituatsioonis, tuleb aga juhtimisõiguse olemasolu tõendada juhiloaga. LS §-de 127 ja 128, st juhiloa Maanteeametile loovutamise regulatsiooni eesmärk ongi tagada, et isik, kelle juhtimisõigus on Eestis ajutiselt ära võetud, ei saaks seda õigust teostada ka välisriikides. See on mõistlik eesmärk. Juhiloa hoiule võtmine on rahvusvaheliselt aktsepteeritud põhimõte, mida kinnitab muu hulgas Viini
6. a teeliikluse konventsiooni artikkel
7. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kui Eesti isikule juhtimisõiguse andnud riigina peab isiku liikluskäitumist nii ohtlikuks, et on isiku juhtimisõiguse kehtivuse peatanud, oleks vastutustundetu ja ohtlik lubada sellisel isikul siiski välisriigis mootorsõidukit juhtida. Juhiloa loovutamise kohustus ei ole ebaproportsionaalne, vaid see on väärteokaristusega paratamatult kaasnev piirang, mida kaebajal kui liiklusseadust korduvalt rikkunud isikul tuleb taluda. Juhiloa Maanteeametisse hoiule viimise toiming iseenesest ei ole kuigi koormav. Juhiloa loovutamise periood ei ole antud juhul ka pikaajaline.
8. Kaebaja arvates piiravad LS §-d 127 ja 128 Eesti kodaniku õigust valida vabalt elukutset ja töökohta (põhiseaduse § 29) ning õigust lahkuda Eestist (põhiseaduse § 35). Põhiseaduse § 29 lg 1 ls 1 alusel on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse § 35 ls 1 kohaselt on igaühel õigus lahkuda Eestist. Üldjuhul saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (

§ 44

lg 1) ning kohus lahendab kaebaja nõude lähtuvalt selle piiridest (

§ 41lg 1).

Ka seaduse põhiseaduspärasust saab kaebaja vaidlustada üksnes ulatuses, milles see võib rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Normide abstraktset põhiseaduspärasuse kontrolli halduskohus ei teosta. Kaebaja Eestist lahkumist juhiloa hoiule andmine ei takista, seega kaebaja põhiseaduse §-st 35 sätestatud õigusi vaidlustatud ettekirjutus ei riiva. Kaebaja ei ole välja toonud ka ühtki tema isikuga seonduvat erilist asjaolu, millest saaks järeldada ettekirjutuse aluseks olevate normide vastuolu põhiseaduse § 29 lg-ga 1. Muu hulgas ei väida kaebaja, et ta töötas või plaanis ettekirjutuse kehtivuse ajal välisriigis töötada töökohal, mis eeldab juhtimisõiguse (juhiloa) olemasolu. 12. Seega on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 13.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 4/4