4-16-1449/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. aprill 2016, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-16-1449 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Väärteoasi Ivar Voites LS § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. veebruari 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik Ivar Voites Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur. Menetlusalune isik Ivar Voites (isikukood: 38101182747). Eesti Vabariigi kodanik. Elukoht: XXX. Töökoht: ei tööta. RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2016 otsus muutmata.
5. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse otsuse teinud Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohus arutas Ivar Voitese süüdistust LS § 224 lg 2 järgi selles, et tema juhtis
7. veebruaril
8. a kella 22:43 ajal Tartumaal, Vara vallas Vara-Pilpaküla tee
9. kilomeetril mootorsõidukit Audi A6 Avant registreerimismärgiga XXX , olles seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,72 mg/l. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,05 mg/l tuleb lugeda lõplikuks tulemiks 0,67 mg/l.
10. Tartu Maakohtu
11. veebruari
12. a otsusega tunnistati I. Voites süüdi LS § 224 lg 2 järgi ning teda karistati 30-päevase arestiga, mida arvestatakse alates
13. veebruarist 2016 kell 22:
14. Lisakaristusena võeti I. Voiteselt juhtimisõigus 6 kuuks.
15. Kohus arvestas karistust mõistes, et I. Voitese puhul puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Teda on varem korduvalt karistatud erinevate liiklusrikkumiste toimepanemise eest, sh kolmel korral mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Samuti on teda kahel korral karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis kriminaalkorras. Väärteokorras on I. Voitesele korduvalt määratud rahatrahve ning mõistetud aresti. Lisakaristusena on kohaldatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Sellele vaatamata on ta pidevalt õigusvastast tegevust jätkanud, misõttu tuleb nentida, et tegu ei ole õiguskuuleka isikuga, kelle rikkumine oleks juhuslikku laadi.
16. I. Voitese süüd iseloomustava asjaoluna tuleb arvestada, et mootorsõidukit juhtis ta õhtusel ajal ja asulavälisel teel, kus on tavapärasest mõnevõrra väiksem liiklus. Samas arvestas kohus, et sõidukis oli kaks isikut, kelle elu ja tervis oli potentsiaalselt ohtu asetatud. I. Voitese alkoholisisaldus väljahingatavas õhus oli ülemise piirmäära lähedane ning ei jäänud palju alla alkoholisisaldusele, mille tuvastamine oleks kaasa toonud kriminaalvastutuse. Süüteo pani I. Voites toime kavatsetult. Kohus märkis, et süüd vähendavana ei saa arvestada ka I. Voitese selgitusi, et rooli taha istumise tingis naisele järgi mineku vajadus. Nimetatud asjaolu oli isikule teada enne alkoholitarvitamisele asumist. Kohus leidis, et põhjendatud sanktsioonimäär on arvestades eri- ja üldpreventiivseid eesmärke 30-päevane arest. Eelmise rikkumise eest mõistetud väärteokaristusest on möödunud vaid mõned kuud, kui isik on taas toime pannud uue rikkumise.
17. Lisakaristuse kohaldamise tingivad toimepandud väärteo üldohtlikkus, selle potentsiaalsed tagajärjed, samuti I. Voitese süüd iseloomustavad asjaolud ja tema varasem korduv karistatus samalaadsete rikkumiste eest. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis on raske rikkumine, mis võib lisaks rikkujale seada ohtu ka paljude teiste isikute tervise, elu ja vara. Varasemad karistused ei ole I. Voitesele mõju avaldanud ning seetõttu on vajalik tema täiendav mõjutamine lisakaristuse läbi. Isik võttis rooli istumisega endale teadliku riski, et võib juhtimisõigusest ilma jääda, kuid see ei takistanud tema tegevust. Kohus leidis, et lisakaristuse kohaldamine on proportsionaalne, arvestades vajadust I. Voitese õiguskuulekusele suunamiseks ja tema ohtlikkuse maandamiseks ning sellega kaasnevaid võimalikke tagajärgi süüdlasele ja tema lähedastele. Arvestades I. Voitesele varasemalt sama teo eest kohaldatud lisakaristuse pikkust ning lähtudes tema süüd ja isikut iseloomustavatest muudest andmetest, leidis kohus, et põhjendatud on kohaldada I. Voitesele lisakaristust sanktsiooni keskmises määras.
18. Menetlusalune isik I. Voites esitas apellatsiooni, milles ei nõustu talle LS § 224 lg 3 p 2 järgi kohaldatud sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ega LS § 224 lg 2 järgi määratud 30-päevase arestiga.
19. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni
20. aprillini
21. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Oma otsust põhjendab apellatsioonikohus järgnevalt. 8.1 Maakohus leidis, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, et I. Voites on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo. Nimetatud osas ei ole apellatsioonimenetluses otsust vaidlustatud. 8.2 Apellatsioonis taotleb I. Voites Tartu Maakohtu otsuse ümbervaatamist talle mõistetud karistuse ja lisakaristuse osas. Sisuliselt on I. Voites jätnud oma väited põhistamata. 2 8.2.1 Ringkonnakohus minetusi karistuse mõistmisel ei tuvastanud, ent selgitab järgmist. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Kohtupraktikas arvestatakse lisaks karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Ringkonnakohus märgib, et süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti tuleb anda hinnang teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). 8.2.2 Ringkonnakohus ei saa eeltoodud kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Maakohus arvestas asjaolu, et I. Voitest on varem korduvalt karistatud, sh samalaadsete rikkumiste eest nii kuriteo- kui ka väärteokorras. Eriliigilised karistused ei ole mõju avaldanud. Samuti arvestas I astme kohus teo asjaolusid, taunitavust ja raskust ning isiku selgitusi. Kuivõrd mingeid minetusi maakohtule karistuse mõistmisel ette heita ei saa, nõustub ringkonnakohus I astme kohtu otsuses toodud seisukohaga, et I. Voitest on võimalik mõjutada uute süütegude toimepanemisest hoiduma üksnes arestiga. Arvestades I. Voitese suhtumist õiguskorda ja üha uute rikkumiste toimepanemist, on ka ringkonnakohtu arvates karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades 30-päevane arest põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. 8.2.3 Samuti on põhjendatud I. Voitesele mõistetud lisakaristus ja selle määr. LS § 224 lg 3 näeb lisakaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise kestusega kolm kuni kaksteist kuud. I. Voitese näol on tegemist korduva õigusrikkujaga. Temalt on ka varem lisakaristusena juhtimisõigust ära võetud, ent see ei ole takistanud tal taas uut õigusrikkumist toime panemast. Apellatsioonikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab selle juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine (TrtRKO 4-12-3203, 4-13-2257). Eeltoodut arvestades nõustub apellatsioonikohus I astme kohtu otsusega mõistetud lisakaristuse osas, leidmata mingitki alust lisakaristuse muutmiseks või tühistamiseks.
23. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 3