KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Apelleeritud kohtuotsus Apellant Tallinna Ringkonnakohus 15. aprill 2016 1-15-509 Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kea Lemming; Elina Huobolain

§ 207teokirjeldus on ebaselge ja eksitav.

Seetõttu on selle kohaldamine põhiseaduse vastane ning maakohus oleks pidanud süüdistatava õigeks mõistma. 4 Ebaselgeks jääb see, mida mõeldakse arvutisüsteemi ebaseadusliku häirimise all, sest on arusaamatu, milline saab olla seaduslik ning milline ebaseaduslik häirimine. Küsimus on selles, et iga pöördumine (päring) koormab, (häirib) arvutisüsteemi. Samuti peaks olema selgelt välja toodud ka see, mida peetakse silmas arvutisüsteemi toimimise all, sest asjaolu, et keegi ei saa arvutisüsteemi kasutada ei tähenda veel iseenesest seda, et arvutisüsteem kui selline ise ei toimi või on häiritud. 2.2 Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleb õigeks mõista ka süüdistusaktis leiduvate oluliste puuduste tõttu. Süüdistuses esitatud teokirjeldus ei ole selge ja konkreetne. Välja ei ole toodud, milles seisnes andmete sisestamise ebaseaduslikkus. Märgitud ei ole ka seda, milles seisnes arvutisüsteemi töö oluline häirimine. Kaitsja hinnangul jäi süüdistusaktis põhjal arusaamatuks seegi, kas tegemist oli arvutisüsteemi töö häirimise või takistamisega. Süüdistusaktis kohaselt oli õigustatud isikute juurdepääs oma meilikontodele oli takistatud, mitte häiritud. Selline terminoloogiline segadus teokirjelduses muudab süüdistusakti arusaamatuks, sest pole võimalik aru saada, kummaga KarS § 207 lg 1 toodud etteheidest tegemist on. Kaitsja on seisukohal,

§ 207

teokoosseisu ei täida väikese hulga isikute juurdepääsu ajutine takistamine nende meilikontodele. Siinkohal tuleb märkida, et Siseministeeriumi haldusalas töötab ca 10 000,00 inimest, kellel on kõigil meilikontod. Seega ei saanud oma meilikontosid ajutiselt kasutada protsentuaalselt üliväike grupp isikuid – vaid 0,14 % Siseministeeriumi töötajaskonnast. 2.3 Apellatsiooni kohaselt väljus maakohus KrMS § 268 lõikeid 1 ja 5 rikkudes süüdistuse piirest. Kuigi küberrünnaku olulisust ei ole süüdistusaktis kajastatud, asus kohus seisukohale, et arvutisüsteemi toimimist häiriti tõsiselt. Seda põhjendas kohus sellega, et sest 14 töötajal, sh asutuse tippjuhtidel puudus üle ühe ööpäeva ligipääs mitte üksnes kaugligipääsuportaali, vaid terve Siseministeeriumi arvutisüsteemi. Lisaks märkis kohus ilma ühelegi tõendile tuginamata paljasõnaliselt, et arvestama peab ka asjaolu, et vaadeldaval ajavahemikul toimusid ööpäevaringsed intensiivsed ettevalmistused USA presidendi Barack Obama visiidiks Eesti Vabariiki. Lisaks pole süüdistusaktis kajastatud kuriteo toimepanemise motiivi, mille maakohus on tuvastanud. 2.4 Selleks, et välja selgitada seadusandja tahet KarS § 207 kohaldamise kohta, tuleb lugeda ka KarS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskirja. 24.03.2008.a hakkas kehtima KarS § 207 uus redaktsioon. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli eesmärgiks on muuta KarS-i selliselt, et see oleks kooskõlas Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusevastases konventsioonis (Convention on Cybercrime) ja EL nõukogu raamotsuses 2005/222/JSK toodud nõuetega. EL direktiivi (32013L0040 / Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/40/EL, 12. august 2013, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK) artiklis 4 on toodud liimesriikidele kohustus süsteemi arvutisüsteemi ebaseadusliku häirimisega seoses: Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tahtlikult ja õigusliku aluseta infosüsteemi töö tõsine takistamine või katkestamine arvutiandmete sisestamise, edastamise, kahjustamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või sulustamise või ligipääsmatuks muutmise teel on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav. 5 Ka Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest ja Riigikohtu praktikast tulenev,

§ 207teokoosseisu saab täita vaid massiivne ja ulatuslik, st oluline küberünne.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu aga, et süsteemi töö oleks olnud väidetava rünnaku tõttu nii ülekoormatud, et see oleks saanud halvendada arvutisüsteemi tööd. 2.5 Kohus on jätnud KrMS § 3051 lg 1 ja 2 rikkudes jätnud istungil uurimata asja lahendamise seisukohast kesksed dokumentaalsed tõendid: kõik süüdistaja ja kaitsja esitatud logid. Samuti on kohus on jätnud analüüsimata valdava osa kaitsja väidetest ja kaitsja esitatud tõenditest. Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse IT ekspertiisi määramiseks, kuigi IT-alaste süütegude lahendamine ja tõendite hindamine nendes asjades eeldab sellealaseid eriteadmisi. Kohus on jätnud kõik süüstavad kui ka kõik õigustavad tõendid sisuliselt ja arusaadavalt argumenteerides analüüsimata, sest infotehnoloogiliste järelduste tegemine ei saanudki talle jõukohane olla. See on viinud selleni, et ka nende tõendite osas, mida kohus on püüdnud analüüsida, pole võimalik aru saada, kuidas kohus järeldusteni jõudis. 2.6 Isegi kui asuda seisukohale, et süüdistuses toodud M. Piritale etteheidetav tegevus vastab KarS § 207 teokoosseisule, ei ole tõendamist leidnud, et see tegu on toime pandud, veelgi vähem on tõendatud, et teo pani toime M. Pirita. Apellatsioonis on seatud kahtluse alla maakohtus esitatud süüstavate tõendite usaldusväärsus või lubatavus ning leitakse, et neist ei ole võimalik teha järeldust, et M. Pirita on pannud toime süüdistuses kirjeldatud teo. Seoses kaitsja maakohtule esitatud tõenditega märgitakse apellatsioonis järgnevat: M. Pirita tööalane kirjavahetus näitab, et tööandja soovis vabaneda temast kui liigpädevast ja seetõttu ebamugavast töötajast. Sellest tuleneb ka tööandja esindaja motiiv alusetu kriminaalmenetluse alustamise avalduse esitamiseks. Mart Pirita arvutist leitud operatsioonisüsteemi Debian programmi ja virtuaalse Debian programmi logidega on tõendatud, et Mart Pirita ei saanud talle inkrimineeritud tegu toime panna. 2.7 Apellatsioonis on leitud, et maakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni. See seisneb maakohtu otsuse lk-l 12 väljendatud seisukohas: „M. Pirita ei ole ennast süüdi tunnistanud ega soovinud selgitusi anda ei kohtueelses menetluses ega kohtuliku uurimise käigus. Kuigi süüdistatava poolt oma süü ülestunnistamine ei ole mitte mingil määral tema kohustus, kuid ometi näitab isik seeläbi oma suhtumist kohustusse olla seaduskuulekas ühiskonna liige. Seetõttu leiab kohus, et M. Pirita süü toimepandud teos ei ole väike, vaid keskmine.“ 2.8 Maakohus on teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi. M. Pirita süüd tõendavana on maakohus märkinud: „Sellist asjaolu kinnitab ka Riigi Infosüsteemi Ameti küberturvalisuse teenistuse 27.08.2014.a. vastus , millest on näha, et IP-aadress XXX ajavahemikul 17.08.2014.a. kell 00:47 kuni 00:57 oli alla laadinud Debiani paketid, mida kasutatakse TOR juures- TORsocks ning Proxychains (tlk 18).“ Kaitsja juhib tähelepanu, et 17.08.2014.a. kell 00:47 kuni 00:57 ei ole Mart Pirita kasutuses olnud arvutivõrgu IP-aadress RIA logide alusel laadinud alla Debiani programmi pakette, mida kasutatakse TOR programmi juures. 6 Märkides seda, et Elioni logi alusel kasutas M. Pirita ettevõttele kuuluv IP-aadress „aktiivselt“ Tor võrku, ei ole kohus selgitanud, mida tähendav Tor võrgu aktiivne kasutamine ning kuidas kohus selle tuvastas. Võrgulogid näitavad vaid võimaliku Tor võrgus oleva IP-aadressi poole pöördumist, mitte TOR võrgu kasutamist. Kohus on mõistnud valesti tõika, et M. pirita arvutist arvutist leiti fail „cached-microdescconsensus“, millelt on näha viited IP-aadressidele XXX, XXX ja XXX. Kaitsja märgib, et ta selgitas ka kaitsekõnes kohtule faili „cached-microdesc-consensus“ olemust. Samuti tegid seda nii süüdistaja kui ka kaitsja tunnistajad/asjatundjad. Ka prokuröri poolt esitatud Tori funktsioneerimispõhimõtet illustreerival leheküljel eeltoodut selgitav pilt, mille tõlge on vaatlusprotokolli lisas: "Tor-i klient hangib kataloogiserverist avaliku interneti väljapääsupunktide nimekirja." See fail kannab arvutis nime „cached-microdesc-consensus“. See fail on sama sisuga iga TOR kasutaja arvutis ja selles olevad IP-aadressid on kõigis samal hetkel TOR kasutajate arvutites. Kasutaja ei tea, millise IP aadressiga ta Tor võrguga ühendust võtab, ega millise IP-aadressi kaudu ta väljub Tor võrgust, st kasutajat ja Tor võrgust väljuvat IP-aadressi ei saa ega ole võimalik omavahel seostada. Kaitsja märgib, et tema esitatud tõenditest nähtuvalt ajavahemikul 00:14 – 00:57 ei töötanud M. Pirita arvutis Debian ega selles polnud ka Tor klienti. Ka ajavahemikul 00:57-01:26 ei olnud Debian -i TOR klient TOR võrguga ühenduses. Apellant väljendas ka seisukohta, et kriminaalasja ei ole võimalik lahendada eriteadmistele tuginemata ning seetõttu tuleb määrata infotehnoloogiaekspertiis. 3. Kuna kaitsja ei taotlenud suulist menetlust, määras ringkonnakohus, et arutab kriminaalasja kirjalikus menetluses, ning andis kohtumenetluse pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse määrata infotehnoloogia ekspertiis, leides, et kaitsja ei ole piisavalt määratlenud, millise asjaolu väljaselgitamiseks ta ekspertiisi määramist soovib. 3.1 Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes leidis, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör leidis,

§ 207

teokirjeldus on piisavalt selge ja sellest on võimalik aru saada, milline arvutisüsteemi häirimine või takistamine on ebaseaduslik. Prokurör vaidles vastu väitele, et esitatud süüdistus on puudulik. KarS § 207 koosseis ei eelda andmete sisestamise ebaseaduslikkust. Süüteo objektiivne koosseis on täidetud ka seadusliku andmete sisestamise korral, kui sellega on takistatud või häiritud arvutisüsteemi tööd. Tegemist ei ole blanketse normiga, kus ebaseaduslikkust tuleb sisustada viitega õigusnormile. Vastus, mida käsitleda seadusliku või ebaseadusliku andmete sisestamisena arvutisüsteemi, tuleneb Euroopa Liidu

1. veebruari 2005 raamotsusest nr 2005/222/JSK infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta, mille artikkel 1 kohaselt tähendab arvutisüsteemi ilma õigusliku aluseta sisenemine või sekkumine süsteemi või selle osa omaniku või selle suhtes muu õiguse omaja loata või siseriikliku õiguse kohaselt mitte lubatud sisenemist või sekkumist. Seega 7 õiguslik alus arvutisüsteemi andmete sisestamiseks saab tulla selle arvutisüsteemi omanikult või valdajalt ning selle puudumisel on viidatud raamotsuse kohaselt tegemist õigusliku aluseta andmete sisestamisega. Mart Pirital puudus luba ja volitus Siseministeeriumi arvutisüsteemi andmete sisestamiseks. Seega sisestas ta andmed ebaseaduslikult. Süüdistusest tuleneb sõnaselgelt, et M. Pirita tegevuse tulemusena oli arvutisüsteemi töö häiritud. KarS § 207 lg 1 süüteokoosseis ei näe ette arvutisüsteemi „olulist“ häirimist või takistamist, mistõttu ei pidanud ka süüdistuses seda asjaolu eraldi välja tooma ja sisustama. Süüdistuses on kirjas, milles seisnes arvutisüsteemi töö häirimine. Kaitsja väide selles, et seadusandja tahe oli kriminaliseerida vaid olulised arvutisüsteemi häirimised ja takistamised, on paljasõnaline. Viited Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusevastases konventsioonile ja EL nõukogu raamotsusele ei saa olla aluseks KarS § 207 lg 1 koosseisu sisustamisel. Raamotsuse artikkel 4 sätestab liikmesriikidele miinimumkohustused arvutikuritegude kriminaliseerimisel, kuid ei keela liikmesriike kriminaliseerida ka vähem olulisi arvutiandmete vastu suunatud tegusid. Kaitsja väide, mille kohaselt käesoleval juhul Siseministeeriumi kaugligipääsu arvutisüsteem toimus häireteta, kuivõrd arvutisüsteemi ülesanne oligi lukustada peale viit ebaõige parooli sisestamist kasutajakonto, ei ole õige. Harju Maakohus on tulnud õigele järeldusele, mille kohaselt arvutisüsteemi tööd tuleb hinnata selle järgi, milline funktsioon süsteemil oli ja kas süsteem suutis oma funktsiooni täita või mitte. Juhul, kui süsteem oma funktsioone ei suuda täita või täidab neid osaliselt, saab rääkida häiretest süsteemi töös. Siseministeeriumi kaugligipääsu arvutisüsteemi funktsiooniks oli võimaldada Siseministeeriumi ja selle haldusala töötajatele kaugligipääs Siseministeeriumi ja selle haldusala arvutisüsteemi ning võimaldada kasutajatel kasutada töökoha e-postkasti. Kõiki prokuröri ja kaitsja poolt esitatud tõendeid, mis kohus vastu võttis, kohtus ka uuriti menetlusosaliste kokkulepitud ulatuses. Apellatsioonis ei ole märgitud, millist konkreetset tõendit, millele kohus otsuse tegemisel tugines, kohtus ei uuritud. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et kaitsja esitatud logid ei ole usaldusväärsed. Vastuseks apellatsiooni väitele, et M. Pirita süü ei ole tõendamist leidnud ning kohus on rikkunud põhistamiskohustust, leidis prokurör, et Harju Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud ja analüüsitud tõendeid, millele tuginedes on kohus teinud süüdimõistva kohtuotsuse ning seega ei ole põhistamiskohustust rikutud. Asjaolu, et kaitsja poolt edastatud logide alusel ei olnud võimalik teha järeldust, mille kohaselt M. Pirita ei saanud talle süüks arvatavat tegu toime panna, ei tähenda seda, et kaitsja poolt edastatud logid oleksid jäänud uurimata ja analüüsimata. Seoses IT-ekspertiisi määramata jätmisega märkis prokurör, et eelistungil jäeti ekspertiis määramata eelkõige põhjusel, et kaitsja ei täpsustanud, mille suhtes konkreetselt ekspertiis tuleks läbi viia ning mis küsimustele ekspert peaks vastused andma. Kohtuistungil kaitsja taotlust ekspertiisi määramiseks ei korranud ja oli nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega ilma ekspertiisi läbi viimata. Prokurör leidis, et seetõttu on alusetu heita apellatsioonis Harju Maakohtule ette ekspertiisi määramata jätmist. Arvutialaste süütegude puhul ei ole IT8 ekspertiisi tegemine kohustuslik, vaid selle määramine sõltub vastavate erialaste teadmiste vajadusest konkreetses kriminaalasjas. Prokurör ei nõustunud apellatsioonis esitatud M. Piritat süüstavate tõendite kriitikaga ning leidis, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 3.2 Kaitsja esitas omakorda uue taotluse infotehnoloogia ekspertiisi määramiseks, milles märkis ära küsimused, mille esitamist eksperdile ta soovis.
2. Ringkonnakohus uuendas 14.09.2015 määrusega kohtuliku uurimise ja määras kohtuistungi. Ringkonnakohus leidis pärast taotluse kui kriminaalasja materjalidega tutvumist, et kriminaalasja objektiivse lahendamise seisukohalt on vajalik infotehnoloogiaekspertiisi määramine. Kohtukolleegium leidis, et ekspertiisi määramiseks on vajalik kohtumenetluse poolte seisukohtade ärakuulamine eksperdile esitatavate küsimuste osas, mistõttu tuleb korraldada kohtuistung.
3. Ringkonnakohus kuulas 06.10.2015 kohtuistungil ära poolte seisukohad ekspertiisi määramise ja võimalike eksperdile esitatavate küsimuste osas. 08.10.2015 määrusega määras ringkonnakohus infotehnoloogiaekspertiisi. Ekspertiisi läbiviimise tegi kohtukolleegium ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt määratavale kohtueksperdile. Eksperdile esitati järgmised küsimused: a) Kas 17.08.2014 kella 00.15 seisuga oli arvutis MAC A1176 s/n G88483 ZVYL2 TOR võrgu kasutamiseks vajalik tarkvara? b) Kas arvutiga MAC A1176 s/n G88483 ZVYL2 on 17.08.2014 ajavahemikul 00:15 kuni 01:26 edukalt loodud ühendus TOR võrguga ja kasutatud TOR võrku? c) Kas IP aadressilt XXX on 17.08.2014 ajavahemikul 00:15 kuni 01:26 kasutatud TOR võrku? d) Kas 17.08.2014 ajavahemikul 00:15 kuni 01:26 IP aadressilt XXX toimunud internetiliikluse parameetrid on mahu ja iseloomu poolest sellised, et on olnud võimalik teha päringuid kuriteoteate lisas I kirjeldatud aegadel ja mahus?
4. Ringkonnakohus jätkas kohtuliku arutamisega 30.03.2016 istungil. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde ning M. Pirita toetas kaitsja esitatud apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja jäi esitatud kirjalike seisukohtade juurde. Istungil avaldati ekspertiisiakt ning kuulati üle ekspert OO. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9
5. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väidetega,

§ 207

on põhiseadusega vastuolus ning esitatud süüdistus on nõuetekohaselt konkretiseerimata. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohus on teinud vigu tõendite hindamisel. Seetõttu on maakohus ekslikult lugenud tõendatuks, et süüdistuses kirjeldatud teo pani toime M. Pirita. 8. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga,

§ 207ei vasta määratletusnõudele ja on seetõttu vastuolus põhiseadusega.

Kaitsja hinnangul on ebaselge, mida mõeldakse arvutisüsteemi ebaseadusliku häirimise all, sest on arusaamatu, milline saab olla seaduslik ning milline ebaseaduslik häirimine. Kaitsja märkis, et iga pöördumine koormab ja seega häirib arvutisüsteemi. Kohtukolleegium leiab, et igasuguse koormamise samastamine häirimisega on demagoogiline. Sõna „häirimine“ kannab endas üldkeeleliselt negatiivset hinnangut mingile tegevusele. Seega ei tähista see pöördumisi, mida arvutisüsteem ongi mõeldud teenindama, vaid ainult arvutisüsteemi korrapärase toimimise negatiivset mõjutamist. Häirimise ebaseaduslikkusest räägib KarS § 207 põhjusel, et arvutisüsteemi korrapärase toimimise negatiivseks mõjutamiseks võib olla õiguslik alus. KarS § 207 koosseisutunnusena ei tähenda seda, et tegemist oleks blanketse normiga, mis nõuaks eraldi selle väljaspool karistusseadust oleva normi ära näitamist, mida arvutisüsteemi häirimisega rikuti. Teisisõnu ei eelda KarS § 207 mõne muu normi olemasolu, mis konkreetsel juhul arvutisüsteemi häirimise keelab, vaid tuvastada tuleb, et ei leidunud mõnda õiguslikku alust, mille tõttu see oli lubatav (sarnases tähenduses kasutab tunnust „ebaseaduslik“ nt KarS § 199 lg-s 1 toodud varguse koosseis). Esitatud süüdistuse kontekstis ei oleks alust rääkida ebaseaduslikust häirimisest juhul, kui kaugligipääsuportaali kaudu sisse logimine oleks olnud ajutiselt takistatud nt hooldustööde tõttu, s.t süsteemi korrapärast toimimist oleks häirinud selleks õigustatud isik ise. Teisisõnu tähendabki küsimus arvutisüsteemi toimimisse sekkumise ebaseaduslikkusest seda, kas sekkujal oli selleks mingisugune õiguslik alus. Kaitsja hinnangul ei ole KarS § 207 koosseis piisavalt selge ka põhjusel, et selles ei ole välja toodud, mida peetakse silmas arvutisüsteemi toimimise all. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Hinnang sellele, kas arvutisüsteem toimib korrapäraselt, sõltub arvutisüsteemi funktsioonist. Arvutisüsteemi toimimine on häiritud, kui ta ei suuda oma funktsiooni nõuetekohaselt täita. Kaugligipääsuportaali eesmärgiks on lasta siseneda selleks õigustatud isikutel ja takistada sisenemist isikutel, kellel selleks õigust ei ole. Kui siseneda ei ole võimalik ka õigustatud isikul, tähendab see, et süsteem ei täida ses osas oma funktsiooni, s.t arvutisüsteemi toimimine on häiritud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheidetega süüdistusele. Kuna KarS § 207 ei ole blanketne norm, ei pea paika kaitsja väide, et süüdistuses ei ole välja toodud, milles seisnes andmete sisestamise ebaseaduslikkus. Süüdistuses on märgitud: „Mart Pirita sisestas ilma seadusliku aluse ja volituseta…kasutajatunnused ja paroolid…“. Seega on süüdistuse väide see, 10 et M. Pirital ei olnud nende kasutajatunnuste ja paroolide sisestamiseks mõnest õigusaktist tulenevat õigust ega õigustatud isiku volitust. Ka on süüdistuses selgelt öeldud, et M. Pirita teo puhul oli tegemist arvutisüsteemi toimimise häirimisega. Kuna KarS § 207 ei sisalda koosseisutunnusena häirimise olulisust, siis on põhjendamatu kaitsja etteheide, et süüdistuses ei ole märgitud, milles seisnes arvutisüsteemi töö oluline häirimine.
2. Kaitsja väitis apellatsioonis, et tõendeid, millele maakohus otsuse tegemisel tugines, kohtuistungil nõuetekohaselt ei uuritud. Kaitsja ei ole apellatsioonis täpsustanud, millised tõendid kohus uurimata jättis või kuidas kohus tõendite uurimise kohustust rikkus. Maakohtu istungi protokolli (kd I; toim.l. 63 pöördel – 64 pöördel) kohaselt on maakohus talle esitatud tõendeid uurinud. Protokollist ei nähtu, et kohtumenetluse pooltel oleks olnud mingeid ettepanekuid või etteheiteid seoses tõendite uurimise korraga. Protokollis paranduste tegemist taotletud ei ole. Seega tuleb lähtuda sellest, et maakohtule esitatud tõendeid on maakohtu istungil vahetult uuritud.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selle tuvastamisel, et kaugligipääsuportaali kasutajakontode lukustamiseks sisestas ebaõiged paroolid just M. Pirita, teinud tõendite hindamisel olulisi vigu. Maakohus asus seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud teo pani toime just M. Pirita, tuginedes järgmistele tuvastatud asjaoludele: Siseministeeriumi haldusala 14 töötaja kaugligipääsuportaali kasutajakontode lukustumine toimus 17.08.2014 ajavahemikul 00:14 kuni 01:26 selliselt, et Tor anonümeerimisvõrku ja Debian operatsioonisüsteemi kasutades sisestati ebaõiged paroolid, mille tõttu kontod blokeerusid. Samal ajal, kui Siseministeeriumi ja SMIT-i töötajate kontod blokeerusid, kasutati samasugust Tor võrgu tarkvara ja Debian paketti IP-aadressilt XXX. See IP-aadress kuulus M. Pirita ettevõttele E ja selle asukoht oli M. Pirita elukoht. M. Pirita elukoha läbiotsimisel ära võetud arvutist leiti viited täpselt nendele IP-aadressidele, millelt olid sisestatud kasutajakontodele valed paroolid. Sellest järeldas kohus, et kaugligipääsuportaali kasutajakontodesse valede paroolide sisestamiseks kasutati M. Pirita elukohas ning tema kasutuses olnud arvutit. Maakohus leidis, et alust ei ole arvata, et M. Pirita arvutit võis kasutada keegi teine. Kohus pidas oluliseks sedagi, et M. Pirita töötas kuni 27.06.2014.a Siseministeeriumi Infotehnoloogia- ja Arenduskeskuses. Tunnistaja TH ütluste kohaselt näitasid logid, et ründaja teadis, kust kaugligipääsu portaali siseneda ja milliseid kasutajatunnuseid sisestada. Paar nädalat varem oli Mart Pirita üritanud oma vana kasutajatunnusega kaugligipääsu portaali sisse logida. Tunnistaja IM sõnul tuli initsiatiiv M. Pirita töölepingu lõpetamiseks tööandja poolt ning selle põhjuseks oli usalduse kaotus. Enamik 14 töötajast, kelle kasutajakontod blokeerusid, olid endised M. Pirita kolleegid, kelle kontakt temaga oli enne tema töölt lahkumist negatiivne või 11 konfliktne. Nii IM kui ka MK väitsid, et M. Pirita oli lubanud kätte maksta, viidates arvutisüsteemi turvaakudele. 11.1 Maakohus on lugenud tõendatuks, et kaugligipääsuportaali poole pöördunud IPaadressid olid 16.08.2014 Tor võrgu väljapääsu aadressid (ExitNodes) ehk aadressid, mille kaudu toimus andmeside Tor võrgust avalikku internetti. Selle üle vaidlust ei ole. Seega pandi rünne toime Tor võrgu vahendusel. Selle hindamisel, kas süüdistuses kirjeldatud teo pani toime just M. Pirita, tuleb pidada silmas Tor võrgu toimimise põhimõtteid, mida on maakohus kirjeldanud nii asjatundjad/tunnistajad ning mille selgitamiseks on koostatud vaatlusprotokoll (kd II; toim.l. 14-16). Samas on Tor võrgu tööpõhimõtte kirjelduse puhul tegemist andmetega, mis on avalikult kättesaadavad torproject.org kodulehel. Tor on netikasutuse jälgede peitmise võrk, kus Tori kliendi andmeside toimub läbi projektiga ühinenute poolt selleks üles seatud serverite. Tori kliendi saadetud andmepakett liigub mööda suvaliselt valitud Tori võrgu serverite ahelat, millest viimane (ExitNode) teeb pöördumise lõplikku sihtkohta. Andmeside Tor võrgus on krüpteeritud ning selle ahela lülid, mida päring läbib, ei „näe“ tervet ahelat. Seetõttu ei ole Tor võrgu kaudu tehtud päringu puhul võimalik tuvastada päringu teekonda ja selle päringu teinud Tori kasutaja IP-aadressi. Eelnev ei tähenda, et kindlaks ei ole võimalik teha seda, et mingilt IP-aadressilt on kasutatud Tor võrku. Konkreetse IP-aadressi võrguliiklust jälgides on võimalik näha, et see suhtleb mõne Tor võrku kuuluva IP-aadressiga. Võimalik ei ole jälgida seda, kuhu päring Tor võrgus edasi liigub. 11.2 Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et M. Pirita kasutas süüdistuses nimetatud ajavahemikul Tor võrku. Nimelt nähtub Elioni logist, et M. Piritaga seotud IP-aadressilt on toimunud andmeside Tor võrku kuuluvate IP-aadressidega. Seda näitavad Elioni vastus päringule ja sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd II; toim.l. 33-38). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga nendele tõenditele ja leiab, et maakohus on lugenud need põhjendatult usaldusväärseks. Apellatsioonis on kaitsja asunud seisukohale, et AS Elion Ettevõtted ei oleks tohtinud üldse vastuseks politsei päringule infot Tor võrgu kasutamise kohta edastada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastavalt ESS § 1111 lg 3 p-le 6 võis ja AS Elion Ettevõtted esitama vastuseks sellekohasele päringule interneti-seansi andmed. Ainult see, et M. Pirita kasutas Tor võrku, ei ole aga piisav väitmaks, et just tema pani toime süüdistuses kirjeldatud teo. Teada ei ole see, mis oli Elioni logis kajastatud andmeside sisu ega see, kuhu M. Piritaga seotud IP-aadressilt tehtud päringud Tor võrgu kaudu liikusid. Seega võis teo panna toime ükskõik milline teine samal ajal Tori kasutanud isik. 12 11.3 Asjaoluna, mis näitab, et kasutajakontod lukustas just M. Pirita, viitab maakohus sellele, et M. Pirita arvutist leiti „viiteid täpselt nendele IP-aadressidele, milledelt oli Siseministeeriumi töötajate kasutajakontodele sisestatud valed paroolid“. Seega on maakohus teinud järelduse, et M. Pirita kasutas küll Tor võrku, kuid teda võimaldavad siiski selle ründega seostada tema arvutis (täpsemalt failis cached-microdesc-consensus) leiduvad viited IP-aadressidele, millelt pandi toime rünne kaugligipääsuportaali vastu. Selline järeldus on ekslik. Õige ei ole väita, nagu oleks leidunud M. Pirita arvutis olnud failist cached-microdescconsensus viited just ja ainult nendele kolmele IP-aadressile, millelt toimus rünne kaugligipääsuportaalile. Tõsi küll, esmapilgul võib kohtule esitatud tõenditest selline mulje jääda. Asitõendite vaatlusprotokollis (kd II; toim.l. 46-49) on nimelt märgitud: „Failist nimega cached-microdesc-consensus leiti viiteid kriminaalmenetluse nr 14221000111 aluseks olevas avalduses esitatud IP aadressidele:… [järgnevad kolme IP-aadressiga seotud andmed, lisaks IPaadressile nt serveri nimi, Tori tarkvara versiooni number, ribalaius – ringkonnakohtu märkus]“ (kd II; toim.l. 48). Et need kolm IP-aadressi ei olnud ainsad, mida fail sisaldas, selgub aga protokolli lisamaterjalidest. Vaatlusprotokollis on märgitud, et fail cached-microdesc-consensus salvestati CD-le, mis on vaatlusprotokollile lisatud (lisa 6). See CD esitati kohtulikul uurimisel koos vaatlusprotokolliga maakohtule (istungiprotokoll: kd I; toim.l. 64; CD asub kd II; toim.l. 63). Põhiosa sellest CD-l olevast failist moodustabki IP-aadresside loetelu, kus IP-aadresside juures on andmed esitatud samal moel nagu vaatlusprotokollis välja toodud kolme IP-aadressi puhul. Mainitud loetelu on mahukas, sisaldades viiteid enam kui 5000 IP-aadressile. Seega on juba sel põhjusel põhjendamatu selle esiletõstmine, nagu oleks M. Pirita arvutis olnud fail viidetega just neile IPaadressidele, millelt pandi toime süüdistuses kirjeldatud rünne. Teiseks on maakohus jätnud tähelepanuta selle, mis failiga tegemist on ja mis tähendust selles sisalduv IP-aadresside loetelu omab. Maakohtule esitatud tõendite ja torproject.org kodulehel olevate avalike materjalide kohaselt ei tähenda IP-aadressi sisaldumine selles loetelus tingimata seda, et Tori kasutava kliendi andmeside ka konkreetset IP-aadressi läbis. Seega see, et M. Pirita arvutist leitud fail cached-microdesc-consensus sisaldas muuhulgas viiteid IPaadressidele, mille kaudu toimus süüdistuses kirjeldatud rünne, ei tähenda, et tema Tori kaudu toimunud andmeside just samade IP-aadresside kaudu toimus. Ka seetõttu on rõhutamine, et M. Pirita arvutist leiti „viited täpselt nendele IP-aadressidele“, põhjendamatu. Fail cached-microdesc-consensus sisaldab aktuaalset loetelu aktiivsetest Tor võrgu serveritest. See tuleneb maakohtu istungil avaldatud Tor võrgu tööpõhimõtet selgitavast vaatlusprotokollist (kd II; toim.l. 14-16) ja 28.11.2014 asitõendite vaatlusprotokolli lisast 4, mis sisaldab faili cached-microdesc-consensus Tor kasutusjuhendist pärit kirjeldust. (kd II; toim.l. 56). Tor võrgu tööpõhimõtet käsitlevas vaatlusprotokollis (kd II; toim.l. 14-16) on selgitatud, et Tori kaudu andmeside loomiseks laeb Tori klient (Tor võrgu kasutamiseks vajalik tarkvara) esmalt kataloogiserverist alla Tor võrgu serverite (Tor nodes) nimekirja (kd II, toim.l. 15 skeem 1). Edasine andmeside toimub läbi selles nimekirjas olevate serverite suvalise ahela (skeem 2). 13 Seda kataloogiserverist alla laetud nimekirja sisaldabki fail cached-microdesc-consensus. Asitõendite vaatlusprotokolli lisas 4 on faili cached-microdesc-consensus sisu selgitatud lahti järgnevalt: „The most recent consensus network status document we’ve downloaded“. Nii vaatluse läbiviija kui maakohus on jätnud tähelepanuta küsimuse, mida tähendab Tor võrgus consensus. See tähistab iga tunni aja tagant koostatavat Tor võrgu serverite loetelu, mille eesmärk on tagada, et kõigil Tori klientidel on sama informatsioon Tor võrgu serverite kohta. Seejuures on vastav info kättesaadav torproject.org kodulehel, millest pärit infole on vaatlusprotokollis tuginetud (vt https://metrics.torproject.org/about.html). Kuna tegemist on avalikult kättesaadava infoga, saab ringkonnakohus sellele tugineda KrMS § 60 lg 3 alusel. Nagu otsuse punktis 11.1 märgitud, kuulusid IP-aadressid XXX, XXX ja XXX ajal, kui rünne kaugligipääsuportaali vastu toime pandi, Tor võrgu väljumispunktide (ExitNode) hulka (vaatlusprotokoll kd II; toim.l. 26-28). Seetõttu pididki need IP-aadressid sisalduma selle ajavahemiku kohta käiva Consensus-e loetelus. Eeltoodu tähendab seda, et samasugune IP-aadresside loetelu leidus kõigi Tori kasutajate arvutites, kes kasutasid Tori samal ajavahemikul. 11.4 Faili cached-microdesc-consensus leidmine M. Pirita arvutist näitab vaid seda, et sellest arvutist on kasutatud Tor võrku – arvuti oli loonud edukalt ühenduse kataloogiserveriga ning laadinud alla Tori serverite loetelu. Nagu vaatlusprotokollis märgitud, sisaldas M. Pirita arvutist leitud fail consensust seisuga alates 22:00 UTC aja järgi (millele vastab 17.08.2016 kell 01:00). Seega ei saa selle faili alusel tuvastada seda, et M. Pirita arvutist loodi edukas ühendus Tor võrguga 17.08.2014 enne kella 01:00, s.t ajal, kui blokeeriti valdav osa kontodest. 11.5 Maakohtu seisukoht, et ründe pani toime M. Pirita, tugineb veel sellele, et M. Pirital olid ründe toimepanemiseks olemas vajalikud teadmised ja motiiv ning et M. Pirita kasutas samasugust tarkvara nagu kontod blokeerinud isik. 11.5.1 Maakohus on tuginenud M. Pirita süüdimõistmisel väitele, et kontod lukustati Tor võrgustikku ja Debian operatsioonisüsteemi kasutades, ning samal ajal kasutati samasugust Tor võrgu tarkvara ja Debian paketti IP-aadressilt XXX. Maakohtu otsusest ei selgu, millisele tõendile tugineb väide, et kasutajakontod lukustati Debian operatsioonisüsteemi kasutades. Ringkonnakohtu hinnangul ühtki sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Prokuröri süüdistuskõne teeside kohaselt peaks selline info ilmnema kuriteoavalduse lisast: „SMITI poolt esitatud kuriteoavalduse lisast nähtuvalt kasutas teo toimepanija kaugligipääsu portaali andmete sisestamise ajal veebilehitsejat Mozilla 5.0 ning operatsioonisüsteemi Debian Linux. ASO võrgu monitooringu keskkonna väljavõttest nähtuvalt oli Debian Linux’ile vastava TOR versiooni faile 17.08.2014 kella 00:47 paiku (s.o ajal, mil rünnakud toimusid) alla laadinud kasutaja IP-aadressiga XXX“ (kd I; toim.l. 16). 14 Kuriteoavaldusel on kaks lisa, mis kannavad nimesid Lisa
4. Kontod.txt ja Lisa
5. TOR.txt (kd II; toim.l 3). Neist esimene on see, mis kajastab kaugligipääsu portaali vastu toimunud rünnakuid. Selles on aga ära toodud üksnes kaugligipääsuportaali poole pöördumise ajad, domeen, mille poole pöörduti, IP-aadress, kust pöördumine tuli, ning kasutajanimi (kd II, toim.l. 5-6). Lisa 2 (kd II; toim.l. 7) kajastab mitte andmeid kaugligipääsuportaali poole pöördumise kohta, vaid selle kohta, kes on ftp.ee.debian.org serverist ajavahemikul 15.18.08.2014 Tor tarkvara alla laadinud (vt ka TH selgitused selle logi kohta: kd I; toim.l. 67). Viimases tõendis on kajastatud küll see, et IP-aadressilt XXX, mis on seostatav M. Piritaga, on 17.08.2014 kell 00:57 laaditud alla Debian tarkvara, kuid tõendit, et kaugligipääsuportaali rünnati samalaadset tarkvara kasutades, ei ole. Tõsi küll, selline info on olemas kuriteokaebuses, mis on maakohtu istungil avaldatud (kd I; toim.l. 63 pöördel) ja millele on maakohus kohtuotsuses tuginenud (otsuse lk 3). Viimases on märgitud: „Võrgulogisid analüüsides võib järeldada, et ründaja oli sama isik või väga sarnane arvuti, kuna pöördumispunktid XXX ja XXX kasutavad sama User-Agenti Mozilla/5.0 (Linux; U; Debian Linux; en-US; rv: 1.8.1.12) Gecko/20080201 Firefox/2.0.0.
6. Kasutaja agendi põhjal võib järeldada, et tegemist on Linuxiga (Debian)“ (kd II; toim.l. 1 ). Lisaks märgitakse kuriteokaebuses, et ründe võis toime panna M. Pirita, kuna on „võimalik, et kodaniku Maci (10.7) masinas on virtuaalne Debian Linux, millel on TOR klient“ (kd II; toim.l. 3). Kuriteokaebus ei ole aga käsitatav tõendina, millega saaks tõendada KrMS §-s 62 nimetatud tõendamiseseme asjaolusid, s.t seda, et süüdistatav on süüdi selle kuriteo toimepanemises, milles teda süüdistatakse. Tõendamiseseme asjaolusid saab tõendada KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõenditega. Kuriteoteadet ega -kaebust selles loetelus nimetatud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuriteoteadet ega -kaebust pidada „muuks dokumendiks“ KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Kuriteoteate või -kaebuse esitamist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Seega tuleks eeldada, et kui need oleks menetluses tõendina kasutatavad, oleks nad ka KrMS §-s 63 eraldi ära nimetatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kuriteoteade ja -kaebus ka sisuliselt sellised dokumendid, mis ei saa tõendada süüdistatava süüd. Need on dokumendid, mis sisaldavad kannatanu väiteid selle kohta, et kuritegu on toime pandud. Järgnevas kriminaalmenetluses kogutakse tõendeid selle väite kinnituseks või ümberlükkamiseks. Kui kuriteokaebus oleks käsitatav tõendina, oleks kohe kuriteoteate esitamisega olemas isiku süüd tõendav tõend ja täiendavate isikut süüstavate tõendite kogumiseks sisuliselt puuduks vajadus. Kuriteoteates on märgitud, et viidatud väited tuginevad võrgulogide analüüsile. Neid võrgulogisid kohtule tõendina esitatud ei ole. See, kust pärinevad andmed rünnakuks kasutatud arvutitüübi või tarkvara kohta, ei ilmne ka tunnistajate ütlustest. Avalduse esitaja IM vastas küsimustele, mis puudutasid lisatud logi ja kaebuses esitatud väiteid, et tema üksnes pani materjalid kokku ja kirjutas alla, vajaliku info sai ta TH-lt (kd I; toim.l. 72). TH ütlused selle kohta, kust vastavad andmed pärinevad, on aga ebamäärased. Küsimusi selle kohta esitas TH ülekuulamisel süüdistatav. Küsimused ja vastused on maakohtu istungi protokolli kohaselt järgnevad: 15 „Süüdistatava küsimus Tuvastasite arvutitüübi user agenti järgi? Tunnistaja vastus Seda pole ma öelnud. Küsimus Kust user agenti saite? Vastus Eks ta logis oli. Küsimus Millises? Vastus Ei mäleta. Küsimus Miks seda ei esita? Vastus Ei tea,“ (kd I; toim.l. 69). Nagu eelnevast näha, tunnistab TH, et võrgulogisid, millele kuritekaebuses esitatud väited tuginevad, kohtule ei esitatud. Ka ei andnud ta ütlusi selle kohta, millised andmed täpselt logides olid. Seega, kui kuriteoteate esitajal oli mingeid andmeid selle kohta, mis tarkvara kasutades ja mis tüüpi arvutiga rünnak toime pandi, siis sellekohaseid tõendeid nad esitanud ei ole. Seetõttu on põhjendamatu ka maakohtu seisukoht, et samal ajal, kui kontod blokeeriti, kasutati samasugust Tor võrgustiku tarkvara ja Debian paketti IP-aadressilt XXX. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tõendeid ei ole isegi selle kohta, et M. Pirita kasutuses olevas arvutis oli viidatud tarkvara juba ajal, kui rünne kaugligipääsuportaali vastu algas. IPaadressilt XXX laaditi Toriga seotud Debiani tarkvara alla alles kell 00:57, s.o ajal, kui esimesed sisselogimiskatsed olid juba toimunud (vt CERT päringu vastus ja Riigi Infosüsteemi Ameti küberturvalisuse teenistuse 27.08.2014 vastus). Tõendeid selle kohta, et vastav tarkvara oli ka eelnevalt arvutis, ei ole. Seda näitab hästi TH maakohtu istungil antud vastus süüdistatava küsimusele, kas siis, kui rünnak algas, ei olnud Tori tarkvara alla laetud. TH selgitas: „Mis ei tähenda, et ta ei võinud masinas olla. Näeme seda, et on laetud alla Tori tarkvara, mis tähendab, et inimene teab, kuidas seda kasutada ja kust seda saada. See ei näita, mis arvutis enne olemas oli. Kui tegemist oli virtuaalse masinaga. Toon välja võimalikke variante.“ (kd I; toim.l. 68 pöördel). Osundatud vastus näitab selgelt, et selle kohta, kas sarnane tarkvara oli arvutis ka enne 00:57, saab teha ainult oletusi. Eelnevast tulenevalt tuleb tõdeda, et esitatud ei ole mingisuguseid tõendeid selle kohta, et kasutajakontode blokeerimisel oleks teo toimepanija kasutatud tarkvara jätnud maha mingi sellise jälje, mille alusel saaks tuvastada, et kasutajakontod blokeeris just Mart Pirita. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ka mingeid muid tunnuseid, mis võimaldaks siduda kontode blokeerimisega just M. Piritat. Ringkonnakohus esitas infotehnoloogia ekspertiisi määrates eksperdile küsimuse: „Kas 17.08.2014 ajavahemikul 00:15 kuni 01:26 IP aadressilt XXX toimunud internetiliikluse parameetrid on mahu ja iseloomu poolest sellised, et on olnud võimalik teha päringuid kuriteoteate lisas I kirjeldatud aegadel ja mahus?“ õ Eksperdiarvamus oli: „Elioni logist (flow.txt) ei leitud kokkulangevusi, mis oleks iseloomulikud SMIT-i logis välja toodud rünnakutele.“ Ringkonnakohtu istungil nentis ekspert, et Elioni logi kohaselt toimus IP-aadressilt XXX andmeside Tor võrguga just siis, kui kaugligipääsuportaali rünnakuid ei toimunud. Ekspert lisas, et ta ei oska selgitada, kuidas oleks 16 võimalik nii seda rünnet toime panna, milles M. Piritat süüdistatakse. Seega ekspertiisiaktis sisalduv arvamus ja eksperdi kohtuistungil antud ütlused räägivad pigem vastu võimalusele, et süüdistuses kirjeldatud ründe pani toime M. Pirita. 11.5.2 Maakohus leidis, et just M. Piritale kui kaugligipääsuportaali ründajale viitab seegi, et ta ise oli varem töötanud SMIT-s ja mõni aeg enne rünnet oli tööandja initsiatiivil temaga töösuhe lõpetatud. Seega oli tal olemas motiiv ründe toimepanemiseks ja teadmised, kuidas ja mis kasutajanimedega rünnet toime panna. Ringkonnakohus nõustub sellega, et mitmed asjaolud viitavad kaugligipääsuportaali ründaja seotusele SMIT-ga. Esiteks pidid isikule, kes kontod lukustas, olema teada portaali aadressid, nagu ka see, millised olid sisselogimisel kasutajatunnused. Neljateistkümnest lukustatud kontost üksteist olid SMIT-i töötajate omad. Viimastest omakorda olid valdav enamus SMIT-i tippjuhtkonna või osakonnajuhatajate kontod. Lisaks SMIT-i juhtkonnale oli rünnatud paari valitud töötaja kontosid. SMITi töötajatele lisandusid siseministri ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ja teabeturbebüroo juhataja kontod. Selline kontode valik näitab ringkonnakohtu hinnangul, et ründe eesmärk oli põhjustada eeskätt SMIT-i juhtkonnale ebamugavusi esiteks sellega, et nende endi kontod blokeeriti, teiseks aga SMIT-i seadmises halba valgusesse ministri ja Politsei- ja Piirivalveameti ees. Ka need asjaolud ei ole aga piisavad väitmaks, et ründe pani toime just M. Pirita. On selge, et M. Pirita ei olnud ainus, kes kaugligipäsuportaali veebiaadresse teadis, vaid neid teadsid ka teised isikud, kes kaugligipääsuportaali haldasid või kasutasid. TH möönis maakohtus antud ütluses, et M. Pirita ei olnud ainus enne selle ründe toimumist SMIT-st lahkunu, kelle suhted SMIT-ga ei olnud head. Neid SMIT-st lahkunud töötajaid, kes jäid tema sõnul „ühel või teisel moel negatiivsusega silma“, oli tema sõnul „alla kümne“ (kd I; toim.l. 67 pöördel). Seega ei viita seegi argument M. Piritale kui ainsale võimalikule teo toimepanijale. Pealegi ei ole mingisuguseid tõendeid selle kohta, et ründe pidi toime panema just SMIT-i endine töötaja. Põhimõtteliselt tähendavad kirjeldatud asjaolud seda, et ründe võis panna toime mõni SMIT-i töötaja või endine töötaja. Andmeid ei ole aga selle kohta, et M. Pirita oleks olnud ainus SMIT-s töötanu, kes ründe ajal Tori kasutas. 11.6 Maakohus on nimetanud otsuses M. Pirita vastu rääkiva asjaoluna sedagi, et M. Pirita ei soovinud anda ütlusi selle kohta, mis põhjusel ja mis eesmärgil ta kasutas süüdistuses märgitud ajal anonüümseks jääda võimaldatavat Tor võrku. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et sisuliselt on maakohus heitnud süüdistatavale ette seda, et ta ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema ei pannud toime süüdistuses kirjeldatud tegu. Sellega rikkus maakohus KrMS § 7 lg-t
7. 17 11.7 Kokkuvõtvalt nendib ringkonnakohus, et ühtegi otsest tõendit selle kohta, et kontod blokeeris just M. Pirita, ei ole. Kaudseid tõendeid selle kohta peab ringkonnakohus aga väga nõrkadeks. Võimalusele, et süüdistuses kirjeldatud teo pani toime M. Pirita, viitab kolm asjaolu: a) tal oli eelnevalt konflikt SMIT-i juhtkonnaga; b) ta teadis, kuhu kontode blokeerimiseks pöörduda ja millised andmed sisestada; c) ta kasutas sel ajal, kui kontod blokeeriti, Tor võrku. Nimetatud punktidest esimese kahe osas tuleb nentida, et tõendamist on leidnud ka see, et M. Pirita ei olnud ainus, kelle suhted SMIT-i juhtkonnaga ei olnud head ja kellel olid olemas teo toimepanemiseks vajalikud teadmised. Mis puutub Tori võrgu kasutamisse, siis ei ole teada, milleks M. Pirita Tor võrku kasutas, ega ka see, kes peale tema veel samaaegselt Tor võrku kasutasid. Veelgi enam, Elioni logist tulenevalt kasutas M. Pirita Tor võrku küll samal ajavahemikul, kui leidis aset rünne kaugligipääsuportaali vastu, kuid selle ajavahemiku raames ei kattunud tema IP-aadressilt Tor võrguga toimunud andmeside ajad kaugligipääsuportaali vastu toime pandud rünnete aegadega. Riigikohtu praktika kohaselt peavad kaudsed tõendid süüdimõistva otsuse tegemiseks moodustama sellise kogumi, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.12.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9) Käesoleval juhul see nii ei ole. Süüstavate tõendite alusel ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, et ründe pani mõni muu samal ajal Tor võrku kasutanud isik.
8. Eelnevast tulenevalt tuleb Maakohtu otsus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1 alusel tühistada ja teha uus otsus, millega mõista M. Pirita KarS § 207 lg 1 järgi õigeks. 13.1 M. Pirita kaitsja on esitanud taotluse M. Piritale menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt oli M. Pirita õigusabikulu apellatsioonimenetluses 2500 eurot. Taotluses on toodud ära kaitsja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ja selleks kulunud aeg, mis on taotluse kohaselt 34 tundi ja 53 minutit. Arvestades apellatsiooni ja teiste apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu, samuti seda, et apellatsioonimenetluses toimus mitu kohtuistungit, peab kohtukolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks ja rahuldab selle täies ulatuses. Samuti taotleb kaitsja M. Piritale tema maakohtus kantud õigusabikulude hüvitamist vastavalt maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjale. M. Pirita õigeksmõistmise tõttu on põhjendatud talle mõistliku õigusabikulu hüvitamine. Esitatud dokumentide kohaselt on M. Pirita õigusabikulud kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses olnud 5000 eurot (kd I, toim.l. 60-62). Ka selles taotluses on ära toodud tehtud toimingud ja nendele kulunud aeg. Arvestades, et maakohtu menetlus oli apellatsioonimenetlusest ajamahukam, peab ringkonnakohus ka nimetatud osas taotlust täies ulatuses põhjendatuks. Seega tuleb M. Piritale hüvitada riigieelarvest 2500 euro suurused apellatsioonimenetluse kulud ja 5000 euro suurused kohtueelse menetluse ja maakohtumenetluse kulud. 18 13.2 Lisaks kaitsjale makstud tasule kuulub apellatsioonimenetluse kulude hulka infotehnoloogiaekspertiisi kulu 1608 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jääb see riigi kanda.
9. 28.11.2014 toimunud asitõendite vaatluse protokolli kohaselt tehti lauaarvuti Mac A1176 kõvaketta Hitachi s/n 84GEDGKE sisust koopia. Selle andmekoopiaga kõvaketta (kõvaketas Seagate S/N: Z2F0GE18) nõudis ringkonnakohus 08.10.2015 ekspertiisimäärusega välja Politsei- ja Piirivalveameti teabehaldus- ja menetlusosakonna keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroolt ja esitas selle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Kõvaketas on tagastatud Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtukolleegium leiab, et kõvaketas tuleb vastavalt KrMS § 126 lg 3 p-le 1 tagastada Politseija Piirivalveameti teabehaldus- ja menetlusosakonna keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroole. Vältimaks põhjendamatut M. Pirita eraelu riivet, tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist kustutada kõvaketta Hitachi s/n 84GEDGKE sisust tehtud andmekoopia. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Meelika Aava Ivi Kesküla 19