S § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv 600 eurot tuleb A. P. tasuda ositi 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 100 eurot kuus, Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, märkides ära viitenumbri
MENETLUSALUSE ISIKU KAEBUSE SISU Kaebuse kohaselt kahetses kaebuse esitaja puhtsüdamlikult toimepandud väärtegu ja selgitas, milliste asjaolude tõttu nii juhtus. Kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel sellega kaebuse esitaja arvates arvestanud. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka teiste menetlusaluse isiku poolt vastulauses esitatud selgitustega. Juhtimisõiguse äravõtmine kaebuse esitajalt on temale, ettevõttele ja ta perele ränkade tagajärgedega: 4 OÜ Palmeks töötajat kaotaksid töö, tema elukaaslane on lapseootel. Menetlusalust isikut ei ole kunagi karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja ta ei ole kunagi põhjustanud liiklusõnnetusi ning tegemist on juhusüüteoga. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,56 mg/l ja sõitma asudes ta tõepoolest ei tundnud joovet. Kaebuse esitaja tegi juhtunust kõige tõsisemad järeldused. Kõike eeltoodut arvestades palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas osaliselt karistuse liigi osas ja määrata talle teiseliigiline karistus, jättes põhi- ja lisakaristusena kohaldamata juhtimisõiguse äravõtmise. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED Kohtuvälise menetleja kirjalikus vastuses Tartu Maakohtule leiab kohtuväline menetleja (tl 2930), et A. P. on alkoholipiirmäära ületades mootorsõidukit juhtides toime pannud ühe raskeima liiklusalase rikkumise. Kui isikul on väljahingatavas õhus alkoholi 0,56 mg/l kohta, siis selline seisund on tuntav, arusaadav ja füüsilised reaktsioonid ei ole enam sellised nagu kainel inimesel. Isik pani väärteo toime tahtlikult, kuna isik, kes on varem alkoholi tarvitanud, peab ise tundma huvi ja selgitama välja, kas tema seisund on selline, mis võimaldab tal sõidukit juhtida. A. Palm on 2015.a. kolmel korral karistatud väärteo korras lubatud sõidukiiruse ületamise eest, kuid need karistused ei ole hoidnud teda uut liiklussüütegu toime panemast. Kohtuväline menetleja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus leiab, et süü Liiklusseaduse § 69 lg 3 nõuete rikkumises, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem, on tõendatud menetlusaluse isiku A. Palmi ja tunnistaja Tauno Sääliku ütlustega ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja testiribaga, A. Palmi sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. VTMS § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades VTMS 5.peatükis sätestatud erisusi. Menetlusalune isik A. P. annab kohtu poolt ülekuulamisel ütlusi (tl 46-47), et ta oli eelmisel õhtul tarvitanud taruvaigupiiritust ja hommikul ei tundnud midagi ning tal oli 28.novembri 2015 hommikul tarvis sõitma minna, ta peeti politsei poolt kinni, politseiga ta ei vaielnud ega vereproovi ei nõudnud, politseil oli tõenduslik alkomeeter autos. A. Palm on teinud juhtunust tõsised järeldused, tema autos on nüüd alkomeeter, et neid olukordi enam kunagi ei tuleks. Tunnistaja Tauno Säälik annab ütlusi (tl 46-47), et 28.novembril 2015 teostasid nad Tartu linnas liiklusjärelevalvet ja peatasid kell 10.30 ajal maasturi BMW. A. Vakk palus juhil puhuda indikaatorvahendisse, indikaatorvahendi näit oli 0,58 mg/l. Autos tõendusliku alkomeetriga mõõtmisel oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,56 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja testiribast nähtub, et 28.novembril 2015.a. on A. P. tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARDF-0059 alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,61 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l kohta, lõplik mõõtetulemus 0,56 mg/l kohta. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on A. P. kõrvaldatud 28.novembril 2015.a. kell 10.30 sõiduki juhtimiselt kuni aluse äralangemiseni (kainenemiseni). Väärteoasja poolte vahel ei ole vaidlust selles, et A. P. juhtis mootorsõidukit BMW X5 XDRIVE 28.novembril 2015.a. kella 10.30 ajal Tartu linnas Ringtee tänaval seisundis, kus tema alkoholisisaldus ühes liitris tema poolt väljahingatavas õhus oli 0,56 mg. Kohus hinnanud menetlusaluse isiku ja tunnistaja T. Sääliku ütlusi ning kirjalikke tõendeid kogumis, leiab, et A. P. käitumine tuleb kohtul kvalifitseerida väärteona
lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kohus ei tuvastanud käesoleva väärteoasja menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse rikkumist. Kuna A. P. etteheidetud käitumises esineb väärteokoosseis, puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavatel alustel, samuti puuduvad VTMS § 30 sätestatud väärteomenetluse lõpetamise alused. Kohus märgib, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esialgse seisukohaga, et A. Palm pani väärteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta asudes hommikul sõidukit juhtima, olles eelmisel õhtul kanget alkoholi tarvitanud, pidi võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. A. P. tegu on õigusvastane, kuna vastab väärteokoosseisule ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid käesolevas väärteoasjas ei esine. A. P. on
lg 2 sätestatud väärteo toimepanemises süüdi, ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad.
lg 2 järgi on
§-des 201-2615 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet. Seega on Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuur pädev menetlema A. P. poolt toimepandud väärtegu. Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem selles paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. A. P. on kohtuväline menetleja karistanud põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A. P. vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus ja vastutust raskendavad asjaolud väärteoasjas puuduvad. Kohus leiab, et kuigi KarS § 56 lg 1 ei sätesta karistamise alusena otseselt süüdlase isiku arvestamist, on selle kindlakstegemine oluline, et määrata, millised on võimalused mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitse huvides. A. P. süü suuruse ja karistuse eripreventiivse mõju hindamisel arvestab kohus, et A. P. on nähtuvalt karistusregistri teatisest kohtuistungi aja seisuga üks kehtiv väärteokaristus lubatud sõidukiiruse ületamise eest. A. P. on talle määratud rahatrahvi tasunud koheselt. Varasemalt ei ole A. P. karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Seega tuleb ilmselt nõustuda kaebuse esitajaga, et tegemist on nn sellelaadilise juhusesüüteoga. Menetlusaluse isiku poolt väljahingatavas õhus oleva alkoholi sisaldus ei olnud väga väike. Kõike eeltoodut ja väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades leiab kohus, et A. P. puhul on piisavaks tagamaks KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärkide täitmist tema karistamine kergema karistusliigiga rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras, s.o. 150 trahviühikut (600 eurot). Sanktsiooni keskmist määra on kohaldanud ka kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmisel A. P. . Liiklusseadustik lubab A. P. karistada väärteo toimepanemise eest ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Riigikohtu Kriminaalkolleegium on oma 13. detsembri 2013 otsuses asjas nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Samuti leiab Riigikohtu Kriminaalkolleegium, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab
lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Seega sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei rikkunud A. P. teisi liiklusnõudeid, ta kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu ja kinnitab, et on juhtunust oma järeldused teinud, juhiload on vajalikud tema tööülesannete täitmisel. Kohus leiab, et sellised asjaolud annavad kohtul alust arvata, et A. P. poolt samalaadsete rikkumiste vältimiseks ei ole põhjendatud nii põhi- kui ka lisakaristusena talt ära võtta lühiajaliselt mootorsõiduki juhtimise õigust. Karistamisel ei saa lähtuda üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti leiab kohus, et olukorras, kus kohtuväline menetleja on määranud küll menetlusalusele isikule samaliigilise põhikaristuse ja ei määranud menetlusalusele isikule lisakaristust, menetlusalusele isikule täiendavalt lisakaristuse määramine kohtu poolt menetlusaluse isiku kaebuse arutamisel raskendab tema olukorda, mis on lubamatu. Samas kohus selgitab, et kaebuse esitaja poolt nimetatud asjaolud, mille kohaselt menetlusalune isik võib sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisel kaotada töö ja pere sissetuleku ning tema juhitavas osaühingus töö 4 töötajat, ei ole aluseks juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmiseks. KarS § 481 lg 2 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Riigikohus on asunud seisukohale, et mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik. A. P. ülalpidamisel on üks alaealine laps ja ta abikaasa on teise lapse ootel. Samuti ületab määratud rahatrahvi suurus ligi poolteist korda Eesti Vabariigis kehtiva miinimumkuupalga suuruse. Kohus leiab, et A. P. majanduslik olukord on mõjuv põhjus, mille tõttu tuleb KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et rahatrahv tuleb A. P. tasuda ositi 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 100 eurot kuus. Neil asjaoludel rahuldab kohus A. P. kaebuse ja tühistab osaliselt määratud karistusliigi osas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 22.12.2015.a. otsuse ning teeb uue otsuse, millega karistab A. P.
S § 66 lg 2 alusel, et rahatrahv 600 eurot tuleb A. P. tasuda ositi 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, s.o. 100 eurot kuus. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.