← Eesti

3-14-52540/83

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 12.04.2016, Tartu 3-14-52540 Sergei Volontsevitši kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot väljamõistmiseks seoses ebainimlike ja alandavate kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 26.02.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Volontsevitš Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 26.02.
  4. a otsus osas, millega halduskohus leidis, et Sergei Volontsevitši kaebus on tähtaegne ajaperioodi 10.06.201120.11.2012 osas. Lugeda Sergei Volontsevitši kaebus tähtaegseks ajaperioodi 10.08.2011-20.11.2012 osas. Muus osas jätta otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 12.05.
  5. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Kinnipeetav Sergei Volontsevitš esitas 10.08.2014 (registreeritud 13.08.2014) ja 21.08.2014 (registreeritud 25.08.2014) Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlused (I kd, tl 17-20), milledes kurtis vähesest isiklikust ruumist tulenenud kannatuste üle. Ta märkis, et on olnud Tallinna Vanglas perioodidel 13.03.2007 - 11.04.2008, 09.02.2010 - 14.09.2010, 22.03.2011 ja 10.06.2011 - 20.11.2012, mil kambrid olid kuuekohalised ja see ei jätnud 4m 2 isiklikku vaba ruumi iga kinnipeetava kohta. S. Volontsevitš soovib ruumipuuduses seisnenud piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise tõttu saada iga päeva eest 15 euro suurust hüvitist.
  7. Tallinna Vangla 27.10.
  8. a otsusega nr 5-18/14/22222-3 (I kd, tl 36-41) tagastati S. Volontsevitši kahju hüvitamise taotlus perioodi 22.03.2011 - 12.08.2011 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodi 13.08.2011 -20.11.2012 osas rahuldamata.
  9. S. Volontsevitš esitas 16.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 10 000 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ööpäev läbi koos viie kinnipeetavaga neljale isikule projekteeritud lukustatud kambrites. Isiklik vaba ruum jäi kambris seetõttu alla 3 m 2, puudus privaatsus, ei võimaldatud kehakultuuriga tegelemist, spordisaali kasutamist, osakonnas liikumist, koolis ja tööl käimist ning tuli kannatada stressi nii pingete kui ka vähese liikumise tõttu. Tualett on kõrvalruum, mida ei saa arvesse võtta. Kaebaja pöördus suuliselt kontaktisiku poole. Vanglas istumine mõjus väga kaebaja psüühikale ja pani veene lõikuma. HALDUSKOHTU LAHEND
  10. Tartu Halduskohtu 26.02.
  11. a otsusega jäeti S. Volontsevitši kaebus perioodide 10.06.2011 - 08.05.2012 ja 15.05.2012 - 20.11.2012 osas rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning kaebus vahemikku 13.03.2007 - 23.03.2011 jäävate perioodide osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse kohaselt pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 10.06.2011 - 08.05.2012 osas on selleks kuupäevaks 08.05.
  12. Kuna kohtueelse kahjunõude on kaebaja Tallinna Vanglale edastanud 10.08.2014, on tema kaebus 10.06.2011 alanud perioodide osas tähtaegne ning lubatav. Sellele eelnenud perioodide osas on kohtusse pöördumise kolme aasta pikkune tähtaeg aga oluliselt ületatud ning nõue seetõttu lubamatu. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemed ja seadmed, sealhulgas WC ja pesemiskoht. Seega kuulub WC kambri sisustuse juurde. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Ka juhul, kui WC pinna saaks kambri põrandapinna hulgast välja arvata, nähtub kaebaja paiknemise kohta esitatud tabelist vaid mõni üksik lühike periood, mil kaebaja osaks olev ilma WC-ta põrandapind on olnud 0,03; 0,07 või 0,1 ruutmeetri võrra väiksem, kui sellel ajal kinnipeetavale ettenähtud 2,5 m
  13. Kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu seisuses ega ole väitnud, et õppis või töötas. Seega pidi teda hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Vahistatu seisund välistab spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kehalisi harjutusi saab edukalt teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud või, et tal jäi Tallinna Vanglas viibimise ajal mõni seadusega ettenähtud jalutuskäik vangla süül saamata. Antud juhtumi lahendamisel saab tugineda Riigikohtu seisukohtadele 20.06.
  14. a kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14, kus muuhulgas rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Vastustaja esitatud andmed kaebaja paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli kaebajale tagatud kogu kaebusega hõlmatud aja jooksul. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, jalutamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Kasinates elamistingimustes viibimine võib kinnipeetavale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid miski ei kinnita kohtule esitatust, et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestvusele niivõrd olulist mõju, et peab kaasa tooma rahalise hüvitise. Vastustaja andmetel ei avaldanud kaebaja kogu Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul rahulolematust kinnipidamise tingimuste suhtes. Kaebajal on tuvastatud 2 2 püsiv töövõimetus ja puue, kuid ei nähtu, et neist tulenev oleks tema olukorda raskemaks muutnud või, et ta oleks varem nende ja elamistingimustega seoses pöördumisi esitanud. Kaebaja ei ole kuni 22.03.2011 vanglas viibimise perioodide osas kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa kaebust selles osas lahendada ning peab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätma. Muus osas on kaebus lubatav, kuid ei kuulu rahuldamisele. Kaebaja vabastati 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud kulutused hüvitamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  15. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus kohtu põhjenduste osas, milles kohus leidis, et S. Volontsevitši kaebus on 10.06.2011 alanud perioodide osas tähtaegne ja lubatav. Ülejäänud osas Tallinna Vangla Tartu Halduskohtu otsust ei vaidusta. Tallinna Vangla palub teha asjas uus otsus ja asendada Tartu Halduskohtu põhjendused selliselt, et lugeda S. Volontsevitši kaebus perioodi 10.06.2011 - 12.08.2011 osas mittetähtaegseks. Menetluskulud jätta S. Volontsevitši kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ebaõigesti, et S. Volontsevitši kaebus on perioodi 10.06.2011 - 12.08.2011 osas tähtaegne ja lubatav. Halduskohus on vääralt kohaldanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t 3 ja jätnud arvestamata tegeliku ajaga, mil S. Volontsevitš pidi teadlik olema ja aru saama talle tekkinud mittevaralisest kahjust. See omakorda on kaasa toonud kohtuotsuse ebaõiged põhjendused ja seisukohad antud küsimuses. Käesoleval juhul omavad kohtu põhjendused iseseisvat mõju ühtse kohtupraktika kujundamisel. Arvestades samaliigiliste kaebuste rohkust ja kohtute erinevaid seisukohti sarnastes asjades, tuleb menetlusökonoomia huvides kujundada ühtne kohtupraktika, millest lähtudes saaks Eesti riik Tallinna Vangla kaudu edaspidi sarnaste asjade lahendamisel lähtuda. S. Volontsevitš, viibides väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, pidi juba 10.06.2011 Tallinna Vanglasse saabudes aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja enda inimväärikust alandavast kohtlemisest, mistõttu on kaebus perioodi 10.06.2011 – 12.08.2011 osas esitatud peale kaebetähtaja möödumist. Kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks toiminguks. Asjas Petriks vs Läti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud, et kinnipidamist saab lugeda jätkuvaks olukorraks siis, kui isikut on kinni peetud sama tüüpi kinnipidamisasutuses olulisel määral sarnastes tingimustes. Isiku vabastamine või üleviimine teist tüüpi kinnipidamisrežiimi teeb lõpu jätkuvale olukorrale. Seega tuleb EIK praktika kohaselt kaebetähtaega arvestada kinnipidamistingimuste osas lähtuvalt sellest, millal toimub muudatus isiku olukorras. EIK-i jätkuva olukorra käsitlus on sisuliselt kokkulangev jätkuva haldustoimingu käsitlusega Eesti kohtupraktikas ning sellest tulenevalt on võimalik viidatud EIK-i lahendis toodud põhimõttest lähtuda ka HKMS ja RVastS alusel kaebuse tähtaegsust hinnates. Kaebaja oli enne perioodi 10.06.2011 – 08.05.2012 olnud korduvalt paigutatud Tallinna Vanglasse. Seega oli kaebaja ka varasemalt Tallinna Vangla tingimustes viibinud ja pidi aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused tema õigusi rikuvad ja talle kahju tekitavad. Samas tuleb arvestada, et lisaks Tallinna Vanglale on kaebaja saanud võrdluseks viibida ka teistes kinnipidamisasutustes, kus kinnipidamistingimused olid Tallinna Vangla omadest erinevad. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebajale juba alates esmakordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel 11.06.2004 või hiljemalt teistkordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel 13.03.2007 olema arusaadavad ja tuntavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimused. Seetõttu hakkas hiljemalt 10.06.2011, peale viiendat Tallinna Vanglasse paigutamist, S. Volontsevitšil kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Eelnimetatud põhjustel on kaebaja 3 3 13.08.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt peale kahju hüvitamise nõude tähtaja saabumist. Käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebaja väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata, s.o alates 10.06.
  16. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise rahuga. Seega ei saa isik väita, et tema sai hiljem aru, et mõned aastad tagasi ta tundis ebameeldivusi ja talle tekitati mittevaralist kahju. Kaebaja ei saa väita nagu oleks ta saanud kahju tekitamisest teada enam kui kolm aastat hiljem. Kaebaja oleks saanud juba enne kahjunõude esitamist midagi sette võtta, kui tema jaoks vanglas valitsenud elamistingimused olid ebarahuldavad. Ei ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Kui tingimused olid sedavõrd alandavad nagu kaebaja väidab, ei saa tõsiselt võetavaks pidada kaebaja väidet, et ta pidas temale riigi poolt tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks osaks ning, et aastaid vangistuses viibides ta uskus, et riik vangla kaudu tema õigusi ei riku. Arvestades, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 13.08.2014, saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 13.08.
  18. S. Volontsevitš leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt märgib Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses ekslikult, et pole teada ühtki mõjuvat põhjust, mis takistanuks kaebajal varem pöördumast inimväärikuse alandamise nõudega vangla poole. Kaebaja väidab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal võeti vanglas kõik avaldused ja nõuded vastu ainult eesti keeles, mistõttu ei saanud kaebaja pöörduda nõudega vangla poole. Seega ei ole õige vastustaja väide, et talle pole teada ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistanuks kaebajal varem pöördumast vangla poole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  19. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 26.02.
  20. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega viimane luges tähtaegseks kaebuse ajaperioodi 10.06.2011-20.11.2012 osas ja loeb kaebuse tähtaegseks ajaperioodi 10.08.2012-20.11.2012 osas. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
  21. Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all küsimus, kas halduskohus leidis õigesti, et kaebus perioodi 10.06.2011-20.11.2012 osas tuleb lugeda õigeaegselt esitatuks. Seejuures on vastustaja leidnud, et kaebaja pidi juba 10.06.2011 Tallinna Vanglasse saabumisel aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja seega oleks ta koheselt pidanud esitama ka kahju hüvitamise taotluse vastustajale. Riigikohtu halduskolleegium on 15.06.
  22. a määruse nr 3-3-1-20-15 p-s 13 leidnud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kuna kaebaja oli enne 10.06.2011-20.11.2012 ajaperioodi olnud korduvalt paigutatud Tallinna Vanglasse ja oli teadlik seal valitsevatest tingimustest, siis pidi ta kahjust ja selle tekitamisest saama teada juba tema sinna paigutamisest 10.06.2011 ja sellest kuupäevast hakkas kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja esitas kahju hüvitamises taotluse 10.08.
  23. Seega saab tähtaegseks lugeda kaebust ajaperioodi eest 10.08.2011-20.11.
  24. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tähtaegseks tuleb lugeda kahjunõuet alates 13.08.2011, millal see registreeriti Tallinna Vanglas. Nagu nähtub haldusasja materjalidest (I kd tl 17-18), esitas 4 4 kaebaja kahjunõude 10.08.2014, millal ta viibis Viru Vanglas. Kahju hüvitamise taotluse hilisem registreerimine vastustaja poolt ei olnud seotud kaebaja tegevusega, vaid oli tingitud posti liikumisest kahe vangla vahel. Seega saab tähtaegse kahju hüvitamise ajaperioodi alguseks olla 10.08.
  25. Riigikohus on samas määruses viidanud ka sellele, et kaebajatähtaja kulgemahakkamise ebamäärasust aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Halduskohtu otsus tuleb tühistada tähtaegselt esitatud kaebuse määramise ajaperioodi osas ja lugeda tähtaegseks periood 10.08.2011-20.11.
  27. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebuse väidet, et kaebaja oleks kahju tekkimist võinud välistada või vähendada esialgsete õiguskaitse vahendite kasutamisega, siis arvestades vastustaja enda seisukohti, siis ei oleks nende kasutamine tõenäoliselt aidanud /vt RKHKo 3-31-42-15, p 24).
  28. Kuna Tallinna Vangla oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel, siis menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.