eadusest tulenevate nõuetega, s.t seadustada Kunda jõe paisutamine vee erikasutusloaga või likvideerida pais. Keskkonnainspektsioon palus teavet kaebaja poolt ettevõetavatest tegevustest – loa taotlemise toimingutest või paisutuse likvideerimisest. Kirjas on ühes kohas küll väljendi „paisutuse likvideerimine“ asemel kasutatud väljendit „paisu likvideerimine“, kuid kirjast kui tervikust lähtudes on tegemist ilmse veaga. Kirjas ei ole kaebajale tehtud ettekirjutust paisutus likvideerida. Kirja kohaselt on Keskkonnainspektsiooni jaoks võrdselt võimalikud nii vee erikasutuse seadustamine kui paisutuse likvideerimine. Halduskohus ei pidanud usutavaks kaebaja väidet, et suhtlemine Keskkonnainspektsiooniga on kaebajale äärmiselt koormav. Kui kaebaja (tulevaseks) majandustegevuseks on paisu käitamine ja hüdroenergia kasutamine, siis peaks kaebaja olema võimeline arutama Keskkonnainspektsiooniga oma edasist tegevuskava ja otsima võimalusi erinevate tekkida võivate olukordade lahendamiseks ka ilma kulukaid advokaate kasutamata. Halduskohus pidas õigeks seda, et kohtuvaidluse ajal säilib praegune olukord ning kaebaja ei pea tegema kulutusi ja pingutusi, mida ei tuleks teha, kui kaebus rahuldatakse. Sellisteks on näiteks paisutuse likvideerimise erinevate võimaluste otsimine, väljatöötamine ja ettevalmistamine ning toimingute tegemine ja vaidluste lahendamine Keskkonnainspektsiooni algatatud haldusmenetluses ja teistes võimalikes menetlustes. Praeguses kohtuasjas on vastustajaks Keskkonnaamet, kuid vaidlustatud korralduse andmisele järgnevaid ja sellest tulenevaid tegevusi viib läbi Keskkonnainspektsioon, mis on iseseisev haldusorgan, mille tegevus ei ole vastustaja kontrolli all. Kaebaja paisutab praegu Kunda jõe vett õigusliku aluseta ja selle küsimusega tegelemine on Keskkonnainspektsiooni pädevuses. Keskkonnainspektsioon on haldusmenetlust alustanud ning halduskohus ega pooled ei saa olla kindlad, kas või milliseid edasisi samme Keskkonnainspektsioon astub. 2 2 Vaidlustatud korralduse kehtivuse peatamine ei loo õiguslikku alust paisutamiseks, kuid võrdsustab olukorra sellega, kui vastustaja ei ole kaebaja vee erikasutusloa taotlust rahuldamata jätnud.
lg 4 kohaselt peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima, kui ta ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat vee erikasutusluba või kui vee erikasutusloa andja keeldub loa andmisest. Kohus mõistab seda sätet nii, et varem olemas olnud paisutuse likvideerimist ei saa nõuda seni, kuni vee erikasutusloa menetlus on käimas. Vaidlustatud korralduse kehtivuse peatamine annab Keskkonnainspektsioonile omakorda aluse tema algatatud menetluse peatamiseks. Kui Keskkonnainspektsioon on juba teinud kaebajale ettekirjutuse paisutuse likvideerimiseks, siis ei ole selle ettekirjutuse kehtivuse või täitmise peatamine praeguse kohtuasja raames enam võimalik. On küll endiselt õige, et kaebaja saab kaitsta oma õigusi igas haldus-, väärteo- või kohtuasjas eraldi, kuid kui uute menetluste ja kohtuasjade algatamist on võimalik vältida, siis on mõistlik seda teha. Kunda I pais on olemas olnud alates aastast
eaduse alusel. Keskkonnainspektsioon teeb oma otsuseid haldusmenetlustes Keskkonnaametist täielikult iseseisvalt, muu hulgas otsustab ise ühe või teise toimingu otstarbekuse ja proportsionaalsuse küsimused konkreetsetel asjaoludel. Kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik ega asjakohane rakendada esialgse õiguskaitse meetmeid hoopis teise haldusorgani ehk antud juhul Keskkonnaameti vastu algatatud haldusasjas. Ettekirjutuse tegemine ei ole vastustaja pädevuses ning vastustaja ei saa ettekirjutuse andmisele või mitteandmisele hinnangut anda. Keskkonnaamet pole haldusmenetluse algatamise ettepanekuga Keskkonnainspektsiooni poole pöördunud. Käesolevas kohtuvaidluses ei vaielda selle üle, millise konkreetse tehnilise lahendusega saab kaebaja saavutada õigusaktides nõutava tulemuse, sh esmalt veetaseme alandamise, seeläbi paisutuse likvideerimise ja edasi juba kalade läbipääsu tagamise. Samuti ei kohusta Keskkonnaameti poolt vastuvõetud ja vaidlustatud haldusakt iseenesest kaebajat ühekski tegevuseks. See, millisel viisil saab kaebaja täita seadusest tulenevaid kohustusi, on eraldi küsimus. Kuna ühtegi ettekirjutust kaebajale tehtud ei ole, on ainetu arutleda selle üle, kui ulatuslikke kohustusi talle ettekirjutusega võidakse panna (nt kas esialgu ainult veetaseme alandamise osas (kuni täiesti loodusliku tasemeni või mingi kõrgema, nt ehituslikult hetkel võimaliku piirini) või ka paisu kui ehitise osas) ja kuidas kaebaja neid tehniliselt täita saaks. Üksteisest tuleb eristada paisutuse likvideerimist (
1) ning kalade läbipääsu tagamist (
Seejuures võib ka esineda olukordi, kus pelgalt paisutuse likvideerimine ei taga kalade läbipääsu ja viimaseks on vajalik täiendavad tegevused. Ka seda, kas põhjaluugi avamine konkreetsel juhul likvideerib paisutuse, tuleb eraldi konkreetsetel asjaoludel hinnata, arvestades muu hulgas, et kuni 0,3 meetrini veekogu taseme tõstmist ei loeta paisutamiseks (
Kaebaja seisukohtadest ei ilmne, milliseid negatiivseid tagajärgi kaasneks talle paisutuse olulise vähendamise ja vastava veetaseme alandamisega üksnes paisus olevate luukide avamise teel, mis kindlasti ei eelda mingit ehituslikku sekkumist paisu konstruktsioonidesse. Ühe kohustuse täitmisega (nt veetaseme alandamisega) ei pruugi olla võimalik täita kõiki teisi kohustusi (nt kalapääsu osas). See ei tähenda, et ühtegi kohustust (nt veetaseme alandamine) ei peaks täitma. Neid asjaolusid saab Keskkonnainspektsioon oma haldusmenetluses arvestada. Vastavas menetluses on võimalik kaasata osapooli, kelle huvid on sellega seotud, sh Muinsuskaitseamet hindab talle kaebaja poolt konkreetse lahenduse esitamisel muinsuskaitselisi aspekte. Keskkonnaameti arvates on vastavad kalade läbipääsu tagamist puudutavad küsimused võimalik lahendada kaebaja poolt esitatud lahenduse alusel eraldiseisvas menetluses, nt vee erikasutusloa menetluses kalapääsu rajamiseks. Kaebaja seadusest tulenevad kohustused ning Keskkonnainspektsiooni tegevus ei ole konkreetsel juhul ette ära määratud selliselt, et see lähiajal peaks kindlasti kaasa tooma paisu ehitusliku lammutamise. 4 4 Kuigi kohtutel ei ole käesolevas menetlusstaadiumis võimalik välistada kaebuse perspektiivikust ja selle rahuldamist, ei oleks keskkonnakaitseliste eesmärkide (avalike huvide) seisukohalt põhjendatud, kui antud kohtuvaidlus tekitaks olukorra, kus kogu vaidluse ajal (arvestades edasikaebevõimalusi) ei peaks kaebaja astuma mis tahes samme selles suunas, kuidas antud paisul tagada seaduse täitmine, eeskätt kalade läbipääs, ning Keskkonnainspektsioon ei saaks kaebajalt ka selliseid ettevalmistavaid tegevusi nõuda. Ülemäärane ei oleks kaebajalt nõuda vähemalt teatud kalapääsu rajamisele suunatud ettevalmistavate tegevuste (nt projekteerimine, lubade taotlemine vms) tegemist kohtuvaidluse ajal.
lg 4 rakendamine kohtuvaidluse ajal oleks vastuolus hea halduse põhimõttega ning kehtiva kohtupraktikaga. Nüüd peab vastustaja põhjendatuks kohtumenetluse ajal ka uute kaebajat koormavate tegevuste (nt projekteerimine, lubade taotlemine vms) kavandamist Kunda I paisul. Tegemist on tegevustega, mida halduskohus luges otseselt kohtuotsuse täitmist raskendavateks meetmeteks. Vastustaja on sisuliselt võtnud omaks, et kaebajal esineb õiguskaitse vajadus: Esialgse õiguskaitse kohaldamise üks eesmärk ongi see, et kaebaja ei peaks paralleelselt algatama täiendavaid kohtumenetlusi. HKMS § 28 lg 2 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Vastustaja kinnitas 10.03.2016 kohtule, et kohtumenetluse ajal ei hakata paisutust likvideerima. Nüüd on vastustaja oma seisukohta täielikult muutnud. Halduskohus lähtus esimeses esialgse õiguskaitse määruses esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel vastustaja kinnitustest. Tulenevalt kohtu ning vastustaja kinnitustest, ei 5 5 esitanud kaebaja sellele määrusele määruskaebust. Keskkonnainspektsioon alustas menetlust vaid üks päev peale kaebetähtaja möödumist. Kaebaja leiab, et olukord, kus
lg 1 alusel tegutsevat kaks riikliku järelevalve teostajat ei suuda omavahel teavet vahetada, on märk ebaefektiivsest haldusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 4 rikkumise tõttu väärteomenetluse, siis on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi vastavas haldus- või väärteomenetluses või esitada käesolevas kohtuasjas esialgse õiguskaitse taotlus uuesti.“ Kuigi halduskohus ei maininud otsesõnu haldusmenetluse algatamist Keskkonnainspektsiooni poolt, on öeldu mõte ometi selles, et kuni käimasolevas kohtumenetluses otsuse jõustumiseni võiks säilida status quo. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei saa peituda väite taha, et Keskkonnainspektsioon on täiesti eraldi- ja iseseisev haldusorgan, mille tegevust vastustaja kuidagi mõjutada ei saa, sest kaebaja seisab käesolevas menetluses vastamisi Eesti Vabariigi kui tervikuga, mida esindab Keskkonnaamet. Riik ei saa aga suhtes isikuga tugineda väitele, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Seadusandja võib küll pidada otstarbekaks teostada ühe ministeeriumi haldusala lähedasi ja osaliselt kattuvaid funktsioone mitme erineva haldusorgani abil, kuid õigusriigis ei tohi sellest tingituna isiku menetluslik olukord halveneda. Just see juhtuks aga siis, kui kaebaja oleks sunnitud ühtede ja samade asjaolude pinnalt ühes ja samas valdkonnas paralleelmenetlustes mitme erineva haldusorgani vastu oma õigusi kaitsma. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et HKMS § 249 lg 1 kohaldamiseks on piisav, kui pöördumatu või raskesti kõrvaldatav tagajärg võib saabuda mõne muu haldusorgani kui vastustaja tegevuse tagajärjel. Sellisel juhul võib segaduse ja vääritimõistmise ennetamiseks osutuda mõistlikuks, kui halduskohus kaasab selle teise haldusorgani menetlusse HKMS § 24 alusel.
lg-le 4 antud tõlgendusega, mille kohaselt ei saa varem olemas olnud paisutuse likvideerimist nõuda seni, kuni vee erikasutusloa menetlus on käimas. Seetõttu ei loo vaidlustatud 05.02.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.