KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene
- jaanuar 2016, Tartu 3-12-1488 Haldusasi H.T. kaebus kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
- detsembri
- a otsus H.T. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja H.T. Vastustajad Kaitsepoliteisamet, Prokuratuur Justiitsministeerium ja RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- detsembri
- a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
- veebruar
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- H.T. (tollal perekonnanimega R.) peeti
- novembril 2005 kriminaalmenetluse raames kinni ja vahistati
- novembril 2005 kohtumääruse alusel. Vahi alt vabastati ta
- jaanuaril 2006 ja samast kuupäevast alates kohaldas Kaitsepolitseiamet tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Tartu Ringkonnakohtu
- detsembri
- a otsusega, mis jõustus
- märtsil 2012, mõisteti H.T. õigeks.
- märtsil 2012 hüvitas Rahandusministeerium H.T. le alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 2802,84 eurot.
- H.T. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevusega tekitatud mittevaraline kahju 310 000 eurot. Kaebuse kohaselt oli vahistamine õigusvastane, kuna prokuröri vahistamise taotlus ei vastanud tõele ja kahtlustus oli välja mõeldud. Võru arestimaja tingimused olid ebainimlikud ja alandavad. Tartu Vanglas ei võimaldatud kaebajale arstiabi. Kaebaja suhtes rakendati vaimset vägivalda – ähvardati vangistuse ja elukaaslase töölt lahti laskmisega, alandati, mõnitati ja sunniti ütlusi andma. Ta ei saanud kohtuda pereliikmetega. Tal tekkisid psüühikahäired,
- märtsil 2006 tuvastati tal püsiv töövõimetus 80% ning alates
- märtsist 2008 määrati talle raske puue. Elukohast lahkumise keeldu kohaldati tõkendina pika aja jooksul, alates
- jaanuarist 2006 kuni
- märtsini
- Kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk. Ajakirjanduses avaldati tema kohta halvustavat teavet ja karistusregistris olid tema kohta valeandmed.
- Tartu Halduskohtu
- detsembri
- a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja 1800 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
- Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tõkendiga elukohast lahkumise keeluga tekitatud mittevaralise kahju osas ja süüteomenetluses ebamõistliku menetlusaja nõude rikkumise osas. Elukohast lahkumise keeldu kohaldati kaebaja suhtes
- jaanuarist 2006 kuni
- märtsini 2012 ehk üle 6,2 aasta. Kriminaalmenetluse pikkuseks oli ca 6,5 aastat ehk
- novembrist 2005 kuni
- märtsini
- 3.
- Kaebaja vahistati uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Enda vahistamist ta ei vaidlustanud. Tema õiguste rikkumine vahistamise käigus ei ole tõendatud. Ta oli vahi all 70 päeva, st suhteliselt lühiajaliselt, mistõttu ei saanud talle kahju tekkida ka õiguspärase vahistamise läbi. Vabaduse kui õigushüve kaotus on kaebajale seaduses sätestatud korras kohtuväliselt hüvitatud. Õiguspärase vabaduse võtmise mõju kaebaja tervisele ei saanud olla selline, et annaks aluse hüvitada õiguspärasest vabaduse võtmisest tulenev tervisele tekitatud mittevaraline kahju. 3.
- Tõkend, millega keelati elukohast lahkumine, riivas ebamõistlikult pikka aega kaebaja põhiseadusest tulenevat õigust vabalt liikuda ja elukohta valida ning õigust riigist lahkuda (põhiseaduse (PS) § 35). Üle kuue aasta kestnud ja kaebaja õigeksmõistmisega päädinud kriminaalmenetlus on ebamõistlikult pikk ning see on vastuolus nii Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 lg-ga 1 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Sarnases küsimuses EIK poolt lahendatud asjas nr 38967/10 mõisteti Eesti riigilt välja hüvitis 1800 eurot. Ehkki viidatud asjas oli kriminaalmenetlus ca aasta lühem kui käesolevas asjas, tuleb ka käesolevas asjas õiglase hüvitisena välja mõista 1800 eurot. 3.
- Riik on taganud tasakaalu ajakirjandusvabaduse ja kaebaja eraelu puutumatuse vahel ja selles osas ei ole mittevaralise kahju hüvitamiseks alust. Karistusregistris avaldatud valeandmete osas on tõendatud, et neid andmeid ei näinud keegi peale kaebaja. Ainuüksi kaebajale teada olnud ebaõige info ei tingi selle eest hüvitise väljamõistmist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
- H.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada ka osas, milles kaebaja taotles 100 000 euro väljamõistmist vahistamisega tekitatud tervisekahju eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 4.
- Halduskohus jättis tuvastamata olulised asjaolud alusetu vahistamise ja sellega kaebaja tervisele kahju tekitamisega seoses. Uurimata on olulised tõendid – perearsti esitatud tervisekaart 2 ja SA Põlva Haigla psühhiaatriakabineti ambulatoorne kaart. Analüüsitud ei ole ka kaebaja vahistamiseelset ja vahistamisjärgset tervislikku seisundit ning seoseid vahistamise ja hilisema terviseseisundi vahel. 4.
- Asjakohatu on hoopis halduskohtu tehtud viide kriminaalasjas tehtud otsusele, kus on märgitud, et kaebajale on tehtud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, ja järeldus, et kaebaja üle on kohut mõistetud ja järelikult on ta olnud vahistamise järgselt süüdiv. 4.
- Süütuna vahi all olemiseks on 70 päeva väga pikk aeg. Kaebaja ei saanud suhelda lähedastega, oli kehtestatud infokeeld. Kaebaja mõisteti kriminaalasjas õigeks ning vahistamise tulemusena tekkis tal püsiv tervisekahjustus – 80%-line töövõimetus ja raske puue. 4.
- Tõene pole väide, et kaebaja ei vaidlustanud vahistamise määrust. Vahistamise määrus vaidlustati kaebaja esindaja poolt, kuid määruskaebus jäeti rahuldamata.
- Riigiprokuratuuri vastuses apellatsioonkaebusele palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on kaebajale hüvitis alusetu vahistamise eest juba makstud ja täiendavaks hüvitamiseks ei ole alust.
- Justiitsministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt jääb kaebaja vahistamine kohtueelse menetluse perioodi, mille osas ei ole Justiitsministeerium õige vastustaja. Sellegipoolest viidatakse, et kaebaja on alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel hüvitise kätte saanud ning sellega loetakse AVVKHS § 5 lg 4 järgi hüvitatuks saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja esitatud dokumendid ei tõenda, et kaebaja tervis halvenes vahistamise tulemusena.
- Kaitsepolitseiameti vastuses palutakse samuti apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kaebajale on AVVKHS alusel määratud hüvitis, mis hõlmab endas ka mittevaralist kahju. Kaebaja halvale tervislikule seisundile on viidatud juba
- novembri
- a vahistamismääruses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
- Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebusega sisuliselt vaid seda osa halduskohtu otsusest, milles leiti, et kaebajale ei ole kahju tekitatud seoses vahistamisega
- novembrist 2005 kuni
- jaanuarini
- Ülejäänud osas halduskohtu otsuse vaidlustamiseks põhjendusi ei esitata. Seetõttu ei analüüsi ka ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi ülejäänud osas.
- Kokkuvõtvalt leiab kaebaja apellatsioonkaebusega, et vahistamisega tekitati talle tervisekahju ning nõuab selle eest mittevaralise kahju hüvitamist. Vahistamisega on võimalik isikule kahju tekitada kahel erineval alusel – alusetu vahistamisega ning õigusvastase vahistamisega (vrd RKHKm 3-3-1-21-14, p 16-17). Halduskohus on oma otsuses analüüsinud vahistamise võimalikku õigusvastasust, ning on jõudnud järeldusele, et see ei olnud õigusvastane (halduskohtu otsuse p-d 45-53). Apellatsioonkaebuses neile halduskohtu järeldustele sisuliselt vastu ei vaielda. Mainitakse küll, et kaebaja oli enda vahistamise vaidlustanud ja halduskohtu vastupidine seisukoht on väär, kuid see asjaolu iseseisvalt ei oma vahistamise õiguspärasusele halduskohtu poolt antud koguhinnangus erilist tähtsust. Pigem vastupidi, kaebaja poolt vahistamismääruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebuse omaaegne rahuldamata jätmine kõneleb samuti selle kasuks, et vahistamine oli õiguspärane. 3 Mingeid muid argumente, miks võis vahistamine olla siiski õigusvastane, apellatsioonkaebuses ei esitata. Apellatsioonkaebuses rõhutatakse eeskätt seda, milliseid tagajärgi vahistamine kaebajale kaasa tõi, kuid need asjaolud ei tähenda, et vahistamine oleks olnud õigusvastane. Ka ringkonnakohus ei näe asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et vahistamine oli õigusvastane.
- Seega jääb hüvitisenõude aluseks see, et vahistamine oli alusetu (kuna kaebaja mõisteti hiljem õigeks). Alusetu vahistamise puhul omab aga määravat tähtsust see, et Rahandusministeeriumi
- märtsi
- a otsusega hüvitati kaebajale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 2802,84 eurot. Vastustajad on põhjendatult osundanud sellele, et tollal kehtinud AVVKHS § 5 lg 4 järgi loeti alusetult vabaduse võtmise eest tasutava hüvitise maksmisega hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja soovibki just mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju kaebajale selle hüvitise maksmisega hüvitatud. Arvestades hüvitise määra (seitsme päevapalga suurune summa iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, vt AVVKHS § 5 lg 1) ei saa väita, et selle seaduse alusel ettenähtud hüvitis oleks liiga väike. Samuti ei saa asuda seisukohale, et võimalik on sellele summale lisaks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist välja mõista, kuivõrd sellisel juhul muutuks AVVKHS regulatsioon täielikult sisutuks. Eelduslikult oligi seadusandja eesmärk määratleda kindel hüvitise suurus, vältimaks riigi rahaliste vahendite ülekoormamist. Selline ülekoormamise vältimine on kaheldamatult legitiimne eesmärk ning valitud vahend – kindla hüvitisemäära kehtestamine mittevaralise kahju puhul – on selle saavutamiseks ringkonnakohtu hinnangul ka proportsionaalne, arvestades selle hüvitisemäära suhtelist suurust. Eelneva tõttu ei näe ringkonnakohus alust kaebajale Rahandusministeeriumi poolt mittevaralise kahju tekitamise eest juba makstud hüvitise suurendamiseks.
- Tõendid, millele kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ja mis tema arvates tõendavad talle tervisekahju tekkimist vahistamise tõttu, ei oma eelnevat arvestades tähtsust. Isegi kui need tõendid kinnitaks kaebajale tervisekahju tekkimist vahistamise tagajärjel, oleks sellega kaebajale tekitatud ikkagi vaid mittevaralist kahju. See kahju loetakse aga AVVKHS § 5 lg-st 4 tulenevalt hüvitatuks hüvitisega, mis on kaebajale Rahandusministeeriumi poolt juba määratud. Eelnevalt põhjendas ringkonnakohus, miks seda hüvitist kohtu poolt suurendada ei ole võimalik.
- Otsese varalise kahju hüvitamist ei ole kaebaja nõudnud. Halduskohtu istungil on kaebaja ise öelnud, et soovibki vaid mittevaralise kahju hüvitamist ja varalist kahju talle tekitatud ei ole (kd III, tl 29).
- Ringkonnakohus märgib, et teistsuguse lahenduse kasuks ei kõnele ka Riigikohtu praktika, eeskätt Riigikohtu üldkogu lahend haldusasjas nr 3-3-1-69-
- Nimetatud lahendis möönis üldkogu üksnes seda, et AVVKHS võis põhiseadusevastane olla osas, milles see ei võimaldanud saamata jäänud tulu hüvitamist suuremas määras, kui oli sätestatud AVVKHS § 5 lg-s
- Selles osas, et võimalik ei ole suurendada mittevaralise kahju eest väljamõistetavat hüvitist, Riigikohus probleemi ei näinud. Käesolevas asjas ei käi vaidlust saamata jäänud tulu suuruse üle, vaid just mittevaralise kahju, st tervisele tekitatud kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Nagu eelnevalt märgitud, on ringkonnakohtu arvates selliselt määratletud mittevaralise kahju hüvitis põhiseaduspärane ja proportsionaalne. Ka käesoleval ajal kehtiv süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (STKHS), mis reguleerib samasuguseid õigussuhteid nagu reguleeris halduskohtu otsuse tegemise ajal AVVKHS, sätestab mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 konkreetse määra. STKHS § 11 lg 4 järgi tuleb iga päeva eest, mil isikult oli vabadus võetud, hüvitada talle mittevaraline kahju põhimõtteliselt päevapalgale vastavas määras. Seega näeb ka käesoleval ajal kehtiv õigus mittevaralise kahju, st sealhulgas tervisekahju, eest ette hüvitise konkreetses määras.
- Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 5 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt