KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene 20. oktoober 2015, Tartu 3-12-1070 Haldusasi

) § 38 lg-st 3 tulenevalt on reeglina ranna ja kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Erand tiheasustusega alal ehituskeeluvööndisse ehitamise kohta tuleneb

§ 38

lg 4 p-st 11, mille kohaselt ehituskeeld ei laiene tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamiseks. Keskkonnaameti hinnangul ei ole Värska alevikus Tartu maantee sillast lõuna pool väljakujunenud ehitusjoont, mille alusel võiks XXXXXXX kinnistule kohaldada eeltoodud erandit. Silla tn 4 ja 6 hooned asuvad 25, 40 ja 50 meetri kaugusel Värska lahest. See asjaolu on tuvastatud Keskkonnaameti poolt tehtud paikvaatlusega. 3.

1. XXXXXXX asuvad vaidlusalused lehtla ja aiamaja asuvad Värska lahe kallasrajal, mis veeseaduse § 10 lg 2 p-st 1 tulenevalt on Värska lahe puhul 10 meetrit. Lisaks on Värska lahel (Peipsi järve osa) veekaitsevöönd 20 meetrit veekogu piirist, kus ei tohi tegeleda majandustegevusega. 3.
2. Keskkonnaamet ja vastustaja on seisukohal, et XXXXXXX asuvad ehitised ei saa jääda praegusesse asukohta ning ehituskeeluvööndi vähendamise osas tuleb läbi viia planeerimisprotsess vastavalt

§-le 40, mis näeb ette ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise või 2 vähendamise. Kohus nõustus, et olukorra lahendamiseks on vajalik algatada detailplaneeringu menetlus. Kaebaja on esitanud vallale detailplaneeringu koostamise algatamise taotluse ning vallavalitsus on

1. detsembril 2013 teinud otsuse nr 56, millega keeldus detailplaneeringu algatamisest. I.L. on selle keeldumise vaidlustanud (haldusasi nr 3-14-50634). 3.
2. Kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida XXXXXXX ehitusjoone kulgemist ega selle kohta kohtule esitatud seisukohti ja tunnistaja H.K. selgitusi enda esitatud seisukoha kohta. Seda põhjusel, et ehitiste seadustamine ja ehituskeeluvööndi vähendamine on võimalik ainult läbi planeerimisprotsessi. 3.
3. Tähtsust ei oma see, et kaebajat ja tunnistajat H.K. ei kaasatud ehitusjoone kulgemise osas arvamuse kujundamisse. 3.
4. Vastustaja on õigesti märkinud, et lisaks ehitiste parameetritele omab tähtsust ka see, kas tegemist on ehitisega, millel on avalikkusele suunatud funktsioon. Nii lehtla kui aiamaja kasutamine elukondlike abihoonetena ei ole võimalik, kuna XXXXXXX kinnistul ei paikne elamut, mille majapidamishooneteks võiksid olla lehtla ja aiamaja. Kaebaja elab XXXXXXX asuval kinnistul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. I.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja seisukohad on järgmised. 4.
6. Halduskohtu seisukoht, et lehtla ja aiamaja ehitamiseks on vajalik detailplaneeringu koostamine, on väär ega põhine seadusel. PlanS § 3 lg 2 p 1 sätestab üheselt, et detailplaneeringu koostamine ei ole kohustuslik kuni 20-ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga väikehoone püstitamise korral. Ka Värska valla üldplaneering sätestab, et kuni 20-ruutmeetrise ehitusaluse pindalaga väikehooned ei ole detailplaneeringu kohustusega ehitised. 4.
7. Halduskohtu seisukoht, et lehtla ja aiamaja kannavad avalikkusele suunatud funktsiooni ning on ka elukondlikud hooned, on vastuoluline. Arusaamatu on, kuidas on kohus leidnud, et aiamaja ja lehtla kannavad endas avalikku funktsiooni – seda ei ole väitnud ei kaebaja ega vastustaja. XXXXXXX kinnistu on 100% elamumaa ning sellisena seda ka kasutatakse. 4.
8. Lehtla ja aiamaja asuvad vähemalt 10 m kaugusel kallasrajast, st nende kaugus on kooskõlas

§ 36lg-ga 1 ja Vee

S § 10 lg 2 p-ga

1. 4.
2. PlanS § 3 lg 2 p-st 1 ei tulene, et aiamaja ja lehtla on nn abihooned, mille püstitamiseks on tingimata vajalik peahoone olemasolu igal katastriüksusel. Seda ei tulene ka ehitusseaduse (EhS) § 15 lg 1 p-st 1, mis sätestab väikeehitise definitsiooni, ja millest ei tulene, et väikeehitise püstitamiseks on vajalik põhihoone olemasolu. Kohtu seisukohast on võimalik välja lugeda, justkui tuleks vaidlusalusele katastriüksusele aiamaja ja lehtla seadustamiseks ehitada veel üks eluhoone. Asjaolu, et elumaja asub samal kinnistul, kuid teisel katastriüksusel, ei tähenda, et kaebajal ei oleks võimalik eraldiseisvale katastriüksusele väikeehitisi nagu lehtla ja aiamaja püstitada ning neid abihoonetena kasutada. 4.
3. EhS § 16 lg 1 p 1 näeb ette kirjaliku nõusoleku vajaduse vaid 20-60 m2 ehitusaluse pinnaga ehitamiseks. Kaebaja poolt püstitatud ehitised olid kuni 20 m2 pindalaga ning tegelikult polnud nende puhul vallalt nõusoleku taotlemine üldse vajalik. 4.
4. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et XXXXXXX asuval katastriüksusel, aiamaja ja lehtlaga samal joonel asub 60-datel aastatel vandalismiohvriks langenud hoone vundament ja trepp. Vaidlusalused ehitised asuvad varem väljakujunenud ehitusjoone piires, mistõttu ei laiene looduskaitseseadusest tulenev ehituskeeld neile hoonetele. Üllatuslik on kohtu seisukoht, et kohus ei pea üleüldse vajalikuks ehitusjoone küsimuse lahendamist ja et ehitusjoon ei oma asjas tähtsust. Vaidlustatud haldusaktid keelavad vaidlusalusel katastriüksusel ehitustegevuse tiheasustusalal varem väljakujunenud ehitusjoone puudumise tõttu. 4.
5. Kaebaja on esitanud kohtule H.K. koostatud eksperthinnangu, mille järgi on Värska valla tiheasustusalal varem väljakujunenud ehitusjoon olemas, ning see on 10 meetrit veepiirist. Kaebaja 3 ehitised asuvad sellest ehitusjoonest maismaa pool. Vastustaja toob välja, justkui oleks osa hooneid ebaseaduslikud, kuna need ei ole ehitusregistris, ja toob ehitusjoonena välja joone, mis kulgeb nö seaduslikust hoonest seadusliku hooneni. Vastustaja on esitanud enda esindaja T. Laessoni allkirjastatud eksperthinnangu, mis ei ole arvestatav, kuna tal puuduvad eriteadmised ja ta ei saa olla objektiivne. 4.
6. Kohus ei ole selgitanud, miks on aiamaja ja lehtla ehitamiseks/seadustamiseks vajalik detailplaneeringu algatamine. 4.
7. Värska Vallavalitsus rakendab sellist praktikat vaid XXXXX katastriüksuse suhtes, ülejäänud valla territooriumil seda ei kohaldata. Väär on Keskkonnaameti seisukoht, et XXXXXXX katastriüksusest põhja pool ehitised puuduvad, ehitistega on koormatud maaüksused nii põhja kui lõuna pool. Värska oja kaldale on tiheasustusalale ehitatud viimasel ajal mitmeid uusi hooneid, Värska vald käitub kaebaja suhtes diskrimineerivalt. 4.
8. Kohus jättis ehitusjoone temaatika analüüsimata, kuid see on oluline, kui isik soovib ehitusjoone piiresse ehitada ja ka juhul, kui vaja on vähendada ehituskeeluvööndit. Ehitusjoone määrab kohalik omavalitsus.
9. Värska Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
10. Tulenevalt kallasraja regulatsioonist ei ole vaidlusaluseid ehitisi nende praegustesse asukohtadesse püstitada ilma detailplaneeringut koostamata. 5.
11. Vaidlust ei ole selles, et aiamaja ja lehtla paiknevad Värska lahe veepiirist vähem kui 10 m kaugusel (Maa-Ameti kaardi kohaselt 7,5-8,1 meetri kaugusel). XXXXXXX on ärimaa juhtfunktsiooniga ja detailplaneeringu koostamise kohustusega ala. See, et kaebaja soovib ehitada sinna elukondlikul otstarbel, ei muuda kehtetuks Värska valla üldplaneeringut. 5.
12. Üldplaneeringus määratletud juhtfunktsioon XXXXXXX kinnistu osas (ärimaa) eeldab ehitiste avalikkusele suunatust. 5.
13. Kohus on õigesti leidnud, et vastavalt looduskaitseseadusele ja üldplaneeringule tuleb XXXXXXX kinnistule ehitamiseks eelnevalt koostada detailplaneering, millega esitataks muuhulgas Keskkonnaametile taotlus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Vaidlus käib kahe kaebaja poolt XXXXXXX asuvale ja Värska lahega piirnevale katastriüksusele püstitatud ehitise – lehtla ja aiamaja seaduslikkuse üle. Asja lahendamisel võtab ringkonnakohus kõigepealt seisukoha ehituskeeluvööndi ulatuse osas (osa I). Seejärel lahendab ringkonnakohus eraldi lehtla (osa II) ja aiamaja (osa III) õiguspärasuse küsimuse ning lahendab asja menetluslikud küsimused (osa IV). I
15. Vaidluse keskseks küsimuseks on, kas lehtla ja aiamaja asuvad senisest ehitusvööndist maismaa pool või mitte. Nimelt sätestab

§ 38

lg 1 p 3, et tiheasustusalal (kuhu kuulub ka vaidlusalune katastriüksus) on ranna või kalda ehituskeeluvöönd 50 meetrit. Vaidlusalune katastriüksus asub Maa-Ameti geoportaali järgi täielikult 50-meetrise ehituskeeluvööndi sees.

§ 38

lg 3 järgi on ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

§ 38

lg 4 p 11 järgi ei laiene ehituskeeld tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. Seega võiks 50-meetri laiusesse ehituskeeluvööndisse tiheasustusalal ehitada, kui ehitis ei välju senisest ehitusjoonest veekogu poole. 4

1. Pooled on vaidlusaluses piirkonnas senise ehitusjoone kulgemise osas erineval seisukohal. Kaebaja leiab, et XXXXXXX katastriüksus asub senise ehitusjoone sees, vastustaja on vastupidisel seisukohal. Kaebaja tugineb eeskätt enda tellimuse alusel koostatud H.K. ekspertarvamusele, kus leitakse, et vaidlusalune katastriüksus asub ehitusjoone sees. Ekspertarvamuse järgi on sellest põhja ja lõuna suunas väljakujunenud hoonete ehitusjoon veekogu piirile oluliselt ligemal kui seda on tavapärane ehituskeeluvööndi piir – lõunas vähim ca 14 meetrit ja põhjas ca 5 meetrit. Ekspertarvamuses leitakse, et kui lähtuda vähimast hoone kaugusest veekogust, siis peaks ehitusjoon olema 5-6 meetri kaugusel rannajoonest. Kui võtta aluseks mitte kõige ligemal olev hoone, vaid vähemalt viienda või kuuenda kaldale kõige ligemal oleva hoone kaugus, siis peaks olema ehitusjoone piir ca 10 meetri kaugusel rannajoonest ning soovitab kasutada seda kaugust. Samuti märgitakse, et väljakujunenud ehitusjoon tuleb sisuliselt ranna piirile välja ja seega peaks ehitusjoon olema sisuliselt rannajoonega sama. Kokkuvõtvalt leitakse, et XXXXXXX asuvale katastriüksusele on võimalik ehitada ilma ehituskeeluvööndit vähendamata (tl 18, kd III). Vastustaja on omakorda esitanud T. Laessoni poolt esitatud ekspertarvamuse, kus leitakse, et XXXXXXX asuv katastriüksus asub täies ulatuses ehituskeeluvööndis. Ekspertarvamuses leitakse, et ehitusjoont tekitavaks objektiks ei loeta reeglina rajatisi, mistõttu ei tekita ehitusjoont ei Tartu-Räpina-Värska tee ega ka XXXXXXX ja Tartu-Räpina-Värska tee vahelisel alal paiknev alajaam. Seega tuleb ehitusjoont tekitavate hoonete osas lähtuda Silla tn 6 hoonest (ca 35 m veekogust), Silla tn 4 hoonest (ca 25 m veekogust) ja XXXXXXX hoonest (ca 59 m veekogust) (tl 61p, kd III). Neist hoonetest lähtumist põhjendati sellega, et tegemist on vaidlusaluse katastriüksuse lähiala kinnistutega (tl 60, kd III) ning et Tartu mnt sillast ülalpool asuvaid hooneid (kinnistutel Allika tn 15, 13 ja 11) ei võetud arvesse seetõttu, et need ei ole ehitisregistrisse kantud (tl 60, 116p, kd III).
2. Ringkonnakohus peab õigeks seisukohta, et vaidlusalused ehitised XXXXXXX katastriüksusel ei jää väljakujunenud ehitusjoone sisse, st on sellest veekogu poole. asuval Asjas esitatud kaardimaterjalidest (nt tl 117, kd III) ning Maa-Ameti geoportaalist internetis nähtub, et vaidlusalusel katastriüksusel XXXXX ei asu ehitisi. Katastriüksus on põhja-lõuna suunaline ning piirneb Värska lahega, teisest küljest piirneb katastriüksus teega. Katastriüksusest põhja ja lõuna suunas (kaardi järgi üleval ja all) asub tõepoolest ehitisi, mis on veepiirile suhteliselt lähedal, seda eriti põhja pool. Kuid kui tõmmata mõtteline joon rannale kõige lähemate ehitiste vahele, lähtudes põhimõttest, et joon peab läbima kõiki ehitisi, mis on selles punktis rannale kõige lähemal, moodustub XXXXX katastriüksuse juures kaar, kus kõik ehitised on rohkem maismaa suunas kui vaidlusalune katastriüksus. Ringkonnakohtu hinnangul tulebki seda mõttelist joont pidada väljakujunenud ehitusjooneks

§ 38lg 4 p 11 mõttes.

Selle joone väljakujunenud ehitusjooneks lugemise kasuks räägib ringkonnakohtu arvates see, et nii on kõige paremini täidetud

§ 38

lg 3 ja lg 4 p 11 eesmärk – vältida, seda, et veekogude äärde tekiks uusi ehitisi, välja arvatud juhul, kui need kerkivad juba olemasolevate ehitiste vahele, tänu millele maastikupilt tervikuna ei muutu, sest uus ehitis ei ole siis veekogule lähemal, kui tema vahetus naabruses juba olemasolevad ehitised. Sellisel juhul säilib senine selge eraldusjoon ehitistega maa-ala ja ilma ehitisteta maa-ala vahel. Kui määratleda väljakujunenud ehitusjoont nii, nagu seda soovib teha kaebaja – nii et lähtutaks sellest, kui lähedale rannale on ehitatud vastavale veekogule selle tiheasustusala muudes punktides, siis avaneb sisuliselt võimalus ehitada veekogu rand täis kogu tiheasustusala ulatuses. See muudab oluliselt maastikupilti, sest võimaldaks ehitada ka maa-aladele, kus seni ehitised puudusid ning kus seni asusid ehitised veekogu rannast kaugel. Seda ei saa aga kindlasti pidada seadusandja eesmärgiks

§ 38lg 4 p 11 kehtestamisel.

Kui seadusandjal olnuks selline 5 eesmärk, siis oleks ta saanudki kehtestada regulatsiooni, mille järgi oleks lubatud ehitada rannast kaugusele, mis vastab seni püstitatud ehitiste keskmisele kaugusele rannast vms. Puudunuks vajadus kasutada mõistet „varem väljakujunenud ehitusjoon“. 10. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sisuliselt möönis ka kaebaja poolt tellitud ekspertarvamuse esitaja seda, et ehitusjoone määramiseks on võimalik erinevate metoodikate kasutamine, sh kaldale ligemail olevate hoonete vahele joone tõmbamise (tl 18, kd III), kuid pidas oluliseks, et mõtteline ehitusjoon oleks suhteliselt paralleelne kaldajoonega (tl 18 ja 115, kd III). Samas ei põhjenda ekspertarvamuse andja seda, miks peaks mõtteline ehitusjoon olema kaldajoonega paralleelne. On selge, et sugugi alati ei pruugi see nii olla, ehitusjoone kulgemine sõltub nii maastiku iseärasustest (nt soisele alale veekogu ääres üldjuhul ei ehitata) kui ka muudest asjaoludest. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ehitusjoone kindlaksmääramisel oluliseks seda, et see oleks kaldajoonega võimalikult paralleelne. Enamgi veel, sellise lähtealuse võtmine võib minna

§ 38

lg 4 p 11 eesmärgiga vastuollu, sest selle sätte eesmärgiks on ehitistega maa-ala ja ilma ehitisteta maa-ala vahel senise piiri säilitamine, mitte ehitistega ala piirjoone nihutamine võimalikult vastavusse kaldajoonega. 11. Ringkonnakohus selgitab ka, et

§ 38

lg 4 p-s 11 kasutatud mõiste „varem väljakujunenud ehitusjoon“ on määratlemata õigusmõiste. Määratlemata õigusmõiste sisustamine on üks tegevusi õiguse rakendamisel, millest tulenevalt saab ja peab määratlemata õigusmõistet sisustama muuhulgas kohus. Määratlemata õigusmõiste sisustamiseks ei ole tingimata vajalik ekspertarvamuste tellimine ja vastavalt ei ole kohus vältimatult ekspertarvamustes esitatud seisukohtadega seotud. Seetõttu pidas ringkonnakohus võimalikuks sisustada väljakujunenud ehitusjoone mõistet ise ning mitte lähtuda vaid esitatud ekspertarvamustest, ehkki lõppjärelduses langeb ringkonnakohtu arvamus kokku vastustaja esitatud ekspertarvamuse lõppseisukohaga. Asjaolu, et üks vastustajapoolse ekspertarvamuse esitajatest oli hiljem vastustaja esindajaks, ei oma eeltoodut arvestades tähtsust ja ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu. 12. Ka see, et vaidlusalusel katastriüksusel asub väidetavalt 60-datel vandalismiohvriks langenud hoone vundament ja trepp, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Pool sajandit tagasi hävinud hoonet ei saa võtta arvesse väljakujunenud ehitusjoone kindlaksmääramisel, sest tegemist ei ole enam tervikliku, kasutuses oleva ehitisega. Ehitusjoone kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ehitusjoone kindlaksmääramise hetkel kasutuses olevate ehitistest, mitte kunagise hoone vundamendist. Vastupidine lähenemine läheks vastuollu

§ 38

lg 4 p 11 eesmärgiga, sest võimaldaks soodsate asjaolude kokkulangemisel ehitada ka sinna, kus käesoleval hetkel ühtegi kasutuses olevat terviklikku ehitist ei ole, kuid läheduses on säilinud mingi osa ehitisest.

§ 38lg 4 p 11 eesmärk on säilitada praegusel ajahetkel olemasolevat ehitusjoont.

On ilmne, et aastakümneid tagasi võis ehitusjoon olla hoopis teistsugune, kuid

§ 38lg 4 p 11 eesmärk ei ole minevikus olnud ehitusjoone taasloomine.

II

1. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus lehtlaga seotud küsimusi.
2. Vaidlusaluse lehtla ehitamist alustas kaebaja enda sõnutsi enne
3. aprilli 2007 ja sai selle valmis enne
4. aastat. Lehtla suuruseks on alla 20 m
5. Kuna ehitise pindala oli alla 20 m2, ei olnud kaebaja arvates väikeehitise püstitamise taotluse esitamine tollal kehtinud regulatsiooni järgi vajalik ning vajalik ei olnud ka väikeehitise püstitamise kavatsusest teavitamine. Seega on ehitis tema arvates seaduslik. 6 Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kaebaja vaatab neile põhjendustele tuginedes mööda faktist, et lehtla asub ranna ja kalda ehituskeeluvööndis vastavalt

§ 38lg 1 p-le 3.

Asjaolu, et ehitise püstitamist alustati enne

1. aprilli 2007 seda fakti ei muuda. Ehituskeeluvööndi ulatuse osas oli regulatsioon enne
2. aprilli 2007 samasugune nagu hetkel – ka siis kehtestas

§ 38

lg 1 p 3 tiheasustusalal ehituskeeluvööndi suuruseks 50 meetrit ning

§ 38lg 3 järgi oli ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

Asjaolu, et lehtla väikese suuruse (ehitusaluse pindala) tõttu ei olnud vajalik ehitusluba või nõusolekut taotleda, ei tähenda, et sellise ehitise püstitamine ehituskeeluvööndisse oleks olnud lubatud.

§ 38

lg 3 keelas siis ja keelab ka praegu ehituskeeluvööndisse igasuguste uute hoonete ja rajatiste rajamise. 14. Samuti tugineb kaebaja seisukohale, et lehtla tuleb lugeda seaduspäraseks seetõttu, et see on ehitatud väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas, st kohaldub

§ 38

lg 4 p-s 11 sätestatud erand, mis võimaldab ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uut ehitist püstitada. Arvestades seda, kuidas määratles ringkonnakohus eelnevalt väljakujunenud ehitusjoone mõiste, ei saa selle seisukohaga nõustuda. Kuna kogu XXXXXXX asuv katastriüksus (katastritunnus 93401:003:0223) asub väljaspool väljakujunenud ehitusjoont (on sellest veekogu poole), siis ei ole selle katastriüksuse suhtes

§ 38lg 4 p-s 11 sätestatud erandi kohaldamine võimalik.

1. Väide, et lehtla on seaduslik seetõttu, et kaebaja on selles suhtes
2. augustil 2010 esitanud taotluse väikeehitise püstitamiseks ja et vallavalitsus andis sellele
3. septembril 2010 nõusoleku, on kohut eksitav. See taotluse ja nõusolek puudutavad hoopis teist vaidlusalust ehitist – aiamaja, mitte aga lehtlat (kd II, tl 15-16).
4. Ainuüksi asjaolu, et vallavalitsus enne
5. maid 2012 ebaseadusliku lehtla ehitamisele ei reageerinud, ei saa tekitada kaebajas veel õiguspärast ootust, et lehtla tuleb lugeda seaduslikuks. Kaebaja ei ole viidanud, et vallavalitsus oleks käitunud lehtla seaduslikkust aktsepteerival viisil, väljendades mingi otsustusega ehitamisega nõustumist. Ainuüksi haldusorgani tegevusetus ei saa tekitada isikus õiguspärast ootust, et tema ebaseaduslik tegevus tuleb lugeda seaduslikuks. Vastasel juhul tekib olukord, kus haldusorganile pannakse ebamõistlikult suur halduskoormus, selgitada välja kõik ebaseaduslikud tegevused ka siis, kui keegi sellest haldusorganit ei teavita ja haldusorganil puuduvad vihjed tegevuse ebaseaduslikkuse kohta. Ning teistpidi tekib oma ebaseaduslikku tegevust varjaval isikul lihtne võimalus nõuda oma ebaseadusliku tegevuse seaduslikuks muutmist.
6. Asjakohatu on ka kaebaja väide tema ärakuulamisõiguse rikkumisest. Lehtlaga seoses käib vaidlus käesolevas haldusasjas vallavalitsuse
7. mai
8. a otsuse üle, millega keelduti rahuldamast kaebaja taotlust lehtla ehitisregistrisse kandmiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) 40 lg 3 p 2 järgi ei pea ärakuulamist läbi viima, kui menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Käesoleval juhul ei kaldutud kõrvale kaebaja poolt esitatud taotlusest ning keeldumise aluseks oli seaduses sätestatud ehituskeeluvööndi regulatsioon. Seega oli tegemist olukorraga, kus kaebaja täiendav ärakuulamine ei olnud vajalik.
9. Kuna lehtla asub ehituskeeluvööndis ning sinna ehitamine ei ole võimalik

§ 38

lg 4 p 11 alusel, siis on õige vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et kaebaja saab vaidlusalust lehtlat seadustada üksnes ehituskeeluvööndi vähendamise korral. Ehituskeeluvööndi vähendamine on 7 võimalik

§ 40

lg-st 3-4 tulenevalt üksnes läbi vastava detailplaneeringu algatamise, millega nõustub Keskkonnaamet. 19. See, kui suur niisugune ehitis on, ei oma tähtsust.

§ 40ei näe ette erandeid sõltuvalt ehitise suurusest.

Seetõttu on asjakohatu kaebaja viide haldusaktide andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p-le 1, mis nägi ette, et detailplaneeringu koostamine ei ole kohustuslik kuni 20 ruutmeetrise ehitusaluse pinnaga väikehoone püstitamiseks. Samal põhjusel ei oma tähtsust see, et sel ajal kehtinud planeerimisseaduse järgi ei olnud kuni 20 m2 ehitise ehitamiseks vaja valla nõusolekut. Ehituskeeluvööndisse on

§ 38lg 3 järgi keelatud uute hoonete ja rajatiste ehitamine.

Seda keeldu tuleb mõista igasuguste hoonete ehitamise keeluna sõltumata nende suurusest või nende ehitamiseks vajaminevatest nõusolekutest.

1. Küsimus, kas lehtla peab olema määratletav nn abihoonena, mille juures peab samal katastriüksusel olema ka nn põhihoone, ei oma eeltoodut arvestades tähtsust. Kuna vaidlusalune katastriüksus asub ehituskeeluvööndis, ei ole sinna ehitamine ilma ehituskeeluvööndit vähendamata nagunii võimalik. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu. Samal põhjusel ei peatu ringkonnakohus sellel, kas lähtuda tuleks vaidlusalusele katastriüksusele üldplaneeringus antud ärimaa juhtfunktsioonist ja vastavalt eeldada sinna ehitatavatelt hoonetelt avalikkusele suunatud kasutust, või on määravam kinnistusraamatusse kantud sihtotstarve elamumaa. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks tuvastada ka seda, kas lehtla asub 10 meetri kaugusel veekogust või kas vaidlusalusel katastriüksusel kuulub kohaldamisele 10-meetrine või 4-meetrine kallasraja nõue, st kas tegemist on laevatava veekoguga või mitte (VeeS § 10 lg 2 p 1-2 vaidlusaluste haldusaktide andmise aja redaktsioonis). Kuna lehtla asub ehituskeeluvööndis väljaspool senist ehitusjoont, ei ole selle seadustamine niikuinii võimalik sõltumata sellest, milline on vastus eelnevalt viidatud küsimustele. Seda enam, et soovitud ehitise väljajäämine senisest ehitusjoonest oli põhiline põhjus, millega vallavalitsus vaidlustatud haldusakti põhjendas.
2. Väide, et sellist praktikat rakendab vallavalitsus vaid kaebaja suhtes, ei tingi samuti kaebuse rahuldamist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isik ei saa reeglina nõuda senise halduspraktika jätkamist, kui varasem praktika oli ebaõige (vrd RKHKo 3-3-1-19-04, p 18; 3-3-1-53-04, p 13; 33-1-23-06, p 12; 3-3-1-59-06, p 12).
3. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja suhtes seoses lehtlaga toimitud õiguspäraselt. Lehtla asub ehituskeeluvööndis, see ei asu väljakujunenud ehitusjoone sees ja

§ 38

lg 4 p 11 alusel selle ehitamiseks erandi tegemine pole võimalik ning kaebajal ei ole ka õiguspärast ootust, et lehtla sellisel kujul seadustatakse. Seetõttu on vallavalitsuse

1. mai
2. a otsustus õiguspärane ning kaebust selle osas rahuldada pole võimalik. III
3. Lisaks sellele on kaebaja vaidlusalusele katastriüksusele püstitanud aiamaja. Aiamaja püstitamisel taotles kaebaja vallavalitsuselt
4. augustil 2010 kooskõlastust, mis talle vallavalitsuse poolt kui kuni 20 m2 ehitusaluse pinnaga väikeehitise püstitamiseks
5. septembril 2010 ka anti (tl 16, kd II). Seejärel andis vallavalitsus
6. detsembril 2011 korralduse nr 384, millega otsustas mitte rahuldada kuni 20 m2 ehitusaluse pinnaga väikeehitise püstitamise taotlust, luges varasema kooskõlastuse mitteantuks ja kohustas kaebajat ehitist lammutama, kui ta ei algata detailplaneeringut ehitise püstitamise võimalikkuse selgitamiseks 8 (tl 19-19p, kd II). Pärast edutut vaidemenetlust selle korralduse peale esitas kaebaja
7. aprillil 2012 uue taotluse väikeehitise püstitamiseks, kus oli muutnud ehitise asukohta. Selle taotluse jättis vallavalitsus
8. aprilli 2012 a korraldusega nr 101 rahuldamata ja kohustas kaebajat
9. aprilli
10. a korraldusega nr 110 ehitist lammutama. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud kaebuse kahe viimasena nimetatud korralduse tühistamiseks.
11. Ka aiamaja kohta kohaldub kõik see, mis on ringkonnakohus eelnevalt öelnud seoses lehtlaga. Ka see asub ehituskeeluvööndis ning selle suhtes ei saa kohaldada senise ehitusjoone sisse ehitamist võimaldavat erandit (

§ 38lg 4 p 11), kuna see ei asu senise ehitusjoone sees.

Seega on ka aiamaja ehitamine õigusvastane.

1. Ringkonnakohus möönab, et aiamajaga seonduvalt võinuks tõusetuda kaebaja õiguspärase ootuse rikkumise küsimus. Nimelt kui algul andis vallavalitsus
2. septembril 2010 kooskõlastuse aiamaja ehitamiseks, siis hiljem,
3. detsembri
4. a korraldusega nr 384 otsustas ta lugeda varasema kooskõlastuse mitteantuks, ei rahuldanud väikeehitise püstitamise taotlust ja kohustas aiamaja lammutama, kui kaebaja detailplaneeringut ei algata. Seega asus haldusorgan varasemalt võetud seisukohaga võrreldes hoopis teistsugusele seisukohale. Sellisel juhul peab haldusorgan üldjuhul kaaluma isiku põhiseaduse §-st 10 tulenevat õiguspärast ootust seni võetud lahenduse püsimajäämise suhtes. Sama tuleneb HMS §-st 67, mis sätestab isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisele piirangud ning kohustab kaaluma isiku usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes. Käesoleval juhul välistab kaebaja õiguspärase ootuse aga

§ 38

lg 9, mis sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. See säte on kohaldatav ka käesoleval juhul. Seega hoolimata sellest, et kaebajale anti 15. septembril 2010 valla poolt kooskõlastus aiamaja püstitamiseks, ei saa kaebaja

§ 38lg-st 9 tulenevalt tugineda õiguspärasele ootusele.

Ehkki kaebaja puhul oli tegemist kooskõlastuse andmisega, mitte ehitusloaga, on see säte tema suhtes siiski rakendatav, sest ilmselgelt oli kaebaja isikuks, kelle huvides ehitamine oli ning kelle puhul

§ 38lg 9 samuti õiguspärase ootuse välistab.

Asjaolu, et vaidlustatud haldusaktides ei olnud kaebaja õiguspärase ootuse osas põhjendusi välja toodud, ei muuda neid akte õigusvastasteks, sest viidatud

§ 38lg 9 ei võimaldagi kohalikule omavalitsusele selles osas kaalutlusõigust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada seda sätet ka põhiseadusevastaseks. Sättel on legitiimne eesmärk – vältida ehitamist veekogude ehituskeeluvööndisse. Seadusandja on pidanud seda eesmärki ning selle suhtes esinevat avalikku huvi kaalukamaks kui ehitise omaniku õiguspärast ootust. Viimase õiguspärase ootuse riivet ei saa pidada ka ebaproportsionaalseks, sest see on sobiv eelmainitud legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja muud vahendit sellise eesmärgi täielikuks saavutamiseks ringkonnakohus ei näe. Lisaks ei kahjusta see ka ehitise omaniku õigusi ülemäära, kuna juhul, kui ehitamine oli põhjustatud tõepoolest vaid kohaliku omavalitsuse antud loast (kooskõlastusest) ning isik ei teadnud tõesti ehituskeeluvööndi olemasolust, ei ole välistatud tema kahju hüvitamise nõue ehitamist lubanud kohaliku omavalitsuse vastu.

1. Lisaks takistab käesolevas asjas õiguspärasele ootusele tuginemist ka see, et kaebaja ei ole tema õiguspärast ootust lõpetanud korraldust -
2. detsembri
3. a korraldust nr 384 9 vaidlustanud. Kaebaja esitas selle peale küll vaide, kuid pärast vaide rahuldamist esitas uue taotluse väikeehitise püstitamiseks. Selle taotluse jättis vallavalitsus
4. aprilli
5. a korraldusega rahuldamata ja kohustas
6. aprilli
7. a korraldusega ehitist lammutama. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud vaid need kaks viimatinimetatud korraldust. Kuna selleks ajaks oli kaebaja õiguspärane ootus juba varasema,
8. detsembri
9. a korraldusega välistatud, ei pidanud haldusorgan käesolevas asjas vaidlustatud korraldustes enam kaebaja õiguspärast ootust kaaluma. Vastupidine tähendaks, et haldusorgan ei saagi isiku õiguspärast ootust kunagi lõplikult välistada, vaid peab seda igas järgnevas haldusaktis ikka ja jälle kaaluma.
10. Kuna aiamaja on püstitatud õigusvastaselt nagu lehtlagi ning kaebajal ei ole õiguspärast ootust selle säilitamiseks, on vaidlustatud haldusaktid aiamaja osas samuti õiguspärased ning kaebuse rahuldamiseks nende osas ei ole alust. Ringkonnakohus ei korda aiamaja osas neid põhjendusi, mis on seoses lehtlaga ülalpool juba esitatud. IV
11. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kuna ringkonnakohtu otsuse põhjendused erinevad oluliselt halduskohtu otsuse põhjendustest ning halduskohus on jätnud lahendamata asjas olulised küsimused (eeskätte ehitusjoone kulgemise, nagu on kaebaja põhjendatult osundanud), siis asendab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
12. Kaebaja tasus kaebuste ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 59,72 eurot (tl 18, kd I; tl 29, kd II). Muid kuludokumente ta esimese astme kohtu menetluses ei esitanud. Apellatsioonimenetluses tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot (tl 160p, kd III). Samuti esitas kaebaja apellatsioonimenetluses korduvalt menetluskuludokumendid, milles taotles õigusabikulude väljamõistmist (viimasena summas 3715,2 eurot). Osad neist õigusabikuludest olid kantud esimese astme kohtu menetluses. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt täies ulatuses kaebaja enda kanda ning ringkonnakohus ei võta seisukohta esimeses kohtuastmes kantud menetluskuludega seonduvate dokumentide esitamise lubatavuse kohta apellatsioonimenetluses.
13. Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud korduvalt apellatsioonkaebuse või seisukohtade lisana ka erinevaid dokumente. Ülaltoodut arvestades ei oma need dokumendid asja lahendamisel tähtsust ning kuuluvad seega kaebajale tagastamisele. Toimikusse tuleb jätta vaid kaebaja poolt viimati esitatud menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid ühes eksemplaris. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 10 Einar Vene allkirjastatud digitaalsel