← Eesti

3-14-50698/27

Obsah (5)§ 212§ 213§ 201§ 108§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebaja paiknes ajavahemikul 22.03.2013–12.02.2014 Tallinna Vanglas järgmistes kambrites: perioodil 22.03.–16.05.2013 kambris 347 (kuuekohaline) ja perioodil 17.05.2013– 12.02.2014 kambris 359 (kuuekohaline). 23.01.2014 jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus.
  2. Kaebaja esitas 04.02.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vangla registreeris 07.02.2014 numbriga 5-18/14/4093-1 (tl 10-14). Kaebaja taotles vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro ulatuses seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodil 22.03.2013 kuni 04.02.
  3. Kaebajal puudus ka spordi tegemise ja spordisaali külastamise võimalus. Dušši võimaldati kasutada ainult 1 kord nädalas 20 minutit, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete järgimiseks. Samuti ei võimaldatud lugeda ajalehti.
  4. Tallinna Vangla jättis 15.04.
  5. a otsusega nr 5-18/14/4093-4 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 15-19).
  6. 05.05.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses, kuna Tallinna Vangla alandas tema inimväärikust (tl 3-9, 78-95). Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 22.03.2013 kuni 04.02.2014 Tallinna Vangla kambrites, kus kambri pinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m 2 (kambris nr 347 6 inimest (26 päeva), 5 inimest (17 päeva), 4 inimest (9 päeva); kambris nr 359 6 inimest (178 päeva), 5 inimest (58 päeva), kokku 289 päeva). Kaebaja märkis, et viibis lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas ning sai värskes õhus jalutada üksnes ühe tunni päevas. Puudus spordi tegemise ja spordisaali kasutamise võimalus. Kaebaja taotles ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 v.r Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja palus kohtul arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.
  7. a otsuse seisukohtadega asjas nr 429/12 Tunis vs. Eesti. Samuti palus kaebaja kohtul arvestada õiguskantsleri 04.07.
  8. a seisukohaga, kus õiguskantsler tuvastas, et VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus PS §-dega 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga
  9. Kaebajal puudusid efektiivsed õiguskaitsevahendid, et hoida ära kahju tekkimist või seda vähendada. Tallinna Vanglale oli kambrite ülerahvastatuse probleem teada juba
  10. aastast. Kaebaja palus halduskohtul rakendada uurimisprintsiipi ja nõuda vastustajalt välja kõik andmed kambrite kohta (WC alune pindala s.h WC ruumi seinte alune ala ja mööbli alla jääv ala), et kohus saaks hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik vaba ruum ja kambrisisene liikumisvõimalus. Kõikides EIK lahendites on kambri pindalast arvestatud maha WC pindala ja alati võtab EIK arvesse asjaolu, kui suur ala jääb kambris mööbli alla, et teha kindlaks kinnipeetava tegelik vaba põrandapind. Kambri nr 347 WC ruumi pindala oli 1,8 m 2, mööbli alune pindala 7 m2 ja kambri üldpindala 15,9 m
  11. Kambri nr 359 WC ruumi pindala oli 2,0 m 2 (k.a kivist seina alune ala), mööbli alune pindala 7 m2 ja kambri üldpindala 21,6 m
  12. Vangla kauplus ja raamatud toodi kaebajale läbi kambriukse luugi kambrisse ja kinnipeetavad ei saanud külastada kauplust ja raamatukogu kohapeal. Kaebaja 38 lühiajalist kokkusaamist olid kestvusega üks tund ning ei leevendanud kambris valitsenud ülerahvastatust, duši kasutamise puudulikkust ja spordi tegemise võimaluse puudumist.
  13. Tallinna Vangla palus hiljem täiendatud vastuses kaebusele (tl 49-54, 116-117p) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid järgmised. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 v.r tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, mis enamasti (91,9% ajast) oli ka suurem kui 3 m 2 kinnipeetava kohta. Kaebaja on kohtule esitatud kaebusest välja jätnud kambris 347 viibitud neli päeva, kui kambrisse oli paigutatud kolm kinnipeetavat ning kambris 359 viibitud 28 päeva, mil kambris oli kokku neli kinnipeetavat ja kaks päeva, mil kambrisse oli paigutatud kolm kinnipeetavat. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on eksinud vaidlustatavate päevade koguarvuga leides, et vaidlustatavaid päevi on 289, kuid kaebaja poolt väljatoodut kokku 2 liites tuleb vaidlustatavate päevade arvuks
  14. Alates 01.01.2014 on VSkE § 6 lg 6 alusel igale kinnipeetavale, s.h kaebajale, kambris põrandapinda vähemalt 3 m
  15. Kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva tualettruumi pindala. VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks. Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on VSkE § 6 lg 6 v.r osas juba normikontrolli läbi viinud, ei ole põhjendatud sama sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine. Kaebaja käesolev vangistus algas vahistatu staatuses 19.03.
  16. Asjaolude väljaselgitamiseks on kaebaja viibinud erinevatel uurimistoimingutel Põhja Prefektuuris 19.22.03.2013 ning Ida Prefektuuris 25.06.-02.07.2013 ja 23.-30.07.
  17. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23.01.2014, millest alates muutus tema staatus süüdimõistetuks. Vangla lähtus kaebaja paigutamisel kehtivast õigusest (VangS § 90 lg 3), seega ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus. Kaebaja ise ei ole muude vangistustingimuste peale laiemalt kaevanud. Reeglina nähtub EIK lahenditest see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse seetõttu, et vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad, mitte pelgalt seetõttu, et isikul on olnud vähem põrandapinda. Vahistatutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebajal toimus Tallinna Vanglas viibides 38 lühiajalist kokkusaamist lähedastega (laste, abikaasa ja õega), lisaks kokkusaamised ametiisikutega. Kaebaja väide, et igasugune kambriväline tegevus puudus, ei vasta tõele – kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebaja on perioodil 08.-17.05.2013 osalenud suitsetamisest loobumise kursusel. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, mida kaebaja samuti tegi. Samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti lisaks isiklikele ajalehtedele ja ajakirjadele, mille tellimise õigus oli neil tulenevalt seadusest. Loa alusel väljastati kambritesse kinnipeetavate isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Samuti oli neil lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Seda võimalust kasutas aktiivselt ka kaebaja. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Samuti on vahistatutel lubatud kanda isiklikke riideid. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldatakse vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Jalutusbokside suurus erineb mõningal määral, kuid keskmiselt on jalutusboksi suurus 3 m x 5 m (15 m 2). Kuigi vahistatutele ei ole ettenähtud graafikujärgset spordisaali külastamise õigust, oli kaebajal võimalik sportharjutusi teha nii kambris kui ka jalutusboksis viibides. Põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, ei ole nii väike, et see iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kuna kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, siis puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest – õigusvastane tegevus. Kaebajal oli vähem kui 3 m2 põrandapinda tagatud 26 päeval kambris
  18. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas 26 päeva jooksul 0,35 m 2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti parandanud, kui see põrandapind, mis kaebajale käesoleval juhul tagatud oli. 3 Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes, millistes teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas (VangS § 50 lg 2). Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates
  19. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Alates
  20. aastast võimaldab vangla suvisel perioodil kinnipeetavatele, kes sisekorda ei riku, lisapesemisi ja lisajalutuskäike. Arvestades, et taotleja on viibinud küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine VangS § 55 lg 1 kohaselt tagada, ei ole täpsustatud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud usutav, sest ühegi sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu sellekohaseid kandeid kinnipeeturegistrist. Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m2 ja kambri nr 359 WC-alune pind 1,43 m
  22. Tartu Halduskohus rahuldas 12.11.
  23. a otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 148,78 eurot ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 v.r põhiseadusvastaseks. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja põhiseaduse (PS) §-st
  24. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Kaebaja leiab, et vaba põrandapinda alla 3 m 2 oli 289 päeval. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui vaidlustatud päevad kokku lugeda, saab vastuseks 288, mitte 289 (26+17+9+178+58=288). EIK jättis 19.12.
  25. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 09.01.
  26. a otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust. Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m 2 ja kambri nr 359 WC-alune pind on 1,43 m
  27. Kuna kambri nr 347 põrandapind oli koos WC-ga 15,9 m2, on põrandapind ilma WC-ta 14,44 m 2 4 (15,9-1,46). Seega pidi kaebaja 26 päeva viibima kambris, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,41 m2 (14,44÷6) ja 17 päeva kambris, mille põrandapinda oli 2,89 m2 (14,44÷5). Ülejäänud päevadel oli kambris nr 347 tagatud kaebajale põrandapinda üle 3 m
  28. Kambri nr 359 põrandapind ilma WC-ta oli 20,17 m2 (21,6-1,43), millest tulenevalt oli kambris nr 359 viibides kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seega oli vaidlustatud ajal kaebajale 43 päeval (26+17) tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda, kusjuures 26 päeval jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m
  29. Kuna kaebaja vangistus algas vahistatu staatuses 19.03.2013 ja kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23.01.2014, hoiti kaebajat VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Kuivõrd kaebaja ei viibinud kambris üksnes ööajal, peab kohus kaebaja viibimist kambris nr 347, kus 43 päeval jäi kaebajale põrandapinda alla 3 m 2, inimväärikust alandavaks. Kaebajal, kui vahistatul, puudus ka spordi tegemise ja spordisaali külastamise võimalus. Nõustuda ei saa vastustajaga, kes leidis, et arvestades seda, et kaebaja on viibinud küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud, ei ole usutav, sest ühegi sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu sellekohaseid kandeid kinnipeeturegistrist. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka VangS § 50 lg 2 kohaldamisel. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja
  30. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.
  31. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Nagu vastustaja isegi märkis oli kambrite ülerahvastatus tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist oli üldteada probleemiga. Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist. Halduskohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt (nt 11.02.
  32. a otsuse asjas Salakhutdinov vs. Venemaa, p-s 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Kaebaja on taotlenud vastustajalt ~ 3 euro 46 sendi (1000÷289) väljamõistmist ühe ööpäeva eest. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja oli 43 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m 2, kusjuures 26 päeval jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m2; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine 5 ümberpaigutamine teise vanglasse). Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 148,78 eurot. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.
  33. a otsuse asjas nr 341914 kohaselt ei olnud VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda, põhiseadusega vastuolus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  34. 05.12.2014 esitas Tallinna Vangla halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 134137), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et WC-alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel üldpinnast välja arvata. Tallinna Vangla leiab, et tema tegevus kaebaja paigutamisel ajavahemikul 22.03.2013– 04.02.2014 ei olnud õigusvastane, kuna vastas VSkE § 6 lg 6 tol ajal kehtinud redaktsioonile. Tallinna Vangla ei nõustu etteheitega tema tegevuse süülisuse kohta ja leiab, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-d tuleb tõlgendada elava instrumendina. Kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada, kasutades esmast õiguskaitsevahendit.
  35. 08.12.2014 saabus kohtule kaebaja apellatsioonkaebus (tl 139-148) halduskohtu otsuse peale, milles ta palub halduskohtu otsuse tühistada osaliselt osas, millega kaebus jäeti tervikuna rahuldamata ja menetluskulu tervikuna välja mõistmata. Kaebaja palub rahuldada kaebus tervikuna ja mõista vastustajalt hüvitisena juurde 851,22 eurot ja menetluskulu veel 25,54 eurot. Kaebaja leiab, et välja mõistetud hüvitis on sümboolne. Kaebaja arvates on halduskohus jätnud arvestamata selle, et kinnipidamistingimused olid alandavad ja ebainimlikud seoses ebapiisava duši all käimise võimaldamisega. Kaebaja viitab Euroopa Vanglareeglistiku p-le 19.
  36. Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi, kui on jätnud tuvastamata tualeti ruumi kivist seina alla jääva pindala. Samuti on halduskohus jätnud arvestamata kambris asuva mööbli. Kaebaja soovib, et ringkonnakohus nõuaks vastustajalt välja kõik andmed kambrite kohta, et saaks hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik kambrisisene liikumisvõimalus. Kambri 347 WC alune pind koos kivist seinte aluse pinnaga oli kokku 1,8 m 2, 1,46 m2 on vaid WC siseruumi pind. Kambri 359 WC alune pind koos kivist seinte aluse pinnaga oli 2,0 m2, 1,43 m2 oli WC siseruumi pind. Kaebaja väidab, et EIÕK art 3 rikkumisega on tegemist siis, kui isiklik ruum jääb alla 4 m 2 ja tugineb seejuures EIK otsustele Mihailescu vs. Rumeenia (01.07.2014, 46546/12), G.C. vs. Itaalia (22.04.2014, 73869/10), Brlek vs. Sloveenia (06.11.2014, 6000/10), Faganel vs. Sloveenia (06.11.2014, 6687/10) ja Puzin vs. Sloveenia (06.11.2014, 29998/10).
  37. Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 156-157) jätta see rahuldamata. Vastustaja arvates ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud. Halduskohus ei ole eksinud VangS § 50 lg 2 kohaldamisel. Vastustaja arvates ei kuulu mööblialune pind kambri pinnast mahaarvamisele.
  38. Kaebaja palub vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele (tl 159-160) jätta see rahuldamata. 6 Kaebaja osutab sellele, et Tallinna Vangla ülerahvastatuse probleem oli vastustajale teada juba
  39. aastast, kui sellele juhtis tähelepanu õiguskantsler. Samuti on CPT teinud korduvalt Eestile etteheiteid seoses Tallinna Vangla ülerahvastatusega. Lisaks väitis vastustaja ise, et vabu kohti ei olnud. Samuti ei ole arusaadav, kuidas kaebaja pöördumised oleks saanud olukorda ära hoida või leevendada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  40. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada järgneva punktiga.
  41. Kaebaja on tuginenud Euroopa Vanglareeglistiku p-le 19.4, mille kohaselt tuleb kinni peetavatele isikutele võimaldada vähemalt kaks pesemiskorda nädalas, ja väitnud, et teda ei rahuldanud üks kord nädalas duši all käimine. Riigikohus on tuginedes VangS § 50 lg-le 1 leidnud, et hügieeni eest hoolitsemine kinnipeetava kohustus ning et vangla peab kinnipeetavale selleks looma ka reaalsed võimalused, sest vastasel korral puudub kinnipeetaval võimalus oma kohustust täita (RKHKo 31.03.2010, 3-3-1-6-10, p 12). Ringkonnakohus leiab, et võimalus üks kord nädalas duši all käia on napp, kuid juhib kaebaja tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukoha kohaselt on vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga. Siiski tuleneb Euroopa Vanglareeglistikust vanglale kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole selles püstitatud eesmärkide järgimine võimalik (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Vastustaja on selgitanud (tl 116), et Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi vastavalt VangS § 50 lg-le 2 graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates
  42. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Alates
  43. aastast võimaldab vangla suvisel perioodil kinnipeetavatele, kes sisekorda ei riku, lisapesemisi. Ringkonnakohus leiab, arvestades ka seda, et vangla oli vaidlusalusel perioodil ülerahvastatud, et vastustaja selgitused on piisavad, miks ei olnud võimalik võimaldada kinnipeetavatele isikutele kaht pesemiskorda nädalas. Seetõttu ei mõjuta see hinnangut asjaoludele kogumis.
  44. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjalike põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ruumi suuruse kindlaksmääramisel tuleb WC alune pind kambri pinnast maha arvata. Ringkonnakohus on seda vastustajale korduvalt varasemalt selgitanud, viitab neile selgitustele ega pea vajalikuks sellel siinkohal pikemalt peatuda (vt TrtRKo 04.06.2015, 31370129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 22; 29.10.2015, 3-14-51775, p 19; 03.11.2015, 03.11.2015, p 16).
  2. Ringkonnakohus nõustub, et kambri pinna arvutamisel tuleb kambri pinnast maha arvata mitte tualeti põrandapind, vaid WC-alune pind, mille võrra on kambri pind väiksem. Küsimus on selles, kui palju on kinni peetaval isikul kambris tegelikult ruumi. WC-aluse pinna moodustab lisaks WC põrandapinnale ka WC seinte alune pind. Kaebaja on nii kaebuses kui 7 apellatsioonkaebuses väitnud, et WC-alune pind on kambri 347 puhul 1,8 m 2 ja kambri 359 puhul 2,0 m
  3. Vastustaja on toonud täiendavas vastuses kaebusele (tl 117) välja, et WC-alune pind oli kambris 347 1,46 m2 ja kambris 359 1,43 m
  4. Ringkonnakohtul ei ole põhjust Tallinna Vangla esitatud andmetes kahelda.
  5. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et mööblialust pinda ei tule ruumi suuruse kindlaksmääramisel kambri pinnast maha arvata. Seda tõlgendust toetab ka EIK praktika, kus EIK on lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata maha mööblialust pinda (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs. Eesti, pd 9, 11, 46; 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p-d 7, 21, 25). Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja viidatud otsustes (EIKo 26.11.2013, 6586/03 – Branduse vs. Rumeenia, p 49; 26.11.2013, 19548/04 – Cojoaca vs. Rumeenia, p 33; 11.02.2010, 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, 72) ei ole EIK arvutanud mööblialust pinda põrandapinna alt välja, vaid on mööbli olemasolu üldise ruumikitsikuse hindamisel ühe tegurina arvesse võtnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning see nõue ei tulene ka EIK praktikast, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus viitab selles osas täiendavalt ka oma varasemale praktikale (vt TrtRKo 04.06.2015, 31370129, p 15; 15.10.2015, 3-14-52314, p 23; 03.11.2015, 03.11.2015, p 17).
  6. Ringkonnakohus märgib, et RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Ringkonnakohus leiab, et ka see nõue tuleb lugeda käesoleval juhtumil täidetuks hoolimata sellest, et kaebaja ei esitanud Tallinna Vanglas viibides ühtegi kaebust. Ringkonnakohus on seisukohal, et ajavahemike osas, kui kambris oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda isiku kohta, ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi tulutut kasutamiskatset nõuda. 2,5 m 2 põrandapinna nõue oli imperatiivselt sätestatud norm, mille täitmise kohustus lasus üheselt vastustajal. Ka Riigikohus on leidnud, et imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saa vangla jaoks olla ootamatu ning seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vangla mõjusfääri (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012, 33190-11, p 19). Ajavahemike osas, kui kambris oli 2,5-3 m2 põrandapinda isiku kohta, tugineb ringkonnakohus õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa kannatanult nõuda siis, kui selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanu jaoks reaalselt võimalik või arusaadav (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52 j). Kaebaja on vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele öelnud, et ei ole arusaadav, kuidas kaebaja pöördumised oleks saanud olukorda ära hoida või leevendada (tl 160). Ka ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas oleks varasem pöördumine saanud antud olukorras kahju tekkimist ära hoida. Vastavalt RVastS §-le 4 võib isik nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta; õiguste rikkumise lõpetamise kulud on ülemäärased, kui need ületavad oluliselt isikule õiguste rikkumisega tekitatavat kahju. Vastustaja on ise tuginenud Tallinna Vangla ülerahvastatusele kui üldteada probleemile (tl 52p). Samas on vastustaja väitnud, et selle lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kaebamine Tallinna Vanglale seoses sellega, et kambrites on ruumikitsikus, oleks olnud tulutu. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ka siis ei saa isikult esmase õiguskaitsevahendi kasutamist nõuda, kui see ei oleks kahju tekkimist vältinud (E. Andresen. Riigivastutus. Tartu 2009, lk 52). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eelnevast 8 tulenevalt ei saanud kaebajalt käesoleval juhtumil nõuda esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist.
  7. Vastustaja on veel väitnud, et kuivõrd kaebaja käsutuses oli siseriiklikes õigusaktides ettenähtud põrandapind, ei olnud Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel õigusvastane ning kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Ringkonnakohus märgib, et ühe või teise avaliku võimu organi akti või toimingu õiguspärasuse hindamisel ei saa tänapäeval lähtuda enam üksnes siseriiklikust õigusest. Riigikohus on selgitanud: „Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
  8. märtsil
  9. a võttis Riigikogu vastu „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse“, mille Vabariigi President kuulutas välja
  10. märtsil
  11. a (…). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes“ (RKÜKo 06.01.2004, 3-1-3-1303, p 31). Sellest tulenevalt on EIÕK formaaljuriidiliselt Eesti õiguskorra osa. On tõsi, et EIÕK art 46 lg 1 järgi kohustuvad konventsiooniosalised täitma jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on ja see konventsiooni säte puudutab vaid konkreetset kohtuasja. Siiski tuleneb EIÕK artiklist 1, et konventsiooniosalised tagavad igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsiooni I osas määratletud õigused ja vabadused. Samuti tuleneb EIÕK preambulist, et konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsused arvestavad, et nimetatud deklaratsiooni eesmärk on tagada selles kuulutatud õiguste üldine ja tõhus tunnustamine ning järgimine, ning et Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada tema liikmete suurem ühtsus ning et üheks selle eesmärgi saavutamise vahendiks on inimõiguste ja põhivabaduste järgimine ning elluviimine. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et avaliku võimu organid peavad oma tegevuses arvestama ka EIK lahendeid ning kohtud võivad hinnata avaliku võimu organi tegevust õigusvastaseks tuginevalt EIK poolt EIÕK sättele antud tõlgendusele. Vastustaja märgib õigesti, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-d tuleb tõlgendada elava instrumendina, ent seda ei saa teha isiku kahjuks. Tekkinud mittevaralise kahju tekkimise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, kes on asunud seisukohale, et mittevaraline kahju on tekkinud, ja teinud individuaalse otsuse.
  12. Kaebaja ei ole rahul välja mõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotusega ning leiab, et välja mõistetud hüvitis on sümboolne. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus ületab mõnevõrra ringkonnakohtu poolt tavapäraselt välja mõistetava hüvitise suuruse sarnastes asjades. Kuid kuna halduskohus on teinud individuaalse kaalutletud otsuse, mille suurusjärk on lähedane ringkonnakohtu praktikale, ning halduskohus on seejuures arvestanud ka kaebaja enda taotlust, siis ei pea ringkonnakohus otstarbekaks hakata seda muutma. Välja mõistetud hüvitis ei ole ka põhjendamatult madal, vaid on vastavuses Eesti elatustasemega. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). Menetluskulude jaotuse osas on halduskohus õiguspäraselt lähtunud

§ 108lgst 2.

9

  1. Ringkonnakohus märgib lõpetuseks, et ka kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahendite alusel ei jõua kohus kaebajale soodsamale tulemusele. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu EIK lahendile Muršić vs. Horvaatia (EIKo 12.03.2015, 7334/13), kus EIK asus seisukohale, et ka kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses alla 3 m 2 võib muude tingimuste kompenseeriva mõju tõttu olla EIÕK-ga kooskõlas. Käesoleval juhul on halduskohus kõiki asjaolusid õiguspäraselt arvesse võtnud.
  2. Eelnevast tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 26 eurot, mis jääb tema enda kanda. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivust vabastatud (

§ 104lg 10).

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.