Obsah (7)

§ 212§ 213§ 62§ 201§ 123§ 51§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 17.12.2015, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-1

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTA kohustas 19.09.
2. a maksuotsusega nr 12.2-3/594-10 Liinihoolduse Eesti OÜ-d tasuma maksuvõlga summas 138 337,77 eurot. Liinihoolduse Eesti OÜ vaidlustas maksuotsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-11-2443).
3. Vastavalt 13.12.2012 sõlmitud jagunemislepingule (tl 82-84) jagunes Liinihoolduse Eesti OÜ eraldumise teel – Liinihoolduse Eesti OÜ (jagunev ühing) andis osa oma varast üle kaebajale LHE Varad OÜ (alates 22.01.2013 Liinihoolduse Varad OÜ; omandav ühing). Jagunemine on heaks kiidetud Liinihoolduse Eesti OÜ ainuosaniku 16.12.
4. a otsusega (tl 9090p) ning vastav kanne on registrisse tehtud 22.01.
5. Jagunemislepingule on lisatud omandavale ühingule üle antava vara nimekiri (tl 8588p). Liinihoolduse Eesti OÜ võttis endale alates 15.10.2013 ärinime Willeroy Partners OÜ.
6. 23.10.2013 ühines Willeroy Partners OÜ Willeroy Partners Holding UÜ-ga ning samal kuupäeval kustutati Willeroy Partners OÜ registrist. 14.11.2013 kustutati registrist ka Willeroy Partners Holding UÜ. Riigikohtu halduskolleegium lõpetas 25.02.
7. a otsusega nr 3318513 haldusasjas nr 3-11-2443 toimunud menetluse äriühingu kustutamise tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 5 alusel.

1. 21.04.2014 avastas kaebaja, et e-maksuametis on äriühingu maksuarvestusse tekkinud maksuvõlg summas 138 334,77 eurot.
2. 22.04.2014 esitas kaebaja MTA-le avalduse maksuvõla kustutamiseks (tl 8).
3. 30.04.2014 esitas kaebaja MTA toimingu peale vaide (tl 9-11).
4. 05.05.2014 kaebaja taotlusele esitatud vastuses nr 13-4/18089-1 (tl 12-12p) selgitas MTA, et tegemist on enne jagunemiskande tegemist tekkinud jaguneva ühingu kohustusega, mille eest vastutavad äriühingud solidaarselt.
5. 05.05.
6. a korraldusega nr 13-11/2574 (tl 13-13p) kohustas MTA kaebajat tasuma maksuotsuse nr 12.2-3/594-10 alusel Liinihoolduse Eesti OÜ-le (alates 15.10.2013 Willeroy Partners OÜ, registrist kustutatud 23.10.2013) määratud maksuvõlg kogusummas 138 334,77 eurot. Korralduse andmise alusena on muu hulgas märgitud maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 1 (Sundtäitmine) ning selgitatud, et korralduse andmise tingis asjaolu, et maksukohustuslased ei ole täitnud MKS §-s 105 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevaid summasid maksuhalduri määratud tähtpäevaks. Korralduse kohaselt vastutab kaebaja maksuvõla tasumise eest solidaarselt koos Willeroy Partners OÜ-ga ning maksuhalduril on võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda maksusumma täielikku tasumist kaebajalt, sest maksusumma tasumine on jagunemisel osalenud ühingute solidaarkohustus.
7. 12.05.2014 esitas kaebaja korralduse nr 13-11/2574 peale vaide/vaide täienduse (tl 1415p).
8. 29.05.
9. a vaideotsusega nr 6-1/2164-3 (tl 16-17) jättis MTA kaebaja 30.04.2014 esitatud ja 12.05.2014 täiendatud vaide rahuldamata.
10. 30.06.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-6, 69-71), milles palus tühistada MTA 05.05.
11. a korralduse nr 13-11/
12. Kaebuses esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse. 1) Kaebaja ei vastuta kolmanda isiku maksukohustuse eest, sest maksukorralduse seadus ega muud maksuseadused ei näe kolmanda isiku maksuvõla vastutuse alusena ette jagunemisel tekkinud vastutust. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu õiguslikku alust ega faktilist põhjendust, mis annaks alust väita, et Willeroy Partners OÜ maksuvõlg on õigusjärgluse korras kaebajale kui solidaarvõlgnikule üle läinud. Maksuhalduri viidatud VÕS § 65 on üldnorm ning sellest ei nähtu õiguslikku alust Willeroy Partners OÜ maksuvõla üleminekuks kaebajale kui solidaarvõlgnikule. Esmakordselt vaideotsuses viitab maksuhaldur korralduse 2 tegemise õigusliku alusena maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 35 ja MKS § 31 lg-le
13. Vastustaja ei saa asuda vaidemenetluse käigus täiendavalt põhjendama nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendamata haldusakti. 2) Riigikohtu halduskolleegiumi 25.02.
14. a kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-85-13 on tuvastatud Willeroy Partners OÜ õigusjärgluse puudumine. Äriseadustiku (ÄS) § 447 lg-st 1 tuleneb üksnes, et kaebaja vastutab solidaarselt Willeroy Partners OÜ-ga viimase kohustuste eest. Solidaarvastutus ei tähenda aga Willeroy Partners OÜ kohustuste automaatset üleminekut kaebajale. VÕS § 65 lg 1 eeldab, et võlausaldaja esitab solidaarvõlgniku vastu nõude samal alusel ja vormis, nagu esitati nõue põhivõlgniku vastu. Käesoleval juhul ei ole kaebaja suhtes maksuotsust tehtud. Willeroy Partners OÜ maksukohustus on lõppenud alates 23.10.2013, kui Willeroy Partners OÜ kustutati registrist. Kuna kaebaja võiks ÄS § 447 lg 1 kohaselt Willeroy Partners OÜ maksukohustuse eest vastutada üksnes solidaarselt põhivõlgnikuga, eeldaks solidaarne vastutus ka maksuvõla olemasolu. Kaebajalt ei saa nõuda sellise maksuvõla tasumist, mida enam maksukohustuse lõppemise tõttu ei esine. Tuginedes äriseadustiku ja võlaõigusseaduse sätetele, võiks olla võimalik kohustada kaebajat hagimenetluses tasuma Willeroy Partners OÜ maksuvõlga, kuid seda ei ole maksuhaldur teinud. 3) Maksuhaldur, kajastades Willeroy Partners OÜ maksuvõlga kaebaja maksuarvestuses ning tehes vastavasisulisele haldusaktile viitamata muudatusi maksukohustuslaste registri juures peetavas maksuarvestuses, rikkus Vabariigi Valitsuse 30.07.
15. a määruse nr 240 „Maksukohustuslaste registri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 6, mille kohaselt tagab registri vastutav ja volitatud töötleja organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registri andmete tervikluse ja autentsuse, samuti registri pidamise ja selles sisalduvate andmete töötlemise, kaitse, säilimise ja arhiveerimise.
16. Vastustaja palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 46-48, 79) jätta see rahuldamata.
17. Tartu Halduskohus jättis 20.11.
18. a otsusega (tl 96-99p) kaebuse rahuldamata. 1) Vastustajal on õigus nõuda Liinihoolduse Varad OÜ-lt Willeroy Partners OÜ maksukohustuse tasumist, kuna Willeroy Partners OÜ ja Liinihoolduse Varad OÜ näol on tegemist solidaarvõlgnikega ning Liinihoolduse Varad OÜ on Willeroy Partners OÜ õigusjärglane. Liinihoolduse Eesti OÜ (alates 15.10.2013 Willeroy Partners OÜ) ja LHE Varad OÜ (alates 22.01.2013 Liinihoolduse Varad OÜ) vahel 13.12.2012 sõlmitud jagunemislepingu punktidest 2.
19. ja 2.
20. nähtuvalt on ilmne, et omandavale ühingule läksid üle jaguneva ühingu majandustegevusega seotud kohustused, sh maksukohustused. Jaotuslepingu lisaks olevast jaguneva ühingu bilansist saab järeldada, et omandavale ühingule anti üle ka maksuvõlad. Solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on kohustatud isikuks ainult see, kellele kohustused jagunemislepinguga määrati. Asjaolu, et maksuvõlgnevus oli enne jagunemist üksnes Willeroy Partners OÜ-l, ei tähenda, et nimetatud maksuvõlga ei saa ega tohi sisse nõuda tema õigusjärglastelt. Kuna seadusega (ÄS § 447 lg 1) on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, siis on kaebajale MKS sätete järgi üle läinud ka Willeroy Partners OÜ maksuvõlg ning kaebaja vastutus kõnealuse maksuvõla eest on solidaarne. Et maksuhalduri ülesanne on sisse nõuda maksuvõlad, siis on MTA toiminud vastavalt oma pädevusele ja seaduses ettenähtud võimalustele/kohustustele. 2) Vaidlustatud korralduse puhul ei esine tühisuse aluseid ning seda on nõuetekohaselt nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendatud. Lisaks on maksuhaldur korralduses selgitanud, et juhul, kui üks solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea teine võlgnik vastavalt VÕS §le 67 kohustust täitma. 3 3) Kuivõrd kaebaja on Willeroy Partners OÜ õigusjärglane, oli kõnealuse maksuotsuse alusel kaebaja maksuarvestuses muudatuste tegemine põhjendatud. Alusetu on kaebaja viide Vabariigi Valitsuse määrusele nr
21. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
22. 22.12.2014 esitas kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 106-109, 128-129p), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist, MTA 05.05.
23. a korralduse nr 13-11/2574 tühistamist ning MTA toimingute õigusvastaseks tunnistamist Willeroy Partners OÜ maksuvõla avaldamisel kaebaja maksuarvestuses maksukohustuslaste registris. 1) Halduskohus ei ole otsust nõuetekohaselt põhjendanud ning on jätnud mitmed kaebaja argumendid tähelepanuta. Kohus on asja juurde võtnud tõendid, mida vastustaja ei esitanud kohtu poolt määratud tähtajaks, vaid alles tähtajaks, mil oli pooltel võimalik esitada menetlusdokumentide osas omapoolseid seisukohti. Kohus ei küsinud tõendite asja juurde võtmise osas ka kaebaja seisukohta. 2) Liinihoolduse Varad OÜ näol ei ole tegemist Willeroy Partners OÜ õigusjärglasega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 ja MKS § 35 tähenduses. Jagunemisel õigusjärgluse korras maksuvõla üleminekul Willeroy Partners OÜ-lt kaebajale pidanuks Willeroy Partners OÜ kohustus lõppema. Vaidlust ei ole selles, et Willeroy Partners OÜ kohustus jagunemise tulemusena ei lõppenud. Willeroy Partners OÜ kohustused ei ole läinud kaebajale üle õigusjärgluse korras, vaid ÄS § 447 lg-st 1 tulenevalt võis kaebaja jagunemise tulemusena vastutada Willeroy Partners OÜ-ga solidaarselt. MKS § 35 ega ka MKS teised sätted ei näe ette kolmanda isiku maksuvõla vastutuse alusena jagunemisel tekkinud vastutust. Juhul, kui kaebaja vastutanuks Willeroy Partners OÜ maksukohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, võinuks vastustaja, tuginedes ÄS § 447 lg-le 1 esitada oma nõude Liinihoolduse Varad OÜ vastu hagimenetluses. Samuti saanuks vastustaja olukorras, kus tal oli nõue Willeroy Partners OÜ vastu, asuda oma nõudeid sisse nõudma likvideerimismenetluse käigus ÄS § 213 alusel ning vajadusel välistada äriühingu registrist kustutamine. Ka Riigikohtu seisukoha haldusasjas nr 33185-13 kohaselt ei saa kaebajat käsitleda Willeroy Partners OÜ õigusjärglasena, kes saaks vastutada äriühingule 19.09.
24. a maksuotsusega nr 12.2-3/59410 määratud täiendava maksukohustuse eest. 3) Jagunemislepingust tulenevalt lähevad üle üksnes konkreetselt nimetatud õigused ja kohustused, mitte kogu ettevõte. Kuivõrd konkreetse maksukohustuse üleandmist ei ole jagunemislepingus ega selle lisades eraldi nimetatud, jäi nimetatud kohustus jagunemise tulemusena jätkuvalt Willeroy Partners OÜ-le. Asjaolust, et bilansi kirje „maksuvõlad“ on pärast jagunemist jaguneva ühingu bilansis näidatud väärtusega 0 eurot, ei järeldu, et jagunemise käigus anti vaidlusalune maksukohustus summas 138 334,77 eurot üle Liinihoolduse Vara OÜ-le. Vaidlusalune, Willeroy Partners OÜ-le 19.09.
25. a maksuotsusega nr 12.2-3/594-10 määratud maksusumma 138 334,77 eurot, ei kajastunud jaguneva ühingu bilansis. Bilansis kajastus üksnes jooksvate maksude maksukohustus summas 33 087 eurot. Kuna tegemist oli maksukohustusega, mille õigusvastasuse üle toimus vaidlus, kajastas Willeroy Partners OÜ seda oma raamatupidamises bilansivälise kirjena. Jagunemislepingust ei nähtu, et jagunemise käigus oleks toimunud bilansiväliste nõuete ja kohustuste üleandmine. 4) Vaidlustatud korralduses puuduvad õiguslikud ja faktilised põhjendused, mis annaks alust väita, et Willeroy Partners OÜ maksuvõlg on õigusjärgluse korras kaebajale kui solidaarvõlgnikule üle läinud. Ühtegi korralduses viidatud õiguslikest alustest ei saa käsitleda korralduse tegemise õigusliku alusena, mis võimaldaks haldusaktiga nõuda Willeroy Partners OÜ maksuvõla tasumist kaebajalt. Maksuhaldur ei saa asuda oma haldusakte õiguslikult ja faktiliselt põhjendama alles vaide- ning kohtumenetluses. Ka kohus on asunud otsuses kõrvaldama haldusaktis esinevaid puudusi. 4 5) Kaebaja palub mõista vastustajalt välja menetluskulud summas 2635 eurot (kulud õigusteenusele 1885 eurot, riigilõiv 750 eurot).
26. MTA palub apellatsioonkaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 117-119, 137137p) jätta see rahuldamata. 1) Jagunemises osalenud äriühingute vastutus tuleneb ÄS § 447 lg-st
27. Õigusjärglus MKS § 35 mõttes hõlmab nii üld- kui üksikõigusjärglust ning maksuhalduri viide MKS §-le 35 on põhjendatud. Ühinguga solidaarkohustust jagava äriühingu kohustus võlgnevus tasuda ei lõppe registrist kustutamisega. Kuna seadusega (ÄS § 447 lg 1) on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, siis on kaebajale üle läinud ka MKS sätete järgi Willeroy Partners OÜ maksuvõlg. Kõnealune jagunemine on selgelt märgitud äriregistris Willeroy Partners OÜ üld-, isiku- ja kommertspandiandmete ajaloos sektsioonis „Õigusjärglus“. Tuginemine Riigikohtu määrusele nr 3-3-1-85-13 ei ole põhjendatud, kuna Riigikohus ei ole selles hinnanud maksukohustuslase ehk Willeroy Partners OÜ õigusjärglust, mis on äriregistrisse selgelt kantud. 2) Jagunemisleping koos bilansiga, mis on kaebaja sõnul kohtule esitatud hilinemisega, on kohtumenetluse algusest peale olnud asjaosalistele äriregistrist kättesaadavad, mistõttu ei pidanud vastustaja nende eraldi esitamist vajalikuks. Vastustaja jäi nende dokumentide esitamisega siiski kohtu poolt antud lõpliku tähtaja piiresse ning kohus ei ole dokumentide asja juurde võtmisega rikkunud

§ 62lg 1.

3) Jagunemislepingust ja selle lisaks olevast bilansist nähtuvalt on jaguneva ühingu majandustegevusega seotud kohustused, sh maksukohustused antud üle omandavale ühingule. Väide, et Willeroy Partners OÜ-le määratud maksusumma kajastati bilansivälise kirjena, on alusetu ning ei muuda asjaolu, et õigusjärglasele lähevad üle kõik MKS § 31 lg 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus. Tulenevalt ÄS § 213 kolmandast lausest ei mõjuta nõudest õigeaegne teatamata jätmine nõude kehtivust ega piira võlausaldaja õigust likvideerimisel olevat osaühingut kohtus hageda. Sellest tulenevalt ei ole mõjutatud ka maksuhalduri nõude kehtivus likvideeritud äriühingu maksuvõla tasumisel, ning olukorras, kus on olemas solidaarvõlgnik, ei ole põhjust esitada nõuet hagimenetluses. 4) Korraldust on nõuetekohaselt õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud ning selles on õiguspäraselt märgitud selle andmise õiguslikud alused. Samuti sisaldab korraldus viiteid muudele asjassepuutuvatele sätetele (sh ÄS § 447 lg 1). Isegi, kui kohus nõustub kaebaja väitega, et korraldus oleks pidanud sisaldama viidet MKS §-le 35 ja § 31 lg-le 1, siis on tegemist vormiveaga, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Olenemata nimetatud viidete puudumisest, nähtub maksustamise koosseis selgelt korralduses välja toodud asjaoludest. Koos korraldusega edastati kaebajale kõne all olev maksuotsus, mis sisaldab põhjalikku ülevaadet maksukohustuse õiguslikest ja faktilistest alustest. Vastustaja ei ole vaide- ja kohtumenetluses eraldiseisvalt põhjendanud korralduse õiguslikku ja faktilist alust, vaid on üksnes selgitanud vastustajale ette heidetavaid asjaolusid. 5) Kaebaja poolt taotletavad menetluskulud on osaliselt põhjendamata. Arvestades asja mahtu, halduskohtus esitatud seisukohtade kordamist ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud ühtegi kohtuistungit, ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse koostamisele, apellatsioonkaebuse vastuse analüüsile ja kokkuvõtlike seisukohtade koostamisele kulunud aeg. Ebaselge on ka, milles seisnes vajadus kliendiga kokku 2,5 tundi nõu pidada. Vastustaja hinnangul on õiglane ja põhjendatud apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamise korral vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 2000 eurot (sh riigilõiv). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 5 17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. ÄS § 447 lg 1 esimese lause kohaselt enne jagunemise kandmist jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse tekkinud jaguneva ühingu kohustuste eest vastutavad jagunemisel osalevad ühingud solidaarselt. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Tulenevalt MKS §-st 35, kui seadusega on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, siis lähevad õigusjärglasele üle ka kõik MKS § 31 lgs 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus. Viidatud MKS § 31 lg 1 järgi maksuseadusest või MKS-st võivad tuleneda järgmised rahalised nõuded ja kohustused: 1) maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus); 2) maksu kinnipidaja kohustus pidada kinni ja tasuda kinnipeetud maksusumma (kinnipidamiskohustus); 3) isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse vastavalt MKS §-le 33 (tagastusnõue); 4) kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg (vastutuskohustus); 5) maksukohustuslase kohustus tasuda intress, sunniraha või asendustäitmise kulud (kõrvalkohustus). Täiendavalt juhib ringkonnakohus tähelepanu MKS § 128 lg 1 esimesele lausele, mille järgi on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. Eelnevalt nimetatud normide alusel ei ole kahtlust selles, et maksuhaldur käitus õiguspäraselt, täites talle seadusega pandud kohustust.
2. Ringkonnakohus selgitab esmalt õigusjärgluse küsimust. Kaebaja asutati Liinihoolduse Eesti OÜ-st eraldumise teel vastavalt 13.12.2012 sõlmitud jagunemislepingule. Liinihoolduse Eesti OÜ võttis endale alates 15.10.2013 ärinime Willeroy Partners OÜ. See tõdemus ei toeta aga kuidagi kaebaja argumentatsiooni. Maksuotsus oli Liinihoolduse Eesti OÜ suhtes tehtud 19.09.2011, st enne jagunemist. Nii kaebaja kui Willeroy Partners OÜ on Liinihoolduse Eesti OÜ õigusjärglased, kelle suhtes kohalduvad ÄS § 447 lg 1 ja VÕS § 65 lg
3. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja eksib väites, et jagunemislepingust tulenevalt läksid üle üksnes konkreetselt nimetatud õigused ja kohustused ning kuivõrd konkreetse maksukohustuse üleandmist ei ole jagunemislepingus ega selle lisades eraldi nimetatud, jäi nimetatud kohustus jagunemise tulemusena jätkuvalt Willeroy Partners OÜ-le. Ettevõtte jagunemine ei ole üksikõigusjärgluse, vaid on suhtes võlausaldajatega üldõigusjärgluse juhtum. See tuleneb ÄS § 447 lg-st
4. Seetõttu ei ole vaja ka seisukohta kujundada selles osas, kas ja kuivõrd kehtib MKS § 35 üksikõigusjärgluse puhul.
5. Kaebaja väide, et tuginedes ÄS § 447 lg-le 1 oleks MTA pidanud esitama oma nõude Liinihoolduse Varad OÜ vastu hagimenetluses, ei pea paika. Maksumenetlust tuleb maksuvõla korral pidada maksuhalduri erimenetluseks. Kaebaja tugineb ÄS §-le 213, mis sätestab: „Võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest osaühingu vastu. Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid. Nõudest õigeaegne teatamata jätmine ei mõjuta nõude kehtivust ega piira võlausaldaja õigust likvideerimisel olevat osaühingut kohtus hageda.“ Ringkonnakohus leiab, et ÄS § 213 ei takista maksuhaldurit nõudmast sisse maksuvõlga maksuotsuse adressaadi õigusjärglaselt. Teate likvideerijale oleks saanud ÄS § 213 kohaselt esitada kaebaja ise tema kui solidaarvõlgniku tagasinõuet puudutavas osas, 6 eeldusel et solidaarvõlgnike omavahelises suhtes oli kohustatud pooleks Willeroy Partners OÜ.
6. Ringkonnakohus selgitab, et kas ja kuivõrd oli 19.09.
7. a maksuotsusest tulenev maksukohustus kajastatud Willeroy Partners OÜ bilansis või mitte, ei oma kaebaja suhetes võlausaldajatega tähendust. Tegemist on äriühingu enda raamatupidamisliku praktikaga, mis kohustuse olemasolu kuidagi ei mõjuta.
8. MTA 05.05.
9. a korralduse nr 13-11/2574 osas leiab ringkonnakohus erinevalt kaebajast, et selles nimetatud õiguslikud alused on piisavad. Otsesõnu tugineb maksuhaldur selles MKS §-le 46, § 128 lg-le 1, § 129 lg-tele 1, 3 ja 4 ning VÕS §-le
10. MKS § 46 sätestab maksuhalduri formaalse pädevuse anda haldusakte ning reguleerib nende vormi ja andmise menetlust. MKS § 129 lg-d 1, 3 ja 4 reguleerivad sundtäitmise hoiatust. Lisaks nähtub korraldusest, et maksuhaldur on kohaldanud ÄS § 447 lg-t
11. Peale selle on korralduses juttu intressidest ja korralduse vaidlustamisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles osas, et maksuhaldur oleks korrektsuse huvides pidanud nimetama ka MKS §
12. Siiski ei ole tegemist puudusega, mis mõjutaks kuidagi 05.05.
13. a korralduse õiguspärasust, sest MKS § 128 lg 1 kohaselt oli maksuhaldur kohustatud nimetatud korralduse välja andma.
14. Lõpetuseks leiab ringkonnakohus, et kaebaja etteheited halduskohtu menetlusele ja otsusele ei ole põhjendatud. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. MTA esitas jagunemislepingu koos bilansiga kohtule alles tähtajaks, mil oli pooltel võimalik esitada menetlusdokumentide osas omapoolseid seisukohti, seega ettenähtust hiljem.

§ 123

lg 1 p 4 kohaselt peab vastustaja vastuses kaebusele muu hulgas märkima kõik oma taotlused ja väited ning tõendid faktiliste väidete tõendamiseks.

§ 62

lg 1 sätestab: „Kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, selgitades neile, milliste konkreetsete asjaolude kohta tuleb tõendeid esitada. Kui tõendit ei ole määratud tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku § 51 lõikes 4 sätestatud tingimustel. Kui kohus ei korralda istungit ega ole andnud tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, võib tõendeid esitada ka pärast eelmenetluse lõppu, kuid üksnes eeldusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist.“

§ 51

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tõendite hilinenud esitamine põhjustanud menetluse viibimist, vaid pigem on aidanud kaasa kohtu jaoks asjast terviklikuma pildi loomisele. Kaebaja ei ole lisaks reeglite rikkumise faktile tuginemisele põhjendanud, kuidas see kahjustas tema menetlusõiguste teostamist ja milliseid väiteid oleks ta esitanud või esitamata jätnud, kui ta oleks varem teadnud, et kohtutoimikus on ka jagunemisleping koos bilansiga. Pealegi on kaebaja ise apellatsioonkaebuses jagunemislepingule tuginenud, väites et jagunemislepingust tulenevalt lähevad üle üksnes konkreetselt nimetatud õigused ja kohustused, mitte kogu ettevõte. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et tegemist on tõenditega, mis on kohtumenetluse algusest peale olnud asjaosalistele äriregistrist kättesaadavad. 24. Kokkuvõttes jääb niisiis apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad seega kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. 7 Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/