KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 03.02.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-965 Haldusasi Aleksei Pokrase (Pokras)

) § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele osas, milles on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Halduskohus selgitas, et määruskaebuse esitaja on esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt oma inimväärikuse alandamisega. Au teotamist või enda tervisele kahju tekitamist määruskaebuse esitaja vanglale esitatud taotluses ei maini. Kohus märkis, et halduskohus saab hüvitamiskaebuse läbi vaadata üksnes ulatuses, milles see kattub vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusega. Seonduvalt esitatud kaebuselt riigilõivu tasumisega märkis halduskohus, et määruskaebuse esitaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtus, et taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud määruskaebuse esitaja kahekordne keskmine kuu sissetulek oli 8 eurot ning seega tuli määruskaebuse esitajat käesolevas asjas pidada maksejõuetuks. Siiski pidas halduskohus vajalikuks täiendavalt hinnata kaebuse edulootusi. Halduskohtu hinnangul olid esitatud kaebuse edulootused vähesed, mistõttu ei olnud määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastamine põhjendatud. Halduskohus selgitas täiendavalt, et inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Inimväärikuse alandamiseks on õigusteaduses tavapäraselt peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedase jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, samuti tema taandamist riigivõimu objektiks või vahendiks, millega käesolevas asjas ilmselgelt tegemist ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Halduskohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kaebuses toodud sündmused ja toimingud eelpool viidatud näidete alla ei kvalifitseeru. Lisaks märkis halduskohus, et kuigi viidatud näidete puhul ei ole tegemist kinnise loeteluga, ei ole kaebuses välja toodu oma intensiivsuse astmelt samaväärne EIÕK poolt välja tooduga ega küündi sinna lähedalegi. Kohtu hinnangul soovis määruskaebuse esitaja väljendada oma pahameelt vangla tegevuse suhtes ning temale mittevaralise kahju tekkimine, mida tuleks rahaliselt kompenseerida, ei ole tõenäoline. Määruskaebuse esitaja ei põhjendanud kuidagi ka nõutava mittevaralise kahju hüvitise suurust. Halduskohus lisas täiendavalt, et halduskohtumenetluse eesmärgiks ei ole võimalikult rohkete kaebustega halduskohtusse pöördumine, vaid selle eesmärgiks on lünkadeta kaebeõiguse tagamine isiku oluliste õiguste kaitseks. Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärk on tagada isikule põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning vältida seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema

1. 2 2 õiguste kaitsel. Riigilõivu tasumise nõude eesmärgiks on, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Kui maksejõuetu isik vabastataks riigilõivust ka perspektiivitute kaebuste esitamisel, jääks riigilõivu see eesmärk saavutamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED Määruskaebuse esitaja esitas 01.12.2015 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.11.
2. a määruse peale. Määruskaebuse esitaja väitel on ta 13.04.2015 esitatud kaebuses selgelt märkinud, et ta nõuab hüvitist tema õiguste, seal nimetatud seaduste ja paragrahvide rikkumise eest, sh diskrimineerimise, tema efektiivsetest kaitsevahenditest ilmajätmise eest, sh väärikuse alandamise eest. Määruskaebuse esitaja selgitab, et tema väärikuse alandamine tekitab parandamatut kahju tema psüühilisele tervisele ning need kaks nõuet tähendavad ühte ja sama. Määruskaebuse esitaja märgib täiendavalt, et vaidlustatud määrus rikub menetlusõiguse norme, on kuritahtlik ja põhjendamatu ning ta palub ennast riigilõivu tasumisest täies ulatuses vabastada vastavalt seadusele, kuna ta on maksejõuetu ning tema isikukontol puuduvad rahalised vahendid pikka aega. Samuti palub määruskaebuse esitaja kaebuse vastuvõtmist halduskohtusse täies ulatuses.
3. Tartu Halduskohus jättis 08.01.
4. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 11.11.
5. a määruse resolutsiooni p 1 peale, esitatud määruskaebuse käiguta ning andis määruskaebuse esitajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. Sama määrusega võttis halduskohus määruskaebuse esitaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.11.
6. a määruse resolutsiooni p 2 peale menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Lisaks jättis halduskohus rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlused ärakirjade saamiseks tema enda poolt kohtule esitatud puuduste kõrvaldamise avaldusest ja määruskaebusest.
7. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 11.11.
9. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd halduskohus jättis määruskaebuse esitaja määruskaebuse käiguta osas, mis puudutab kaebuse osalist tagastamist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles osas omapoolse hinnangu andmist määruskaebuses esitatud väidetele.
2. Seonduvalt määruskaebuse esitaja vabastamata jätmisega riigilõivust leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ning määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ei ole põhjendamatu ning seadusega vastuolus, nagu väidab määruskaebuse esitaja. Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega on ekslik määruskaebuse esitaja viide üksnes rahaliste vahendite pikaajalisele 3 3 puudumisele kui riigilõivust vabastamise alusele.

§ 111

lg 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Sarnaselt on ka Riigikohus mitmetes lahendites kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab menetlusabi andmisel hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.

1. a määrus asjas nr 3318307, p 11; 06.02.
2. a määrus nr 3319107, p 9; 22.06.
3. a määrus asjas nr 3312010, p 15; 16.05.
4. a määrus asjas nr 3319510, p 6). Lisaks on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.05.
5. a määrus nr 3311111, p 11), nagu on õigesti märkinud ka halduskohus. Tulenevalt eeltoodud

sätetest ja Riigikohtu seisukohtadest on halduskohus menetlusabi andmise otsustamisel põhjendatult täiendavalt hinnanud ka kaebuse eduväljavaateid.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlustatud määruses piisava põhjalikkusega selgitanud põhjuseid, mis tingisid määruskaebuse esitaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludel alus kahelda selles, et kaebusel ei ole eduväljavaateid. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja toonud määruskaebuses välja konkreetseid asjaolusid, mis kaebuse eduväljavaateid parandaksid. Määruskaebuse esitaja väited kohtuniku ebakompetentsuse kohta ei ole käesoleva määruskaebuse lahendamisel asjakohased.
2. Seonduvalt hüvitamiskaebuse esitamisega halduskohtule peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. RVastS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile. RVastS § 18 lg 1 sätestab, et haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega tuleb halduskohtul

§ 124

lg 1 tulenevalt eelmenetluses muuhulgas kontrollida, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendada kaebetähtaja ennistamise taotlus pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Kaebuse tähtaegsuse kontrollimise käigus tuleb halduskohtul muuhulgas tuvastada, kas vangla on esitatud kahju hüvitamise taotluse lahendanud tähtaegselt ning kas hüvitamiskaebus halduskohtule on esitatud tähtaega järgides.

§ 124

lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.11.

1. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
2. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi Tiina Pappel Madis Ernits 4 4 5 5