Obsah (4)

§ 212§ 213§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 05.12.2014 A. Kovaljov kahju hüvitamise taotluse, milles ta soovis saada perioodil 29.10.2013-08.04.2014 Tallinna Vanglas viibitud iga päeva eest 10 eurot hüvitist. A. Kovaljov väitis, et teda hoiti 6-kohalises 15 m² suuruses lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas, kus oli vaid 6 m² vaba põrandapinda; duši all käimist ja telefoni kasutamist võimaldati vaid üks kord nädalas; puudus kambriväline tegevus ja kehakultuuriga tegelemise võimalus. A. Kovaljovi väitel olid kambrid ülerahvastatud ning elamis- ja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud. A. Kovaljov märkis, et kui kinnipeetava kasutuses on alla 3 m² põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, mis õigustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist.
2. Tallinna Vangla jättis 04.02.
3. a vastusega nr 5-18/14/33701-2 A. Kovaljovi kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
4. A. Kovaljov esitas 20.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1800 eurot. Kaebaja väitel viibis ta vahistatuna ja süüdimõistetuna Tallinna Vanglas ajavahemikul 29.10.2013-08.04.2014, mil teda hoiti 6-kohalises ca 15 m² suuruses kambris, kus oli vaba põrandapinda kinnipeetava kohta ca 2,5 m², mistõttu oli kambris põhimõtteliselt võimatu liikuda. Lisaks tõi kaebaja välja järgmised puudused: dušši võimaldati kasutada üks kord nädalas; telefoni võimaldati kasutada üks kord nädalas 5 minutit; 23 tundi hoiti lukustatud kambris, v.a üks tund jalutamist; puudus kambriväline tegevus ja ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja väitel olid kambrid ülerahvastatud ning elamis- ja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud, seega vastuolus PS § 18 lg-ga 1 ja §-ga 26 ning EIÕK art-te 3 ja 8 nõuetega. Kaebaja märkis, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tunnistanud Tunis vs Eesti otsuses Tallinna Vangla kinnipidamistingimused vastuolus olevaks EIÕK art-ga 3, seega ei ole Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kooskõlas PS § 18 ja EIÕK art 3 nõuetega.
5. Tartu Halduskohus jättis 28.05.
6. a otsusega A. Kovaljovi kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Vangistusseaduses (VangS) ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ja seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. 2) Kaebaja oli vahistatu seisuses ja peale süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 31.12.2013 vastuvõturežiimil ega ole väitnud, et töötas või õppis. Seega pidi vanglateenistus hoidma teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Vangistusregistri väljavõttest nähtuvalt pole kaebaja siiski kogu aeg kambris viibinud, sest talle on korduvalt võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi ametnike ja lähedastega. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, rohkema nõudmiseks puudus tal alus. Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund ja vastuvõtuosakonnas viibimine spordisaalis või muudel spordirajatistel käimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid, neid saab tahtmise korral teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja pole väitnud, et talle seda ei lubatud. Kaebaja pole ka väitnud, et tal ei võimaldatud kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg lg 2). 3) Vastustaja andmed kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et kuni 01.01.2014 oli kaebajale 2-l päeval tagatud 2,78 m² ja kogu ülejäänud aja jooksul vähemalt 3,34 m² põrandapinda ning VSkE § 6 lg-s 6 kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei oleks see väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC alla jääv pind. Seega ei ole vangla rikkunud kaebaja õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, pesemise, helistamise ja kehakultuuriga tegelemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Vähese vaba põrandapinnaga lukustatud kambris viibimine võib kinnipeetavale ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski, et kaebaja suhtes avaldas see vaatamata suhteliselt pikale kestusele niivõrd olulist mõju, et peab tingimata kaasa tooma kaebuses nimetatud suurusega rahalise hüvitise. Kaebaja puhul ei nähtu mingeid tervisega seotud probleeme või et ta esitas vanglale pöördumisi seoses ruumipuuduse ja muude 2 kinnipidamistingimustega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei võimalda kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata ning sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8009). Seega pole alust pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista rahalist hüvitist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7. A. Kovaljov esitas 11.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja mõista välja hüvitisena 1800 eurot. Kaebaja väitel on otsus ebaseaduslik ning kohus on lähtunud vaid Tallinna Vangla väidetest, mis olid sisult väärad. Kaebaja leiab, et kohus on jätnud uurimata olukorra ja asjassepuutuvad seadused. Kaebaja väitel on ta korduvalt kaevanud vangla ebainimlike elamistingimuste pärast, nii suuliselt kui ka kirjalikult ning kohtusse pöördumise hoidis ära eksitav VangS ja teadmiste puudumine oma õiguste kohta, mis on vastustaja süü, kes on kohustatud kinnipeetavaid teavitama nende õigustest. Kaebaja heidab ette, et kohus ei ole otsuses tuginenud PS-le ega EIÕK-le, mis on Eesti Vabariigile siduv välisleping, samuti ei ole järginud EIK praktikat kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes. Kaebaja märgib, et EIK on kinnitanud, et Tallinna Vangla tingimused (ainuüksi kambrite ülerahvastatus) on vastuolus EIÕK art-ga
9. Tallinna Vangla esitas 23.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja märgib, et kuna A. Kovaljov on kaebuse halduskohtule esitanud 16.02.2015, s.o peale Tallinna Vangla 04.02.
10. a vastust, siis oli enne kaebuse esitamist ja kogu kohtumenetluse ajal teada talle vangla väide, et A. Kovaljov ei ole vanglale esitanud pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind A. Kovaljovile nõudes kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Vastustaja märgib, et A. Kovaljov ei ole kaebuses ega hiljem menetluse käigus vangla väite osas seisukohta võtnud, vastuväidet esitanud ega vastupidist tõendanud ning kohtul ei olnud alust vangla väites kahelda. Vastustaja hinnangul üksnes asjaolu, et kohus ei ole teinud otsust kaebaja kasuks, ei anna alust arvamuseks, et kohus ei ole EIÕK-s ja EIK kohtulahendites sätestatut arvesse võtnud, vaid nähtuvalt otsuse põhjendusest on kohus seda teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et A. Kovaljovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Käesolevas asjas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mille pinnalt saaks asuda halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale kaebaja kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse osas. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et halduskohus on jätnud uurimata olukorra ja asjassepuutuvad seadused ega ole otsuses tuginenud PS-le ega EIÕK-le. Halduskohus on vaidlustatud otsusest nähtuvalt lähtunud nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest, s.h ka viidanud EIÕK-le. 9. Kaebaja väitel on ta korduvalt kaevanud vangla ebainimlike elamistingimuste pärast, nii suuliselt kui ka kirjalikult, kuid kohtusse pöördumise hoidis ära eksitav VangS ja teadmiste puudumine oma õiguste kohta. Vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu, väites, et kaebaja ei ole vanglale esitanud pöördumisi seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga. Kaebaja poolt Tallinna 3 Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes (tl 18-20) ei ole ta vastavasisuliste pöördumiste esitamist vanglale väitnud. Halduskohtule esitatud kaebuse p-s 6 (kaebuse lk 3, tl 2) on kaebaja aga väitnud, et viibides Tallinna Vanglas ta mõtles, et kinnipidamistingimused vastavad nõuetele ja sai 2014. aastal teada sellest, et tema kinnipidamine Tallinna Vanglas oli vastuolus seadusega. Seega on kaebaja alles apellatsioonkaebuses asunud väitma, et ta on korduvalt pöördunud vangla poole seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega. Arvestades, et kahju hüvitamise nõudes kaebaja vastavasisulist väidet esitanud ei ole ning kaebuses väidetust nähtuvalt on kaebaja enne 2014. aastat pidanud kinnipidamistingimusi nõuetele vastavateks, millest järelduvalt ei olnud kaebajal ilmselt põhjust vanglale taotluste esitamiseks, siis kaebaja väidete vastuolulisust arvestades loeb ringkonnakohus usutavaks vastustaja väite, et kaebaja ei ole varasemalt vastavasisulisi pöördumisi vanglale esitanud. Ringkonnakohus peab aga kohtupraktikale (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 24) tuginedes vajalikuks märkida, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. 10. Halduskohus asus otsuse ps 6 seisukohale, et VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h ka WC-d. Kaebaja on vastupidiselt halduskohtule seisukohal, et kambri põrandapinna suuruse kindlakstegemisel ei saa arvesse võtta WC ega mööbli pinda. Halduskohus on otsuse p-s 12 vastustaja andmetest lähtudes märkinud, et kuni 01.01.2014 oli kaebajale kahel päeval tagatud 2,78 m² ja kogu ülejäänud aja jooksul vähemalt 3,4 m² suurune põrandapind ning VSkE § 6 lg-s 6 kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei ole see kunagi väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC alla jääv pind. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti ja asjakohaselt lähtunud vastustaja esitatud andmetest ning kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, mis osas on nimetatud andmed ebaõiged. Siinkohal peab ringkonnakohus asjakohaseks märkida, et EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates mööbli ega WC pinna kambri pinnast välja arvamine põhjendatud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et sõltumata asjaolust, kas arvata kambri põrandapinna suuruse arvestamisel WC selle sisse või mitte, oli kaebajale tagatud 160l päeval kambris põrandapinda üle 3 m² ja üksnes 2-l päeval alla 3 m², kuid igal juhul oli VSkE § 6 lgs 6 sätestatud 2,5 m² põrandapinda tagatud ka nendel 2-l päeval (s.o 29.10.2013 ja 11.11.2013). 11. Halduskohus leidis otsuse p-s 12, et vastustaja ei ole rikkunud kaebaja neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna ka EIÕK art 3 reguleerib riigisiseseid suhteid (Riigikohtu 09.12.2015. a 4 otsus nr 3314215, p 13), siis tulnuks hinnata kaebaja kinnipidamistingimuste vastavust lisaks VSkEs sätestatud nõuetele ka EIÕK-st tulenevatele nõuetele, mistõttu selles osas ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus on selgitanud (09.12.2015. a otsus nr 331-42-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Vaidlust ei ole selle üle, et kahel päeval ei olnud kaebaja käsutuses vähemalt 3 m2 põrandapinda. Siiski ei ole vaid 3 m2-st mõnevõrra väiksem kambri põrandapind kahe Tallinna Vanglas viibitud päeva jooksul asjaolu, mille pinnalt on võimalik tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. 12. Selleks, et käesolevas asjas tuvastada kaebaja inimväärikuse alandamist kahel vaidlusalusel päeval (29.10.2013 ja 11.11.2013), tuleb arvestada ka asjassepuutuva kohtupraktikaga. Nii asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 341914 tehtud otsuse ps 38 seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul välistada (p 38). Ka on EIK leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Seega tuleb kindlaks teha, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, sh milline oli kaebaja suhtes kehtiv kinnipidamisrežiim. 13. Tallinna Vangla 04.02.2015. a vastuse p-st 9 nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel kahel päeval vahistatu saatuses. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 94 lg 1 järgi lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Seega võimaldati kaebajal viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Lühiajalisi kokkusaamisi kaebajal 29.10.2013 ja 11.11.2013 ei olnud (tl 41-42). Samas tuleb arvesse võtta ka vastustaja 04.02.2015. a vastuse nr 518/14/33701-2 (tl 21-24) p-s 12 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22.006.00, veel oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine) ning oli ka tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Nimetatud muude kinnipidamistingimuste osas ei ole vangla poolseid rikkumisi asjas tuvastatud. 5 14. Olukorras, kus kaebaja pidi ühelt poolt küll viibima peaaegu terve päeva (va jalutuskäigu aeg) alla 3 m2 suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata ka vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. Nii on Riigikohus leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHK 09.12.2015. a otsus asjas nr 3314215, p 21). Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m 2 suuruse isikliku pinnaga kambris vaid 2-l päeval, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai osaks inimväärikust alandav kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 05.12.2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest. 15. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus A. Kovaljovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.05.2015. a otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel