← Eesti

3-15-2512/19

Obsah (7)§ 67§ 65§ 14§ 100§ 64§ 24§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabriigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2512 Haldusasi A.M.i kaebus Tallinna Vang

) § 63 lg 1 p 4 alusel, leides, et kaebaja on süüdi

§ 67

p-st 1 tuleneva kohustuse järgida vangla sisekorraeeskirja (täpsemalt VSKE § 82 lg 3) rikkumises. 7.

  1. Kui ka möönda, et kaebaja oli süüdi käskkirjas nimetatud sätete süülises rikkumises, ei ole määratud karistus (kartser) proportsionaalne rikkumisega. Kaebaja kahetses teadmatusest toimepandud tegu, allus ametniku korraldusele anda sigaretid ära ega kavatsenud kambris suitsetada. Kaebajat ei olnud varem distsiplinaarkorras karistatud. 7.
  2. Kuigi karistus on juba ära kantud, on põhjendatud käskkirja kehtetuks tunnistamise (tühistamise) nõue (kaebaja suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust). 7.
  3. Kuna kaebaja distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine oli õigusvastane, põhjustati talle sellega mittevaralist kahju. Kuna kartserisse paigutamine toob kaasa olulised piirangud isiku õigustele ja vabadustele, on põhjendamatu kartserisse paigutamine käsitletav vabaduse võtmise ja väärikuse alandamisena. Kaebaja põhjendamatult 2 päevaks kartserisse paigutamise tõttu jäi ära lühiajaline kokkusaamine kaebaja abikaasaga, kes elab Pärnus ja võttis töölt vaba päeva, et sõita Tallinnasse, kus selgus, et kokkusaamine jääb ära. Eelnevalt vastustaja kaebaja abikaasat sellest ei teavitanud. 7.
  4. Vastustaja poolt esitatud dokumendist (allkiri kohustustega tutvustamise kohta) ei selgu, et kaebajale oleks tutvustatud õigusakte (sh sigarettide hoidmise korda).
  5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja väidab vastustes kaebusele ja täiendavates seisukohtades järgmist. 8.
  6. Ettekande nr 1816 järgi pani isik rikkumise toime 30.06.2015, olles selleks ajaks Tallinna Vanglas viibinud varem juba üle kolme kuu. Vastustaja peab eluliselt mitteusutavaks, et isik, kes on suitsetaja, ei olnud selle aja jooksul saanud teadlikuks suitsetamise ja tubakatoodete valdamise korrast. Seega pani kaebaja toime sisekorraeeskirjade rikkumise, püüdes tubakatooteid tagasi eluosakonda toimetada. Rikkumise toimepanemine on tõendatud isiku 3

(12)3-15-2512 enda selgituste ja vanglaametnik U. Kase ettekandega. Kaebaja ei ole ka ise vaidlustanud rikkumise toimepanemist. 8.
  1. Vanglateenistusel on kohustus rikkumistele reageerida, tagamaks vanglas kehtiva korra järgimine. Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest tekkida võivaid konflikte. Tubakatoodetega seonduvaid rikkumisi peetakse kinnipidamisasutuses eriti rasketeks rikkumisteks, kuna need võivad kaasa tuua muid julgeolekuohte. Suitsetamine selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas võib kaasa tuua tulekahju, sigarettide süütamiseks kasutavad kinni peetavad isikud tihti isevalmistatud elektriseadmeid, põhjustades sellega elektrisüsteemi rikkeid, samuti kahjustavad kinni peetavad isikud kaasvahistatute või –kinnipeetavate tervist passiivse suitsetamise vormis. Kambrites keelatud esemed, sealhulgas tubakatooted, võivad kinnipidamisasutuses kujuneda ka omamoodi vahetuskaubaks ja luua õigusvastaseid võlasuhteid. 8.
  2. Kaebajale anti eelnevalt võimalus sigaretid kappi panna, mida ta aga ei teinud. Kuna tegemist on tavapärase praktikaga igapäevase jalutuskäiguga seoses, ei pea vastustaja ka eluliselt usutavaks, et kaebaja poleks olnud teadlik oma kohustusest sigarette mitte eluosakonda toimetada. 8.
  3. Kartserisse paigutamine toimus kehtiva distsiplinaarkaristuse käskkirjaga, mille kohaselt tuli kaebajal talle määratud karistus ära kanda. Kuna tegemist on kehtiva käskkirjaga, on ka isiku kartserisse paigutamine toimunud kooskõlas seadusega ega saa olla seega õigusvastane ega piirata õigusvastaselt kaebaja vabadust. 8.
  4. Kohtupraktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate piirangute vältimatu taseme. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud ega tõendanud selliste kannatuste kaasnemist seoses kartserikaristuse kandmisega. Kohtupraktika kohaselt ei ole isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest inimväärikust alandav. 8.
  5. Pannes toime distsipliinirikkumise tunnustele vastava teo, peab kaebaja olema arvestanud ka võimaliku kaasneva karistusega. Kuna kaebajale on vangla poolt tutvustatud vangla tegevust reguleerivaid õigusakte, pidi talle olema teada, et sigarettide omamine ajal ja kohas kus see ei ole lubatud ning sigarettide toimetamine eluosakonda on igal juhul keelatud. Samuti et kartserikaristuse määramisel on tema liikumisvabadus täiendavalt piiratud ning muuhulgas jäävad ära varem planeeritud kokkusaamised. 8.
  6. Kokkusaamine jäi ära kaebajast tuleneval asjaolul (isiku distsipliinirikkumine) ning vangla ei saa vastutada kokkusaamise ärajäämise võimalike tagajärgede eest. Tegemist ei ole kaebaja eraelu puutumatuse süülise piiramisega vangla tegevusest tulenevalt, mis võiks tingida mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise. 8.
  7. Vastustaja esitas kohtule 08.12.2015 kaebaja poolt allkirjastatud dokumendi, millega kaebaja kinnitab, et on tutvunud vanglas kinni peetava isiku kohustustega ning on teadlik, et edaspidi on võimalik õigusaktidega tutvumiseks pöörduda isikule määratud inspektorkontaktisiku poole. Seega pidi kaebajale igal juhul olema teada keeld toimetada sigarette selleks mitte ette nähtud kohta. KOHTU SEISUKOHT 4
(12)3-15-2512
  1. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebaja tühistamisnõude (I) ja seejärel hüvitamisnõude (II) osas ning viimaks lahendab menetluskulude väljamõistmise taotluse (III). I.
  2. Asjas on esmalt vaidlus kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vastustaja karistas A. M. vaidlustatud käskkirjaga

§ 67p 1 ja VSKE § 82 lg 3 rikkumise eest.

  1. Vaidlust ei ole, et selle käskkirjaga määratud karistuse on kaebaja ära kandnud. Kuigi kaebaja on kaebuse esitamise ja asjas kohtuotsuse tegemise ajaks Tallinna Vanglast vabanenud, peab kohus põhjendatuks vaidlustatud käskkirja tühistamiseks esitatud kaebus sisuliselt läbi vaadata. 11.
  2. Riigikohtu praktikas (05.12.2011 otsus asjas nr 3-3-1-41-11 p-d 10–12; 13.11.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-14, p –d 10 ja 11) on selgitatud, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt nõnda, et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrdl halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1). 11.
  3. Eeltoodud kohtupraktika kohaselt võib kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi olla täielikult ammendunud ka praegusel juhul.

§ 65

lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul selle määramisest arvates ning alles seejärel ei saa seda arvestada kui kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuigi kaebaja ei viibi kinnipeeturegistri andmetel hetkel Tallinna Vanglas, ei ole täielikult välistatud, et kui kaebaja peaks sattuma taas vangistusseaduse mõjusfääri, võib tähtsust omada asjaolu, et isikul on kustumata distsiplinaarkaristus. Ka kaebuses on rõhutatud tühistamisnõude põhjendatust seoses sellega, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna ja tema suhtes jätkub kriminaalmenetlus. Seega ei ole välistatud kaebaja kokkupuude vastustajaga ka edaspidi ja sellises olukorras oleks kaebaja huvides, et tema suhtes ei kehtiks distsiplinaarkaristusi. Tühistamisnõue on ainus tõhus õiguskaitsevahend kehtiva haldusakti õigusjõu murdmiseks. Seega peab kohus võimalikuks esitatud tühistamiskaebuse läbi vaadata. 12.

§ 67

p 1 järgi on vanglas kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VSKE § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. VSKE § 82 lg 2 sätestab, et vanglas võib suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. 5

(12)3-15-2512 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (Kodukord) punkti 12.1 kohaselt on lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud ja märgistatud kohtades ning ettenähtud aegadel.
  1. Kõnealuse juhtumi ajal kehtis Kodukord sõnastuses, mille punkti 4.8 kohaselt oli jalutuskäigule värskes õhus lubatud kaasa võtta kuni viis sigaretti ilma pakita. Kinnipeetavate tubakatooteid hoitakse Vangla poolt selleks ettenähtud laegastes. Kodukorra p 12.2 kohaselt oli igale suitsetavale kinnipeetavale on ette nähtud isiklik laegas, milles on lubatud hoida vaid isiklikke tubakatooteid, Suitsetada soovivale kinnipeetavale väljastatakse jalutuskäigu alguses laekast maksimaalselt viis sigaretti ilma pakita. Jalutuskäigu ajal sigarette lisaks ei väljastata. Kinnipeetav on pärast jalutuskäiku kohustatud tarvitamata jäänud sigaretid vanglaametniku määratud kohas ja ajal Vanglale hoiule andma (p 12.3).
  2. Kaebaja ei eita, et tal olid sigaretid, mida ta jalutuskäigult tagasi tulles valvurile ära ei andnud. Oma 30.06.2015 seletuses märgib ta, et on süüdi ja õigustused tema teole puuduvad, soov suitsu järele on erinevatel päevadel erinev ja homme sooviks rohkem teha ( I kd, tl 31 ja 47).
  3. Kaebaja väidab aga, et pole pannud toime distsiplinaarrikkumist, kuna talle pole tutvustatud vanglas sigarettide hoidmisega seonduvat regulatsiooni ning ta ei teadnud kohustusest sigaretid ära anda. Seetõttu ei osanud kaebaja tema väitel ka vastuseks valvuri küsimusele, kas on ära anda keelatud esemeid, ära anda tema käes olnud sigarette. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli oma kohustusest teadlik ja mõistis, et rikub keeldu. Vastustaja on vastuseks kohtu järelepärimisele (III kd, tl 16–18) selgitanud, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas neljanda vangistuse jooksul järgnevatel perioodidel: 20.
  4. – 27.03.2015; 24.04.– 08.05.2015; 19.
  5. – 03.09.2015 kõigi nimetatud perioodide ajal vahistatuna. Kõigil perioodidel on A. M.ga samas kambris viibinud ka suitsetavaid isikuid. 16.

§ 14

lg 2 kohaselt kohtub kinnipeetav hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval vanglateenistuse ametnikuga, kes selgitab kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi. Kinnipeetavale antakse kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja kaebuste esitamise kohta. VSKE § 28 lg 1 punkti 8 kohaselt on kinnipeetava isiku toimikus kinnipeetava allkiri selle kohta, et talle on tutvustatud sisekorraeeskirju. Vastustaja on kohtule selgitanud, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (kinnipeeturegister) andmetel on A. M. saabunud Tallinna Vanglasse 20.03.2015 ning samal kuupäeval on talle allkirja vastu tutvustatud ka vanglas kehtivat korda ja nimetatut reguleerivaid õigusakte. Vastustaja on kohtule esitanud ka dokumendi, mille kaebaja on 20.03.2015 allkirjastanud ning sellega kinnitab, et on tutvunud vanglas kinni peetava isiku kohustustega vanglas ja on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab kontaktisiku vahendusel. Samuti seda, et on selgitatud kaebuste esitamise korda (I kd, tl 49). Kaebaja märgib, et sellelt dokumendilt ei selgu, et kaebajale oleks tutvustatud õigusakte (sh sigarettide hoidmise korda). Kaebajal on õigus, et suitsetamist puudutava regulatsiooni eraldi üksikasjalikumat tutvustamist sellest dokumendist ei nähtu. Sellel allkirjastatud vormil on kaebaja ise märkinud, et ta ei suitseta. Samas ei ole mõeldav, et vanglasse saabuvale isikule oleks otstarbekas tutvustada kohe kinnipidamise alguses üksikasjalikult kõiki regulatsioone, sest nende mahukuse ja isiku emotsionaalse seisundi juures ei ole usutav, et need ka talle meelde jääksid. Selleks tutvustatakse võimalust, kuidas vajalike regulatsioonide kohta edaspidi teavet saada ja sellise tutvustamise kohta on kaebaja allkirja andnud. 6

(12)3-15-2512 Vastustaja on 26.02.2016 vastuses vastuseks kohtu küsimustele selgitanud, et kinni peetavatel isikutel on võimalik igal ajal küsida erinevaid vangla tegevust reguleerivaid õigusakte, pöördudes inspektor-kontaktisiku poole. Õigusaktid väljastatakse paberkandjal. Inspektor-kontaktisikud teevad osakondades ringkäike, mille käigus on võimalik pöörduda muuhulgas õigusaktide saamiseks, kaks või kolm korda nädalas, sõltuvalt konkreetse ametniku töökorralduslikest võimalustest. Soovi korral jätab inspektor-kontaktisik õigusaktid isikule kambrisse tutvumiseks pikemaks ajaks, näiteks nädalaks. Kõigile kinni peetavatele isikutele on tagatud võimalus tutvuda õigusaktidega, milles sisalduvaid õigusi ja kohustusi on isikutel vanglas viibides tarvis järgida. Vajadusel on võimalik täpsustavate küsimustega pöörduda isikule määratud inspektor-kontaktisiku poole. Kui isik saabub vanglasse antakse isikule soovi korral õigusaktid tutvumiseks kambrisse, kus tal on võimalik nimetatutega tutvuda sellise aja vältel, mida isik tarvilikuks peab. Seega on kinni peetavatel isikutel võimalik igal ajal tutvuda vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra tekstidega, kui isikud selleks soovi avaldavad. Vastustaja on samas (vastuse punkt e)) ka vastuseks kohtu küsimustele selgitanud, et varasemalt (sh 2015 suvel), oli suitsetamisregulatsioon, sealhulgas vastavad kodukorra punktid, paberkandjal kinnitatud suitsulaegaste kõrvale, kus kõigil jalutuskäigule suunduvatel isikutel oli võimalik regulatsiooniga tutvuda. Valvur U. Kask on ettekandes märkinud, et enne läbiotsimist küsis ta isikutelt, kas neil on sigarette ära anda ja pakkus võimalust sigaretid suitsukappi tagasi panna. Vastustaja väitel on vangla igapäevane praktika selline, et jalutuskäigult naasvatelt isikutelt küsitakse, kas neil on sigarette ära anda. 17. Kohus nõustub eelnevat arvestades, et A. M. pidi olema teadlik suitsetamisregulatsioonist Tallinna Vanglas ning vastav teave oli piisavalt kättesaadav. Siinkohal märgib kohus, et kohtupraktika kohaselt on distsiplinaarkorras karistatav mitte ainult tahtlusega, vaid ka hooletusega toime pandud süütegu (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Kuna kaebaja oli juba varem kahel korral lühiajaliselt vahistatuna Tallinna Vanglas viibinud ja ka enne praeguse vaidluse tinginud käskkirja andmist oli ta vanglas juba ligi kaks nädalat, ei ole usutav, et ta polnud vähemalt üldjoontes aru saanud, et vanglas on suitsetamise kohta erireeglid ja eluosakonnas suitsetada ega sigarette omade ei tohi. Detailide täpsustamiseks olnuks tal võimalus küsida teavet vanglaametnikelt. Kaebaja mitteteadmine pole usutav ka järgmistel põhjustel. Kaebaja seab küll oma 26.02.2016 seisukohas kahtluse alla vastustaja 26.02.2016 vastuses esitatud informatsiooni, et kaebaja viibis kõikidel vanglas viibitud perioodidel kambris koos teiste suitsetajatega, pidades seda väidet paljasõnaliseks. Isegi kui see teave ka päris iga päeva osas tõele ei vasta, puutub kaebaja vanglas kokku suitsetajatega ning ka jalutuskäikudel käiakse koos. Nagu vastustaja oma 26.02.2016 vastuses õigesti märgib, pidi kaebaja juba jalutuskäigule minnes saama oma sigaretid suitsukapist ametniku vahendusel. Seega pidanuks isegi õigusaktide ebapiisava tutvustamise korral kaebaja tähele panema, kuidas teised vanglas kinni peetavad isikud oma sigarettidega ümber käivad ning kuidas käituvad ametnikud jalutuskäigule minekul ja naasmisel. Seda veendumust kinnitab ka asjaolu, et sigaretid avastas valvur kaebaja läbiotsimisel, st oli soov neid peita. Ettekande (I kd, tl 32 ja 48) kohaselt pükstes, jalge vahel. Vastustaja on 23.11.2015 vastuses kaebusele (I kd, tl 27–30, p 14) märkinud, et distsiplinaarmenetluse läbiviija on kontrollinud ka videosalvestist, millest nähtuvalt võtab kaebuse esitaja midagi ise oma pükstest välja peale seda, kui valvur kompamise teel läbiotsimist teostades kõrvalise eseme avastas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega protokollis sellele tõendile ei tugineta. Samas ei tee vastustaja ka selle tõendi põhjal järeldust, mida protokollis ja käskkirjas juba 7
(12)3-15-2512 poleks tehtud. Vastustaja märgib, et kuna kaebaja võttis keelatud eseme oma pükstest välja ise, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, kus täpselt sigaretid paiknesid (kas taskus, lihtsalt pükste värvli vahel või mujal samas piirkonnas). Kinnitust on aga leidnud, et keelatud ese oli isiku valduses ning isik pani rikkumise toime. 18. Kohus nõustub vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses kogutud teabe järgi on distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendatud. 19.

§ 100

lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjaga määrati Tallinna Vanglas vahistatuna viibinud kaebajale distsiplinaarkaristusena kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kuigi kaebaja on seisukohal, et pole distsiplinaarkorras karistatavat tegu toime pannud, tõstatab ta siiski ka küsimuse talle määratud karistuse proportsionaalsusest.

  1. Distsiplinaarkaristuse määrajal on kaalumisruum nii karistuse liigi kui ka kartserikaristuse pikkuse valikul ning vastustajal on hindamisruum ka teo määratlemisel raske rikkumisena ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, millistest kaalutlustest on vastustaja karistuse määramisel lähtunud. Nii on vastustaja arvestanud toimepandud distsiplinaarrikkumise raskust ja laadi, märkides, et tubakatoodetega seonduvaid rikkumis peetakse vanglas rasketeks rikkumisteks neist lähtuvate julgeolekuohtude tõttu (oht tulekahju põhjustamiseks, sigarettide vahetamisel muude esemete vastu omalaadsete võllasuhete teke ja sellest lähtuv subkultuuriline mentaliteet). Riigikohus on tunnustanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi võimaliku ohu hindamisel, sh arvestades vanglaolustiku eripära (Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14 ning seal viidatud lahendid). Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel.
  2. Vastustaja on ka kaalunud erinevate karistuste vahel ning põhjendanud oma valikut, sh kartserikaristuse pikkust. Käskkirja kohaselt poleks piisavaks karistuseks noomitus või isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamine. Kartserikaristuse pikkuse (kaks päeva) puhul on arvestatud, et varasemad rikkumised puuduvad, samas peab vastustaja raske rikkumise korral seda kohaseks, et anda signaal vangla reaktsioonist ja juhtida isikut õiguskuulekalt käituma. Kohtu hinnangul on vastustaja neid kaalutlusi õiguspäraselt teostanud ja vastavaid põhjendusi ka käskkirjas kajastanud.
  3. Kohtu hinnangul ei ole rikutud ka distsiplinaarmenetluse läbiviimisele kehtestatud nõudeid (

§ 64

). Kaebajale on teatatud menetluse alustamisest ja tutvustatud tema kohta koostatud ettekannet (tl 32) ning võimaldatud end seletuste ja vastuväidete andmise läbi kaitsta (I kd tl 8 pöördel, 31), menetluse käik on protokollitud (I kd, tl 46-47 pöördel) ning kaebaja ei ole talle tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitada. Vaidlustatud käskkirjas on käsitletud süüteo asjaolusid, asjas kogutud tõendeid ning karistatu ja asjassepuutuva vanglaametniku seletusi. Kohus ei ole pidanud vajalikuks tunnistajana kaaskinnipeetava ülekuulamist, kuna vaidlus karistuse määramise õiguspärasusele on taandunud peamiselt asjaolule, kas kaebaja teadis kohustusest sigaretid ära anda ja keelust neid enda juures omada. 8

(12)3-15-2512
  1. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning vastab eelnevalt viidatud haldusmenetluse seaduse ja vangistusseaduse nõuetele. Seega puuduvad alused selle käskkirja tühistamiseks. II.
  2. Kaebuse esitaja leiab, et kuna põhjendamatu kartserisse paigutamine toob endaga kaasa olulised piirangud isiku õigustele ja vabadustele, on nimetatu käsitletav vabaduse võtmise ja väärikuse alandamisena. Kaebaja leiab, et tema paigutamine kartserisse kaheks ööpäevaks oli põhjendamatu ning seetõttu jäi ära ka lühiajaline kokkusaamine abikaasaga. Nimetatud tegevusega on vastustaja kaebaja arvates põhjustanud talle mittevaralist kahju suuruses 500 eurot.
  3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Tallinna Ringkonnakohus tõi 26.11.2015 haldusasjas 3-15-2620 (liidetud haldusasjaga nr 3-15-2512) määruse punktis 11 välja, et kohus on kahjunõude läbivaatamisel seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte kaebaja õiguslike väidetega õiguse riive osas. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas eraelu puutumatuse rikkumise korral.
  4. Eelnevalt jõudis kohus järeldusele, et kaebaja suhtes ei olnud distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kohaldatud õigusvastaselt. Seetõttu ei saa riigivastutuse aluseks olla ebaseaduslik vabaduse võtmine. Kaebaja paigutati kartserisse kehtiva käskkirja alusel ja seda pole senini kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis oleks tema kinnipidamisel kartseris halvendanud tema olukorda sedavõrd, et vastustaja tegevus oleks käsitletav väärikuse alandamisena. Kohtupraktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (nt Riigikohtu 15.03.
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja seal viidatud praktika). Kartserikaristus on küll isikule mõnevõrra piiravam tavapärasest eelvangistuse või vangistuse täideviimisest, kuid ei kujuta veel iseenesest väärikust alandavat kohtlemist. Seega ei ole asja materjalidest nähtuvalt distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega tekkinud kaebajale kahju, mille tingiks võimalik väärikuse alandamine või vabaduse võtmine. 9
(12)3-15-2512 27. Küll aga tuleb kohtul hinnata, kas väidetava mittevaralise kahju võis tekitada kartserisse paigutamisest tingitud lühiajalise kokkusaamise ärajäämine abikaasaga. Vangistuse täideviimisest tingitud lühiajalise kokkusaamise piiramine riivab isiku õigust eraelu puutumatusele. Selleks, et selline riive tooks aga kaasa hüvitamisele kuuluva kahju riigivastutuse tähenduses, peavad olema täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused.

§ 24

lg 2 kohaselt ei võimaldata lühiajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale, mis kehtib üldnormina ka vahistatu puhul. Vanglal on küll teatud otsustusruum kartserikaristuse täitmisele pööramise aja suhtes. Seejuures peab vangla lähtuma

§ 101

lg-st 1 (üldjuhul pööratakse vahistatu distsiplinaarkaristus täitmisele kohe), et tagada karistuse kohene ja vahetu mõju teole. Praegusel juhul ei ole vastustaja pidanud vajalikuks karistuse täitmise edasilükkamist

§ 101lg 2 alusel.

Vanglale ei tulene kehtivast õigusest kohustust arvestada kartserikaristuse täitmisele pööramisel juba varem kokku lepitud kokkusaamisi.

  1. Vaidlust ei ole selles, et planeeritud kokkusaamine jäi ära seetõttu, et kaebaja kandis kartserikaristust ning kehtiv õigus välistab kartserikaristuse kandmise ajal lühiajalise kokkusaamise.
  2. Vastustaja on vastuseks kohtu järelepärimisele 26.02.2016 (III kd, tl 16–18) selgitanud, et kartserisse paigutamist ei ole vanglal võimalik konkreetse päevaga kindlaks määrata, kuna karistuse täitmisele pööramine toimub lähtuvalt vabade kohtade olemasolust kartserikambrites. Reeglina paigutatakse distsiplinaarteo toime pannud isik kartserisse esimese nädala jooksul (arvestades kohese täitmise vajadust). Kartserikaristuse täitmisele pööramisest kinnipeetavat konkreetse päeva täpsusega eelnevalt ei teavitata. Esmalt pole vanglal võimalt konkreetseid kuupäevi ette määrata. Samuti on nimetatu vajalik, et välistada kartserisse paigutamisel kaasnevate ettevalmistuste tegemine, mis on kinnipidamisasutuses tavapärane (nt esemete peitmine, asjade jagamine jmt). Vastustaja on selgitanud, et juhul kui isikule määratakse käskkirjaga distsiplinaarkaristusena kartserikambrisse paigutamine ning isik teavitab seejärel talle määratud inspektor-kontaktisikut lähiajale planeeritud kokkusaamisest ja palub jälgida, et karistuse täitmisele pööramine ei toimuks kokkusaamisega samaaegselt, on võimalik kartserikaristuse täitmisele pööramisel kokkusaamisega arvestada. Inspektor-kontaktisikud teavitavad kartserisse paigutamisega tegelevat ametnikku, kes vastavalt võimalustele planeerib karistuse kandmise täitmisele pööramise pärast kokkusaamise toimumist. Kui kinni peetav isik ei ole inspektor-kontaktisiku või mõne teise vanglaametniku poole pöördunud, teavitamaks kokkusaamise toimumisest, ei ole võimalik vanglal nimetatuga kartserikaristuse täitmise pööramisel ka arvestada. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole vanglal kohustust teavitada läheneva kokkusaamise ärajäämisest kokkusaamisele tulevat isikut. Vastustaja selgitab ka, et kui kokkusaamine jääb ära distsiplinaarkaristuse määramisest tulenevalt, teavitab kinnipeetav kokkusaamisele tulevaid lähedasi ise. On eelduslik, et kui isikule määratakse distsiplinaarkäskkirjaga kartserikaristus ning isik on teadlik, et tal peaks lähema nädala-kahe jooksul toimuma kokkusaamine, teavitab isik karistuse määramisest oma lähedasi, et kokkusaamine edasi lükata.
  3. Vastustaja on 26.02.2016 vastuses aga täiendavalt selgitanud, et Tallinna Vangla on parandanud kokkusaamiste ärajäämisest teavitamise korda selliselt, et kartserisse paigutamisega tegelev isik saadab kokkusaamisi registreerivale ametnikule teavituse kartserisse paigutamise osas. Teavituse edastamine on praktikas võimalik päev või kaks varem või samal 10

(12)3-15-2512 päeval, kui toimub kartserisse paigutamine (kuna vangla ei ole varem teadlik, millal on võimalik isikule määratud karistus täitmisele pöörata). Kokkusaamiste registreerimisega tegelev ametnik kontrollib paigutamise teate saamise järgselt, kas isikul on karistuse kandmise ajale langev kokkusaamine, mis on registreeritud väljas viibiva isiku poolt ning teavitab vajadusel kokkusaamise registreerinud lähedast kokkusaamise ära jäämisest.
  1. Hoolimata sellest, et A. M. kartserisse paigutamise ajal ei kohustanud ükski vangistusõiguse norm vanglat arvestama planeeritud kokkusaamise ajaga ega ka seisma hea selle eest, et kokkusaamisele tulev vanglaväline isik saaks õigeaegselt kokkusaamise ärajäämisest teada ja saaks vältida tarbetuid kulusid ja asjaajamist ning negatiivseid emotsioone, on Tallinna Vangla oma edaspidise tegevusega siiski näidanud, et ei pidanud olemasolevat regulatsiooni ja korraldust piisavaks.
  2. Kohtu hinnangul ei taga selline regulatsioon ja vanglasisene korraldus, mis ei võimalda kartserikaristuse täitmisel arvestada ka juba kavandatud ja ette teada oleva kokkusaamise võimaldamisega, kooskõlas hea halduse põhimõttega, põhiseadusega tagatud õigusega eraelu puutumatusele ning ka vahistatud isiku puhul vajadusega tagada suhe oma perekonna ja lähedastega kui seda pole õigusliku alusel eelvangistuse eripära arvestades piiratud. Siiski on vastustaja selgitanud, et ka varem on paindlikku lähenemist kasutatud ( vt eelnevalt otsuse p 29 teine lõik).
  3. Vastustaja 26.02.2016 vastuse punkti c) kohaselt tutvustas inspektor-kontaktisik A. M.le distsiplinaarkaristuse käskkirja 14.07.
  4. Paigutustega tegelev ametnik teavitas võimalusest paigutada kaebaja kartserisse 20.07.2015 ning samal päeval toimus ka isiku karistuse täitmisele pööramine. Vastustaja märgib 26.02.2016 vastuses, et käesoleval juhul ei ole vanglale teada, et A. M. oleks inspektor-kontaktisiku või mõne teise vanglaametniku poole seoses kokkusaamisega pöördunud. Eelnevast nähtuvalt oli kaebajal suhtlemiseks kontaktisikuga või muu vanglaametnikuga ja kokkusaamise toimumise väljavaadete kohta küsimiseks ja oma soovi avaldamiseks aega vähemalt viis päeva. Selle aja jooksul saanuks ta ka oma abikaasat kokkusaamise ärajäämisest teavitada. Kaebaja ei ole ka ise väitnud, et ta oleks küsinud teavet kokkusaamise toimumise kohta või avaldanud soovi arvestada kokkusaamist karistuse täitmisele pööramisel.
  5. Kohtu hinnangul on selline halduspraktika, mis ei arvesta kartserikaristuse täitmisele pööramisel võimalusega realiseerida ka juba eelnevalt kokku lepitud kokkusaamine perekonnaliikmega, õigusvastane. Samas ei ole aga praegusel juhul täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud muud eeldused. Esmalt ei ole kaebaja kasutanud võimalust, et talle väidetavalt tekkinud kahju vältida. Kuna karistust ei pööratud täitmisele otsekohe, olnuks tal võimalus küsida vanglaametnikelt kokkusaamise võimalikkuse kohta, esitada kohustamisnõue kokkusaamise võimaldamiseks või kartserikaristuse täitmise edasilükkamiseks, sh taotleda esialgset õiguskaitset. Kaebaja ei ole asunud oma õigusi esmaste õiguskaitsevõimalustega kaitsma. Teisalt ei ole kohtu hinnangul kaebaja eraelupõhiõiguse riive käesoleval juhul sellist mõõtu, mis üldse saanuks tekitada hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju ning seda järgmistel põhjustel: ärajäänud kokkusaamine oli lühiajaline ega saa mõjutada isiku eraelu kvaliteeti tervikuna kuigivõrd oluliselt. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna küllalt lühikest aega 11
(12)3-15-2512 (19.
  1. – 03.09.2015) ning tema eraelu riive oli tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest – distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu kartseris viibimisest.
  2. Kaebaja on väitnud, et ebamugavused ära jäänud kokkusaamisest tekkisid tema abikaasal, kes pidi võtma töölt vaba päeva ja sõitma Tallinnasse kohale. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib üldjuhul kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Praegusel juhul on kahju hüvitamise nõude esitanud A. M. ning eelnevalt võttis kohus seisukoha tema kahju hüvitamise nõude osas. Esitatud kaebuse raames ei saa kohus võtta seega seisukohta kaebaja abikaasa jaoks ilmnenud kulutuste või ebamugavuste suhtes ega anda neile hinnangut riigivastutuse seaduse tähenduses.
  3. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et puudub alus ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks III.
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kaebaja menetluskulud seisnevad õigusabikuludes (240 eurot) ja riigilõivus 45 eurot (kahe kaebuse ja ühe määruskaebuse esitamise eest). Õigusabikulude väljamõistmise taotlusele on lisatud arve (III kd, tl 22), millelt nähtub seos käesoleva kohtuasjaga ning kassa sissetuleku order arve tasumise kohta sularahas (III kd, tl 23). Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka menetluskulude väljamõistmise taotlus. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.