Obsah (7)

§ 212§ 213§ 108§ 109§ 118§ 187§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglasse saabus 21.11.2014 S. Sokovi kahju hüvitamise nõue, milles ta palus mõista talle välja kahjuhüvitis summas 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. S. Sokovi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 14 kuud ebainimlikes tingimustes, sest valdavalt jäi kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m², millisel juhul on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega. Lisaks märkis S. Sokov puudustena järgimisi asjaolusid: võimaldati ainult 20minutiline dušikord nädalas, kuigi kambrites puudus soe vesi; akendele paigutatud perforeeritud metallist plaadid takistasid õhuvahetust; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske; kambrite seintel võis kohata hallitust, millest järeldub, et ventilatsioon oli puudulik; kambrist väljaspool sai viibida vaid üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal; vangla nn vanas osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem; kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.
2. S. Sokov esitas 30.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 2100 eurot kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja lisaks viivis 8,15% aastas alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused: 1) Tallinna Vanglas viibis ta perioodil 26.09.2012-26.04.
3. 6-kohalistes kambrites oli vaba pinda, kust on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, vähem kui 1,5 m² inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületanud üldpind 4 m² inimese kohta. Vangla nn vanas osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem. Oli lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette nähtud 1tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m² ja mida jagatakse kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võis kohata hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon oli puudulik. Kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldati 20-minutiline duširuumi külastus nädalas olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on seisukohal, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Juhul, kui 2 põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art-i 3 rikkumist. 2) Viivist nõuab lähtuvalt Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest. Vastustajal on kohustus hüvitada kaebajale mittevaraline kahju vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-tele 3 ja
5. Tallinna Vangla tagastas 30.01.
6. a vastusega nr 5-18/14/32856-2 S. Sokovi kahju hüvitamise nõude 08.02.-20.08.2011 osas läbivaatamatult ning jättis S. Sokovi kahju hüvitamise nõude 26.09.2012-26.04.2013 osas rahuldamata.
7. Tartu Halduskohus rahuldas 09.06.
8. a otsusega S. Sokovi kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks välja 258 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata; mõistis Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks menetluskulude katteks välja 52,77 eurot ja ülejäänud osas jättis S. Sokovi kantud menetluskulud tema enda kanda; S. Sokovi kasuks välja mõistetud raha tuli kanda Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543; Tallinna Vangla menetluskulud jättis tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 26.09.2012-26.04.
9. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suuruse õiguspärasust tuleb hinnata seda EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, mida kinnitab muuhulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. 2) S. Sokovi kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² 129-l päeval (kambrid nr 347 ja 439). Seega jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m² reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 4). 3) Kaebuse väited olmetingimuste puuduste kohta on üldsõnalised. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud vastustaja poole seoses väidetavate puudustega olmetingimustes. Kaebaja ei ole kinnipidamistingimusi eriliselt kannatusi põhjustavana tajunud ja esitab võimalike puuduste kataloogi, neid enda läbielamistega seostamata, üksnes võimaliku hüvitise suurendamise eesmärgil. Samas ei ole kaebaja etteheited ka sisuliselt põhjendatud. Kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas. Spetsiaalne pesemiskoht kambris on soovituslik, aga pesemiskoha puudumine ja pesemisvõimaluse olemasolu tualetinurgas ei ole käsitatav õiguste õigusevastase piiramisena. Samuti ei tulene õigusaktidest kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise võimalus kambris. Õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatada ega vastustaja kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Võimalik ei ole tuvastada, kas õhuniiskus elukambris oli nõuetele vastav. Kaebaja etteheide kambri valgustuse kohta on üldsõnaline. 4) Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse, et kaebaja oli 129-l päeval paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m², kusjuures katkematult hoiti kaebajat sellistes tingimustes vähemalt 86-l järjestikusel päeval; kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a igapäevaseks värskes õhus viibimiseks; isikliku ruumi vähesust leevendasid perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega; pidas silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule 3 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades; ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust; kaebaja ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta; 30-l päeval jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum väheoluliselt alla 3 m². Seega on põhjendatud mõista päevade eest, mil kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum, välja hüvitisena 2 eurot päevas, kokku 258 eurot. 5) Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Kohtule ei olnud sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused ja vastavalt puudub alus viivise nõude rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10. Tallinna Vangla esitas 09.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.06.
11. a otsus osas, millega kohus rahuldas S. Sokovi kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 258 eurot ja menetluskulude katteks 52 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud S. Sokovi enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art-i 3 rikkumiseks, nt EIK 06.02.
12. a otsus asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa ning 12.03.
13. a otsus asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia. Kohus ei ole kaalunud iga asjaolu osatähtsust ega seda, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid õiguspäraselt tagatud, võrreldes põrandapinnaga. Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. 2) Kohus on ebaõigesti võtnud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pinna. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid. S. Sokovile oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE § 6 lg-s 6 isiku kohta sätestatud minimaalne põrandapind ning ka kõik muud kaebaja õigused olid tagatud. 3) Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja tegevusetuse. Arvestades, et kaebaja on esile toonud mitmeid kahjulikke tagajärgi, mida ta vanglas tundis, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. Vangla saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida. 4) Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla sellega vastuolus ega õigusvastane. Kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane ega vastuolus EIÕK art-ga 3, S. Sokovi inimväärikust ei ole vangistustingimustega alandatud ja mittevaralise kahju tekkimine on tõendamata, on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise ja menetluskulude väljamõistmine põhjendamatu. 4
14. S. Sokov esitas 09.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.06.
15. a otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada, või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et halduskohus ei võtnud arvesse kõiki asjaolusid ja kohtupraktikat, mistõttu määras hüvitise ebaõiges summas ning jättis ka põhjendamatult rahuldamata viivise nõude.
16. Tartu Ringkonnakohus jättis 14.08.
17. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja täiendava riigilõivu 35 euro tasumiseks. Tartu Ringkonnakohus tagastas 21.09.
18. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse, sest nõutud täiendav riigilõiv oli tasumata. Samas tagastas kohus MTÜ Auxilio poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot. Ringkonnakohtu 21.09.
19. a määrus jõustus 08.10.
21. S. Sokov esitas 06.11.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebusega. Vastuse põhjendused: 1) Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni oli kaebaja eksituses ja pidas osaks saavaid kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, mida VangS § 4¹ lg 1 käsitleb paratamatult vangistusega kaasnevateks, mistõttu ta pidas tingimusi ja endale tekkinud kahju õiguspäraselt tekitatuks ega pöördunud varasemalt vastustaja poole. 2) Eesti riik pidi halduspraktika õigusvastasusest teadlik olema. 05.03.2004 vastu võetud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis soovitab CPT Tallinna Vanglat puudutavas osas Eesti ametivõimudel püüda tagada vähemalt 4 m² suurune eluruum vahistatu kohta. Ka
22. a CPT raportist tuleneb soovitus tõsta vangide elamispinna suuruse miinimumnõue 4 m² peale. Eluliselt on ebausutav, et Eesti Vabariik oli teadmatuses EIK lahenditest ja halduspraktika võimalikust õigusvastasusest üle kümne aasta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
24. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 258 eurot 129 kalendripäeva eest kaebaja viibimisel kambrites, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m². Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (I); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (II); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (III) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused (IV). I
25. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 26.09.2012-26.04.2013 Tallinna Vangla kambrites nr 77, 88, 125, 347, 424 ja 439 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 52-54). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 22), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 23) seisukohale, et kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² kambris nr 439 viibimise ajal 71-l päeval ja kambris nr 347 viibimise ajal 58-l päeval, seega kokku 129-l päeval jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga 5 vastuolus olevateks. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.
26. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 99 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 99 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. II
27. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.
28. a otsus nr 3-3-1-42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, 6 p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).
29. Käesolevas asjas ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art-i 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.01.
30. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32856-2 (tl 5-8p) p-s 26 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, mistõttu lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 viibis kaebaja ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a viibides üks tund päevas värskes õhus (vastustaja 19.03.
31. a vastus kaebusele, p 5, tl 49p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased.
32. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.
33. a otsus nr 3314215, p 24). Vastustaja on 19.03.
34. a vastuses kaebusele (p 7, tl 49p) märkinud, et kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning kaebaja kinnipidamine sellisest tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses (p 18, tl 76p) väidetu, et ta saanuks vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks ja vastuoluliseks tema poolt halduskohtus väidetuga. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. 7 III
35. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
36. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
37. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid lühemate ajavahemike kaupa (s.h maksimaalselt 24 päeva järjepanu) ning kohtlemise kogukestus on vaid ca 7 kuud. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust.
38. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 258 eurot, s.o 2 eurot päeva eest. Hüvitis on arvutatud 129 päeva, mitte 99 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 11). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 99 päevast.
39. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis summas 150 eurot. IV
40. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 09.06.
41. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 258 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks välja mittevaralise kahju 8 hüvitise summas 150 eurot. 19.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Tartu Halduskohus rahuldas 19.02.

1. a määrusega (tl 34-35) kaebaja taotluse riigilõivu (63 eurot) tasumise kohustusest vabastamiseks osaliselt ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 15 euro tasumiseks. Nõutud riigilõiv on tasutud 26.02.2105 (tl 42). Halduskohtus on kaebaja taotlenud kantud õigusabikuludena 414 euro väljamõistmist (tl 61-65). Arvestades kaebuse rahuldatud osa (7,1%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulud summas 30,46 eurot, s.h riigilõiv summas 1,07 eurot ja õigusabikulud summas 29,39 eurot ning mõistab Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulud (riigilõiv) summas 3,41 eurot ja menetluskulud summas 44,59 eurot jätab Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus esimese astme kohtus kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda.
2. 12.01.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja menetluskuludeks õigusabikulud summas 276 eurot. Menetluskulude kandmise tõendamiseks esitas kaebaja esindaja Advokaadibüroo Magnusson OÜ kassa sissetuleku orderi nr 26, mille kohaselt on Auxilio MTÜ tasunud sularahas 276 eurot arve nr 20160019 alusel. Arve nr 20160019 kohaselt koosnevad õigusabikulud S. Sokovi apellatsioonkaebuse koostamisest ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Ringkonnakohus on kaebaja apellatsioonkaebuse tagastanud 21.09.2015. a määrusega (tl 9090p), millisel juhul loetakse juhinduvalt

§ 187lg 2 teisest lausest, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

Eeltoodust lähtuvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud välja mõista kaebaja kasuks õigusabikulusid seonduvalt apellatsioonkaebuse koostamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusabikulud seonduvalt vastustaja apellatsioonkaebusega tutvumisega ja vastuse koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks käibemaks 23 eurot) on vajalikud ja põhjendatud. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (7,1%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 9,80 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda.

1. Kaebaja esindaja on halduskohtus taotlenud kahjuhüvitise ja menetluskulude kandmist Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 (tl 61). Apellatsiooniastmes on kaebaja esindaja taotlenud õigusabikulude kandmist Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE
2. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.
3. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks 9 kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.
4. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise ja menetluskulude summad kandma kaebaja esindaja näidatud arvelduskontodele.
5. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.01. 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel