← Eesti

3-14-51417/28

Obsah (5)§ 212§ 213§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla registreeris 06.05.2014 N. Beletskase kahju hüvitamise nõude, milles ta palus hüvitada talle Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju summas 5000 eurot. N. Beletskase väitel viibis ta Tallinna Vanglas perioodil 11.10.2011-28.03.2013 6-kohalises kambris, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli 1,5-2 m² vaba pinda, seega on vangla tema suhtes rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
  2. N. Beletskas leidis, et arvestada tuleb ainult reaalset vaba põrandapinda, mida kinnipeetavad saavad liikumiseks kasutada. N. Beletskase väitel oli ta kambris 23 tundi ööpäevas, tal võimaldati viibida üks tund päevas 15 m² suuruses jalutamisruumis, mida tuli jagada teiste kambrikaaslastega. Lisaks esinesid järgmised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske; kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatule ja vähene valgus kurnas silmi; ventilatsioon ei rahuldanud kinnipeetavate hapnikuvajadusi.
  3. N. Beletskas esitas 09.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 1500 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 11.10.2011-28.03.2013, kus teda hoiti ebainimlikes ja alandavates tingimustes, mis väljendus ennekõike selles, et teda peeti kinni ülerahvastatud kambrites, kus inimese kohta oli reaalselt 1,5-2 m² vaba pinda. Isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast välja arvata tualetiala pindala ja ka mööbli alla jääva ala pindala ning arvestada tuleb ainult reaalselt vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada. Kaebaja viibis kambris 23 tundi ööpäevas, tal võimaldati viibida üks tund päevas 15 m² suuruses jalutamisboksis, mida tuli jagada ülejäänud viie kambrikaaslasega. 2) Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske. Kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene valgustus kurnas silmi. Ventilatsioonisüsteem ei rahuldanud kinnipeetavate hapnikuvajadust ja kambri akent oli võimatu avada. Päevad läbi mängis vali muusika. Võimaldati ainult kord nädalas dušši kasutada.
  4. Tartu Halduskohus tagastas 21.08.
  5. a määrusega N. Beletskase kaebuse osas, mis puudutas kahju hüvitamist perioodi 29.03.2012-28.03.2013 eest ning kahju hüvitamist sel alusel, et vanglas kõlas vali muusika ja duši all sai käia ainult kord nädalas.
  6. Tallinna Vangla märkis 30.09.
  7. a vastuses nr 1-11/14/22007-4, et kuna N. Beletskas on pöördunud kohtusse kaebusega, siis lõpetab vangla N. Beletskase kahju hüvitamise nõude menetluse ilma selles osas vastust koostamata.
  8. Tartu Halduskohus rahuldas 13.04.
  9. a otsusega N. Beletskase kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt N. Beletskase kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 252 eurot seonduvalt kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 84 kalendripäeva eest ning ülejäänud nõude osas jättis kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 2,52 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Kui kaebaja olekski esitanud vanglale taotluse paigutada teda kambrisse, kus isiku kohta on põrandapinda 3 m², ei oleks saanud kaebaja soovitud tulemust, kuna vangla on asunud seisukohale, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m². Kaebaja viibis kambrites perioodil 11.10.2011-28.03.2012, kus põrandapinda oli alla 3 m² 84 kalendripäeva, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks, seega saab määrata kaebajale selle eest rahalise kompensatsiooni. Samuti oli väike jalutusboks, kus kaebaja sai viibida tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, mis vaadelduna paralleelselt koos alla 3 m² põrandapinnaga kinnipeetava kohta kambris, on art 3 rikkumine. Eeltoodu alusel on vastustaja tegevus kaebaja 2 kinnipidamisel õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m². Lisaks oli kaebaja kinnipidamise aja perioodidel kalendripäevi, kus kaebaja isiklik ruum vastas ruumiliselt nõuetele, neid päevi mittevaralise kahju väljaarvutamise hulka ei loetud. 2) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Väljaspool kambrit on Tallinna Vanglas võimalik viibida tund ööpäevas jalutuskäigu ajal, mida ka kaebajale võimaldati. Kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris ning kambrites on läbi viidud õhuniiskuse mõõtmised, mille tulemused on normikohased. Kambrites on aken, mis tagab loomuliku valgustuse ning kambrite laes on valgustid, mis on taganud kaebajale rahuldavad tingimused. Asjaolu, et kaebaja on pöördunud meditsiiniosakonda seoses lugemisprillide saamisega 11.01.2012, ei pruugi olla seotud kambris väidetavalt halva valgustuse tulemusel lugemise või kirjutamisega. 3) Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast selles küsimuses. Eeltoodu alusel on vangla kohustatud hüvitama kaebajale perioodil 11.10.2011-28.03.2012 kinnipidamisel 84 kalendripäeva eest seonduvalt isikliku ruumi vähesusega tekkinud mittevaralise kahju vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le
  10. Hüvitise suuruse määramisel on võetud arvesse, et kaebaja viibis 84 kalendripäeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m² olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal. Põhjendatud on mõista vanglalt kaebaja kasuks välja iga päeva eest, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m² põrandapinda isiku kohta ja jalutusboksis, kus oli pinda 15 m² 5-6 kinnipeetava kohta 3 eurot päeva kohta, seega 252 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  11. Tallinna Vangla esitas 13.05.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.04.
  12. a otsus osas, millega kohus rahuldas N. Beletskase kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt N. Beletskase kasuks välja 252 eurot mittevaralise kahju hüvitisena ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, seega ei ole kinnipeetavat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla tegevus kaebaja paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei olnud õigusvastane, siis on kaebajale mõistetud hüvitis välja alusetult. Ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. 2) Ei nõustu kohtuga, et kaebajale oli tagatud värskes õhus viibimine liiga väikestes jalutusboksides, mistõttu rikuti EIÕK art-t
  13. Üheski vangistusega seonduvas õigusaktis nõudeid jalutusboksi mõõtmetele sätestatud ei ole. Ka kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli seal viibivatel isikutel ringi liikumiseks piisavalt ruumi ja nad sai soovi korral tegeleda ka erinevate üldfüüsiliste harjutustega (nt võimelda). 3) Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Kaebaja ei esitanud vanglas viibimise ajal pöördumisi seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga. Kohus ei ole arvestanud, et kaebaja ei ole püüdnud võimalikku kahju tekkimist ära hoida ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolud on tõendamata. 4) Kohus on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise, jättes hindamata kaebaja õiguste riive intensiivsuse ja kumulatiivse mõju. Kuna kinnipeetaval puudub vajadus teha tavaelus vältimatuid kulutusi, peaks väljamõistetav hüvitis olema võrreldav ühiskonna 3 vähemkindlustatud rühmade sissetulekuga, mis ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Samuti tuleb arvestada hüvitise väljamõistmise õiglust. Otsusest ei nähtu, missugustest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel.
  14. N. Beletskas esitas 02.06.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et vaidleb apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu ja palub jätta halduskohtu otsus jõusse. Vastuse põhjendused: 1) Vale on vangla väide, et kamber vastas siseriikliku õiguse nõuetele. VangS-i autorite kinnitusel peeti silmas põrandapinda vabaks liikumiseks. Inimväärne ei ole kohtlemine, kus jalutusboksis on võimalik vaid ringiratast käia, kuid ei ole võimalik jalutada. WC tuleb vaba pinna arvestusest välja arvata samal põhjusel, nagu mööbel. Kuna uute vanglate ehitamisega seoses toimusid meedias debatid pinnanormide üle, siis pidi vastustaja olema teadlik, et ta jätkuvalt rikkus õigust, jättes tagamata ettenähtud vaba pinna liikumiseks. 2) Olukorra õigusvastasusest sai kaebaja teada pärast Tunis vs Eesti lahendit, kuid tema teadmatus ei muuda vangla poolset rikkumist vähem õigusvastaseks. Vangla tegevus oli õigusvastane nii siseriikliku kui rahvusvahelise õiguse mõttes ja hüvitise väljamõistmine on õigustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  16. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 252 eurot seonduvalt kinnipidamistingimustega 84 kalendripäeva eest, s.o kaebaja viibimisel kambris, kus oli alla 3 m² põrandapinda isiku kohta ja jalutusboksis, kus oli pinda 15 m² 5-6 kinnipeetava kohta. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata ning et kaebajale oli tagatud värskes õhus viibimine liiga väikestes jalutusboksides. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas halduskohus arvestas põhjendatult kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmisel kahjuhüvitist suurendava tegurina ka jalutusboksi suurust (I); uurib, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (IV) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused (V). I
  17. Halduskohus asus otsuse p-s 8 järgmisele seisukohale: „Samuti oli väike jalutusboks, kus kaebaja sai viibida üks tund päevas koos teiste kinnipeetavatega, mis vaadelduna paralleelselt koos alla 3 m² põrandapinnaga kinnipeetava kohta kambris on artikkel 3 rikkumine“. Veel märkis halduskohus otsuse p-s 21, et peab põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambris, kus oli alla 3 m² põrandapinda isiku kohta ja jalutusboksis, kus oli pinda 15 m² 5-6 kinnipeetava kohta, 3 eurot päeva kohta, hinnates kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK art 3 nõuetele. Eeltoodust saab järeldada, et halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis hõlmab ka hüvitist ebapiisava suurusega jalutusboksis viibimise eest.
  18. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks märkida, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 55 lg-s 2 sätestatust tulenevalt tagatud võimalus jalutuskäigule värskes õhus üks tund päevas. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et kahju hüvitamise nõudes ega kaebuses 4 halduskohtule ei ole kaebaja nõudnud kahju hüvitamist sel alusel, et jalutusboks, kus ta sai viibida, olnuks ebapiisava suurusega. Kahju hüvitamise nõudest ja kaebusest ilmneb, et kaebaja on jalutusboksi suurusele viidanud üksnes seetõttu, et välistada kambri väikest isiklikku põrandapinda kompenseeriva jalutuskäigu mõju (kahju hüvitamise nõude lk 2, tl 21p; kaebuse lk 3, tl 4). Seega ei olnud halduskohtul alust kahjuhüvitise lisanduvaks väljamõistmiseks jalutusboksi suuruse kohta esitatud väite alusel.
  19. Samas ei saa eitada asjaolu, et vaidluses kambripinna võimaliku õigusvastasuse ning sellest tekkiva mittevaralise kahju üle peab halduskohus arvesse võtma ka muude vangla tingimuste kompenseerivat mõju. Nii on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.
  20. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused (otsuse p 44). Seega oli halduskohtul käesolevas asjas õigus kaaluda vaid seda, kas vastava suurusega jalutusboksis jalutamine võis kambris valitsenud ebapiisava isikliku pinna korral kompenseerida kaebajale isikliku pinna võimalikku vähesust. Sellele eelnevalt tuleb välja selgitada, kas kaebaja isiklik pind vangla kambrites oli piisava suurusega. II
  21. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 11.10.2011-28.03.2012 Tallinna Vangla kambrites nr 143, 334, 341, 426 ja 428 koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 11), et kambris asuvat tualetti ei saa arvesse võtta, millega on nõustunud ka kaebaja. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus kokkuvõtvalt seisukohale, et perioodil 11.10.2011-28.03.2012 viibis kaebaja 84 kalendripäeva tingimustes, kus kambripind jäi alla 3 m². Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (RKHK 09.12.
  22. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite pinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 75 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 75 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5-3 m2, saab pidada õigusvastaseks. 5 III
  23. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHK 09.12.
  24. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).
  25. Käesolevas asjas ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.09.
  26. a vastuse nr 1-11/14/22007-4 (tl 34-37p) p-s 15 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna 6 Vanglas ajavahemikul 11.10.2011-15.02.2012 vahistatu staatuses. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 16.02.2012 ja täitmisele pööramist rakendati kaebaja suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris (vangla 30.09.
  27. a vastuse p 15, tl 35). VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased.
  28. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.
  29. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. IV
  30. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
  31. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
  32. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid lühemate ajavahemike kaupa (s.h maksimaalselt 18 päeva järjepanu) ning kohtlemise kogukestus jääb alla poole aasta. 7 Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust.
  33. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 252 eurot - 3 eurot päeva eest, kusjuures halduskohus on ekslikult hüvitise määramise alusena arvestanud ka jalutusboksi väiksust; ühtlasi on hüvitis arvutatud 84, mitte 75 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 13). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m 2 suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 75 päevast, kusjuures jalutusboksi võimalik väiksus ei ole iseseisvaks kahjuhüvitise väljamõistmise aluseks.
  34. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis summas 100 eurot. V
  35. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13.04.
  36. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt N. Beletskase kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 252 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt N. Beletskase kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot.
  37. Kaebaja on kaebuses taotlenud väljamõistetud hüvitise kandmist tema isiklikule arvelduskontole (vt kaebuse lk 4, tl 5). Halduskohus on kaebaja taotluse tähelepanuta jätnud. VangS § 44 lg 1 kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.
  38. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.
  39. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt loeb ringkonnakohus kaebaja taotluse põhjendatuks ja kohustab vastustajat väljamõistetava summa kandma kaebaja ükskõik kummale kaebaja näidatud arveldusarvele. 22.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja 8 vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus rahuldas 21.08.2014. a määrusega (tl 23-24) kaebaja taotluse riigilõivu (45 eurot) tasumise kohustusest vabastamiseks osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 15 eurot. Riigilõiv 15 eurot on tasutud 29.08.2014 (tl 28). Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus halduskohtus. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (6,7%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 1,01 eurot ja riigituludesse välja mõista 2,01 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes

§ 108

lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et vastustajalt vaid 3,02 (1,01+2,01) euro väljamõistmine oleks ebamõistlik, mistõttu jäävad kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 15 eurot tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud summas 30 eurot Eesti Vabariigi kanda. 23. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.