lg 1, § 120 lg 1 järgi lühimenetluses Prokurör Ülle Tamm Süüdistatav Ilmar Kukk – elukoht *, suvekodu *, isikukood 37006150240, * kodanik, *haridus, emakeel * keel, õpib *, *, karistamata Kaitsja Kannatanu esindaja Advokaat Peep Rajavere Advokaat Toomas Liiva RESOLUTSIOON 1. Süüdi mõista Ilmar Kukk
lg 1 järgi ja karistada rahalise karistusega 90 (üheksakümmend) päevamäära (päevamäära suurus 10 eurot) s.o 900 (üheksasada) eurot. 2. Süüdi mõista Ilmar Kukk
lg 1 järgi ja karistada rahalise karistusega 60 (kuuskümmend) päevamäära (päevamäära suurus 10 eurot) s.o 600 eurot. 3.
lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista Ilmar Kukk’ele liitkaristuseks rahaline karistus 90 (üheksakümmend) päevamäära s.o 900 (üheksasada) eurot.
lg 1, 3 jätta ärakandmata rahaline karistus 60 päevamäära s.o 600 eurot Ilmar Kukk suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et ärakandmata rahalist karistust ei pöörata täitmisele kui Ilmar Kukk 1 (ühe) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. I
Süüdistus Ilmar Kukke süüdistatakse
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema sisenes luba küsimata 05.juunil 2015 kella 22.00 paiku * maakonnas * vallas * külas asuva * talu hoovi, kus kasutas kannatanu P. V.i suhtes füüsilist vägivalda, selja tagant lähenedes väänas kannatanu valuvõtet kasutades kõhuli maha, misjärel väänas kannatanu vasaku käe selja taha ning parema käega võttis P. V.il kaela ümbert kinni ja pigistas. Seejärel, hoides põlve kannatanu selja peal, võttis parema käega juustest kinni ning surus pea vastu maad. Peale seda, kui P. V.il õnnestus haardest vabaneda, lõi kannatanule jalaga selja piirkonda, tekitades oma tahtliku tegevuse tagajärjel kannatanule füüsilist valu ja mitteeluohtlikud tervisekahjustused, s.o. *.
lg 1 näeb kuriteona ette teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Teo vastavus süüteokoosseisule. Kohus uurib selles kuriteoepisoodis kohtule esitatud tõendeid. Kannatanu ja tunnistajate I. W.-J.e, V. J.e, M. V.i ja T. M.i ütlustega on kokkulangevalt tõendamist leidnud, et kannatanu ja tunnistajad olid 05.06.2015 õhtul viiekesi * talus * külas * vallas õues ning tekid lõket ja grillisid. Üks hetk peatus sissesõidu juures ATV ning kannatanu hakkas ATV poole liikuma. Kannatanu P. V. kirjeldab edasist järgnevalt /tl 2-4/ - I. Kukk tuli hästi kiire sammuga, pooljoostes vastu. Nägi I. Kuke näost, et I. Kukk on peast segi. Hakkas minema tagasi lõkkeplatsi poole, tahtis enesekaitseks midagi kätte võtta, aga ei jõudnud. I. Kukk hüppas selja tagant selga käte ja jalgadega ning kukkus selle tagajärjel kõhuli maha. I. Kukk väänas tema vasaku käe selja taha nii, et oli meeletu füüsiline valu. I. Kukk võttis enda parema käega kõri ümbert kinni ja pigistas. Oli valus, kui teda kõrist pigistas. Kõri valutas veel ka umbes viis päeva hiljem. Kartis oma prillide pärast, sai parema käe lahti, võttis prillid eest ära ja viskas prillid põõsasse. Edasi kirjeldab kannatanu, et I. Kukk võttis parema käe kaela ümbert ära ning võttis juustest kinni ning juustest kinni hoides lõi I. Kukk tema pead vastu maad ja surus pea vastu maad ja sisistas kõrva.“ Saad aru, sa ei helista mulle, sa ei saada mulle sõnumit, saad aru.“ Samal ajal hoidis I. Kukk ühte oma põlve tema selja peal, oli valus, selg valutab siiani. Kannatanu kirjelduse kohaselt sai ta ennast lahti rabeleda, kuid I. Kukk sai uuesti vasakust käest kinni ja jäi külili asendisse maha. I. Kukk oli tema kohal ja lõi jalaga selga, oli valus. Süüdistatav I. Kukk tunnistas /tl 18-20/, et läks 05.06.2015 * talu hoovi, et P. V.ile selgeks teha, et ta lõpetakse kiusamise ära. P.V. tuli vastu, kui P. V. keeras talle selja, lükkas kannatanut kätega selga ja P. V. kukkus selle peale kõhuli maha. Kuna P.V. oli purjus, ei onud väga tugevalt vaja lükata, et ta maha kukuks. Kui P. V. oli kõhuli maha kukkunud, väänas tema ühe käe selja taha ning teise käega võttis tema juustest kinni ning surus tema pead vastu maad ning ühe põlve surus tema seljale, et ta ei saaks liikuma. Ütles P.le, et jäta eraelu rahule, ära helista, ära näita keskmist sõrme. P. V. hakkas karjuma, umbes 10-15 sekundi pärast andis järele ja P. rabeles lahti. Seega süüdistatav tunnistab osaliselt oma süüd, tunnistab, et ründas kannatanut, kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda, kuid ei tunnista kannatanul kaela ümbert kinni võtmist ja kaelast pigistamist ning kannatanu jalaga löömist selja piirkonda. Sündmust nägid pealt kolm tunnistajat. Tunnistaja V. J. kirjeldab /tl 8-10/ kannatanuga kokkulangevalt, et P. V. peatus ja pööras ringi ja hakkas tagasi tulema, I. Kukk kiirendas sammu ja jõudis P.V.ile järgi. I.Kukk võttis P. V.ist käega ümber kaela kinni ja tõmbas viimase pikali maha. Seejärel I.Kukk hoidis P.V.it pikali maas kinni, samal ajal I.Kukk sõimas P.V.it. Läks veidi eemale ja helistas politseisse, peale seda kui P.V. ja I.Kukk juurde tagasi läks, oli P.V. juba lahti pääsenud. Tunnistaja M. V. /tl 11-12/ on kirjeldanud, et süüdistatav liikus P.i juurde ning võttis selja tagant P. V.i valuvõttesse, millega väänas P.i kõhuli ja ise vajutas põlvega P.i seljale ja hoidis P.it kinni. P. viskas oma prillid kaugemale. Minuti-paari pärast tõusis I.Kukk püsti, P. tõusis ka püsti ja hakkas oma prille otsima. Tunnistaja T. M. on kirjeldanud /tl 13-15/, et I. Kukk tuli kiirel sammul P.V. suunas. Nii kui nad kokku said, väänas I.Kukk P.V.i pikali maha ning väänas P.V.i ühe käe selja taha ning seejärel surus I.Kukk maas kõhuli lamavale P.V.ile põlve seljale. Nägi, kuidas I.Kukk lõi paar korda P.V.ile jalaga vastu selga. Läks meeste juurde ja karjus I.Kukele, et jäta järgi. I.Kukk oli täiesti endast väljas ja väga agressiivne. I.Kukk tundus olevat nii vihane, et kartis, et I.Kukk lööb P.V.i maha. Mingil hetkel tõusid mehed püsti, ei tea, kas P.V. rabeles lahti või lasi I.Kukk ta lahti. Oli juhtunust šokis, ei suutnud politseisse helistada. Tunnistaja T. Lauri, politseiametnik on kirjeldanud /tl 16-17/, et 05. juuni õhtul väljakutse peale (kella 22-ajal s.o vahetult peale sündmust) läksid * tallu. P. V. seletas, et viiekesi istusid lõkke juures, kui nende hoovi sõitis ATV-ga Ilmar Kukk ning Ilmar Kukk tuli sõna lausumata tema juurde, tõukas P.i pikali ning väänas kätt. Ning kogu ülejäänud seltskond kinnitas P. V.i juttu. Kohus leiab et tunnistaja T.Lauri ütlused on tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Kohus leiab, et kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütlustes suuri vastuolusid ei esine, ütlused erinevad detailide täpsuses. Selge on see, et kõige otsesemalt tajus vägivalda kannatanu. Tunnistajad on kirjeldanud sündmust põhijoontes nii nagu kannatanu, lihtsalt nad ei ole tajunud vägivalda samavõrd detailselt kui kannatanu. Tunnistajad on igaüks sündmusest midagi näinud ja enda poolt tajutut kirjeldanud. Tunnistajate ütlustest on aru saada, et nende poolt sündmuste tajumist on mõjutanud erinevad asjaolud - tunnistaja V.J. eemaldus mingiks ajaks meestest, helistas politseisse. On selge, et helistamine nõuab vähemalt mingiks ajaks tähelepanu ja seega ilmselt tunnistaja sündmuse kõik asjaolusid ei näinud – see ilmneb ka tunnistaja ütlustest. Tunnistaja T.M. kirjeldab enda seisundit, et oli šokis, ei suutnud isegi politseisse helistada, kartis, et I.Kukk lööb P.V.i maha. Kohus leiab, et tunnistaja T.M. emotsionaalne seisund mõjutas tema poolt tajutut. Süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalda on kirjeldanud tunnistajad ja kannatanu ning nende ütlused kogumis annavad ründest kokkulangeva pildi. Kohus leiab, et süüdistatava käitumist mõjutas oluliselt tema emotsionaalne seisund. Tunnistaja T.Lauri on rääkinud, et I.Kukk tunnistas talle samal õhtul peale sündmust, et vihastas P.V. sõnumi peale ja tundis, et peab midagi ette võtma, et see jama ära lõpeks. Süüdistatav kirjeldas kohtuistungil, et ei läinud sinna hoovi ja ei hakanud lihtsalt huvi pärast vägivalda kasutama, vaid kannatanu lähenes talle ähvardavalt. Kohtueelses uurimises on kinnitanud, et kui 05.06 sai P.V.ilt sõnumi, mõtles, et läheb P.V. juurde, üritab talle selgeks teha, et ta lõpetaks kiusamise ära. Kannatanu kirjeldas, et I.Kukk tuli pooljoostes talle vastu, näost oli näha, et on peast segi.T.M. kirjeldas, et süüdistatav oli väga endast väljas ja agressiivne. V.J. on kirjeldanud, et I.Kukk sel ajal kui kasutas P.V. suhtes füüsilist vägivalda, sõimas P.V.it, kasutas mingeid solvavaid ja ähvardavaid väljendeid. Kohus leiab, et süüdistatava käitumise iseloomu ja eesmärki iseloomustab asjaolu, et rünnak toimus hetkel, kui kannatanu oli selja pööranud. Seda on kinnitanud kannatanu, tunnistajad V.J. ja M.V.. Kohus leiab, et selline käitumine viitab ilmselgelt sellele, et süüdistatav ei suutnud end valitseda, ründas tahtlikult kannatanut. Ja kohus leiab, et kuna süüdistatav oli vihane, ei pruugi ta mäletada kõiki sündmuse asjaolusid või püüab oma süüd vähendada. Kohus leiab, et kannatanu ütlused I.Kukk ründe ja kasutatud füüsilise vägivalla kohta on usaldusväärsed. Kohus leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et kannatanu on koheselt tunnistaja T.Laurile rääkinud ja ka ülekuulamisel ise avaldanud, et enne süüdistatava rünnakut saatis süüdistatavale sõnumi keskmise sõrme näitamise kohta ja on tunnistanud, et on eelnevalt ka süüdistatavale keskmist sõrme näidanud. Seega ei ole kannatanu oma käitumist ilustanud. Kohus ei näe põhjust, miks kannatanu peaks kirjeldama süüdistatava poolt tema suhtes kasutatud vägivalda suuremana, kui see tegelikult oli. Kannatanu on 19.06.2015 käinud H. H.s vigastusi fikseerimas /tl 38/. Arst on tuvastanud *. Kannatanu on ise avaldanud, et I.Kukk rünnaku tagajärjel sai valu ning kõri valutas mõned päevad ja selg valutas pikemalt. Tunnistaja V. J. on öelnud, et P.V. avaldas talle rünnaku järgselt, et selg ja kael valutavad. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid kinnitavad, et P.V. sai kannatanu rünnaku tagajärjel valu ja ta sai tervisekahjustuse – *. Kohus leiab, et P.V. tervisekahjustused vastavad süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivallale. Kohus leiab, et eelkirjeldatuga on tõendamist leidnud, et I. Kukk on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo. I. Kukk tegu on õieti kvalifitseeritud
Kukk tekitas oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ning süüdistuses märgitud tervisekahjustuse. Kohus on seisukohal, et I. Kukk pani teo toime otsese tahtlusega. I. Kukk tunnistas, et tundis, et peab midagi ette võtma, et see jama ära lõppeks. I.Kukk lükkas kannatanu pikali, kui kannatanu oli tema poole seljaga ja kasutas pikali oleva kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Igale mõistlikule inimesel on arusaadav, et selliselt käitudes saab teine inimene valu ja võimalikud on ka tervisekahjustused. Õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja leidis, et I.Kukk tegutses hädakaitse seisundis – P.V. oli sõnumis avaldanud kavatsust jätkata kannatanu õiguste rikkumist (teoga solvamist) ja parastas, et süüdlane ei saa oma õiguste kaitseks midagi ette võtta. I.Kukk tegutses, et solvanguid enam ei tuleks. Seega I.Kukk vägivald oli seotud nii P.V. varasema õigusvastase käiutmisega kui ka sooviga see edaspidiseks lõpetada. I.Kukk tõrjus eesseisvat õigusvastast rünnakut ja tema tegevus oli vastav ründele, kuna ei kasutanud mingeid abivahendeid, ei põhjustanud töövõimetust. Kannatanu ja süüdistatav on mõlemad tunnistanud, et nende suhted on juba aastaid halvad. P.V. on tunnistanud ka seda, et on süüdistatavale korduvalt keskmist näppu näidanud ja vahetult enne seda kui I.Kukk tema hoovile tuli, saatis I.Kukele sõnumi. Süüdistatava telefonist on näha talle 05.06.2015 kannatanu poolt saadetud sõnum: „Näitasin just keskmist sõrme sulle, aga sa ei märganud kahjuks. Edaspidi näitan ka. Mis teed selle peale, aff? Sittagi pole sul teha“ /tl 21/. Kohus leiab, et tegemist on solvava sisuga sõnumiga. Süüdistatav on kirjeldanud, et peale sõnumi saamist otsustas, et olukord tuleb lahendada, midagi ette võtta, et P.V. enam ei sekkuks tema eraellu, ei saadaks sõnumeid, ei helistaks, ei näitaks keskmist näppu. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-111-04 on riigikohus nõustunud Ringkonnakohtu seisukohaga (p 4.1.), et defineerides hädakaitset, ei loe
lg 1 hädakaitsega õigustatuks mitte üksnes isiku elu ja tervise vastu suunatud ründeid, vaid lubab hädakaitset teostada iga õigusvastase ründe tõrjumiseks, mis on suunatud isiku enda või kellegi teise õigushüvedele. Hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Seega võib
alusel olla põhimõtteliselt õigustatud ka tegu, millega tõrjutakse rünnet isiku aule ja väärikusele – seda vaatamata asjaolule, et solvamine ja laimamine on Karistusseadustikus isikuvastaste kuritegudena dekriminaliseeritud. Kohus leiab, et P.V. poolt I.Kukele korduvalt keskmise näpu näitamine ja vahetult enne I.Kukk rünnet saadetud sõnum on käsitletavad ründena süüdistatava aule kui õigushüvele. Siinjuures märgib kohus, et kannatanu seisukoht, et tema keskmist näppu näidates ja süüdistatavale solvava sisuga sõnumeid saates, ei ole teinud midagi õigusvastast, ei ole õige hinnang oma käitumisele. Kannatanu ei rünnanud küll I.Kukk karistusõiguse kaitse alla jäävat õigushüve, kuid solvates süüdistatavat, ründas tema au, milline rünne vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 4, 8, § 1046 lg 1 on õigusvastane. Seega minnes kannatanu elukohta vahetult peale solvava sõnumi, milles kannatanu lubas oma õigusvastast käitumist jätkata, saamist, tegutses I.Kukk objektiivselt hädakaitseseisundis. Nüüd uurib kohus, kas I.Kukk poolt kasutatud kaitsetegevus – kannatanu ründamine selja tagant, tema maha paiskamine ja kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamine, talle valu ja tervisekshajustuste tekitamine, oli sobiv. Kõigepealt leiab kohus, et kuna P.V. süüdistatava vastane rünne ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule, siis ka I.Kukk hädakaitseõigus oli piiratud. Kohus märgib ka seda, et P.V.i ründe saab lugeda väheoluliseks, kuna I.Kukk solvamine ei toimunud avalikult. Kohus leiab, et kannatanu solvangu tõrjumiseks ja edasise solvamise takistamiseks ei olnud I.Kukk poolt füüsilise jõu kasutamine kannatanu suhtes säästvaim kaitsevahend. Süüdistatav on selgitanud, et peale viimase solvava sõnumi saamist tundis, et peab midagi ette võtma. Selleks läks ta kannatanu hoovi ja seal, eelnevalt olukorda selgitamata, kargas kannatanule selja tagant kallale. Ja seejärel, jätkuvalt kasutades kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, ütles kannatanule, et kannatanu lõpetaks tema tülitamise, sõnumite saatmise, jätaks ta eraelu rahule. Ilmselgelt oli süüdistatav ärritunud, ei suutnud oma käitumist kontrollida ja seetõttu tungis tahtlikult kannatanule kallale ja alles seejärel hakkas oma tuleku eesmärke selgitama. Kohus leiab, et süüdistatav tahtiski kannatanule füüsilist valu tekitada, lükates ta pikali, väänates ta käsi, pigistades kõri ja hoides teda kõhuli maas, samal ajal talle valu tehes. Kuna süüdistatav ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ühekordselt vaid füüsiline vägivald seisnes mitmes valu tekitavas tegevuses, saab öelda, et süüdistatav tekitas kannatanule tahtlikult valu. Kohus leiab, et selliselt käitudes saab iga keskmine mõistlik inimene aru (ja pidi aru saama ka süüdistatav), et tema käitumine ei vasta kannatanu poolt tema eraelule tekitatud kahjule. Süüdistatav käitus ilmselgelt hädakaitse piire ületades. Ilmselt sai ta sellest ka ise aru, kuna peale kannatanu ründamist läks ta kannatanu isa juurde ja palus tal kannatanut mõjutada, et kannatanu lõpetaks tema tülitamise. Seega, elades oma liigsed emotsioonid välja, sai ka süüdistatav ise aru, et tegelikkuses oli tema vastu suunatud õigusvastase ründe sobivamaks kaitsevahendiks rääkimine – kas otse kannatanuga või läbi isikute, kes suudaksid kannatanut mõjutada. Rääkimise võimalus oli olemas, kui ta läks kannatanu talu hoovi, kuid seda võimalust süüdistatav ei kasutanud. Seega ületas süüdistatav, olles küll hädakaitseseisundis, ründe tõrjumisel ilmselgelt hädakaitse piire. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et I.Kukk tegu oli õigusvastane. Süüküsimus.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
Kukk on selle toimepanemises süüdi. II
Süüdistus Ilmar Kukke süüdistatakse
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles eelnevalt kasutanud P. V.i suhtes füüsilist vägivalda, ähvardas kannatanut tapmisega, öeldes, et Tallinnas on mingid inimesed, kes ta kasti löövad. Arvesse võttes P. V.i ja Ilmar Kuke pingelisi omavahelisi suhteid ning asjaolu, et ka varem on Ilmar Kukk saatnud kannatanule ähvardava sisuga sõnumeid ja toime pandud kehalist väärkohtlemist, oli P. V.il alus karta ähvarduse täideviimist.
lg 1 näeb kuriteona ette tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Teo vastavus süüteokoosseisule. Kohus uurib selles kuriteoepisoodis kohtule esitatud tõendeid. Süüdistatav I. Kukk on andnud ütlusi /tl 18-20/, et veidi aega peale füüsilise konflikti lõppemist P.V.iga, tuli P. golfikepiga, jäi temast umbes 7-8 meetri kaugusele ning P. ütles, et tule siia, saad sellest. Mille peale ütles, et võtab ka millegi ja teevad siis võrdselt. Ütles veel, et kurat kui sa aru ei saa, siis tuleb keegi teine ja teeb sulle selle selgeks. Mingit juttu kasti löömisest ei olnud, seda tema ei ole öelnud. Peale seda ütlust tõmbas P. V. tagasi ja tema läks oma elukohta. Kannatanu P. V. on öelnud /tl 2-4/, et Ilmar Kukk hakkas ära minema ning ära minnes keeras Ilmar Kukk tema poole ning ütles, et Tallinnas on mingid inimesed, kes löövad ta kasti. Võttis seda kui tapmisähvardust. Sai aru, et Ilmar Kukk ähvardas teda tapmisega. Kuna Ilmar Kukk oli just tema suhtes vägivalda kasutanud siis kartis, et Ilmar Kukk võib tõesti ta ära tappa. Ka varem on Ilmar Kukk saatnud talle telefoni teel ähvardava sõnumi, et varsti juhtub temaga halvasti. Küsis telefoni teel sõnumiga, et mis temaga halvasti juhtub, siis Ilmar Kukk vastas sõnumiga, et mingid inimesed tulevad seda talle varsti seletama. Millal see ähvardus oli, seda enam ei mäleta, seda telefoni teel saadetud ähvardust sel hetkel tõsiselt ei võtnud. Sellele ähvardusele tol korral ka ei järgnenud midagi. Tunnistaja I. W.-J. on andnud ütlusi /tl 6-7/, et kuulis kui Ilmar Kukk ütles: "mis ta ülbitseb, kui edaspidi veel ülbitseb või sõrme näitab, siis mul on Tallinnas mehed, kes ta kasti naelutavad." Päris täpset sõnastust ei mäleta, aga midagi sellist Ilmar Kukk ütles, seda kuulis ise. Tunnistaja T. M. on öelnud /tl 13-15/, et peale füüsilist kontakti I. Kukk karjus P. V.ile, et kui linna tuled, siis mul on mingid vennad, kes löövad su kasti. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et süüdistatav peale vägivalla kasutamist kannatanu suhtes ähvardas teda. Kohus leiab, et süüdistatava jutt, et kasti löömisest juttu ei olnud, ei ole usaldusväärne, sest kannatanu ja tunnistajad, rääkides sellest, mida I.Kukk P.V.ile ütles, on kasutanud kõik ühte väljendit – kasti löömine (naelutamine). Kohus leiab, et väljend kasti löömine ilmselgelt tähendab kõnekeeles tapmisähvardust. Järgnevalt tuleb välja selgitada, kas kannatanul oli alust karta I.Kukk poolt tapmisähvarduse täideviimist. Kaitsja leidis, et ähvardamise koossesis pole täidetud, kuna kannatanu poolt süüdistatavale samal ööl ja järgmisel päeval saadetud sõnumid näitavad, et kannatanu ei kartnud süüdistatavat. Kohus leiab, et I.Kukk vahetult ähvardamisele eelnenud tegevus – rünnak selja tagant, kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamine, andis kannatanule põhjuse uskuda I.Kukk poolt ähvarduse täideviimist. Kohus leiab, et süüdistatava poolt kirjeldatud kannatanu käitumine peale süüdistatava poolt ähvardamist – kannatanu eemaldus süüdistatavast, kuigi kannatanu oli võtnud enesekaitseks golfikepi kätte ja süüdistatav oli paljakäsi, näitab, et kannatanu võttis süüdistatava ähvardust tõsiselt. Tõepoolest on kannatanu süüdistatavale rünnakule järgneval ööl ja päeval saatnud kaks sõnumit, mille sisust on aru saada, et kannatanu ei karda süüdistatavat. Kohus leiab, et ähvardamise koosseis ei nõua mingit ajalist vahemikku, kui kaua ähvardus peab mõjuma. Käesolevas asjas on tuvastatud, et ähvardamise järgselt kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist ja kannatanu käitumine ka kinnitas, et vahetult peale ähvardamist ta ähvarduse täideviimist ka kartis. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et I.Kukk on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo ja tegu täidab
Kohus on seisukohal, et I.Kukk pani teo toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et I.Kukk, ähvardades kannatanu kasti lüüa vahetult peale tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, tahtis kannatanus tekitada hirmu. Ilmselt nägi süüdistatav, et füüsiline vägivald ei pannud kannatanut teda kartma, kuna kannatanu ligines süüdistatavale golfikepiga. Seega oli ähvarduse eesmärk panna kannatanu hirmu tundma ja öeldes, et keegi tuleb ja lööb kannatanu kasti, tahtis või vähemalt möönis süüdistatav, et selline ütlemine tekitab kannatanus hirmu oma elu pärast. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
lg 1 sätestatud teokoosseisu, on õigusvastane ja I.Kukk on selle toimepanemises süüdi. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada.
lg 1 ja § 120 lg 1 näevad mõlemad karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. I. Kukk on toime pannud kaks teise astme kuritegu. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. Kohus leiab, et I. Kukk süü ei ole suur. I.Kukk rünnaku ajendiks oli kannatanu õigusvastane käitumine - näitas I. Kukele keskmist sõrme ning saatis provotseeriva sisuga SMS-i, kus lubas õigusvastast käitumist jätkata. Tegude tagajärjed ei olnud rasked. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. I. Kukk on karistamata isik /tl 41/ ning pole vahepeal uusi süütegusid toime pannud. Ka kannatanu ei avaldanud, et I.Kukk oleks teda peale käesolevat sündmust kuidagigi tülitanud, rünnanud. Karistust kergendavaid ja karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kaitsja leidis, et kannatanu provotseeriv käitumine on karistust kergendav asjaolu
Kohus leiab, et kannatanu käitumist tuleb arvestada süüdistatava süü suuruse hindamisel ja kohus seda ka tegi. Kohus leiab, et karistuse üldpreventiivne eesmärk I. Kukele karistuse mõistmise puhul olulist rolli ei mängi. Tegemist oli pikka aega naabrite vahel kestnud konfliktiga, millele ei ole isikud lahendust suutnud leida mitme aasta jooksul. Süüdistatava käitumine oli tingitud kannatanu jätkuvast solvavast käitumisest ja süüdistatav otsustas konflikti lahendamiseks midagi ette võtta, kuid olles emotsionaalselt ärritunud kannatanu sõnumi peale, ei suutnud valida sobivat konflikti lahendamise viisi – rääkimist, vaid kasutas tahtlikult kannatanu suhtes vägivalda ja alles seejärel edastas kannatanule oma seisukoha teda häirinud kannatanu käitumisest. Üldpreventiivne karistuse eesmärk on käesoleval juhul anda signaal, et konfliktide lahendamiseks ei ole füüsilise jõu kasutamine lubatav viis. Kohus leiab, et I.Kukke tuleb mõlema kuriteo toimepanemise eest karistada rahalise karistusega miinimummäära lähedases määras. Miinimummääras ei ole võimalik karistust mõista, sest süüdistatav oma süüd ei tunnista ja oma tegusid ei kahetse.
lg 2, 3, 4 alusel tuleb I.Kukele rahalise karistuse mõistmisel võtta aluseks
lg 2 sätestatud miinimumpäevamäära suurus 10 eurot, kuna I.Kukk 2014.a keskmise päevamäära suurus on alla selle /tl 31/. Kuna kriminaalasi lahendati kohtus lühimenetluse korras, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel I.Kukele mõistetavat karistust vähendada 1/3 võrra. Kohus leiab, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid (kannatu provotseeriv käitumine) ja I,Kukk isikut (karistamata) rahalise karistuse tasumine I.Kukk poolt ei ole otstarbekas. Karistus tuleb jätta
lg 1 ja 3 alusel I.Kukk suhtes tingimuslikult kohaldamata ja karistust ei pöörata täitmisele kui I.Kukk ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. TÕKEND Ilmar Kukk suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. TSIVIILHAGID Kannatanu P. V. on esitanud süüdistatava I. Kukk vastu ja kohus on menetlusse võtnud tsiviilhagi varalise kahju 90 eurot ja kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamise nõudes. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 sätestavad, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Varaline kahju Hagiavalduses on kannatanu avaldanud /tl 5/ ja on kohtueelsel uurimisel rääkinud /tl 2-4/, et I.Kukk poolt kasutatud vägivalla käigus lõhuti P.V. kaelakee ja fliis. Kaelakee parandamine läks maksma 40 eurot, fliisil oli lukk katki läinud, seega muutus fliis kasutamiskõlbmatuks, kahju 50 eurot. Kokku varaline kahju 90 eurot. Süüdistatav tunnistas varalise kahju nõuet summas 40 eurot, mis on seotud kaelakee katkimineku ja selle parandamisega. Seega varalise kahju nõue summas 40 eurot kuulub rahuldamisele VÕS § 1043, TsMS § 440 lg 1 alusel. Süüdistatav ei tunnistanud varalise kahju nõuet summas 50 eurot - fliisi väärtus, leides, et fliisi purunemine selle teo tagajärjel ei ole tõendatud, samuti pole tõendatud fliisi maksumus. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna fliisi väidetav purunemine ei ole tervisekahjustuse tekitamisega seotud kahju, on siin kahju tekkimise ja kahju suuruse tõendamise ülesanne kannatanul. Kohus leiab, et P.V. fliisi luku purunemine I.Kukk kallaletungi käigus ei ole tõendamist leidnud, kohtule ei ole esitatud ei fliisi luku purunemise ega sellega seotud varalise kahju kohta ühtki tõendit. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kannatanu varalise kahju nõue summas 50 eurot on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Mittevaraline kahju Hagiavalduses /tl 33-37/ on kannatanu märkinud, et ta on kannatanud seljavalu rohkem kui kaks kuud ning ei ole kindel kui püsiva iseloomuga tekitatud vigastus on. Kallaletung pandi toime kannatanu kodus, temale kuuluval kinnistul, mis peaks olema väga turvaline koht. I.Kukk ähvardas ka edaspidise võimaliku vägivallaga, emotsionaalselt raske süüdistatava majast mööduda (viib tee poodi). Arvestades I. Kukk nähtavalt labiilset närvikava tunnetab hageja pidevat ohtu. Loetletud asjaoludega on kannatanule lisaks varalisele kahjule tekitatud moraalset kahju, mille suuruseks hageja hindab 1000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades. Seega peab kannatanu üldreeglina tõendama üksnes õigushüve rikkumist kahju tekitaja poolt, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist ning selle suurust /VÕS I. Kommenteeritud väljaanne. Tln 2006, lk 454/. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus peab arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et kannatanu sai süüdistatava rünnaku tagajärjel valu ja mitteeluohtliku tervisekahjustuse – *. Kohus leiab, et kannatanu poolt avaldatu, et on rünnaku tagajärjel kannatanud kaks kuud seljavalu, ja ei tea, kui püsiv see vigastus on, ei ole tõendamist leidnud. Kohtule on esitatud SA H. H. ambulatoorne epikriis /tl 38/. Selle kohaselt P. V. on käinud 19.06.2015 s.o kaks nädalat peale sündmust arsti juures. Tuvastatud on * (ÕS 2013, *). Ravialased soovitused - ravi ei vaja. Patsient jutukas, heas üldseisundis. Kohus leiab, et see tõend näitab, et juba 2 nädalat peale sündmust on arst leidnud, et patsient ravi ei vaja (kuigi lävivaatuse käigus tuvastas *). Seega ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu tervis oleks rünnaku tagajärjel saanud selliseid kahjustusi, mis oleks tema edaspidist elukvaliteeti halvemuse suunas mõjutanud. Kannatanu hagiavaldusest tuleneb, et sündmus on jätnud oma jälje tema psüühikale, rünnati kodus, süüdistatav ähvardas ka edaspidise vägivallaga, ei julge I.Kukk majast mööduda. Kohus leiab, et kannatanu käitumine kuriteojärgselt ei näita kartust. Kohus leiab, et kuigi hetkel, mil I.Kukk ähvardas P.V.i kasti lüüa, oli ilmselt kannatanul hirm tapmisähvarduse täideviimise ees. Kohus leiab, et kannatanu hilisem sõnumite saatmine süüdistatavale näitab, et see hirm ei püsinud kaua. Kannatanu on juba kuus tundi peale sündmust (öösel kell 4 saatnud I.Kukele sõnumi: „Palju õnne, varsti oled trellide taga“ ning 06.06 õhtul kell 17 on sõnumeerinud veelkord: „Nüüd on mul arsti juures fikseeritud *. See nali läheb sulle üsna kulukaks, advokaat on ka kenasti palgatud“ /tl 21/. Kohus leiab, et sõnumid kirjeldavad situatsiooni, kus kannatanu ise otsib süüdistatavaga taas kontakti, ka öösel. Kohus leiab, et selline käitumine ja kannatanu väljendusviis ei väljenda kartust, hirmu, psüühilist pinget. VÕS §-s 128 lõikes 5 puhul on tegemist mitteammendava loeteluga. Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses (3-2-1-1-01). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis näitaks, et I.Kukk poolt P.V. suhtes toime pandud kuriteod oleks põhjustanud piiranguid P.V. edaspidises tegevuses ja elukorralduses. Kohus juba eelpool märkis, et kannatanu käitumine (vähem kui ööpäev peale kuriteosündmust süüdistatavale sõnumite saatmine), näitavad, et kannatanu otsis süüdistatavaga ise kontakti ja kannatanu poolt hagiavalduses avaldatu, et ei julge süüdistatav majast mööduda, kardab süüdistatavat tema labiilse närvisüsteemi tõttu, on paljasõnaline ja kannatanu enda käitumine sellist asjaolu ei kinnita. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et süüdistatav peale kuriteosündmust oleks kannatanut rünnanud või tema elukohta läinud. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel peab kohus hindama ka poolte varalist seisundit. Kohtule on esitatud tõend süüdistatava maksustatava tulu kohta /tl 31/, mille kohaselt süüdistatava keskmine päevasissetulek 2014.a oli * eurot. Süüdistatav on kohtuistungil avaldanud, et ta õpib *, *. Kannatanu on avaldanud, et ta on *. Seega kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaksid võrrelda isikute varalist seisundit, käesoleval ajal kumbki töist sissetulekut ei oma. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus leiab, et paralleelselt eelmainitud sättega tuleb uurida ka VÕS § 139 lg 1 sätestatut. Selle kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Nii on VÕS kommentaarides („Võlaõigusseadus I . kommenteeritud väljaanne Juura, Tallinn 2006, lk 486) leitud, et kahjustatud isikust tulenev asjaolu võib kehavigastuste puhul seisneda kallaletungi provotseerimises. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanu pikemaajaline solvav käitumine süüdistatava suhtes oli ajendiks, miks süüdistatav kannatanu juurde 05.06 õhtul läks. Otseseks ajendiks oli kannatanu poolt saadetud solvav sõnum ja kannatanu teade sellest, et kavatseb edaspidigi süüdistatava suhtes solvavalt käituda. Süüdistatava rünnak oli ühekordne, kohtule pole esitatud tõendeid, et süüdistatav oleks peale käesolevat kuriteosündmust kannatanut ähvardanud või rünnanud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et süüdistatava tahtliku tegevusega on tekitanud kannatanule tervisekahjustuse. Tõendamist on leidnud, et rünne põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustuse, kuid tervisekahjustus ei olnud raske ja tekitatud valu ei olnud ilmselt suur, sest arst kirjutab kaks nädalat peale sündmust, et kannatanu heas üldseisundis, ravi ei vaja. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et süüdistatava rünnak ja selle tagajärjel saadud tervisekahjustus oleks põhjustanud kannatanule hingelist valu ja füüsilist valu, mis oleks põhjustanud kannatanule heaolu langust või piiranguid tema edaspidises tegevuses. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et ei esine asjaolusid, mis tingiks I.Kukelt P.V. kasuks moraalse hüvitise väljamõistmise. Lähtudes eeltoodust jätab kohus P. V. poolt Ilmar Kukk vastu esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamise nõudes rahuldamata. ASITÕENDID puuduvad. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb I. Kukelt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 1,5x430=645 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale P. Rajavere I. Kukk kaitsmise eest makstud riigi õigusabi tasu 48 eurot /tl 44-45/, 168 eurot /tl 65-66/, kokku 216 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.