Obsah (5)

§ 54§ 56§ 53§ 55§ 58

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 6. november 2015, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51741 Haldusasi M.S.i

) § 54 ja § 56 lg 3 ning märgib, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel on lähtunud. Vaidlustatud käskkiri nr 521 on piirangute seadmise osas selgelt kaalutlusvigadega (diskretsioon on jäetud täielikult teostamata), põhjendamata ja ebaproportsionaalne. Lisaks sisaldavad käskkirjas seatud mõningaid piiranguid kõrgemalseisvad õigusaktid (N: registreerimiskohustus politseis tuleneb VSKE § 85 lg 2). Kaebaja selgitab, et piirang, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud vanglasse saabudes kaasa tuua asju, mida tal ei olnud kaasas väljapoole vanglat minnes, on selges vastuolus VangS § 48 lg 1. Avavangla kinnipeetaval on lubatud omada sularaha ja ta võib sisseoste teha väljaspool vanglat, mis tähendab, et kinnipeetaval on õigus ostetud ning vanglas lubatud esemed vanglasse tuua. Vastupidisel juhul kaotaks kehtestatud regulatsioon oma mõtte. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada mõõdukuse põhimõtte rakendamine (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-10-03). Kaalutlusvolitus mitte üksnes ei õigusta, vaid ka kohustab haldusorganit haldusakti andmist kaaluma (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02). Haldusorgan on kaalutlusõiguse raames kohustatud otsustama eesmärgipäraselt ja mõõdukalt. Seetõttu on haldusorgan kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et käskkirjas nr 521 seatud piirangud tulenesid juba Maardu üksuse avavangla Kodukorrast. Maardu avavangla Kodukorra p 1.1 seisab, et kodukorra eesmärk on täpsustada VangS-ga ja VSKE-ga täpsemalt reguleerimata sätteid. Vastustaja poolt esitatud põhjendused, et vaidlusalused piirangud tulenesid kodukorrast käesolevas vaidluses ei päde, sest VangS § 32 lg 41 on üheselt mõistetav ja selge norm ning VSKE § 12 lg 1 selgitab, kes vanglateenistujatest on pädev tegema otsust VangS § 32 lg 41 alusel. Kuna nimetatud normid on selged, siis ei ole vaja neid ka täpsemalt reguleerida. Vangla direktoril ei ole pädevust teha otsust VangS § 32 lg 41 alusel ega õigust kodukorraga suunata üksuse juhti kehtestama piiranguid väljasõidu lubamise käskkirjas, sest selliselt vangla direktor piirab üksuse juhi kaalutlusõigust. 2 Vastustaja viidatud kodukorra p 14.4 ja 14.5 ja 14.7 on juba selgelt reguleeritud kõrgemalseisvate õigustloovate aktidega ning kodukorra seletuskirjast ei nähtu nimetatud punktides kehtestatud piirangute põhjendusi, mis tähendab, et lisaks piirangute seadmise otsuse tegemise pädevust mitteomavale teenistujale ei ole nimetatud punktid vastavuses ka

§ 54tooduga.

Samuti ei nähtu vaidlustatavast käskkirjast, et selles oleks viidatud kodukorra punktidele (

§ 56lg 1 teine lause).

Kaebaja märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, kas käskkirjas märgitud teised piirangud on asjassepuutuvad, kuid käskkirjast nähtub see, et mitte ühtegi piirangut ei ole põhjendatud ega nende seadmist kaalutud. Käskkirjas märgitud piirangute kohaselt ja ilmselt ka vangla tahtest tuleneb, et väljasõidul viibiv kinnipeetav tegelikult ei tohi külastada ühtegi toidukauplust, et endale süüa osta, mis ilmselgelt ei ole proportsionaalne piirang. Samuti ei ole proportsionaalne piirang selline, ms välistab prillipoe külastamise, et lahendada nägemisega seotud probleemid. Ükski õigusakt ei keela väljasõidul viibival kinnipeetaval pöörduda tervishoiuteenuse osutamiseks arsti poole, kes ei ole vangla arst. Väide, et kinnipeetava poolt toidupoe või arsti külastamine ohustab vangla julgeolekut on halenaljakas. Sellist piirangut ei tulene automaatselt ka õigusaktidest. Kaebaja leiab, et VangS § 32 lg 41 kehtestamisel ei pidanud seadusandja silmas selliste piirangute kehtestamise võimalust, kus igal juhul oleks keelatud toidukaupluste ja arsti külastamine, kui väljasõidu kestus seda võimaldab. Seda eriti juhtudel, kus piirangute seadmist ei ole põhjendatud ega kaalutud. Vaidlustatavat käskkirja tuleks hinnata ka sellest küljest, kas otsustaja üldse pidas silmas seda, et kaebajal on keelatud prillipoe külastamine, millest üleastumisel võis kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Samuti seda, kas kaebaja mõistis, et vastava kaupluse külastamise keeld eksisteerib ning kas poe külastamist saab määratleda kohana, kus viibimiseks ei ole vangla luba andnud. Väljasõidu loa andmine eeldusel, et kaebaja täidab talle pandud lisatingimusi, ei vabasta haldusorganit diskretsiooni teostamise kohustusest. Kaebaja viitab

§ 53

lg 2 p 3 ning märgib, et vastustaja viide

§ 53

lg 1 p 3 on asjassepuutumatu, sest vaidlusaluses käskkirjas ei seatud lisatingimusi haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks, vaid seati haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus. VangS § 32 lg 41 ega

§ 53lg 2 ei kohusta haldusorganit kõrvaltingimusi kehtestama.

Nende kehtestamisel tuleb aga teostada kaalutlusõigust. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. VSKE § 84 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse väljasõidutunnistusele kinnipeetava peatumiskoha aadress ja VangS § 32 lg 41 alusel kohaldatavad lisatingimused. Kaebaja väljasõidutunnistusel (tl 80) puuduvad märked lisatingimuste kohta, millised on seatud käskkirja nr 521 kohaselt. 4.

1. Kuna kaebaja hinnangul on käskkiri nr 521 piirangute seadmise osas õigusvastane, siis tuleks tühistada ka Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkiri nr 857, sest õigusvastaselt seatud piirangute rikkumise tõttu ei ole võimalik kaebajat ka karistada distsiplinaarkorras. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
3. Tallinna Vangla selgitab, et kuna väljasõidule lubamine või keelamine on konkreetsel juhul vanglateenistuse kaalutlusõigus, mitte kohustus, siis puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus väljasõidule. VangS § 32 lg 41 annab vanglateenistusele loa kehtestada tegevused, mida kinnipeetav tohib või ei tohi väljasõidul teha ja määrata kohad, kus kinnipeetav lühiajalisel väljasõidul viibida tohib. Antud juhul on Tallinna Vangla Maardu üksuse vanemvalvur Maardu üksuse juhi ülesannetes leidnud, et kaebuse esitaja lühiajalisele väljasõidule lubamine on 3 peresidemete säilimise seisukohalt eesmärgipärane ning pidanud seetõttu käskkirjas märgitud tingimustel võimalikuks. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad tegevused, mida kaebuse esitaja väljasõidul teha tohib, talle pandud kohustused ning keelud, mida ta väljasõidul teha ei tohi. Arvestades, et kaebuse esitaja tutvus vaidlustatud käskkirjaga 15.05.2014 ning ta on sellega tutvumist kinnitanud oma allkirjaga, siis saab järeldada, et kaebuse esitajale olid väljasõidu tingimused teada. Kuna käskkirjast ei nähtu, et kaebuse esitaja ei ole kehtestatud tingimustega nõus või et need ei ole talle arusaadavad, siis saab järeldada, et kaebuse esitajale olid tingimused vastuvõetavad. Vaidlustatud käskkirjas kehtestatud piirangute ja kohustuste näol on tegemist haldusakti kõrvaltingimustega, Haldusmenetluse seaduse § 53 lg 1 p 3 sätestab, et haldusakti kõrvaltingimus on lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Kõrvaltingimuste kehtestamise õigus on haldusorganil juhul, kui otsuse tegemisel on diskretsiooniõigus ning nende kehtestamisel peab haldusorgan arvestama diskretsioonireeglite ja õiguse üldpõhimõtetega. Haldusakti põhjenduses tuleb ära tuua kõrvaltingimuste kehtestamise või kehtestamata jätmise põhjused. Käesoleval juhul oli väljasõidu luba antud eeldusel, et kaebuse esitaja täidab talle pandud lisatingimusi – viibib käskkirjas märgitud kohtades, täidab talle pandud kohustusi ning ei astu üle kehtestatud keeldudest, st ei pane väljasõidul olles toime uusi õigusrikkumisi. Diskretsiooniõiguslike haldusaktide andmisel peavad kehtestatavad kõrvaltingimused olema seotud diskretsioonivolituse eesmärgiga. Selgitame, et Tallinna Vangla direktori 21.02.2014 käskkirja nr 32 „Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ kinnitatud Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kodukord (Kodukord) punkt 14 reguleerib avavanglas viibivate isikute lühiajaliste väljasõitudega seonduvat. Antud juhul on vaidlustatud käskkirjas toodud välja kohustused ja keelud, mis tulenesid seadusest ning Kodukorrast. Nimelt oli kaebuse esitajal keelatud tarvitada alkohoolseid, narkootilisi, toksilisi ja psühhotroopseid aineid, mille piirang tulenes Kodukorra punktist 14.5; keeld tuua vanglasse saabudes kaasa esemeid, mida tal ei olnud kaasas välja poole vanglat minnes, tulenes Kodukorra punktist 14.7, piirang, mis keelas viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba, tulenes Kodukorra punktist 14.4 ning VangS § 32 lg-st 41; piirang omada ja vallata esemeid, mis ei ole vanglas lubatud ning panna toime muid õigusrikkumisi, on vangistuse kandmisega üldiselt kaasnev. Arvestades, et kaebuse esitaja on 17.03.2014 kinnitanud allkirjaga, et ta on teadlik sellest, kuidas tal on võimalik tutvuda Kodukorraga, siis oli tal võimalik välja selgitada ka see, millised piirangud lühiajalise väljasõiduga kaasnevad ning millistel põhjustel sellised piirangud on seatud. Kodukorra punkti 14.7 kohaselt lühiajaliselt väljasõidult tagasi tulnud kinnipeetaval on keelatud vanglasse tuua esemeid, mida ta ei võtnud kaasa väljasõidule minnes, välja arvatud vanglateenistuja loal soetatud esemed. Kinnipeetav võib väljasõidule minnes kaasa võtta isiklikke asju (sh laos paiknevaid vanglas keelatud esemeid), mida ta ei soovi vanglas hoida. Kodukorra seletuskirja kohaselt on tulenevalt VSKE § 57 lg-st 1 kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. VSKE § 74 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste vanglateenistuse kontrolli all. Kinnipeetava poolt väljasõidul soetatud esemed ei ole saadud vanglateenistuse kontrolli all, mistõttu pole need ka vanglas lubatud. Kui kinnipeetaval on enda käes või kinnipeetavate isiklike asjade laos esemeid, mida ta ei soovi vanglas enam hoida, on võimalus väljasõidule minnes need kaasa võtta, mida vanglasse peale väljasõitu enam ei lubata. Seega on tegemist põhjendatud keeluga, mis ei ole vangla hinnangul vastuolus VangS § 48 lg-ga
4. Lisaks eeltoodule peame vajalikuks märkida, et antud juhul ei saanud kaebuse esitaja karistada mitte selle eest, et ta soovinuks vanglasse kaasa võtta eset, mida tal ei olnud kaasas lühiajalisele väljasõidule minnes vaid seetõttu, et ta ei järginud väljasõiduplaani ning viibis kohas, kus ta 4 tegelikult olla ei oleks tohtinud. Seega on kaebuse esitaja arutlused teemal, kas kehtestatud piirang, mis tulenes otseselt ka Kodukorrast on proportsionaalne või mitte, käesoleva vaidluse lahendamisel ainetud. Eeltoodust lähtuvalt saab Tallinna Vangla hinnangul asuda seisukohale, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjaga nr 521 kehtestatud kõrvaltingimused on õiguspärased ning tegemist on tagantjärgi esitatud kaebusega, kuna kaebuse esitaja hakkas vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud piirangute õigusvastasust väitma alles pärast seda, kui tuli ilmsiks tema väljasõiduplaani rikkumine ning käskkirjas kehtestatud keelust üleastumine. 5.
5. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati kinnipeetav M.S.i 3-ööpäevase kartserikaristusega 2-kuulise katseajaga, kuna 16.05.2014 toimunud lühiajalisel väljasõidul viibis ta kohas, mis ei olnud kirjas tema väljasõiduplaanis ega ka käskkirjas. Kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on tõendatud M.S.i 26.05.2014 seletuskirjaga ning prillipoe optometrist visiidi- ning prillide soetamise arvetega. Arvestades, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 olid täpselt fikseeritud kohad, kus kaebuse esitaja tohtis väljasõidu ajal viibida ning prillipoodi ei olnud selles välja toodud, siis pani kaebuse esitaja väljasõiduplaani mittejärgimisega toime distsipliinirikkumise. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkiri nr 857 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kuna Tallinna Vangla leidis, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 fikseeritud kõrvaltingimused oli õiguspärased ning tuvastamist leidis, et kaebuse esitaja kõrvaltingimusi rikkus, siis oli tema distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Kohus leiab, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521, millega lubati kinnipeetav M.S. lühiajalisele väljasõidule, vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 41 alusel kehtestatud piirangud olid õiguspärased või mitte. Samuti selles, kas Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati kinnipeetav M.S.i selle eest, et ta viibis väljasõidu ajal kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning kohas, mis ei olnud lühiajalise väljasõidu käskkirjas, õiguspäraselt või mitte.
7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud. 7.
8. Tallinna Vangla üksuse juhi 15.05.2014 käskkirjaga nr 521 otsustati juhindudes VSKE § 82: lubada kinnipeetav M.S. lühiajalisele väljasõidule 16.05.2014 kella 08:30-st kuni 17.05.2014 kella 16:30-ni peatuskohta aadressile: xxxxxxxxxx. Väljasõidu ajal võib külastada: 16.05.2014: 1) ema – L. S. aadressil xxxxxxx, tel nr xxxxxx; 2) Vana kalmistut aadressil Riia 2, Pärnu; 3) elukaaslast T. M. aadressil xxxxxxxx, tel nr xxxxxxx 17.05.2014: 1) elukaaslast T. M. aadressil xxxxxxxx, tel nr xxxxxxx. Väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on kohustatud: • • Võtma ennast arvele väljasõidule minnes ja arvelt maha väljasõidult tulles väljasõidutunnistusel märgitud politseiasutuses; Teavitama Tallinna Vangla peaspetsialisti-korrapidajat numbril 612 7500 väljasõidul viibimise päeval kell 10:00 ja 22:00 (16.05.2014 teavitama Tallinna Vangla peaspetsialisti-korrapidajat hiljemalt kell 14:00). 5 • • Olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses märgitud sihtkoha aadressil xxxxxxxxxx, ajavahemikul 22:00-st kuni 07:00-ni, mida võidakse kontrollida vanglavõi politseiametnike poolt; Teavitama koheselt väljasõiduplaani ja asukoha muudatustest vangla peaspetsialistikorrapidajat. Väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on keelatud: • • • • • Tarvitada alkohoolseid, narkootilisi, toksilisi ja psühhotroopseid aineid; Vanglasse saabudes kaasa tuua esemeid, mida tal ei olnud kaasas välja poole vanglat minnes; Viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba; Omada ja vallata esemeid, mis ei ole vanglas lubatud; Panna toime muid õigusrikkumisi. (tl 23-24) 7.
9. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 karistati VangS § 63 lg 1 p 4, § 65 lg 2 ja § 64 lg 4, lg 41 alusel kinnipeetav M.S.i kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks selle eest, et viibis väljsõidu ajal kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida ning kohas, mis ei olnud lühiajalise väljasõidu käskkirjas. Ühtlasi lükati antud karistuse täitmisele pööramine edasi tingimisi katseajaga 2 kuud (tl 5-6 pöördel). Karistust täitmisele ei ole pööratud. 7.
10. M.S. vaidlustas nimetatud käskkirjad vaidemenetluses (tl 21-22 pöördel). Tallinna Vangla tagastas oma 11.08.2014 otsusega nr 5-15/14/20854-3 M.S.i vaide (tl 8-9). 7.
11. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja viibis lühiajalise väljasõidu ajal 16.05.2014 Eagle Vision prillipoes, aadressiga Paldiski mnt 102, Tallinn ja ostis sealt endale prillid (vt kaebuse esitaja seisukohad ja tl 40-42). Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud aadressi ei ole märgitud Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirjas nr 521 (vt tl 23-24) ega kaebaja väljasõidutaotluses (tl 27-29). 7.
12. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja vabanes vanglast enne tähtaega 14.04.
14. Kohus peab põhjendatuks tuvastamiskaebuse lahendamist üksnes asjasse puutuva piirangu osas, milleks oli keeld viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba lähtudes asjaolust, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 521 osaliseks õigusvastaseks tunnistamiseks üksnes seetõttu, et kaebuse esitaja eesmärgiks (rehabiliteeriv eesmärk) on vabaneda Tallinna Vangla 26.06.2014 käskkirjast nr 857, millega kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras. Kohus leiab, et teiste VangS § 32 lg 41 alusel kehtestatud piirangute õiguspärasuse kontrollimiseks puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi ja kaebeõigus. Vastavaks põhjendatud huviks ei saa olla ka preventiivne huvi, kuivõrd kaebuse esitaja on vanglast vabanenud. Vastavalt Riigikohtu selgitustele ei saa tuvastamisekaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Käesoleval juhul on tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vangla käskkirjas seatud muude piirangute õigusvastasuse tuvastamine ei saa aidata kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda vanglasse tagasi, kus kaebuse esitaja lühiajalisele väljasõidule lubamisel võidakse seada samad tingimused, ei põhjenda piisavalt preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. 6 Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib küll toimingu õigusvastasuse tuvastamine isiku jaoks olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 19.04.2010 otsust asjas nr 3-3-1-410).
15. Järgnevalt kontrollib kohus Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 521 õiguspärasust selles VangS § 32 lg 41 alusel sätestatud keelu, mille kohaselt väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on keelatud viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba, osas. 9.
16. Haldusmenetluse seaduse (

) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 55

lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.

§ 56

lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. 9.

1. Kohus leiab kõigepealt, et käskkirjas nr 521 on väga selgesti ja arusaadavalt ära näidatud, et kinnipeetava M.S.i väljasõidu eesmärgiks on kohtuda lähedastega ja eelkõige elukaaslasega peresuhete, aga emaga lähisuhete hoidmiseks. Lisaks on täpsustavalt välja toodud, et kinnipeetav soovib kohtuda ema ja elukaaslasega ning külastada emaga Vana kalmistut Pärnus, aidata ema kodustes töödes ning aidata teha elukaaslasel remonti. Selline seletus vastab täielikult kaebaja enda poolt vastustajale esitatud taotlusele-väljasõiduplaanile (tl 27-28). Ka on vangla põhjendanud, et vangla ei pidanud põhjendatuks 3 päevast väljasõitu, sest taotlusväljasõiduplaanis kirjeldatud tegevusi on võimalik täita ja väljasõidu positiivset mõju saada ka ajaliselt lühema 2-päevase väljasõidu raames. 9.
2. Järgnevalt märgib kohus, et märgib, et käskkirja resolutiivosas on selgelt ära näidatud peatuskoht aadressiga xxxxxxxx ja näidatud ära, et ta võib väljasõidu ajal külastada oma Pärnus elavat ema aadressil xxxxxxxx ja Vana kalmistut aadressil Riia 2, Pärnu. Samuti oli käskkirjas selgelt sätestatud piirang viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks ei ole vangla andnud luba. Seega on käskkirjas üheselt ära näidatud, millistes kohtades ta võib viibida ja keelatud mujal viibimine. Kohus peab iseenesestmõistetavaks, et nendesse kohtadesse jõudmiseks ja vanglasse tagasi jõudmiseks oli kaebajal vaja viibida ka autobusside liikumisega seotud kohtades – autobussijaamas või peatustes ning autobussijaama (peatus) viibimiskohaga ühendavatel tänavatel. Asjaolu, et ka kaebaja seda nii mõistab nähtub üheselt tema esitatud väljasõiduteatise väljasõiduplaani osas. Ei selles ega ka vaidlustatud käskkirjas ei ole kirjeldatud lubatud viibimiskohana ei toitlustusasutusi ega kauplusi ehk need ei olnud kohad, kuhu kaebaja oleks taotlenud külastamisõigust. Kaebaja andis nimetatud käskkirjaga tutvumise kohta allkirja ja oli järelikult teadlik keelust viibida kohtades ning suhelda isikutega, milleks luba ei ole antud. Kohus märgib, et kaebaja oli ka varasemalt viibinud lühiajalisel väljasõidul ja seetõttu ei ole võimalik väita, et tegemist oleks olnud talle uudse olukorraga. 9.
3. Vaidlust ei ole, et kaebaja käis 16.05.2014 temale võimaldatud väljasõidu ajal Eagle Visioni prillipoes Paldiski mnt 102, Tallinn. Nimetatud prillipoe külastust selle aadressil ei olnud ette nähtud käskkirjas nr
4. Kaebaja põhjendas prillipoe külastamist arstiabi saamise 7 vajadusega, sest ta ei nägemine olevat puudulik ja sellega, et vangla arstid ei olevat talle vajalikke prille välja kirjutanud. Samuti tõi ta oma selgitustes distsiplinaarmenetluse käigus välja, et ta mäletas nagu oleks ta teinud taotluse prillipoe külastamiseks, kuid unustas selle väljasõidutaotluse puhtandisse kirjutamast. Samuti leiab ta, et selle rikkumise iseloom ei ole nii raske, et teda peaks karistama (tl 41-42). Kohus leiab, et kaebaja need väited on otsitud, ennast tagantjärgi õigustavad ja ei ole ka täies ulatuses usutavad. Kohus märgib, et need selgitused ei sea ka kordagi kahtluse alla käskkirja nr 521 õiguspärasust selles sätestatud piirangute osas. Pigem nähtub kaebaja selgituse osast, kus ta peab rikkumist nii väikeseks, et see ei peaks tooma kaasa karistust ehk sisuliselt möönab kaebaja, et ta oli prillipoodi minnes teadlik sellest, et ta rikub käskkirja nr 521 nõudeid viibimiskoha suhtes väljasõidu ajal. 9.
5. Kohus leiab, et käskkirja nr 521 õigusvastasus ei saa tuleneda sellest, et kaebaja soovis saada endale prille, mida väidetavalt vangla talle ei võimaldanud. Kohus märgib siinkohal, et käskkiri ei keela kaebajal saada vältimatult vajalikku arstiabi, kuid prillide väljakirjutamist ja ostmist väljasõidu ajal ei saa pidada vältimatult vajalikuks arstiabiks. Juhul, kui kaebaja oleks soovinud väljasõidu ajal külastada prillipoodi ja soetada endale prillid, oleks tal tulnud seda väljasõidutaotluses märkida. Seda ta teinud ja on seda ka ise tunnistanud ja seetõttu puudus tal tulenevalt käskkirja sisust ja väljasõidu eesmärgist ka õigus külastada prillipoodi. Kohus leiab, et asjakohatud on ka kaebaja väited, et ta ei tohtinuks väljasõidu ajal külastada ka toidukauplusi. Kaebaja ei olnud vastavat taotlust esitanud ja seetõttu ei olnud seda küsimust vastustajal tarvidust ka eraldi puudutada. Kohus märgib siinkohal, et kinnipeetava õiguslikust staatusest ja seadusest tulenevalt ei saa teda väljasõidul viibimise ajal käsitleda tavakodanikuna, sest kinnipeetav kannab ka väljasõidul viibimise ajal endiselt karistust ja on allutatud vangistusseaduse ja sellest tulenevate õigusaktide mõjule ja vangistusasutusel on õigus seada piiranguid väljasõidu ajal tema viibimis- ja tegevusvabadusele. Käesoleval juhul oli kaebaja esitanud konkreetse taotluse väljasõidu suhtes ja vaidlustatud käskkiri kajastas liikumis- j viibimispiirangute osas täpselt taotluses väljendatud seisukohti. 9.
6. Kohus märgib, et ta nõustub kaebajaga selles, et käskkirja nr 521 resolutiivosas sisalduvad keelud on mitte HKMS § 53 lg 1 p 3 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusena käsitletav lisatingimus, vaid

§ 53

lg 1 p 2 alusel haldusakti kõrvaltingimusena sätestatud lisakohustus, millest tuleb kaebaja kohustus teatavatest tegevustest hoiduda. Samas ei oma selline asjaolu tähendust käskkirja õiguspärasuse hinnangul, sest vastavate lisakohustuste seadmine tulenes otseselt seaduses antud volitusest. Kohus leiab, et nimetatud lisakohustus on seotud haldusakti põhiregulatsiooniga ja selle kehtestamine oli otseselt ja kohtu hinnangul ka loogiliselt seotud ja tuletatav väljasõidu eesmärgist. Samuti tulenev vastava piirangu kehtestamise võimalus otseselt Vangistusseaduse § 32 lg 1 p 41 sätestatust, millele on viidatud ka käskkirja osas „Õiguslikud alused“. Kohus möönab küll, et käskkirjas ei ole otseselt viidatud selle piirangu seadmise põhjendustele, kuid need on eelpooltoodust tulenevalt käskkirja osast „Kaalutlused ja otsus“ loogiliselt tuletatavad, põhinevad kaebaja enda taotlusele ja on kooskõlas haldusakti eesmärgiga ning seetõttu ei saa väita, et kaebaja oleks teinud kaalutlusvea, mis põhjustaks käskkirja õigusvastasuse. Nimetatud kaalutluste puudumine ei oleks kohtu hinnangul andud juhul võinud mõjutada asja otsustamist (

§ 58

). Kohus leiab siinkohal täiendavalt, et nimetatud piirang on koos haldusaktis positiivselt määratud lubatud viibimiskohtade ja kohtuda lubatud isikutega üheselt arusaadav ning kaebaja ei ole sisuliselt seda vaidlustanud. Kohtu hinnangul on seda ka kaebaja ise eelpoolmainitud distsiplinaarmenetluses antud seletustes tunnistanud leides, et tema rikkumine ei olnud nii raske, et põhjustaks karistuse määramise. Asjaolust, et kaebaja asi aru käskkirjas sätestatud piirangu mõttest ja sisust annab samuti tunnistust tema esitatud taotlusväljasõiduplaan, milles on ta selgelt ja ilma igasuguste kauplusekülastusteta kirjeldab oma 8 täpset väljasõiduplaani. Kohus märgib, et kaebaja on selles taotluses jätnud täitmata osa, mis puudutab külastatavaid ettevõtteid, mis omakorda viitab sellele, et tal ei olnud kavatsust külastada väljasõidu ajal kauplusi. Samuti on selle väljasõidu tingimuste ja nõudmisete osa punktis 10 välja toodud tema viibimiskohtade piiramise võimalus. Kohus leiab, et ka kaebaja väited vajadusest külastada näiteks toidukauplusi on käesoleval juhul asjassepuutumatud, sest neil puudub seos asja faktiliste asjaoludega. 9.

1. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et käskkiri nr 521 oleks õigusvastane kaebaja õigustatud huvisid ehk liikumispiiranguid sätestavate lisakohustuste osas. Muus osas ei ole kaebaja nimetatud käskkirja õiguspärasust sisuliselt vaidlustanud. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 521 on õiguspärane haldusakt ja jätab selle osalise õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamata. .
2. Kohus selgitab, et kuivõrd muude piirangute osas leidis kohus, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, siis ka nende osas jääb kaebus sisuliselt rahuldamata.
3. Kuivõrd kohus leidis, et Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkiri nr 521 ja selles sätestatud liikumis- ja viibimispiirang on õiguspärane ja kaebaja on vaidlustanud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkirjaga nr 857 väitega, et see tugineb õigusvastasel haldusaktil, ja täpsemalt just liikumispiirangu- ja viibimispiirangu rikkumisel, puudub kohtul vajadus täiendavalt analüüsida käskkirja nr 857 õiguspärasust. Kohus leiab, et Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.06.2014 käskkiri on õiguspärane haldusakt ja puudub alus selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebaja kaebuse ka selles osas rahuldamata.
4. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus käesolevas asjas tehti vastustaja kasuks, kuid ta ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 9