← Eesti

3-14-50997/78

Obsah (12)§ 212§ 213§ 46§ 47§ 151§ 121§ 8§ 165§ 109§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla registreeris 21.01.2014 G. Kaziksi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus hüvitada Tallinna Vanglal talle tekitatud mittevaraline kahju summas 11 954 eurot, kuna ta viibis vanglas ebainimlikes tingimustes 28.12.2009-09.11.2011 ja 07.-21.12.
  2. G. Kaziks märkis, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest tulenevalt isikliku ruumi ebapiisavus kambrites on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine ning isikliku ruumi suuruse arvestamisel tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind ja tualettruum. G. Kaziks märkis, et ta sai enda õiguste rikkumisest teada EIK 19.12.
  3. a otsusest Tunis vs Eesti. Vangla registreeris 13.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles G. Kaziks märkis, et kahju tekitanud sündmus sai alguse 28.12.2009, millest alates tagab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 10-aastase õiguse kahju hüvitamise taotluse esitamiseks, mistõttu on tema taotlus õigeaegselt esitatud. Veel märkis G. Kaziks, et ta pidi kambris olema 23 tundi, kus puudus võimalus vabalt liikuda ja võimelda; puudus ventilatsioon, mis andis eriti tunda suvekuudel ning akende ees olevad metallplaadid takistasid värske õhu juurdevoolu; puudus soe vesi, mistõttu tuli nõusid pesta külma veega pesemisvahendita; WC ei vastanud Euroopa Liidu nõuetele; tagatud ei olnud piisavalt tehisvalgust, mis rikkus tema silmanägemise.
  4. G. Kaziks esitas 02.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja ebainimlike vangistustingimustega põhjustatud mittevaraline kahju summas 11 954 eurot. Kaebaja leidis, et vangla rikkus 28.12.2009-09.11.2011 ja 07.-21.12.2011 EIÕK art 3 ja PS §
  5. G. Kaziks selgitas, et tulenevalt EIK praktikast on kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile suuruses 4 m² ning olukord, kus isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine. G. Kaziks leidis, et isikliku ruumi suuruse arvutamisel tuleb välja arvata tualeti ja mööblialune pind. Veel märkis G. Kaziks, et ta pidi 23 tundi ööpäevast olema kambris, kus ei olnud ruumi vabalt liikuda ega tegeleda kehakultuuriga; puudus ventilatsioon, mis andis eriti tunda suvekuudel, kus värsket õhku ei jätkunud, sest akende ees olid metallplaadid; puudus soe vesi, mistõttu pidi nõusid pesema külma veega pesuvahendita, mis on ebahügieeniline; WC ei vastanud Euroopa Liidu nõuetele; tagatud ei olnud piisavalt tehisvalgust, mis rikkus tema silmanägemise. G. Kaziksi väitel sai ta õiguste rikkumisest teada 28.12.2009, kui saabus Tallinna Vanglasse ja kinnitust sellele sai EIK 19.12.
  6. a lahendist Tunis vs Eesti. G. Kaziks leidis, et tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 46 lgst 4 on kahju hüvitamise taotlus vanglale ja kaebus kohtule esitatud tähtaegselt. G. Kaziks märkis 12.02.2015. a seisukohas, et tingimused kehakultuuriga tegelemiseks jalutusboksis puudusid ning vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 4 tuleneb vastustaja kohustus tagada kinnipeetavale võimalus toidunõude korralikult puhtaks saamiseks. G. Kaziksi väitel on ebaõige vastustaja väide, et tal oli kambris isiklik veekeedukann. 2 3. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2015. a otsusega G. Kaziksi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt G. Kaziksi kasuks välja hüvitise 315 eurot ning jättis menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kahjunõue 28.12.2009-09.11.2011 eest on tähtaegselt esitatud, kuna kaebaja kinnipidamine väidetavalt väärikust alandavates kinnipidamistingimustes oli jätkuv haldustoiming ning kahju lõplik ulatus selgus pärast 09.11.2011. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta (Tunis vs Eesti, Jevšnik vs Sloveenia). Kaebaja viibis 472 päeva kambrites, kus pinda isiku kohta oli 3 m² või rohkem. Kambrites, kus pinda isiku kohta oli vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-le 6 (v.

  1. r)miinimumtasemel 2,5 m², kuid alla 3 m², viibis kaebaja 135 päeva ja kambrites pindalaga isiku kohta alla 2,5 m² viibis kaebaja 90 päeva. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda, et see tooks alati kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Kuna kaebaja oli 28.12.2009-20.10.2011 vahistatu staatuses, siis hoiti teda 23 tundi lukustatud kambris, milline vastustaja tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei tagatud 1-tunnist jalutuskäiku vastavalt VangS § 55 lg-le 2. 2) Kui põrandapinda kinnipeetavale oli 3 m² ja rohkem, ületab see kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebaja sai ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, tagatud oli duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ning vastustaja tegevus 472 päeva osas ei ole õigusvastane, millises osas jääb kahjunõue rahuldamata. 3) Olukorras, kus kambripinda isiku kohta oli vähem kui 2,5 m², rikkus vastustaja VSkE § 6 lgt 6 (v.r). Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Üldiselt teadaolevaks on, et Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik vähendanud vangide arvu vanglas, parandades ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. 90 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, kus tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m², millega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta, kokku 180 eurot. 135 päeva viibis kaebaja olukorras, kus tal oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², millisel juhul ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist, kuid seda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja mõista 1 euro päeva kohta, kokku 135 eurot. 4) Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest nr 34 (tl 55) nähtub, et patsient soovis 11.09.2014 saada lugemisprille, sest vasaku silmaga näeb ta halvasti juba lapsepõlvest. Sissekandest nähtub, et kaebaja nägemine korrigeerimist ei vaja ning arst on diagnoosiks määranud presbüoopia. Seega vajas kaebaja lugemiseks prille ealiste iseärasuste põhjustel, mitte tingituna vangla tegevusest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 3 4. G. Kaziks esitas 04.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus arvestas üksnes vastustaja seletustega, kuid jättis arvestamata kaebaja esitatud tõendid - EIK otsused. CPT on 09.11.2012. a raporti p-s 50 tuvastanud samad puudused Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes, millele on viidanud ka kaebaja. Seega on kaebaja jäetud ilma ausast kohtupidamisest, mis on käsitletav EIÕK art 6 lg 1 rikkumisena, ja õigusest õiglasele hüvitisele, mis on käsitletav EIÕK art 41 rikkumisena. 2) Kohus on jätnud arvesse võtmata olukorra, kus EIK on mööbli alla jäävale pinnale viidanud, sest isiku isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi. Kui vähendada kaebaja isiklikku ruumi inventari alla jäänud pinnaga, ilmneb, et õiguste rikkumine oli vastustaja poolt väga suur 135 päeva puhul. Kui maha arvata inventari alla jääv pind, hoiti kaebajat 90 päeva kambrites, kus isiklik ruum oli alla 2 m², mida tuleb pidada väga tõsiseks inimõiguste rikkumiseks. EIK praktika õiglasel tõlgendamisel vähendab isiklikku ruumi kambris asuv inventar ka siis, kui vaba ruum on alla 4 m², millisel juhul jääb kaebajale 472 päeva puhul tunduvalt vähem isiklikku vaba põrandapinda kui 3 m². 3) Kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral. Kaebajat hoiti järjepidevalt 697 päeva 23 tundi päevast kambrites, kus isiklik ruum oli alla 3 m² ja suurem osa ööpäevast tuli veeta voodil, sest puudus liikumisruum mitmele isikule korraga; kambrites puudus ventilatsioon, sest akende ees olid metallplaadid, mis piiras värske õhu juurdepääsu; tehisvalgus oli vilets. Kaebaja oli samades ebainimlikes kinnipidamistingimustes, kus viibisid kinnipeetavad, kellele on mõistetud hüvitiseks 8-10 eurot päeva eest. Kaebajale mõistetud hüvitis on teistest kohtulahenditest tulenevalt diskrimineeriv, mis on EIÕK art-st 14 tulenevalt keelatud. 4) Kohus ei ole kaebajale edastanud 12-leheküljelist tabelit, mistõttu ei saanud ta esitada omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti, mille tulemusena on ta jäetud ilma õigusest ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. 5. Tallinna Vangla esitas 13.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis G. Kaziksi kasuks välja hüvitise 315 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja tõi puuduste kõrvaldamise avalduses välja, et kahju tekitanud sündmus sai alguse 28.12.2009, kui ta Tallinna Vanglasse saabus. Kohus jättis arvestamata, et kaebaja pidi kambri põrandapinna väiksuse mõju tunnetama koheselt, kui kambris viibivate kinnipeetavate arv muutus. Kui kaebaja tundis, et tingimused olid inimväärikust alandavad, siis pidi ta mõistma, et talle on tekitatud mittevaralist kahju ja pöörduma 3 aasta jooksul õiguste kaitsmiseks kohtusse. Kohus on lugenud vääralt kaebuse perioodi 28.12.200920.01.2011 osas tähtaegseks. 2) Kohus on ebaõigesti arvestanud kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. WC pinna üldpinna hulka arvutamisel oli G. Kaziksile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,63 m². Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme, mistõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 3) Kohus on jätnud EIK praktikast arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohus ei põhjenda, miks olukorras, kus riik sai õigusliku hinnangu teada lahendist Tunis vs Eesti, misjärel on rakendatud meetmeid ruumipuudusega kaasnevate olude parandamiseks, ei saa 4 seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel. Kohus ei põhjenda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kui asja lahendamisel ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta. 4) G. Kaziksile mõistetud hüvitise suurus on põhjendamata. Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1 euro võrra päeva eest, vaid seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Otsuses puuduvad põhjendused, mismoodi tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks, mistõttu on rikutud põhjendamiskohustust. 6. Tallinna Vangla esitas 20.10.2015 vastuse G. Kaziksi apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kambri põrandapinnast ei tule välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 (v.
  2. r)sätestatust, tagades kaebajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, mis ei olnud niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega, mistõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ka asjaolu, et kaebaja väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis tingiks päevamäära suurendamise. 2) Usutav ei ole kaebaja väide, et kohus ei ole talle edastanud vastustaja 15.09.2014. a vastuse lisana olevat tabelit. Arvestades, et G. Kaziks on esitanud kohtule 12.02.2015 vastuse vangla vastusele ning veel mitmeid muid pöördumisi, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta ei ole saanud oma õigusi kaitsta ja talle pole tagatud õiglast kohtumenetlust. 7. G. Kaziks esitas 21.10.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Vastuse põhjendused: 1) Kohus võttis õigesti menetlusse kaebuse perioodi 28.12.200920.01.2011 osas. Kaebuse esitamise viimaseks tähtajaks oli 21.12.2014. Kaebus on esitatud 21.01.2014, seega tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 ja

§ 46lg-st 4 on kaebus tähtaegne.

Puuduste kõrvaldamise avalduses vanglale tõi kaebaja välja, mis hetkest algas tema inim- ja põhiõiguste rikkumine vanglas, mitte seda, et ta sai sellest päevast alates teada oma õiguste rikkumisest. 2) Vastustaja eksitab kohut, märkides, et kambris nr 87 oli kasutada põrandapinda 8,4 m², kuid kaebaja poolt kohtule esitatud tabelist ilmneb, et kambri nr 87 mõõduks on 8,2 m². Kamber nr 87 on 8,4 m² suurune kartserikamber, kus kaebaja ei olnud üksi, vaid jagas seda teise vahistatuga. Selles puudus kaebajal privaatsus, sest WC-l ei olnud ümber seinu ega ust. Kui maha arvata tualeti alla jääv põrandapind, puudus seal igasugune liikumise ruum. 3) Kohus on õigesti kambri pindalast maha arvanud tualettruumi alla jääva pinna. Kaebaja paigutamine alla 4 m² isikliku vaba ruumiga kambrisse on vastustajale etteheidetav. Vastustaja välja toodud muudatused peale 01.01.2014 ei oma tähtsust ega vähenda õiguserikkumisi enne 01.01.

  2. G. Kaziks esitas 09.11.2015 seisukoha, milles ta märgib, et ta ei käinud vanglas oldud ajal kokkusaamistel, kuna tema suhtes kohaldati suhtlemispiiranguid 18.11.2009-21.10.
  3. Sama kinnitab kaebaja ka 24.01.2016 esitatud seisukohas. Kaebaja toob veel välja, et kuna ta arvas, et vastustaja on kohtule lisanud samasuguse lühikese lisa, nagu on kaebaja lisanud kohtule kaebuse lisana, siis ei pöördunud ta kohtu ega vastustaja poole 15.09.
  4. a vastuse lisana nr 3 esitatud tabelist koopia saamiseks. G. Kaziks märgib 31.01.
  5. a seisukohas, et 5 ainus regulaarne kambriväline tegevus oli igapäevane tunnine värskes õhus viibimine boksides, ning vastustaja tegevus on süüline, sest tal oli võimalus vältida kaebaja paigutamist inimväärikust alandavatesse tingimustesse, kuna selleks ajaks oli EIK mitmetes lahendites kinnipeetavate isikliku ruumi vähesust alla 4 m² problematiseerinud.
  6. Tallinna Vangla esitas 02.02.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et kaebajal toimus 26 kokkusaamist politseiametnike ja advokaadiga
  7. a ja
  8. a.
  9. G. Kaziks esitas 04.02.2016 seisukoha, milles ta leiab, et kokkusaamisi politseiametnike ja advokaadiga ei tohi võtta kokkusaamistena, mida on vangla talle võimaldanud, sest need toimusid seoses kriminaalmenetluse läbiviimisega ja kohtuistungiks vajalike materjalide ettevalmistamisega.
  10. G. Kaziks esitas 24.02.2016 seisukoha, milles ta märgib, et jääb kaebuse tähtaegsuse osas perioodil 28.12.2009-20.01.2011 varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja märgib, et ekslik on vangla 15.09.
  11. a vastuse p-s 20c märgitu, et ta omas Tallinna Vanglas viibides veekeetjat, vaid see oli tal 07.01.2009 seisuga, mil ta viibis Tartu Vanglas. Kaebajale jääb arusaamatuks, kelle andmed on vastustaja 15.09.
  12. a vastuse lisadena nr 8 ja 9 halduskohtule esitanud, sest need lisad on esitatud kohtule R. Ovsijenko kohta. Veel märgib kaebaja, et vastustaja esitatud 12-leheküljelise tabeli andmetel oli kambris nr 140 ajavahemikul 28.29.12.2009 kuus isikut, kuid tabelist 2 nähtub, et kambris nr 140 oli ajavahemikul 28.29.12.2009 neli kohta. Kaebaja väitel nähtub tabelitest mitmeid kambreid, kus isikute ja kohtade arv ei sobi kokku. Kaebaja märgib, et kambris nr 87 oli ta koos teise vahistatuga. Kaebaja viitab CPT
  13. a raportis märgitule, milliseid soovitusi ei ole vastustaja järginud.
  14. Tallinna Vangla esitas 26.02.2016 vastuse, milles ta tõdeb eksimist väite osas, et kaebajal oli kambris veekeetja, mis ei muuda tõsiasja, et kaebajal oli võimalik see soetada. Vastustaja märgib, et 15.09.
  15. vastuse lisadena nr 8 ja 9 on kohtule esitatud andmed G. Kaziksi kohta ning selgitab andmete vastuolu kohta, et asjassepuutuvad on kaebaja osundatud tabelis nr 2 kajastatud andmed, mis näitavad kinnipeetavate arvu kambrites selliselt, nagu need paigutamiste ajal reaalselt olid, kuid kaebaja osundatud tabelist nr 1 nähtub kambrites kohtade arv
  16. a seisuga. Vastustaja väitel ei vasta tõele, et kambris nr 87 oli lisaks veel üks kinnipeetav, esitades selle tõendamiseks väljavõtte kinnipeeturegistrist. Vastustaja märgib, et ka ametnikega kokkusaamistele saadetakse kinnipeetavaid vanglaametnike poolt ühest vangla hoonest teise ning kokkusaamiste ajal ei viibinud kaebaja kambris, siis saab neid liikumisi lugeda täiendavateks liikumisvõimalusteks, mis kaebajal oli, kuna ta ei pidanud neil aegadel kambris olema. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  17. Ringkonnakohus leiab, et G. Kaziksi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  18. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli G. Kaziksi kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC ja mööbli (inventari) alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamisrežiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III); ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (IV). 6 I 15.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.

  1. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
  2. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.
  3. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Kuna vastustaja käesoleval juhul kaebaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud, märkides 15.09.
  4. a vastuses kaebusele (p 3, tl 38), et lõpetab G. Kaziksi kahjunõude menetluse ja esitab kirjalikud seisukohad vastuseks G. Kaziksi kaebusele, siis kontrollis halduskohus põhjendatult seda, kas kahju hüvitamise taotlus vanglale on esitatud RVastS-is sätestatud korras tähtaegselt, kuna nimetatust oleneb, kas lugeda kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte.
  5. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHK 06.03.
  6. a otsus nr 3-3-193-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHK 15.06.
  7. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
  8. Halduskohus on otsuse põhjenduste p-s 8 viidanud enda 26.08.
  9. a määruses (tl 32-33) toodud seisukohale, et kaebaja kahjunõue perioodi 28.12.2009-09.11.2011 eest tuleb lugeda Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks, kuna kaebaja kinnipidamine väidetavalt väärikust 7 alandavates kinnipidamistingimustes oli jätkuv haldustoiming ning kahju lõplik ulatus selgus kaebajale pärast jätkuva toimingu lõppemist, s.o pärast 09.11.
  10. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus on lugenud vääralt kaebuse perioodi 28.12.200920.01.2011 osas tähtaegseks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla registreerinud 21.01.2014 kaebaja kahju hüvitamise taotluse (tl 24-25) ja 13.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 26-26p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vastustaja esitatud andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 105p111p) paigutati kaebaja 28.12.2009 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 140, kus paiknes peale kaebaja veel 5 kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,35 m² (koos WC-ga 2,63 m²). Seejärel 29.12.2009 paigutati kaebaja kambrisse nr 87, kus ta viibis üksinda (kambri suurus 8,4 m²) ning 04.01.2010 paigutati kaebaja kambrisse nr 418, kus lisaks kaebajale paiknes kolmel esimesel päeval veel viis kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,72 m² (koos WC-ga 2,97 m²) ning neljandast päevast alates mõnede järgnevate päevade jooksul viibis kambris lisaks kaebajale veel neli kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 3,26 m² (koos WC-ga 3,56 m²). Seega pidi kaebaja vanglasse saabumise järel praktiliselt koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat mõju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud aga alles jaanuaris
  11. a. Ringkonnakohtu hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme aastaga lähtuvalt RVastS § 17 lg-st
  13. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust alandavates tingimustes ligi kaks aastat, pidi vastavates tingimustes viibides ka aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning kulgema hakkas ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitatud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Seega sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides ning kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 28.12.2009-20.01.2011 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3aastasest tähtajast. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.
  14. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui jaanuaris
  15. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles enama kui kahe aasta pärast peale Tallinna Vanglast lahkumist. Seega puudub asjas alus kaebetähtaja ennistamiseks. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ning halduskohus on otsuses ebaõigesti vaadanud eelnimetatud perioodi osas G. Kaziksi kaebuse läbi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab tähtaegseks lugeda alates 21.01.
  16. 19.

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 8

121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kõike eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 28.12.200920.01.2011 eest ning jätab G. Kaziksi kaebuse

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II

  1. Tallinna Vangla ja G. Kaziks ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 315 eurot. Lisaks ei nõustu vastustaja halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja ning kaebaja ei nõustu otsusega osas, millega halduskohus ei arvanud mööbli (inventari) alla jäävat pinda kambri põrandapinnast välja. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebuste põhjendusi arvestades ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris kui ainult põrandapinna suuruse üle. Seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja on enda apellatsioonkaebuses (p 9, tl 133-133p) seonduvalt väljamõistetud hüvitise suuruse ebapiisavusega esitanud väiteid mõnede kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse kohta.
  2. Ringkonnakohus märgib, et saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata perioodide 21.01.-09.11.2011 ja 07.-21.12.2011 osas, s.o kokku 308 päeva. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis eelnimetatud ajavahemikel Tallinna Vangla kambrites nr 335, 357, 410, 412, 413, 421 ja 424 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 108p111p). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 15), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, kuid kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda, millest lähtuvalt asus halduskohus (otsuse p 16) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 472 päeva vältel 3 m² või rohkem, 135 päeva vältel alla 3 m² ja 90 päeva vältel alla 2,5 m². Halduskohus leidis, et kaebaja viibimisel 90 päeva kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², on rikutud õigusaktidest (VSkE § 6 lg 6) tulenevaid nõudeid (otsuse p 22.1) ning lisaks leidis, et kaebaja viibimist 135 päeva kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga (otsuse p 22.2). Halduskohus on otsuses endapoolseid seisukohti põhistanud juhinduvalt

§ 165

lg 1 p-st 4, viidates ka EIK lahenditele ning otsusest selgub, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega, mille osas on kaebaja kohtule esitanud EIK lahendite kokkuvõtted. Halduskohtu arutluskäik on igati jälgitav. Eelnevat arvestades puudus halduskohtul asjas vajadus kõiki kaebaja esitatud EIK lahendite kokkuvõtteid eraldivõetuna otsuses analüüsida. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisad nr 1-4 ja 79, kuna vastavad EIK lahendite kokkuvõtted on haldusasja toimikus olemas (vt tl 7-11, 72, 74). 22. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti arvanud WC aluse pinna kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu vs Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény vs Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko vs Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov vs Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko vs Venemaa, p 39). EIK praktikast ei 9 tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. 23. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (nt EIK 19.12.2013. a otsus Tunis vs Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.2014. a otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia, p-d 7, 21, 25, kus isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit). Kaebaja viidatud EIK lahendid ei lükka eeltoodut ümber. Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.2014. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, p-d 27, 28). Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et VSkE § 7 lg-s 1 on sätestatud nõuded kambri sisustuse kohta, s.h kohustuslikud mööbliesemed, mille puudumise korral oleks tegemist vangla poolse rikkumisega kinnipidamistingimuste tagamisel. Kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud CPT 09.11.2012. a raportis (http://www.cpt.coe.int/documents/ est/2014-01-inf-est.pdf) antud soovitus seonduvalt põrandapinna suurusega ei anna alust kaebaja seisukohaga nõustumiseks. CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja on kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja. 24. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja perioodidel 21.01.-09.11.2011 ja 07.21.12.2011 kokku 13 päeva (s.o 09.-21.12.2011) kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² (2,65 m²), kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 13 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. III 25. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. 10 26. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris nr 421 kokku 13 päeva ajavahemikul 09.-21.12.2011. Kuna eeltoodud perioodil ei ole kaebajat hoitud kambris nr 87, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited kohtu eksitamise kohta vastustaja 21.10.2015. a vastuses (tl 154-155p) nimetatud kambri suuruse ja kinnipeetavate arvuga. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka kambriga nr 87 seonduvad kaebaja väited tema 24.02.2016. a seisukohas ning ühtlasi tagastab vastustaja 26.02.2016. a vastuse lisana nr 1 esitatud väljatrüki kinnipeeturegistrist. Kaebaja poolt 03.03.2016 esitatud vastusega vastustaja 26.02.2016. a seisukohale ei pea ringkonnakohus vajalikuks arvestada, kuna see on esitatud pärast ringkonnakohtu 16.02.2016. a määrusega seisukoha esitamiseks antud tähtaega ning ühtlasi kordab kaebaja varasemates seisukohtades esitatud analoogseid väiteid. 27. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

  1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
  3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul. Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 28. Tallinna Vangla 15.09.2014. a vastuse p-st 15 (tl 40p) nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel 13l päeval süüdimõistetu saatuses. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Kaebaja suhtes kohaldus viimatinimetatu. Kaebaja eitab enda 09.11.2015. a ja 24.01.2016. a seisukohtades (tl 168168p, 175) kokkusaamiste toimumisi. Kokkusaamiste asetleidmise asjaolu kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde vastustaja 02.02.2016. a vastuse kohtunõudele koos lisaga (tl 186-188) ja loeb esitatud andmete alusel asjas tuvastatuks, et vaidlusaluse 13-mne päeva jooksul on kaebaja saanud 12.12.2011 kokku advokaadiga. VangS § 26 sätestab kinnipeetava õiguse kokku saada kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga ning § 27 sätestab kinnipeetava kokkusaamise jälgimise põhimõtted, s.h ka advokaadiga kokkusaamise korral. Eeltoodud 11 regulatsioonist ei nähtu, et kui kokkusaamised advokaadiga toimusid seoses kriminaalmenetluse läbiviimisega, siis ei ole need käsitletavad kokkusaamistena VangS § 26 mõttes. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et kokkusaamisi advokaadiga ei tohi võtta kokkusaamistena, mida on vangla talle võimaldanud. Kokkusaamised ei leia aset kinnipeetava kambris, vaid kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas, nähtuvalt VSkE § 31 lg-s 1 sätestatust ja ka Justiitsministeeriumi kodulehel avaldatud infost (http://www.vangla.ee/et/ tallinna-vangla-kokkusaamiste-reeglid/kinnipeetava-kokkusaamineadvokaadi-voi-muu-lepingulise). Ka vastustaja kinnitab 26.02.2016. a vastuses, et kokkusaamiste ajal ei viibinud kaebaja kambris. Eelnevast juhinduvalt loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et kaebajal on olnud võimalik 12.12.2011 advokaadiga kokkusaamise tõttu viibida kambrist väljaspool rohkem kui vaid 1 tund jalutamise ajal. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et vaidlusalusel 13-mnel päeval võimaldati kaebajal viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse vastustaja apellatsioonkaebuse p-des 6.1-6.3 (tl 143-143p) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22.00-6.00, veel oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajaline kokkusaamine), kuid ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ning oli ka tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Käesolevas asjas ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud. 29. Olukorras, kus kaebaja pidi küll viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg ja 12.12.2011 toimunud kokkusaamine advokaadiga) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris vaid 13 päeva pikkusel perioodil, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai osaks inimväärikust alandav kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud taotlusega alles jaanuaris 2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest. Seega ringkonnakohtu hinnangul vaid 3 m²-st mõnevõrra väiksem kambri põrandapind 13 päeva pikkusel perioodil ei ole asjaolu, mille pinnalt on võimalik tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. IV 30. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja jätab G. Kaziksi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistab Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas G. Kaziksi kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 28.12.2009-20.01.2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt G. Kaziksi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 315 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab G. Kaziksi kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 28.12.200912 20.01.2011 (k.
  4. a)osas läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 31. Vastustaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 normikontrolliga märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-914 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 32. Ringkonnakohus võimaldas 16.02.2016. a määrusega (tl 196-19p) kaebajal Tallinna Vangla 15.09.2014. a ja 14.05.2015. a vastuste lisade osas, mis olid halduskohtu poolt kaebajale edastamata, esitada endapoolne seisukoht, mida kaebaja tegi 24.02.2016. a seisukohas. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja 24.02.2016. a seisukoha ja ka Tallinna Vangla 26.02.2016. a vastuse, kuid tagastab kaebajale 24.02.2016. a seisukohale lisatud vabakasutuskonto väljavõtted (lisad nr 1-2) tema kontolt elektriseadmete kasutamise korral kulude mahaarvamise kohta, kuivõrd kaebaja ei ole kahju hüvitamist taotlenud seonduvalt veekeetja puudumisega. Kaebaja väitel on vastustaja 15.09.2014. a vastuse lisad nr 8 ja 9 esitatud R. Ovsijenko kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja enda 15.09.2014. a vastuse lõpus kohtule esitatud lisade loetelus (tl 43) nimetanud lisana nr 8 R. Ovsijenko vanglasisese isikuarve väljavõtet ja lisana nr 9 väljatrükki dokumendihaldusprogrammist R. Ovsijenko kõigist pöördumistest. Kohtule edastatud dokumentidest nähtuvalt on vastustaja eksinud vastuse lisade loetelus, kus nimetab R. Ovsijenkot, kuid on kohtule edastanud dokumendid (tl 56-65) siiski G. Kaziksi kohta, milles kaebaja on saanud ilmselgelt ka temale edastatud materjalide pinnalt veenduda. Veel toob kaebaja 24.02.2016. a seisukohas välja erinevused kahes tabelis. Nähtuvalt tabelites kasutatud pealkirjadest, millele ka kaebaja viitab, on nendes kajastatud erinevaid andmeid. Ka vastustaja selgitab enda 26.02.2016. a vastuses, et kaebaja osundatud tabelis nr 2 kajastatud andmed näitavad kinnipeetavate arvu kambrites selliselt, nagu need paigutamiste ajal reaalselt olid, kuid kaebaja osundatud tabelist nr 1 nähtub kambrites kohtade arv 2014. a seisuga. Arvestades, et ringkonnakohus võtab kambrite põrandapinna suuruse arvestamisel aluseks kambrite täituvuse andmed, mitte kohtade andmed, siis ei oma kaebaja välja toodud erinevus tabelite andmetes sisuliselt mingit tähtsust. Seega ei too eeltoodu kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. 33. Tartu Halduskohus vabastas 26.08.2014. a määrusega (tl 32-33) G. Kaziksi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätkas 13.10.2015. a määrusega (tl 148-149) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas ja jätab G. Kaziksi kaebuse rahuldamata, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus jätab kaebaja esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 358,62 eurot ja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) summas 349,17 eurot, kokku 707,79 eurot,

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

13 34. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 14 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.