Obsah (5)

§ 121§ 201§ 112§ 110§ 104

K OHT UMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Tanel Saar 11. veebruar 2016 3-15-3104 Aleksandr Streltsov

§ 121

lg 1 p 4 alusel, kuna määruskaebuse esitaja ei olnud kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kaebuse tagastamise tõttu ei võtnud kohus seisukohta menetlusabi taotluse osas.

1. Määruskaebuse esitaja esitas
2. jaanuaril 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu
3. jaanuari 2016 määruse peale. Ühes määruskaebusega esitas A. Streltsov taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. Tartu Halduskohus jättis
4. jaanuari 2016 määrusega (tl 28) taotluse rahuldamata ning määruskaebuse käiguta. Halduskohus märkis, et A. Streltsovi vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et ajavahemikul 16.09.2015 – 15.01.2016 oli A. Streltsovi kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 0,14 eurot, mida nõutav riigilõiv 15 eurot ületab. Samas ilmneb, et A. Streltsovil oli piisavalt raha riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel, mistõttu ei ole menetlusabi andmine lubatud.
5. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6. A. Streltsov esitas määruskaebuse (tl 38) Tartu Halduskohtu
7. jaanuari 2016 määruse tühistamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Määruskaebuse kohaselt on halduskohtu määrus tühine, õigusvastane, ebaseaduslik ja põhjendamata. Määruskaebuse esitaja märgib, et halduskohus pressib temalt raha välja. Kuigi tema arvel on vaba raha, on tal seda vaja elektri, telefonikõnede ja esmatarbekaupade eest tasumiseks, mistõttu oleks riigilõivu maksmine tema jaoks koormav ning tekitaks talle materiaalset kahju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et A. Streltsovi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
9. jaanuari 2016 määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4, § 203 lg 2).

Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et A. Streltsovi vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, kuna määruskaebuse esitaja ei ole isik, kes ei suudaks riigilõivu tasuda.

§ 112lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades ei ole A.

Streltsovile menetlusabi andmine iseenesest keelatud, kuna tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (16.09.2015 – 15.01.2016) kohta arvutatud kahekordne keskmine sissetulek, millest on maha arvatud kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ja vabanemisfondi oli 0,14 eurot (tl 26). Sissetuleku puudumine ei tähenda, et kohus peab A. Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastama. Kohtul on

§ 110

lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel õigus kaaluda, kas isikule on põhjendatud menetlusabi anda või mitte. Kuna määruskaebuse esitaja vanglasiseselt isikuarvelt nähtub, et tal oli piisavalt vahendeid riigilõivu tasumiseks (menetlusabi taotluse esitamise seisuga oli konto vaba jääk 94,20 eurot siis ei näinud halduskohus põhjust A. Streltsovile menetlusabi anda ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. 8. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka määruskaebuses esitatud väide, et halduskohus pressib määruskaebuse esitajalt ebaseaduslikult raha välja. Ringkonnakohus selgitab, et riigilõiv tuleb tasuda määruskaebuse esitamisel (

§ 104lg 1) ning riigilõivu tasumata jätmisel ei ole määruskaebus menetletav.

Halduskohus jättis õiguspäraselt A. Streltsovi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata, kuna teda ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kohtupraktikas (Riigikohtu 29.11.

1. a otsus nr 3-3-1-22-11, p 24) on tõdetud, et isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
2. Määruskaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka esitatud väited, et määruskaebuse esitajal on järelejäänud rahast vaja maksta tasu elektriteenuse ja telefonikõnede eest ning osta esmatarbekaupu. Määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse lahendamisel võiks kohus arvestada elektrile tehtavaid kulutusi, kuna neid on Riigikohus pidanud põhjendatuks kinnipeetava sissetulekust maha arvestada ka

§ 112lg 1 p 1 rakendamisel (RKHKm 12.03.2012, 3-7-1-3-61-12, p 10).

Määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõttelt perioodi 16.09.2015 – 15.01.2016) kohta elektri ega telefonikõnede eest tasumist aga ei nähtu, mistõttu on kohtul alust arvata, et tal seda kulutust ei esinegi. Lisaks ei ole määruskaebuse esitaja põhjendanud, miks tal on vaja teha kulutusi esmatarbekaupadele. Kinnipeetavate toitlustamiseks kantavad kulutused makstakse riigieelarvest, kambri korrashoiuks vajalikud tarbed annab vangla ning rahapuuduse korral oleks määruskaebuse esitajal võimalik vanglalt riideesemeid ja hügieenipakki taotleda (Viru Vangla kodukorra p-d 9.1, 11.3, 11.4, 11.5). Eeltoodust tulenevalt ei ole esmatarbe kaupade jaoks raha hoidmine hädavajalik. Kuivõrd määruskaebuse esitaja kontol oli menetlusabi taotluse esitamise seisuga vaba jääk 94,20 eurot, jääks ka pärast riigilõivu tasumist määruskaebuse esitaja kontole 79,20 eurot, mis on ringkonnakohtu hinnangul mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks, eelkõige kuna määruskaebuse esitaja isikukonto väljavõttest nähtub, et tema keskmine väljaminek eelmainitud perioodil oli 18,52 eurot kuus. 10. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27. jaanuari 2016 määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar