KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 22. märts 2016, Tartu 3-15-365 Haldusas

) § 69 lg 1 ls 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Kuna käeraudu kasutatakse ohjeldusmeetmena (

§ 70

1 lg 1 p 1, § 69 lg 2), siis näeb

§ 69lg 1 ette alused ka käeraudade kasutamiseks.

2. novembri 2009 otsuses asjas nr 3-3-1-63-09 on Riigikohus selgitanud, et vangistusseaduse (

) § 69 lg 1 otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees.

§ 70

lg 1 ls 2, mis sätestas, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, on saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus

§ 69lg 1 kõrval.

1. Käesolevas asjas vanglavälisel saatmisel.
2. on vaidluse all käeraudade kasutamine kinnipeetava Riigikohtu seisukoha järgi on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, 3 et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist.1
3. jaanuari 2015 vastuses kaebaja selgitustaotlusele nr 5-18/15/2624-3 (tl 53 pöördel) on Tallinna Vangla märkinud, et ohjeldusmeetme kohaldamisel tuleb arvestada, et käeraudade kasutamine piirab kinnipeetava füüsilist vabadust, kuid ka seda, et saateautos teel haiglasse ja tagasi ning ka haiglas on võimalused julgeolekuriske maandada väiksemad kui vanglas. Kaebaja puhul oli vaja arvestada ka jätkuva enesevigastuse ohuga. Samuti on vastustaja esile toonud, et tegemist oli kaebaja viienda vangistusega, mille lõpuni oli jäänud enam kui neli aastat, ning
4. septembril 2013 oli kaebajal mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, mis olid seotud allumatuse ja ebaviisaka ning agressiivse käitumisega vanglaametnike suhtes.
5. Asjaolusid kokkuvõttes hinnates on Tallinna Vangla pidanud kaebajast lähtuvat õigusrikkumise ohtu kõrgendatuks. Tallinna Vangla direktori
6. augusti 2011 käskkirjaga nr 133 kinnitatud „Tallinna Vangla kinni peetava isiku vanglaväliste saateülesannete korra“ punktist 4.1.17 nähtuvalt on vastustaja hinnanud kinnipeetava vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamise ennetava meetmena üldjuhul põhjendatuks.
7. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vigastuse tõttu oli tema saatmine Põhja-Tallinna Regionaalhaiglasse vajalik.
8. septembril 2013 koostatud saateplaanist (tl 49) ja korraldusest saateülesande täitmiseks (tl 50 pöördel) nähtub, et käeraudade kasutamist on kaebaja saatmisel vajalikuks peetud vaatamata tema vigastusele. Arvestades saatmisel teada olnud kaebaja vigastuse saamise asjaolusid ning kaebaja varasemat käitumist vangistuses, leiab ringkonnakohus, et käeraudade kasutamine eelmises punktis esitatud Tallinna Vangla kaalutlustel on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu toodud asjaoludel, et Tallinna Vangla oleks lähtunud mittekohastest kaalutlustest käeraudade kasutamise otsustamisel või jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata. Vaatamata kaebaja vigastusele, esines siiski oht tema põgenemiseks. Vigastuse saamise asjaolud aga viitasid kaebaja ettearvamatule käitumisele ning võimalusele, et ta võib üritada uuesti ennast vigastada või teisi isikuid rünnata. Asja materjalidest ei nähtu, et C. S. Viidasele tehtud operatsiooni järel (tl 10) oleks kaebaja tervislik seisund sedavõrd muutunud, et tinginuks vastustaja varasema ohuhinnangu ja vastavalt meetme kohaldamise otsuse muutmise. Seega on halduskohus põhjendatult lugenud käeraudade kasutamise otsustamise kaebaja vanglavälisel saatmisel õiguspäraseks. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kolmandad isikud, s.h haigla personal võisid näha C. S. Viidast käeraudades. Kaebaja viimine Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ei olnud põhjustatud vastustaja tegevusest, vaid oli vältimatult vajalik kaebaja vigastuse tõttu. Ühtlasi oli paratamatu, et avalikus ruumis kaebaja puutus kokku kolmandate isikutega. Kaebaja väidetest ega asja materjalidest ei ilmne, et kaebaja olnuks avalikes ruumides või kokkupuutes kolmandate isikutega rohkem, kui see oli vajalik tema transportimiseks ja ravimiseks. Selliselt tuleb asjaolu, et S. C. Viidas oli kolmandatele isikutele nähtav ajal, kui talle oli paigaldatud käerauad, pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Vastavalt ei tulene ainuüksi
9. 1 RKHK
10. novembri 2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09 (p 16) 4 käeraudade kasutamisest kaebaja haiglas viibimise ajal, et meetme kasutamine oleks olnud käesoleva vaidluse asjaoludel ebaproportsionaalne. Käeraudade kasutamise õigusvastasust EIÕK art-s 3 sätestatud piinamise keelu rikkumise tõttu ei saa järeldada ka apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahenditele tuginedes, kuna tegemist ei ole sarnastel asjaoludel tehtud lahenditega. Asjas Sizarev v. Ukraina tuvastas EIK konventsiooni art 3 rikkumise kinnipeetava suhtes, keda hoiti haiglas käeraudades 16 päeva. Asjas Ilievska v. endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia tuvastati rikkumine aga transportimisel käeraudade kasutamisel isiku suhtes, kes ei olnud kinnipeetav.
11. EIK on varasemas praktikas leidnud, et ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik (vt EIK
12. septembri
13. a kohtulahend nr 2570/04 Kucheruk vs. Ukraina, p 139). Et kaebaja ei väida ülemäärase jõu kasutamist ning ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et vastustaja ei rikkunud ka avaliku eksponeerimise piirangu põhimõtet, siis ei rikkunud käeraudade kasutamine kaebaja EIÕK art-ga 3 tagatud õigusi. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et SA Põhja-Eesti regionaalhaigla väljavõtte haigusloost nr 1350953 andmetest kaebaja paigutamise kohta (tl 9) saab järeldada, et
14. septembril 2013 kell 21.00 oli kaebajale tehtud operatsioon lõppenud. Nimetatud ajast kuni haiglast ärasaatmiseni jäid kaebaja paigutamise andmed samaks. Vastustaja ja kaebaja selgitused langevad kokku selles, et käerauad eemaldati operatsiooni ajaks ja asetati tagasi pärast operatsiooni; käerauad eemaldati veel lühiajaliselt hügieenitoimingute tegemiseks ning lõplikult vanglasse saabumisel
15. septembril 2013 kell 11.05 (tl 54). Seega olid käerauad kaebajale paigutatud järjest ca 14 tunni jooksul. 23.

§ 70lg 2 järgi ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni.

Ringkonnakohus leiab, et käeraudade eemaldamist lühiajaliselt hügieenitoimingute tegemiseks ei saa käsitada ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamisega

§ 70lg 2 tähenduses.

Vastupidine tõlgendus moonutaks seaduses ohjeldumeetme kasutamise maksimaalse tähtajana sätestatud keelu olemust. Mööndes, et

§ 70

lg 2 tähtaja kulgemine katkeb käeraudade lühiajalise eemaldamise korral, möönaksime ühtlasi võimalust kasutada ohjeldusmeedet jätkuvalt pikema perioodi jooksul, eeldusel, et vähemalt kaks korda ööpäevas kasutamine lühiajaliselt katkestatakse. Vastavalt jätaks see isikud kaitseta isiku põhiõiguste intensiivsele piiramisele suunatud meetme ajaliselt kumuleeruva mõju eest. Seetõttu käesolevas asjas on vastustaja kasutanud kaebaja suhtes käeraudu seaduses sätestatud tähtajast pikemal ajavahemikul. Kuigi meetme kasutamine kaebaja vanglavälisel saatmisel oli õiguspärane, muutus Tallinna Vangla tegevus õigusvastaseks meetme kasutamise kestuse tõttu. Ringkonnakohus ei välista, et

§ 70

lg 2 sätestatud keelule vaatamata võib erakorralistel asjaoludel olla proportsionaalne käeraudade kasutamine ka pikema tähtaja jooksul. C. S. Viidase vanglavälise saatmisega seoses ei ole Tallinna Vangla erakorraliste asjaolude esinemist väitnud. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Olukorras, kus ilmnes, et vanglasse tagasipöördumine on võimalik alles 2. septembri 2013 hommikul, pidi vastustaja arvestama võimalusega, et vanglavälisel saatmisel käeraudade jätkuval kasutamisel ei ole tagatud

§ 70lg 2 nõude täitmine ja seda oma tegevuses vastavalt arvestama.

1. 5 C. S. Viidas leiab, et käeraudade õigusvastase kasutamisega tekitatud üleelamiste hüvitamiseks on kohane rahaline hüvitis 1000 eurot.
2. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse asjaoludel on ilmne, et kaebajal ei olnud võimalik kahju tekkimist vältida, samuti ei saa tekkinud kahju kõrvaldada muul viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
3. Seejuures on mittevaralise kahju rahas hüvitamine RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt lubatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist tema väärikuse alandamise tõttu. Eesti kohtupraktikas on kinnistunud EIK pikaajalisest praktikast tulenev põhimõte, et inimväärikuse alandamise jaatamiseks ei piisa kinnipidamisasutuse igasugusest õigusvastasest tegevuses. Inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla juhul, kui isikule põhjustati selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
4. Käesoleval juhul nähtub Tallinna Vangla
5. jaanuari 2015 vastusest kaebaja selgitustaotlusele (tl 53-54) , et haiglas viibimise ajal kasutati käeraudu selliselt, et C. S. Viidas oli käeraudade abil ühe käega aheldatud voodi külge. Öö jooksul asetas saatemeeskond korduvalt kaebaja palvel käerauad ühelt käelt teisele, et vähendada ebamugavust. Vaidlust ei ole selles, et käerauad eemaldati meditsiini- ja hügieenitoimingute tegemise ajaks. Kaebaja ei ole väitnud, et käeraudade kasutamine oleks põhjustanud vigastusi või, et käeraudade kasutamise füüsiline mõju oleks ulatunud meetme kasutamise perioodist kaugemale. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi käeraudade kasutamine 12 tundi ületavas osas oli vastuolus

§ 70

lg-s 2 sätestatud keeluga, ei olnud vastustaja õigusvastase tegevuse mõju sedavõrd intensiivne, et see oleks saavutanud kaebaja väärikuse alandamise kvaliteedi. Kaebaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus peab C. S. Viidasele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist.

1. Tartu Halduskohtu otsust tuleb muuta selliselt, et jätta rahuldamata C. S. Viidase nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ning täiendada otsust resolutsiooni punktiga kaks, millega tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus
2. ja
3. septembril 2013 Stanley Charlie Viidase vanglavälisel saatmisel käeraudade kasutamisel 12 tundi ületavas osas. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest poolte kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
4. Madis Ernits Tiina Pappel 6 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt 7 allkirjastatud digitaalselt