Obsah (4)

§ 212§ 213§ 118§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla registreeris 24. märtsil 2014 Sergei Jelagini kahju hüvitamise taotluse, milles viimane taotles mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest. Kaebaja väitel hoiti teda Tallinna Vanglas ajavahemikul 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 inimväärikust alandavates kambritingimustes. S. Jelagini väitel hoiti teda kambris, kus isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta oli 1,2-2 m², arvestades sealjuures reaalselt isiku käsutuses olevat põrandapinda. Sellega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. 2. S. Jelagin esitas Tartu Halduskohtule 15. juunil 2014 kaebuse. Kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja 5880 eurot tema suhtes EIÕK art 3 rikkumise eest. Kaebaja põhjendused: Kaebaja viibis alates 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 Tallinna Vanglas, kus hoiti teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. See väljendus eelkõige selles, et teda peeti kinni kambrites, kus puudus piisavalt ruumi liikumiseks. Kaebajat hoiti kuuekohalistes kambrites, kus viibis pidevalt 6 kinnipeetavat ja kus reaalseks isiklikuks ruumiks ühe inimese kohta oli 1,5-2 m2. Kuivõrd tegemist oli kinnise osakonnaga, siis oli kaebaja sunnitud olema terve ööpäeva kambris, v.a üks tund päevas, mil kaebaja sai viibida 15 m 2 suuruses jalutamisboksis. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m 2, tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. EIK praktika kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja arvata tualetiala ja mööbli alla jääva ala pindala. Kinnipidamistingimustes esinesid ka teised puudused: kamber oli niiske ja rõske, mille tulemusel tekkisid kaebajal nahahaigused; kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mis pani kaebaja silmad valutama; kambrite ventilatsioonisüsteem ei rahuldanud kinnipeetavate hapnikuvajadust; kambrist väljas mängis pidevalt vali muusika, mida kaebaja oli sunnitud läbi akna kuulama, ja pesta võimaldati ainult üks kord nädalas. 3. Tartu Halduskohus tagastas 27. juuni 2014. a määrusega kaebuse osaliselt, s.o osas, milles kaebaja taotles hüvitist muude kinnipidamistingimuste eest kui kambri põrandapind. 4. Tallinna Vangla registreeris 4. juulil 2014 järjekordse S. Jelagini kahju hüvitamise taotluse, milles viimane taotles mittevaralise kahju hüvitamist ebainimlikes tingimustes hoidmise eest ajavahemikul 2. veebruar 2012 kuni 27. veebruar 2013. Puudustena nimetas kaebaja, et kambris puudus WC-pott, mille asemel oli põrandas auk; kambris oli niiske ning rõske, mistõttu halvenes kaebaja tervis, s.o tekkisid nahahaigused; kambri kunstlik valgustus oli ebapiisav; kambris oli puuduliku ventilatsioonisüsteemi tõttu värske õhu puudus; kambris mängis terve päeva vältel vali muusika ning pesta sai ainult üks kord nädalas. 5. Tartu Halduskohus 6. aprilli 2015. a määrusega luges kaebuse esitatud muudetud kujul, s.o selliselt, et lisaks kambri ebapiisavale põrandapinnale taotleb kaebaja hüvitist kokku 6880 eurot ka järgmiste kinnipidamiste eest: kambrite niiskus ja rõskus, kambrite ventilatsiooni puudulikkus, kambrite ebapiisav valgustus, pidev vali muusika ja ebapiisavad pesemisvõimalused. 6. Tartu Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2015. a otsusega S. Jelagini osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks välja hüvitise 1083 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vangla kambrites (tl 63-66) tuleb möönda, et kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites perioodil 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 kokku 361 kalendripäeva, kus põrandapinda oli alla 3 m2, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks. Seega saab kaebajale määrata selle eest 3 rahalise kompensatsiooni. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. 2) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Kaebajal võimaldati viibida üks tund ööpäevas värskes õhus. Usaldusväärseks saab pidada vastust selle kohta, et kambrites on nii loomulik kui ka sundventilatsioon ning keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtlase temperatuuri. Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei näe ette, milline peab olema kambri valgustus. Kambrites on olemas nii aken kui ka laevalgustid, mistõttu elutegevuseks vajalik valgus on tagatud. Kambrites on läbi viidud õhuniiskuse taseme kontrollmõõtmised ning sisekliima mõõtmise tulemusena on märgitud, et õhuniiskus vastab normile. Tervisekaardist nähtuvalt ei ole kaebaja nahaprobleemidega arsti poole pöördunud. Nõustuda tuleb vanglaga, et suvel ei ole alati võimalik tagada vanades hoonetes küllaldaselt head temperatuuri. Kuivõrd kaebaja sai käia korra nädalas duši all, siis ei ole kaebaja õigusi selles osas rikutud. Väide, et muusika oli liiga vali, on kaebaja subjektiivne hinnang olukorrale, mida ei saa vangla süüliseks käitumiseks arvata. Vangla peab tulenevalt VangS § 31 lg-st 1 võimaldama jälgida raadiosaateid. 3) Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega, s.o 361 päeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m 2 ning samal ajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Põhjendatud on mõista välja Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m 2 põrandapinda isiku kohta, 3 eurot päeva kohta, s.o kokku 1083 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. Tallinna Vangla esitas 19. mail 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt S. Jelagini kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1083 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest ning menetluskulude katteks 9,56 eurot; teha asjas uus otsus ja jätta S. Jelagini kaebus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) S. Jelagin oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus S. Jelagini paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei olnud õigusvastane. 2) Ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebajale oli tagatud värskes õhus viibimine liiga väikestes jalutusboksides, mistõttu rikuti EIÕK art 3. 3) Ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Kambrites, kus S. Jelagin vaidlusalusel perioodil paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. 4) Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. 5) Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja poolt väljatoodu, mille kohaselt ei ole S. Jelagin püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolud on tõendamata. 6) Vangla tegevus S. Jelagini paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 7) Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktika poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise määradega ja on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise. Lisaks on kohus jätnud hindamata S. Jelagini õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. 4 8. S. Jelagin esitas 9. juunil 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele. Kaebaja märgib, et vabaks liikumiseks mõeldud põrandapinna all tuleb mõista pinda, millel on kinnipeetaval võimalik jalutada. Seega ei kuulu selle alla mööbel ega WC. Samas dokumendis on kaebaja esitanud ka hiljem täiendatud vastuapellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsusele, milles märgib, et ta ei nõustu hüvitise suurusega ja palub Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus tervikuna rahuldada. Kaebaja väidete kohaselt on halduskohus määranud hüvitise, mis on tema esialgsest nõudest üle kuue korra väiksem, kuid kohus ei ole oma otsustust kuidagi põhjendanud. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohtu siseveendumuse kujunemine kahjuhüvitise suuruse osas jälgitav. 9. Tallinna Vangla esitas 20. jaanuaril 2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta S. Jelagini apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja S. Jelagini vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 11. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (II); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (IV). I 12. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1083 eurot ja arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja. 13. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 Tallinna Vangla kambrites nr 130,131, 316, 318, 328, 330, 417 ja 430 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 63-66). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 11), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 19) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 361 päeva vältel alla 3 m², mida saab halduskohtu hinnangul käsitleda minimaalse isikliku ruumi nõude rikkumisena. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga 5 perioodil 2. veebruar 2012 kuni 27. veebruar 2013, viibis kaebaja kokku 310 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 310 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. II 14. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38). 15. Käesolevas asjas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Kuivõrd kaebaja ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud halduskohtu otsust muude kinnipidamistingimuste osas, siis peab ringkonnakohus võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 23. septembri 2014. a vastuses kaebusele (pd 57p-58p) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites ning duši 6 kasutamise võimalus. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel (23. septembri 2014. a vastus kaebusele, p 10) viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 10. novembril 2012 ning alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni 27. veebruaril 2013 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas suletud kambrites tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lgle 4. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. 16. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3314215, p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. III 17. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Kuigi kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, siis peab 7 ringkonnakohus vajalikuks arvesse võtta, et kaebaja pidi viibima mainitud tingimustes periooditi üsna pikalt, s.o 62 ja 97 päeva järjepanu. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust. 18. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1083 eurot, s.o 3 eurot 361 päeva eest (otsuse p 23). Hüvitis on arvutatud 361 päeva, mitte 310 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 13). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 310st päevast. 19. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot. IV 20. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus S. Jelagini vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsuse osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1083 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 21. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas

1. juuni
2. a määrusega (tl 24-26) kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu summas 60 eurot. Eeltoodust tulenevalt vabastas halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest 176,4 (6880*0,03-60) euro ulatuses. Tartu Ringkonnakohus
3. novembri
4. a määrusega (tl 131-132) rahuldas osaliselt kaebaja menetlusabi taotluse vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest 158,91 euro ulatuses ja kohustas teda tasuma riigilõivu summas 15 eurot. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (5,8%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 4,35 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks 19,45 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes

§ 108

lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summade väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja poolt 8 esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 75 eurot tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud summas 335,31 eurot Eesti Vabariigi kanda. Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 9 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt