Obsah (8)

§ 121§ 151§ 44§ 152§ 45§ 20§ 203§ 13

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 26.11.2015, Tartu Haldusasja number 3-15-103 Haldusasi OÜ Lapavira kaebused Põllumajand

§ 121lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 14.08.

1. a otsusega nr 176/329 jäeti rahuldamata OÜ Lapavira esitatud investeeringutoetuse taotlus nr 921013780078, millega taotleti toetust summas 511 293,19 eurot. Taotlus jäeti rahuldamata põllumajandusministri 12.05.
2. a määruse nr 46 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 46) § 15 lg 1 alusel, kuna hindamise tulemusena saadud punktisummade alusel koostatud taotluste paremusjärjestuse kohast tulenevalt ei jätkunud taotluse rahuldamiseks taotluste rahastamiseks eraldatud eelarvelisi vahendeid.
3. PRIA 14.08.
4. a otsusega nr 17-6/322 rahuldati Aquafish OÜ, OÜ Liki Mõis, Vikerforell OÜ, BM Trade OÜ, Kaiu Fishfarm OÜ ja Albu Fish Factory taotlused.
5. OÜ Lapavira esitas 13.09.2013 PRIA-le vaide, mis PRIA 15.10.
6. a vaideotsusega nr 17-4/28 rahuldati osaliselt. OÜ Lapavira taotlus PRIA 14.08.
7. a otsuse nr 17-6/322 tühistamiseks 333 999,40 euro ulatuses jäi rahuldamata. OÜ Lapavira taotlus PRIA 14.08.
8. a otsuse nr 17-6/329 tühistamiseks rahuldati ja OÜ Lapavira taotlus võeti uuesti menetlusse. OÜ-le Lapavira tehti pärast vaidemenetlust ettepanek vastavalt määruse nr 46 § 15 lg-le 4 taotluse osaliseks rahuldamiseks 177 293,79 euro ulatuses.
9. OÜ Lapavira esitas 14.11.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles PRIA 14.08.
10. a otsuse nr 17-6/322 tühistamist osas, millega oli rahuldatud Aquafish OÜ, OÜ Liki Mõis, Vikerforell OÜ, Kaiu Fishfarm OÜ, Albu Fish Factory OÜ taotlused summa 333 999,40 euro ulatuses, PRIA 15.10.
11. a vaideotsuse nr 17-4/28 p-i 3 tühistamist, millega jäeti rahuldamata OÜ Lapavira taotlus 177 293,79 eurot ületavas osas summas 333 999,40 eurot ning PRIA kohustamist kaebaja esitatud taotluse täies ulatuses (511 293,19 eurot) uuesti läbivaatamiseks. Tartu Halduskohus võttis kaebuse kohtuasjana nr 3-13-2362 menetlusse.
12. 14.02.2014 esitas OÜ Lapavira PRIA-le avalduse toetustaotluse tingimuslikuks muutmiseks. PRIA jättis avalduse 12.03.
13. a otsusega nr 17-1/229-2 rahuldamata. OÜ Lapavira esitas selle peale 09.04.2014 vaide, mille PRIA jättis 11.06.
14. a vaideotsusega nr 17-4/14/13 rahuldamata. OÜ Lapavira esitas 10.07.2014 Tartu Halduskohtusse kaebuse, millega palus tühistada PRIA 12.03.
15. a otsuse nr 17-1/229-2 ning kohustada PRIA-t kaebaja taotlus uuesti läbi vaatama. Tartu Halduskohus võttis OÜ Lapavira kaebuse kohtuasjana nr 3-14-51443 menetlusse ning liitis kaebused haldusasjades nr 3132362 ja 3-14-51443 ühte menetlusse. Liidetud haldusasja numbriks sai 3-14-
17. 15.01.2015 esitas OÜ Lapavira Tartu Halduskohtusse kaebuse, millega palus tühistada PRIA 04.08.
18. a otsuse nr 17-6/410, millega PRIA oli jätnud kaebaja taotluse rahuldamata, sest taotleja ei olnud andnud nõusolekut taotluse osaliseks rahuldamiseks. Samuti palus OÜ Lapavira kohustada PRIA-t 14.02.
19. a taotluse osalise rahuldamise taotlust uuesti läbi vaatama. Tartu Halduskohtus registreeriti OÜ Lapavira 15.01.
20. a kaebus haldusasjana nr 3-15-
21. Tartu Halduskohus liitis OÜ Lapavira kaebused haldusasjades nr 314-51443 ja 315-103 ühte menetlusse. Liidetud haldusasja numbriks sai 315-
23. Tartu Halduskohus jättis 12.06.
24. a määrusega OÜ Lapavira kaebuse PRIA 14.08.
25. a otsuse nr 17-6/322 osaliseks tühistamiseks

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

1. 2 2 Halduskohus leidis, et teiste isikute poolt võimalik määruse nr 46 § 4 lg 2 rikkumine ei riku kaebaja huve, sest määruse nr 46 § 4 lg 2 kaitseb avalikke huve. Halduskohtu hinnangul ei riku PRIA 14.08.
2. a otsus nr 17-6/322 kaebaja huve, kuna nimetatud otsuses ei otsustatud kaebaja, vaid teiste isikute õiguste ja kohustuste üle. Kaebaja ei ole PRIA 14.08.
3. a otsuse nr 17-6/322 adressaat ning haldusakt ei reguleeri otseselt tema õigusi. Kuigi Riigikohus on teatud juhtudel aktsepteerinud kaebeõiguse olemasolu ka selliste haldusaktidega seoses, mille adressaadiks kaebaja ise ei ole ja mis tema õigusi otseselt ei reguleeri, asus kohus seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tegemist juhtumiga, mil kaebajal on sellest sõltumata kaebeõigus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBEMENETLUSES JA MENETLUSE KÄIK Kaebaja esitas 29.06.2015 Tartu Halduskohtu 12.06.
4. a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistamist ja asja tagasi saatmist halduskohtule arutamiseks uues kohtukoosseisus. Määruskaebuse kohaselt on kaebaja seisukohal, et kaebajal on PRIA 14.08.
5. a otsuse nr 17-6/322 vaidlustamiseks kaebeõigus, sest kolmandaid isikuid soodustav haldusakt oli samaaegselt kaebaja õigusi piirav. Kaebaja toetustaotluse suhtes on tehtud negatiivne otsus vaid seetõttu, et kolmandate isikute suhtes on tehtud positiivne otsus. Määruse nr 46 § 15 lg 1 kohaselt, kui meetme rahastamise sama aasta eelarve jääk ei võimalda teha enam ühtegi taotluse rahuldamise otsust, teeb Amet ülejäänud taotluste kohta taotluse rahuldamata jätmise otsuse. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-29-12, mille kohaselt osale ettevõtjatest eeliste loomine piiratud avalikule ressursile ligipääsul riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust. Kaebaja märgib, et vaidlusalune PRIA haldusakt on kõigi teiste, v.a OÜ Liki Mõis puhul juba PRIA enda poolt tühistatud, kuna toetusesaajad on kas ise toetuse tühistamist taotlenud või pole esimese projekti aasta jooksul valmis ehitanud 30% projekti mahust. Kaebajale on kaebuse eesmärgi kontekstis oluline, et kohus tuvastaks haldusakti algse, andmisel esinenud õigusvastasuse, mis kaebaja hinnangul seisneb selles, et teiste projektide kulutused ei olnud abikõlbulikud ning see oleks tinginud kaebaja taotluse rahuldamise. Selliste asjaolude muutumise korral on kaebajal õigus tühistamiskaebus muuta tuvastamiskaebuseks. Kaebaja leiab, et ilma kolmandate isikute suhtes tehtud haldusakti vaidlustamata ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, st selle tuvastamine, et kaebaja suhtes tehtud negatiivne haldusakt oli õigusvastane. Kolmandate isikute suhtes tehtud haldusakti tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise kaebuse läbi vaatamata jätmisel muutub kogu kaebaja kaebus perspektiivituks. Kaebaja esitas määruskaebuses ka kohtuniku taandamise taotluse ning väite, et vaidlusaluse määruse tegi ebaseaduslik kohtukoosseis, st kohtunik, kes oleks pidanud taanduma või taandatama. Kaebaja leiab, et kohtunik on rikkunud menetlus- ja eetikanorme, mis annavad alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Üle 1,5 a kestnud menetluses pole kohus kordagi kahelnud selles, et kaebajal on kaebeõigus kolmandatele isikutele toetust andva haldusakti suhtes. Ka teise astme kohus on käsitlenud kaebust kahel korral ning pidanud kaebaja kaebeõigust kolmandate isikute suhtes tehtud haldusaktide suhtes enesestmõistetavaks. Kaebaja leiab, et kuivõrd kohus on jätkanud pidevalt kaebaja õiguste rikkumist, siis on ilmselgelt ületatud igasugune lävend, mis lubab kohtukoosseisu erapooletuks pidada. Kuna
6. 3 3 kohus ei ole 1,5 a jooksul teinud kõige elementaarsemaid eelmenetluse toiminguid, on rikutud kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale.
7. Kaebaja esitas 29.06.2015 taotluse kohtuniku taandamiseks.
8. Tartu Halduskohus jättis 03.08.
9. a määrusega taotluse asja menetleva kohtuniku taandamiseks rahuldamata. Tartu Halduskohtu esimees jättis 05.08.
10. a määrusega kaebaja taotluse kohtuniku taandamiseks rahuldamata.
11. Tartu Halduskohus võttis kaebaja määruskaebuse 05.08.2015 menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
12. Tartu Ringkonnakohus küsis vastustaja seisukohta kaebaja määruskaebuse kohta.
13. PRIA palub vastuses kaebaja määruskaebusele jätta see rahuldamata. PRIA nõustub täielikult Tartu Halduskohtu 12.06.
14. a määruses esitatud seisukohtadega ning leiab, et kaebaja ei ole määruskaebuses suutnud neid ümber lükata. Asjaolu osas, et osad taotlejad on hilisemalt investeeringu tegemisest loobunud, märgib PRIA, et see ei muuda õigusvastaseks nende suhtes toetuse määramisel tehtud haldusakte. Kolmandate isikute suhtes tehtud õiguspärased haldusaktid ei saa olla kaebaja õigusi piiravad. Kohtukoosseisu erapooletuse ning menetluse mõistliku aja rikkumise osas märgib PRIA, et need väited on tema hinnangul alusetud. Menetluse venimine on toimunud kaebaja enda tegevuse tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 12.06.
16. a määruse tühistamiseks.
17. Halduskohus jättis kaebuse osaliselt läbi vaatamata

§ 151

lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 2 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

§ 44

lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks ning lõige 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Antud juhul puudub erisäte, mis annaks isikule õiguse vaidlustada haldusakte, mis ei riiva tema õigusi.

§ 44

lg-s 1 sätestatud nõudes, et kaebuse võib esitada üksnes „oma õiguste kaitseks“ sisaldub kolm dimensiooni: kaebajal peab olema isiklik puutumus vastava haldusakti või toiminguga, tegemist peab olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega ning kaebus peab olema selle õiguse kaitseks sobiv (E. Vene. Kaebus, - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 180).

1. Kaebaja on 14.11.2013 Tartu Halduskohtule esitatud kaebusega (I köide, tl-d 2-6) palunud tühistada PRIA 14.08.
2. a otsuse nr 17-6/322 osas, millega rahuldati
3. a Euroopa kalandusfondi meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ raames Aquafish OÜ, OÜ Liki Mõis, Vikerforell OÜ, BM Trade OÜ, Kaiu Fishfarm OÜ, Albu Fish Factory OÜ taotlused osaliselt, summas 333 999,
4. Kaebaja leiab, et PRIA 14.08.
5. a otsus nr 17-6/322 rikub 4 4 tema õigusi 333 999,40 euro ulatuses, kuna PRIA ei saanud kaebaja taotlust rahuldada täies ulatuses (511 293,19 eurot) seetõttu, et rahuldati kolmandate isikute taotlused.
6. Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, et kaebajal on kaebeõigus, kuna PRIA 14.08.
7. a otsus nr 17-6/322 kui kolmandaid isikuid soodustav haldusakt on samaaegselt kaebaja õigusi piirav. Kaebaja märgib, et tema taotluse suhtes on tehtud negatiivne otsus vaid seetõttu, et kolmandate isikute suhtes on tehtud positiivne otsus. Kaebaja on määruskaebuses viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.
8. a otsusele asjas nr 3-3-1-29-12, mille punkti 14 kohaselt riivab osale ettevõtjatest eeliste loomine piiratud avalikule ressursile ligipääsul samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust. Nimetatud Riigikohtu lahendis on korratud varasemat seisukohta, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse ning võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatele isikutel. Seejuures on viidatud varasematele Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-3-1-66-10, 3-3-1-59-05 ja 3-3-115-
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolev asi ei ole analoogne olukorraga Riigikohtu 29.11.
11. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 ning nimetatud otsuse punktis 14 viidatud Riigikohtu varasemates otsustes lahendatud juhtumitega. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-2912 on isikud vaidlustanud Haigekassa juhatuse otsust, millega seati tervishoiuteenuse osutajatega ravi rahastamiseks lepingute sõlmimisel korraldataval konkursil osalejatele tingimused, mis tõid kaasa olukorra, kus nendele tingimustele mittevastavate raviteenuste osutajatega lepinguid ei sõlmita. Riigikohtu hinnangul oli vaidlustatud otsuse puhul tegemist haldusmenetluse seaduse § 52 lg 1 p 2 alusel eelhaldusaktiga, tuues selle dokumendi osas paralleeli hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused, mille vaidlustamiseks on kaebeõigust jaatatud isikutel, kellel on huvi konkursil osaleda (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.
12. a otsus asjas nr 3-3-1-52-11, p 23). Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.
13. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-10, 15.12.
14. a otsuses asjas nr 3-3-1-59-05 ja Riigikohtu erikogu 20.12.
15. a otsuses asjas nr 3-3-1-15-01 on küll jaatatud isikute kaebeõigust ka juhul, kui isik on vaidlustanud haldusakti või toimingut, mille adressaat ta ise ei olnud, kuid nimetatud asjades oli tegemist olukorraga, kus väideti, et avaliku ressursi kasutusse andmine ei toimunud kohases menetluses, mis oleks võimaldanud kõigil nõuetele vastavatel isikutel avaliku ressursi kasutusse saanuga võrdsetel alustel osaleda. Haldusasjas nr 3-3-1-66-10 oli tegemist olukorraga, kus avalik võim andis isiku kasutusse pikaks ajaks avaliku ressursi, mille eest võib teenuse pakkuja kolmandatelt isikutel küsida tasu. Haldusasjas nr 3-3-1-59-05 oli isik vaidlustanud avaliku võimu kandja ja eraõigusliku subjekti vahelised lepingud lepingu sõlmimisele eelneva kohase menetluse puudumise tõttu ning haldusasjas nr 3-3-1-15-01 oli tegemist olukorraga, kus avalik võim andis avaliku enampakkumise tulemusena välja valitud isikule maa rendile, kuid pikendas hiljem rendilepingut korduvalt ilma uut avalikku enampakkumist korraldamata.
16. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja määruskaebuses esitatud seisukohaga, et PRIA poolt jagatavate toetuste puhul on tegemist piiratud avaliku ressursiga, mille kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, kuid käesolevas asjas on PRIA toetuse 5 5 jagamiseks taotlusvooru läbi viinud ning ka kaebaja on saanud sellel osaleda. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus tuleks kaebaja kaebeõigust vaidlustada haldusakte, mille adressaat ta ise ei olnud, jaatada põhjendusega, et kaebajale oli kohase menetluse puudumise tõttu avalikule ressursile ligipääs piiratud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et toetuse andmise tingimused olid sellised, mis piirasid põhjendamatult tema võimalust menetluses osaleda.
17. Kuna kaebaja ei ole PRIA 14.08.
18. a otsuse nr 17-6/322 adressaat, siis tulenevalt Riigikohtu praktikast tuleb kaebeõiguse küsimuse lahendamiseks kohtul tõlgendada väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti ning hinnata, kas selles sisalduv regulatsioon kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve, ja kas isikul on subjektiivne õigus nõuda sellest sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust (Riigikohtu erikogu 20.12.
19. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22 ja 20.12.
20. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 22).
21. 14.11.2013 Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt rikub kaebaja arvates vaidlustatud otsus tema õigust saada toetust, mis omakorda rikub kaebaja õigust ettevõtlusvabadusele ja riivab omandiõigust. Kaebaja on tuginenud sellele, et kolmandate isikute taotlustes toodud kulud pole kõik abikõlbulikud ning rahuldatud taotluste ehitusmaksumused olid ruutmeetrite arvu ning kala tootmise võimsuse osas turuhinnast palju kõrgemad ning kaebaja väitel on seega rikutud määruse nr 46 § 4 lg-t
22. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse korraldada nimetatud tõendite kogumine. Halduskohus on jätnud 04.09.
23. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata.
24. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Riigikohtu praktika kohaselt ei ole taotlejal subjektiivset õigust toetusele (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.
25. a otsus asjas nr 3-3-1-77-12, p 18). Määruse nr 46 § 4 lg 2 osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et viidatud norm kaitseb vaid avalikke huve ning sellest sättest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda antud sättest kinnipidamist. Määruse nr 46 § 4 lg 2 kohaselt peavad tegevuse kulud olema mõistlikud ja vastavuses heade finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse põhimõttega. Ringkonnakohtu hinnangul annab viidatud säte üldise suunise juhinduda toetuste jagamisel rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõttest ning see norm on suunatud eelkõige toetuse taotluste hindajatele. Taotluste esitaja jaoks on tegemist informatiivse normiga, mis annab taotluse esitajale teavet selle kohta, millistest põhimõtetest taotluste hindamisel juhindutakse. Üksnes kaebaja väide, et vastustaja on kolmandate isikute taotluste hindamisel seda normi rikkunud, ei anna kaebajale kaebeõigust vaidlustada kolmandate isikute suhtes tehtud taotluste rahuldamise otsuseid.
26. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas Riigikohtu seisukohad, mis jaatavad kaebeõigust konkurentsisituatsioonis nendel juhtudel, kui kaebaja ei ole vaidlustatava haldusakti adressaat ja kaebaja väitel on rikutud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele. Konkurentsisituatsioonis on haldusakti adressaadiks mitteolevale isikule kaebeõiguse andmine õigustatud asjaoluga, et selles menetluses puudub isiku enda suhtes antud haldusakt, mida kaebaja saaks vaidlustada ja sellega oma õigusi kaitsta. Käesolevas asjas on kaebaja suhtes tehtud haldusakt olemas ning kaebaja on seda ka vaidlustanud. 6 6
27. Ka varasemates haldusasjades, kus isikud on vaidlustatud PRIA otsuseid, millega nende toetuse taotlused on jäetud rahuldamata põhjendusega, et eraldatud eelarvevahendite nappuse tingimustes kuulusid rahuldamisele vaid hindamistulemuste põhjal taotluste paremusjärjestuses kõrgemal kohal olnud taotlused, ei ole kohtuasjades peetud vajalikuks vaidlustada kolmandate isikute suhtes tehtud haldusakte, kes olid hindamistulemuste põhjal paremusjärjestuses kõrgemal kohal, ja kelle taotlused rahuldati. Kaebuste rahuldamise korral on kohus kohustanud PRIA-t taotlust uuesti läbi vaatama (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.04.
28. a otsus asjas nr 3-3-1-16-14 ja 27.02.
29. a otsus asjas nr 3-3-1-93-06).
30. Samuti nähtub asja materjalidest, et PRIA on kolmandatele isikutele toetusi määrava haldusakti kõigi teiste osas, v. a OÜ Liki Mõis, juba ise kehtetuks tunnistanud ning juhul, kui halduskohus ei oleks kaebust selles osas tagastanud, oleks selline muutus üldjuhul alus menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 järgi, sest PRIA 14.08.2013.

a otsuse nr 176/322 kohaselt oli OÜ-le Liki Mõis antud toetuse summa vaid 127 823, 29 eurot. 26. Varasema olukorra muutumist menetluse kestel on arvesse võtnud ka kaebaja ise, märkides määruskaebuses, et tal on vaidlusaluse otsuse PRIA poolt suures osas kehtetuks tunnistamise tõttu õigus muuta tühistamiskaebus tuvastamiskaebuseks. Selle väite osas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et isegi juhul, kui jaatada antud juhul kaebeõigust kolmandate isikute suhtes tehtud haldusaktide vaidlustamiseks, siis

§ 45

lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Isegi juhul, kui kohus tuvastaks PRIA 14.08.

1. a otsuse nr 176/322 õigusvastasuse, ei aitaks see kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 1 ja § 61 lg 2 kohaselt on täitmiseks kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-26-08, p 16). Seega ei saavutaks kaebaja vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamisega oma kaebuse eesmärki, milleks on saavutada olukord, kus oleks piisav eelarvejääk, et PRIA saaks vaadata kaebaja
3. a Euroopa Kalandusfondi meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus“ raames antava toetuse saamiseks esitatud investeeringutoetuse taotluse nr 921013780078 läbi täies ulatuses (s. o toetus summas 511 293,19 eurot). Samas peab ringkonnakohus siiski vajalikuks käesoleva vaidluse kontekstis viidata ka Riigikohtu lahenditele haldusasjades nr 3-3-1-41-11 ja 3-3-1-44-14, millest võib välja lugeda, et kohtumenetluse kestel kehtetuks muutunud (kehtetuks tunnistatud) haldusaktide puhul ei pruugi üleminek tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele olla alati põhjendatud, sest teatud hetkel kehtetuks tunnistatud ja tühistatud haldusakti mõju võib olla erinev – kehtetuks tunnistatud haldusakti loetakse üldjuhul varasemalt kehtinuks, kuid haldusakti tühistamisel on see kehtetu tagasiulatuvalt.
4. Kaebaja määruskaebuses esitatud väide, et üle 1,5 a toimunud menetluses pole kohus kordagi isegi kahelnud selles, et kaebajal on kaebeõigus haldusakti osas, millega kolmandatele isikutele anti toetust, ei anna samuti alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ebaõige on kaebaja määruskaebuses esitatud väide, et ka teise astme kohus on kaebuse kahel korral käsitlemisel pidanud kaebaja kaebeõigust enesestmõistetavaks.
5. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas 28.01.
6. a määrusega lahendanud PRIA määruskaebust Tartu Halduskohtu 02.01.
7. a määruse peale, millega halduskohus oli rahuldanud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelanud PRIA-l kaebaja toetuse taotluse 7 7 osas toimingute tegemise. Tartu Ringkonnakohus on 30.04.
8. a määrusega lahendanud kaebaja määruskaebust Tartu Halduskohtu 18.02.
9. a ning 04.09.
10. a ja 10.11.
11. a kohtuistungil tehtud määrusele ning rahuldanud määruskaebuse osaliselt, tühistades Tartu Halduskohtu 18.02.
12. a määruse ja kohustades halduskohut lahendama uuesti kaebaja taotlust kolmandate isikute menetlusse kaasamise otsustamiseks. Ringkonnakohus ei ole käesolevas asjas varem võtnud seisukohta kaebaja kaebeõiguse osas kolmandate isikute suhtes antud haldusakti vaidlustamiseks. Ringkonnakohus on lahendanud vaid küsimusi, mis puudutasid esialgse õiguskaitse kohaldamist ning kolmandate isikute kaasamist. Ringkonnakohus saab määruskaebemenetluses võtta seisukoha vaid küsimuses, mille peale on määruskaebus esitatud. 30.04.
13. a määruses on ringkonnakohus leidnud, et kui kohus menetleb kolmandate isikute suhtes tehtud haldusaktide peale esitatud tühistamiskaebust, siis tuleb

§ 20lg 1 kohaselt haldusakti adressaadid menetlusse ka kaasata.

28.01.

1. a määruses on ringkonnakohus juhtinud halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja kaebuses esitatud õiguslikud põhjendused kolmandate isikute suhtes tehtud haldusaktide vaidlustamiseks on ebaselged, mistõttu võib olla vajalik kaebuse vastavas osas täpsustamine.
2. Kaebaja on määruskaebuses viitega

§ 203

lg-le 2 ning § 199 lg 1 p-le 5 esitanud ka väite, et kaevatava määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, st kohtunik, kes oleks pidanud taanduma või taandatama. Kaebaja väitel on käesoleval juhul kohtuniku taandamise aluseks süsteemne, kauakestev, ilmselgelt ebaseaduslik ja põhjendamatu ühe poole kahjuks toimuv elementaarsete menetlusõiguste rikkumine, mis on käsitatav erapoolikusena. 30.

§ 13lg 1 kohaselt kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 23-

1. TsMS § 26 lg 2 kohaselt lahendab avalduse kohtukoosseis, kuhu taandatav kohtunik kuulub ja lõike 3 kohaselt lahendab juhul, kui asja üksi lahendav kohtunik ennast ise ei taanda, taandamise avalduse kohtu esimees.
2. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud 27.11.2014 taotluse kohtuniku taandamiseks. Asja menetlev kohtunik on jätnud 01.12.2014 kaebaja taotluse rahuldamata ja edastanud taandamistaotluse lahendamiseks kohtu esimehele. Tartu Halduskohtu esimees on 02.12.
3. a määrusega jätnud kaebaja taotluse kohtuniku taandamiseks jätnud rahuldamata. Kaebaja on esitanud 29.06.2015 koos käesoleva määruskaebusega samuti kohtuniku taandamise taotluse. Asja menetlev Tartu Halduskohtu kohtunik on jätnud selle taotluse 03.08.
4. a määrusega rahuldamata. Tartu Halduskohtu esimees on 05.08.
5. a määrusega jätnud samuti kaebaja taotluse kohtuniku taandamiseks rahuldamata.
6. Seega on kaebaja esitatud taandamise taotlused

§ 13lg 1 ja Ts

MS § 26 lg-tes 2-3 sätestatud korras lahendatud. Ringkonnakohus nõustub viidatud halduskohtu määrustes esitatud seisukohtadega, et menetlusosalise etteheited, mis seonduvad üksnes kohtuniku tegevusega asja kohtulikul läbivaatamisel ja lahendite tegemisel ei saa olla kohtuniku taandamise aluseks TsMS § 23 mõttes. Kui kohus on kaebaja arvates rikkunud menetlus- ja materiaalõiguse norme, on tal õigus vaidlustada seda määruskaebuse, apellatsioonkaebuse ning kassatsioonkaebuse esitamise korras. 33. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.06.2015. a määrus muutmata. 8 8 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk 9 9