Obsah (6)

§ 212§ 213§ 131§ 2§ 56§ 62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 24.08.2014 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot seoses tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega. Taotluse kohaselt rikkus Viru Vangla perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 tema õigusi ning tekitas talle tervisekahju ja alandas inimväärikust, kuna sundis teda jalutama koos suitsetajatest kinnipeetavatega. Samuti oli vangla jätnud ta ilma kehakultuuriga tegelemise võimalusest värskes õhus, kuna tubakasuitsu tõttu pole spordiga tegelemine väljas jalutades võimalik.
2. Viru Vangla jättis 07.11.
3. a otsusega A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4. A. Pokras esitas 04.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 07.11.
5. a vastuse, millega vangla oli jätnud tema kahju 1 hüvitamise taotluse rahuldamata ning mõista talle välja tekitatud mittevaralise kahju eest seoses tervisekahju tekitamise ning väärikuse alandamisega hüvitis 25 000 eurot. Kaebuse kohaselt on Viru Vangla 04.12.2013 – 21.02.2014 rikkunud kaebaja õigusi ja tekitanud talle tervisekahju, kuna on sundinud teda jalutama koos suitsetajatest kinnipeetavatega, samuti jätnud ta sellega ilma võimalusest tegeleda füüsiliste harjutustega jalutusväljakul, s. o värskes õhus. Kaebaja leiab, et Viru Vangla rikub vangistusseaduse (VangS) §-i 55, Euroopa vanglareeglistikku ning tubakavastase kaitse konventsiooni, kuna viib suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos jalutama jalutusboksi mõõtmetega 8x12 m ja seinte kõrgusega 4-5 m, mille keskele on punase joonega märgitud 9 m² suurune ala suitsetajate jaoks. 15-20 inimest korraga sinna suitsetama ei mahu ja nad suitsetavad igal pool, tekitades sellega konflikte. Kuna kaebaja ei kannata tubakasuitsu, siis on ta olnud sunnitud jalutuskäikudest loobuma ja rikkuma vangla distsipliini, et jääda kartserisse.
6. Vastustaja leidis vastuses kaebusele, et tema tegevus ei saanud tekitada kaebajale sellist kahju, mis tingiks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel rahalise kahju hüvitamise. Vastustaja möönis, et kaebuses märgitud ajavahemikul kasutasid nii suitsetavad kui mittesuitsetavad kinnipeetavad ühist jalutusala, kuid vastustaja on seisukohal, et jalutusala suurust ning suitsetajate/mittesuitsetajate poolt kasutatavate alade eraldatust arvestades ei olnud mittesuitsetajatest kinnipeetavad sunnitud olema suitsuga mõjustatud alal. Vastustajale ei ole teada, et kaebajal oleksid kaebuses märgitud asjaoludel tekkinud terviseprobleemid. Jalutama mitteminek oli kaebaja enda vaba tahe.
7. Tartu Halduskohus jättis 02.04.
8. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus märkis, et VangS § 55 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ja võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas, kuid kuna selles pole reguleeritud, kuidas täpselt seda tuleb korraldada, siis on vanglal ulatuslik kaalutlusõigus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Suitsetamise korraldus on sätestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 8² ning Viru Vangla kodukorra punktis 12, mille kohaselt võib kinnipeetav suitsetada üksnes selleks ettenähtud kohtades ja ajal, mil tal on õigus seal viibida. Osakondade päevakavade kohaselt on kinnipeetavatel võimalus suitsetada ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Halduskohus leidis, et käesolevas asjas kohalduvad ka Riigikohtu seisukohad otsusest asjas nr 3-3-1-30-14, mille kohaselt ei ole õiguspärane sundida kinnipeetavat valima, kas jätta värskes õhus viibimise õigus kasutamata või taluda jalutusboksis suitsetamist. Halduskohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja sai perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega. Halduskohus leidis, et tagantjärele pole võimalik piisava täpsusega kindlaks teha, et teiste kinnipeetavate suitsetamine ei saanud kaebajat mingilgi viisil häirida. Halduskohus pidas võimalikuks, et see olukord võis tekitada kaebajale pahameelt, solvumist, alandust ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi, kuid asus seisukohale, et kindlasti pole aga tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada kaebajale rahalise hüvitise määramist. Kaebaja tervisekaartide alusel leidis halduskohus, et miski ei kinnita seda, et koos suitsetajatega jalutamisest oleks kaebaja tervisele tekkinud kahju. Halduskohus märkis, et arstide tegevuse õiguspärasuse hindamiseks halduskohtul pädevus puudub. Halduskohtu arvates ei saa alust kaebuse rahuldamiseks tuleneda ka asjaolust, et kaebaja on enda väitel olnud sunnitud rikkuma distsipliini, et jääda kartserisse ja sel viisil saada võimalus üksi jalutamiseks, sest vastav otsustus on olnud kaebaja enda vaba tahteavalduse tulemus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9. Kaebaja esitas 04.05.2015 Tartu Halduskohtu 02.04.
10. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus hindas 2 tõendeid valesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige otsuse tegemise. Kaebaja on arvamusel, et halduskohus ja vastustaja diskrimineerivad teda keele ja rahvuse alusel, sest ei ole tõlkinud talle vene keelde vastustaja esitatud dokumente ning kuna tal raha tõlkimiseks ei ole ja ta viibib pidevalt kartserikambris, siis ei ole kedagi, kes talle neid tõlgiks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei olnud erapooletu ja sõltumatu, sest ei korraldanud asjas kohtuistungit ning kaebaja ei saanud tunnistajatena kutsuda välja Viru Vangla arste, et tõendada, et arstid kirjutavad vastustajale sobivaid tõendeid. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja tegevus on õigusvastane ning Viru Vangla kodukord on vastuolus Euroopa vanglareeglistiku ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebaja märgib, et ta on sunnitud juba 440 päeva viibima kartseris, kuna ainult seal saab ta jalutuskäigul värsket õhku hingata. Kaebaja ei nõustu sellega, et halduskohus on käsitlenud vaid väärikuse alandamist ning ei ole arvestanud sellega, et mittesuitsetavad kinnipeetavad on sunnitud rikkuma oma tervist. Kaebaja sooviks on vaid oma tervist hoida. Algselt Viru Vangla arstid väljastasid tõendeid, mille kohaselt tuli võimaldada mittesuitsetajatel suitsetajatest eraldi jalutamist. Mingil põhjusel muutsid nad need tõendid hiljem vastupidiseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tervishoiuteenused on eraõiguslikud suhted, sest vangla meditsiinitöötajad on vangla töötajad ja täidavad vangla käske. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ta on enda vabal tahtel kartseris.
11. Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on täielikult põhjendamatu, selles ei ole välja toodud uusi asjaolusid ning kaebaja taotleb sisuliselt seda, et ringkonnakohus annaks halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludele uue hinnangu. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada. Vastustaja jääb endiselt seisukohale, et kinnipeetavatele mõeldud jalutusala suurus on selline, mis ei sunni mittesuitsetavaid kinnipeetavaid jalutuskäigu ajal hingama suitsetavate kinnipeetavate suitsu. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud, et etteheited vangla tervishoiutöötajate osas ei ole lahendatavad halduskohtumenetluse raames.
12. Kaebaja esitas seisukoha vastustaja vastusele, milles märgib, et vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et jalutusterritooriumi suurus on selline, et see ei sunni mittesuitsetavaid kinnipeetavaid hingama sisse suitsetavate kinnipeetavate suitsu. Kaebaja osundab sellele, et ei kohus ega vangla ei ole teostanud õhu ekspertiisi ning püüavad sellega varjata tegelikku olukorda ning ei pööra tähelepanu kinnipeetavate rohketele kaebustele. Vastustaja ei ole selgitanud, miks suitsetajad ei suitseta spetsiaalse võimsa ventilatsiooniga ja isoleeritud suitsetamistubades, mis asuvad igas sektsioonis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
14. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning kohtumenetluse normi olulist rikkumist, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul pole asja materjalide pinnalt alust halduskohtule selliseid menetluslikke rikkumisi ette heita, mis tingiksid automaatselt otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise või asjas uue, teistsuguse tulemusega lahendi tegemise ringkonnakohtu poolt. 3 Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et olukord, kus kaebaja sai perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega samas jalutusboksis, võis tekitada kaebajale pahameelt, solvumist, alandust ja muid sarnaseid üleelamisi, kuid ilmselgelt pole tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada kaebajale rahalise hüvitise määramist tema inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja tervisekaardi väljavõtete alusel leidis halduskohus samuti põhjendatult, et miski ei kinnita kaebaja väidet, et talle tekkis tervisekahju ja seda just koos suitsetajatega jalutamisest tulenevalt. Ka ringkonnakohtu poolt täiendavalt vastustajalt väljanõutud kaebaja tervisekaardi väljavõte ei sisalda selliseid andmeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 koos suitsetajatest kinnipeetavatega samas jalutusboksis jalutamine tekitas kaebajale mingi sellise püsiva tervisekahjustuse, mis vaieldamatult on põhjustatud koos suitsetajatega ühes jalutusboksis jalutamisest. Tervisekaardist nähtuvalt on kaebaja küll 09.12.2013, 11.12.2013 ja 30.12.2013 meditsiinitöötajale väitnud, et tal oli koos suitsetajatega jalutuskäigul olles halb või raske olla ja ühel korral tekkis esimestel 10-15 minutil ka köha ja õhupuudus, kuid sellest hoolimata on meditsiinitöötajad hinnanud kaebaja terviseseisundi neil kordadel vähemalt rahuldavaks ning nagu eespool juba mainitud, ei sisalda kaebaja tervisekaart selliseid andmeid ega diagnoose, millest saaks järeldada kaebajal tervisekahju tekkimist seoses olukorraga, kus ta sai jalutada üksnes samas jalutusboksis koos suitsetavate kinnipeetavatega. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebuses ei esitata ka muid selliseid sisulisi põhjendusi, mis annaks aluse halduskohtu viidatud seisukohale vastuvaidlemiseks.
15. Halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et halduskohus ja vastustaja diskrimineerivad teda keele ja rahvuse alusel, sest ei ole tõlkinud talle vene keelde vastustaja esitatud dokumente. Viru Vanglas väljakujunenud tavad kinnipeetavatele vangla vastuste vms. dokumentide tõlkimise või tõlkimata jätmise kohta ei saa olla etteheidetavad halduskohtule ning käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks halduskohtule esitanud taotlusi menetlusdokumentide tõlkimiseks vene keelde või taotlenud selleks menetlusabi andmist ja halduskohus oleks kaebaja sellekohased taotlused jätnud lahendamata või alusetult rahuldamata. Halduskohtu poolt tehtud määrused ja otsus on kaebaja jaoks vene keelde tõlgitud.
16. Kaebaja leiab veel, et halduskohus ei olnud erapooletu ja sõltumatu, sest ei korraldanud asjas kohtuistungit ning kaebaja ei saanud seetõttu tunnistajatena välja kutsuda Viru Vangla arste, tõendamaks, et arstid kirjutavad välja vastustajale sobivaid tõendeid. Kuigi halduskohtule esitatud kaebusest endast ei tulene selgelt, et A. Pokras soovis asja arutamist kohtuistungil, esitas ka koos kaebusega ka taotluse, milles märkis, et palub kohtul kutsuda tunnistajatena kohtusse Viru Vangla perearstid R. Aadamsoo ja E. Elbergi, kuna arvab, et nende väljakutsumise tunnistajatena on asja lahendamiseks vajalik. Sellest võib järeldada, et kaebaja soovis asjas istungi korraldamist. Halduskohtu 02.02.
17. a määruse kohaselt (tl 70) otsustas kohus vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, kuna kohtu hinnangul oli kaebusest, vaidluse iseloomust tulenevalt ja kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt vaja lahendada üksnes mittevaralise kahju nõude põhjendatusega seotud õiguslikud küsimused ning asja materjalidest ei nähtunud ühtegi sellist asjaolu, mille väljaselgitamine või hindamine oleks võimalik üksnes kohtuistungil.

§ 131

lg 1 p 2 järgi võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades 4 kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Seega ei ole menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

§ 2

lg 2 kohaselt peab kohus haldusasja läbi vaatama mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul seega olemas kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus selliste lisaandmete saamiseks, mille esitamine on võimalik üksnes istungil, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses menetluse läbi viia märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega, mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Ringkonnakohtu arvates on antud juhul halduskohus õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei olnud vajalik kohtuistungit korraldada. Mis puudutab eraldi kaebaja taotlust kutsuda tunnistajatena kohtusse Viru Vangla perearstid R. Aadamsoo ja E. Elberg, siis toimiku materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks oma 02.02.2015. a määruses või varasemalt kaebaja sellekohast taotlust selle põhjendatuse ja asjakohasuse aspektist hinnanud, kuid see ei anna veel alust lugeda taolist olukorda kaebaja õiguste ilmseks rikkumiseks ja menetlusnormide olulises ulatuses järgimata jätmiseks.

§ 56

lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 236-243 sätestatut, kui halduskohtumenetluse seadustikust ei tulene teisiti. TsMS § 236 lg 2 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline taotleda kohtult tõendite kogumist, kui ei saa tõendit ise esitada.

§ 62

lg 2 esimese lause kohaselt korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. Kaebaja sõnul soovis ta perearstide tunnistajatena ülekuulamisega tõendada, et Viru Vangla meditsiiniosakonnas töötavad arstid kirjutavad välja vajalikke tõendeid vangla administratsiooni korraldusel, varjates ja kaitstes vastustaja õigusvastaseid tegevusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Vangla arstide poolt väljakirjutatavate tõendite sisu ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks ning lisaks sellele ei kuulu sellealane vaidlus ega ka arstide tegevusega seonduv vaidlus üldiselt halduskohtu pädevusse, millele on iseenesest põhjendatult viidanud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s

1. Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms halduskohtu pädevusse (vt nt Riigikohtu erikogu 07.04.
2. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9 ja 13.11.
3. a määrus asjas nr 33-4-1-13, p 10). Seega ei ole kaebaja poolt nimetatud asjaolu tõendamine vangla perearstide tunnistajatena ülekuulamise kaudu käesoleva haldusasja raames ka asjakohane ning taotletud tunnistajate osas selge seisukoha võtmata jätmine või ka nende ülekuulamiseks istungi korraldamata jätmine ei ole käsitatav menetlusnormi rikkumisena, mis tingiks halduskohtu 02.04.
4. a otsuse tühistamise.
5. Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja halduskohtule esitatud kaebuse sisust nähtuvalt on käesoleva hüvitamisnõude sisuks see, et perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 sai kaebaja jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega samas jalutusboksis, millest tekkis talle väidetavalt tervisekahju ja millega alandati kaebaja inimväärikust ning rikuti ka tema õigust värskes õhus kehakultuuriga tegeleda, mitte aga kaebajale kohaldatud erinevad kartserikaristused, nende õiguspärasus ja kartseritingimused. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta need apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kaebajale väidetavalt kahe aasta jooksul määratud kartserikaristustega, karistuste kandmise kogupikkusega, kartseritingimustega ja muude neist karistustest tulenevate võimalike kitsendustega.
6. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja menetlusabi jätkuvuse alusel vabastatud. 5 Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/