3-14-53095/86

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk 16.03.2016, Tartu 3-14-53095 Reiko Madi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 25.08.

1. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Reiko Madi Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
2. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 25.08.
3. a otsus.
4. Teha asjas uus otsus, millega jätta Reiko Madi hüvitamiskaebus rahuldamata.
5. Halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta kaebaja enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Vangla kinnipeetav Reiko Madi esitas 06.10.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles hüvitist 10 000 eurot, kuna alates 10.04.2014 on Tartu Vangla ametnikud sundinud teda kolm korda päevas paljastama oma genitaale.
7. Tartu Vangla jättis 08.12.
8. a otsusega 1-3/960-2 R. Madi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
9. R. Madi esitas 08.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis õiglast hüvitist kohtu äranägemisel seoses tema keha regulaarse läbiotsimisega. Kaebuse kohaselt pidi kaebaja toidujagajana kolm korda päevas Tartu Vangla valvurile oma genitaale paljastama, mis on tema jaoks alandav ning on põhjustanud talle hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja selgitas, et kinnipeetava keha läbiotsimine ei ole iseenesest vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, kuid samas see ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 15.06.
10. a otsuses asjas nr Ciupercescu vs. 1 Rumeenia tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja märkis, et läbiotsimised toimusid regulaarselt ning nende läbiviimiseks ei olnud iga kord põhjendatud julgeolekukaalutlust. Teiseks puudusid keha läbiotsimise teostamiseks piisavalt selged reeglid, jättes sellega vanglaametnikele liiga laia diskretsiooni ning luues kinnipeetavale mulje, et nad on vanglaametniku meelevallas. Kaebuse kohaselt rikutakse Tartu Vanglas kinnipeetavate keha läbiotsimisega massiliselt ja igapäevaselt reegleid, mis on selgelt EIÕK art 3 rikkumine.
11. Tartu Halduskohus rahuldas 25.08.
12. a otsusega R. Madi kaebuse ja mõistis Tartu Vanglalt R. Madi kasuks välja hüvitise 100 eurot. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla on määranud kaebaja majandusabitöölisena tööle ning alates aprillist 2014 töötab ta toidujagajana. Samuti on Tartu Vangla tunnistanud, et kuni jaanuarini 2015 otsiti kaebaja iga kord enne toidujagajana tööle asumist nn täielikult läbi ehk teda kohustati läbiotsimise ajaks riideid ära võtma ja vanglaametnike ees ennast paljastama ning see toimus enamikul päevadest kuni kolm korda päevas. Halduskohus leidis, et kuivõrd toidujagaja väljub eluosakonnast ning läheb kööki toidu järele, on tema läbiotsimine enne tööle asumist kehtiva õiguse kohaselt vältimatu, küll aga ei kirjuta kehtiv õigus ette, millisel viisil peab läbiotsimine aset leidma. Tartu Vangla kodukorra punkti 4.6 kohaselt ei pea tavapärase läbiotsimise käigus kinnipeetav lahti riietuma ning sellisel viisil teostatakse läbiotsimist üksnes vajaduse korral. Halduskohus asus seisukohale, et iseenesest ei pea koos lahti riietumisega teostatavaks läbiotsimiseks iga kord esinema väga kaalukat konkreetsest isikust tulenevat põhjust ning mõistliku ajavahemiku järel võib vangla üldise julgeoleku tagamiseks olla õigustatud ka niisuguste läbiotsimiste teostamine ka pisteliselt kinnipeetavate suhtes, kelle puhul konkreetsel juhul ei esinenud kahtlust keelatud esemete peitmises, kuid kes viibisid paigas, kus iseenesest ei olnud nende kokkupuude keelatud esemetega välistatud. Halduskohus leidis, et pelgalt toidujagamise fakt ei õigusta igakordset koos lahti riietumisega teostatavat läbiotsimist. Esiteks ei ole kinnipeetaval endal valikuvõimalust, kas minna toitu jagama või mitte. Tööst keeldumise korral oleks kinnipeetava poolt tegemist haldusakti rikkumisega, mille eest oleks kaebajat ähvardanud distsiplinaarkaristus. Teiseks sätestab Tartu Vangla kodukorra p 9.10, et toidujagamist teostab kinnipeetavast abitööline valvuri järelevalve all. Samuti ei ole Tartu Vangla vastu vaielnud kaebaja väidetele visuaalse ja elektroonilise järelevalve kohta köögis. Halduskohus möönis, et järelevalve ei pruugi alati täielikult välistada õigusrikkumiste toimepanemist, ent vaieldamatult vähendab see nende tõenäosust märkimisväärselt. Samuti on vanglal peaaegu piiramatud võimalused sobivate toidujagajate valimiseks. Pidades kaebaja töötamist toidujagajana vangla julgeolekut sedavõrd ohustavaks, et see toob vältimatult kaasa igakordse lahti riietumisega läbiotsimise, saanuks vangla hoiduda tema toidujagajana tööle määramisest. Halduskohus asus seisukohale, et Tartu Vangla on täiesti rutiinsete ning sisuliselt igapäevaste (sealhulgas sageli ühes päevas mitmekordsete) lahti riietumisega teostatud läbiotsimistega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Seega on Tartu Vangla halduskohtu hinnangul alandanud kaebaja inimväärikust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus luges vastustaja süü vormiks raske hooletuse. Õiglase hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse, et ühest küljest rikkus vastustaja kaebaja õigusi raske hooletusega, ent tal ei esinenud saabunud kahjuliku tagajärje osas tahtlust. Samuti oli lahti riietumisega teostatud läbiotsimiste näol tegemist toimingutega, mida kinnipeetav peab kehtiva õiguse kohaselt taluma, ning kaebaja õigusi rikuti üksnes nende sageduse ja rutiinsusega. Halduskohus võttis arvesse ka seda, et vastustaja otsustas kohtumenetluse ajal oma praktikat muuta, mida võib pidada kahjulikke tagajärgi leevendavaks sammuks. Sellest tulenevalt mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot. 2
13. Kaebaja esitas 26.08.2015 apellatsioonkaebuse. Tartu Halduskohtu 25.08.
14. a otsuse peale
15. Tartu Ringkonnakohus jätkas 02.09.
16. a määrusega kaebajale osaliselt menetlusabi andmist, jättis apellatsioonkaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 30 eurot tasumiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.
17. a määrusega, millega Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.
18. Tartu Vangla esitas 24.09.2015 Tartu Halduskohtu 25.08.
19. a otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus võttis 29.10.
20. a määrusega vastustaja apellatsioonkaebuse menetlusse ja kohustas kaebajat apellatsioonkaebusele 21 päeva jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest vastama.
21. Tartu Ringkonnakohus tagastas 29.10.
22. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse läbivaatamatult, kuna kaebaja oli jätnud selles esinenud puudused kõrvaldamata, st riigilõivu kohtu antud tähtpäevaks tasumata. Tartu Ringkonnakohtu 29.10.
23. a määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.
24. a määrusega, millega jäeti kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 29.10.
25. a määruse peale esitatud määruskaebus menetlusse võtmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
26. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 25.08.
27. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning asunud põhjendamatult seisukohale, et vastustaja toiming oli õigusvastane. Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et vaidlust ei ole selles, et kaebajat otsiti perioodil 10.04.2014 kuni 06.10.2014 (kahju hüvitamise taotluse esitamise hetk) läbi täielikult kuni kolm korda päevas. Läbiotsimised olid täielikud ehk need toimusid lahtiriietumisega. Vastustaja nõustub apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukohaga, et vanglal on laialdased järelevalvevõimalused, kuid rõhutab, et vaatamata sellele võib siiski tekkida olukordi, kus kinnipeetaval õnnestub peita keelatud esemeid riiete alla või kehaõõnsustesse. Vastustaja rõhutab, et täielike läbiotsimiste näol on tegemist kõige efektiivsema meetmega keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Arvestades kinnipeetavatest toidujagajate küllaltki laialdast liikumisulatust vanglaterritooriumil, on kinnipeetaval võimalusi erinevate keelatud esemete kaasahaaramiseks nii vangla siseruumidest kui ka territooriumilt suur. Pelgalt kinnipeetava keha läbi riiete kompamisega ei ole võimalik avastada näiteks traadijuppe, plastikust nuge, žiletiteri, sigarette jms. Vangla tavapärase praktika kohaselt siseneb korraga koos kolme kinnipeetavast toidujagajaga sööklasse üks nendega kaasas olev valvur. Toidujagajast kinnipeetaval on lihtne leida võimalusi esemete kaasa haaramiseks. Vastustaja hinnangul ei saa vähetähtsaks ka pidada ohtu, mida kujutavad endast vangla julgeolekule erinevad terariistad, samuti avaldavad teised kinnipeetavad toidujagajatele survet, paludes endale asju sektorisse toimetada. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga selles, et vanglal on piiramatud võimalused sobivate toidujagajate valimiseks. Samuti ei nõustu vastustaja halduskohtu arutlusega, et sisuliselt nähtub juba otsusest rakendada kinnipeetav toidujagajana tööle, et vanglateenistus usaldab konkreetset kinnipeetavat toidujagaja tööga kaasnevate liikumisvõimaluste piires. Vastustaja selgitab, et toidujagajate näol on tegemist tavaliste majandusabitöölistega, kelle osas ei ole vanglal tekkinud kõrgemat usaldusastet. Kui kehtestatud tervisenõuded kõrvale jätta, siis eristab toidujagajaid tavalisest majandusabitöölisest ainult see, et nende töödistsipliin on 3 vangla hinnangul teatud määral parem. Vastustaja hinnangul on halduskohus põhjendamatult vanglale ette heitnud seda, et toidujagamiseks sobivate kinnipeetavate puudumisel on vanglal võimalik korraldada toidu jagamist ka muul viisil. Tööliste palkamist selleks ei saa pidada kuidagi otstarbekaks, sest kinnipeetavatel on vaja täita neile seadusest tulenevat töökohustust, omandada tööharjumust ning teenida enesele tööga raha. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja on temale täielike läbiotsimistega tekitatud ebameeldivuste tõttu vangla poole pöördunud alles 06.10.
28. Kui kaebaja tundis, et tema õigusi rikuti niivõrd tõsiselt, oleks ta lähtuvalt RVastS § 7 lg-st 1 ning § 4 lg-st 1 pidanud pöörduma vangla poole juba varasemalt. Varasem pöördumine oleks andnud vanglale võimaluse kaaluda kaebaja suunamist teistsugusele majandustööle või vaadata üle oma praktikat toidujagajate läbiotsimise osas juba
29. aastal.
30. Kaebaja ei ole vastust vastustaja apellatsioonkaebusele esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
31. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab R. Madi poolt esitatud kaebuse rahuldamata ja HKMS § 108 lg 1 alusel tema poolt esimese astme kohtus kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.
32. Asja materjalidest nähtuvalt esitas R. Madi 06.10.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Kinnipeetav soovis mittevaralise kahju hüvitist suuruses 10 000 eurot selle eest, et kuna ta töötab vanglas toidujagajana, siis on alates 10.04.2014 Tartu Vangla ametnikud teda rutiinselt ja põhjendamatult iga päev kolm korda läbi otsinud, s. o enne iga korda, kui ta toidujagajana tööle läks, ning sundinud teda selle käigus paljastama ka oma genitaale. Selline kohtlemine on olnud alandav ja ahistav. Tartu Vangla jättis oma 08.12.2014 otsusega R. Madi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kinnipeetav esitas halduskohtule hüvitamiskaebuse ja soovis mittevaralise kahju hüvitise vanglalt väljamõistmist kohtu äranägemisel selle eest, et vastustaja sellise tegevusega tema inimväärikust alandas. Kaebaja leidis, et täielik läbiotsimine ei tohi olla rutiinne meede ning selle teostamise viis ei tohi kinnipeetavat anda vanglaametniku meelevalda. EIK on 15.06.
33. a otsuses asjas Ciupercescu vs Rumeenia tuvastanud EIÕK art. 3 rikkumise, kuna läbiotsimised toimusid regulaarselt ilma igakordsete põhjendatud julgeolekukaalutlusteta ning keha läbiotsimise teostamiseks puudusid piisavalt selged reeglid.
34. Tartu Halduskohus rahuldas oma 25.08.
35. a otsusega R. Madi kaebuse Tartu Vangla vastu ning mõistis vanglalt R. Madi kasuks välja hüvitise 100 eurot ning menetluskulu 15 eurot. Halduskohus leidis, et R. Madi suhtes toimusid täielikud läbiotsimised rutiinselt igal korral, kui kaebaja toidujagajana tööle läks. Kohus leidis, et pelgalt toidujagamise fakt ei õigusta igakordset koos lahti riietumisega teostatavat läbiotsimist ning lisaks sellele asus halduskohus seisukohale, et vanglal oli võimalik korraldada toidu kinnipeetavatele jagamist ka muul viisil, kui vangla pidas R. Madi töötamist toidujagajana vangla julgeolekut sedavõrd ohustavaks, et see tõi vältimatult kaasa igakordse lahti riietumisega läbiotsimise. Samuti on vanglal halduskohtu arvates peaaegu piiramatud võimalused sobivate (sobivamate) toidujagajate valimiseks. Halduskohus asus seega seisukohale, et Tartu Vangla on täiesti rutiinsete ning sisuliselt igapäevaste (s. h sageli ühes päevas mitmekordsete) lahti riietumisega teostatud läbiotsimistega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, rikkudes sellega VangS § 41 lg-s 1 sätestatud 4 inimväärikuse austamise põhimõtet ja alandades kaebaja inimväärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus leidis, et vangla ei ole nii tegutsedes siiski toiminud tahtlikult, lugedes vastustaja süü vormiks raske hooletuse ja pidades kaebaja õiguste rikkumise eest kohaseks hüvitisesummaks 100 eurot.
36. Ringkonnakohus halduskohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Madi töötas vaidlusalusel perioodil, s. o 10.04.2014 - 06.10.2014 (kahju hüvitamise taotluse esitamise hetk) vanglas toidujagajana ning teda on enne igakordset tööle asumist regulaarselt, s. h ka täielikult e. lahti riietumisega läbi otsitud. Kaebaja määrati 25.11.2013 vanglas majandusabitööliseks ning 28.03.2014 pikendati tema töötamise tähtaega kuni 01.02.
37. 10.04.2014 alates on R. Madi töötanud toidujagajana ja toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 90, 117, 134, 164) töötas ta Tartu Vanglas toidujagajana edasi nii
38. a kui ka vähemalt 09.02.
39. a seisuga. VangS § 68 lõike 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist. Justiitsministri 05.09.
40. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Seda täpsustab Tartu Vangla kodukorra p 4.6, mille kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi ning vajadusel teostatakse täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Kuivõrd toidujagaja väljub oma tööülesandeid täites ühe tööpäeva jooksul kolmel korral eluosakonnast ning läheb kööki toidu järele ja sealt tagasi eluosakonda toitu jagama, on tema läbiotsimine enne tööle asumist kehtiva õiguse kohaselt vältimatu. Kinnipeetavad, kes jagavad eluosakonnas toitu, otsitakse seega õiguspäraselt enne toidujagamise alustamist läbi ning kui kinnipeetav jagab toitu kolm korda päevas, siis otsitakse teda kolm korda päevas ka läbi, s. h täielikult e. lahti riietumisega. Kaebaja väitis nii vanglale esitatud taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses, et vaidlusalusel perioodil otsiti teda enne igakordset tööleminekut, s. o kolm korda päevas läbi ja kõik need läbiotsimised olid täielikud, s. o lahti riietumisega. Tartu Vangla 08.12.
41. a otsusest nähtuvalt on vanglal alates 07.07.2014 olemas märkmed teostatud täielike läbiotsimiste kohta ja neist nähtub, et kaebajat ei ole vähemalt perioodil 07.07.2014 – 06.10.2014 seoses toidujagajana töötamisega igapäevaselt kolm korda täielikult läbi otsitud, vaid et seda on tehtud nimetatud perioodi enamikel päevadel ja 1-3 korda päevas. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt vastustajaga, et toidujagajatena töötavate kinnipeetavate täieliku läbiotsimise teostamiseks on seega olemas õiguslik alus. Samuti esineb ka selge seos keelatud esemete ja ainete avastamise ning vangla, s. h teiste kinnipeetavate ning vanglaametnike julgeoleku tagamise vajaduse vahel. Toidujagajad puutuvad oma tööülesannete täitmise käigus teatavasti kokku ka keelatud esemetega, mille osakonda sattumist tuleb vanglal vältida. Samuti puutuvad toidujagajad kokku teiste kinnipeetavatega ning toidujagamise käigus võib toimuda keelatud esemete vahetamist. Kuigi vanglal on olemas ka teistsugused järelevalvevõimalused (elektrooniline valve, valvurid saatjatena jne), võib vaatamata neile siiski tekkida olukordi, kus kinnipeetaval õnnestub peita keelatud esemeid riiete sisse või alla jne. Läbiotsimiste, s. h täielike läbiotsimiste näol on tegemist kõige efektiivsema meetmega keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Arvestades kinnipeetavatest toidujagajate küllaltki laialdast liikumisulatust vangla territooriumil, kus nad liiguvad oma elusektsioonist sööklasse, sööklast mõnda teise elusektsiooni toitu jagama ning pärast uuesti sööklasse ja sealt oma elusektsiooni, tehes seda isegi kuni kolm korda päevas, siis on neil ka võimalusi erinevate keelatud esemete kaasahaaramiseks nii vangla siseruumidest kui ka vangla territooriumilt suur. Kuigi paljusid esemeid on võimalik avastada ka üksnes tavapärase läbiotsimise käigus, ei pruugi tavalise läbiotsimisega alati avastada näiteks traadijuppe, plastikust nuge, žiletiteri, sigarette vms. 5 Kui tegemist on toidujagajana töötava kinnipeetavaga, siis ei saa ilmselt vähetähtsaks pidada ka ohtu, mida kujutavad endast vangla julgeolekule erinevad terariistad, mida toidujagajal on võimalik sööklast saada ning millega kinnipeetavatest toidujagajad ka kokku puutuvad (teravad noad, kahvlid, s. h plastikust söögitarvikud, mida on võimalik kasutada nii torkeriistana kui ka enese vigastamiseks vms). Samuti on vastustaja välja toonud, et kaaskinnipeetavad avaldavad just toidujagajatele pidevalt survet, sest nad on teadlikud, et toidujagajad puutuvad oma tööd tehes paratamatult kokku esemete ja ainetega, mida kinnipeetavad võivad toidujagajal paluda endale sektorisse toimetada. Sellised vahetus- või muud võlasuhted kinnipeetavate vahel pingestavad aga nende omavahelisi suhteid ning võivad tekitada ka erinevaid konflikte. Vangla viitas õigustatult teatud töid tegevate ja potentsiaalselt ohtlike esemetega kokku puutuvate kinnipeetavate tavapärasest suuremale võimalikule ohule olukorras, kus neid läbi ei otsita või kus tavaline läbiotsimine ei pruugi olla piisav, sest ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-64-14 tuleneb, et vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. Eelviidatud haldusasja sisuks oli kinnipeetava kahjunõue vangla vastu põhjusel, et vanglaametnike hooletuse tõttu julgeoleku tagamisel tekkis ühel kinnipeetaval võimalus vangla eluosakonnas juuksuri töökohast kaasatoodud kääridega tekitada kaaskinnipeetavale kehavigastusi. Samuti on Tartu Vangla selgitanud, et vangla tavapärase praktika kohaselt siseneb kinnipeetavast toidujagajaid korraga sööklasse kolm ning nendega on kaasas vaid üks valvur. Seetõttu võib toidukärude kaasavõtmisel tekkida küllaldaselt hetki, mil söökla töötajad ja kinnipeetavatega kaasas olev valvur ei pruugi näha, kui kinnipeetav sööklas midagi riiete alla paneb. Sama kehtib ka toidujagajate liikumiste kohta vangla territooriumil, sest nagu juba öeldud, on neil lihtne leida võimalusi esemete ülesvõtmiseks, mis on näiteks teiste kinnipeetavate poolt vangla territooriumile maha visatud vms. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et vanglal on praktiliselt piiramatud võimalused sobivate toidujagajate valimiseks ning, et sisuliselt nähtub juba otsusest rakendada konkreetne kinnipeetav toidujagajana tööle, et vanglateenistus usaldab kinnipeetavat toidujagaja tööga kaasnevate liikumisvõimaluste piires ega pea tõsiste distsipliinirikkumiste esinemist tema puhul kuigivõrd tõenäoliseks, mistõttu on alusetu ka toidujagaja täielik läbiotsimine enne tööle asumist kas ühel või ka mitmel korral. Tartu Vangla selgituste kohaselt on toidujagajate näol tegemist tavaliste majandusabitöölistega, kelle osas ei ole vanglal tekkinud kõrgemat usaldusastet. Toidujagajate näol on tegemist nende kinnipeetavatega, kes on nõus, et tervisetõendi väljastamiseks tehakse neile analüüsid mis kinnitavad, et nende tervislik seisund võimaldab ohutult toidujagajana töötada. Kui toidujagajatele kehtestatud tervisenõuded kõrvale jätta, siis ei erista neid tavalisest majandusabitöölisest miski. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas vastustaja põhjendatult ka seda, et Tartu Vangla jaoks on kõige otstarbekam korraldada kinnipeetavatele toidu jagamine just kinnipeetavatest majandusabitööliste abil, sest see annab kinnipeetavatele võimaluse täita neile VangS § 37 lg-st 1 tulenevat töökohustust, omandada tööharjumust ning teenida enesele tööga raha, mistõttu ei saa kaebuse rahuldamise aluseks olla väide, et vangla võiks või peaks vanglas toidujagamise korraldama teisiti, kui ta leiab, et kinnipeetavatest toidujagajatega seotud võimalikke julgeolekuriske saab maandada üksnes nende täieliku läbiotsimise abil.
42. Arvestades seda, et Tartu Vangla 08.12.
43. a otsusest nähtuvalt ei ole kaebajat vähemalt perioodil 07.07.2014 – 06.10.2014 seoses toidujagajana töötamisega igapäevaselt kolm korda täielikult läbi otsitud, nagu kaebaja ise väidab, vaid et seda on tehtud üksnes nimetatud perioodi enamikel päevadel ja ka vähem, kui kolm korda päevas, siis ei saa vangla sellist tegevust pidada ka ilmselgelt ebaproportsionaalseks abinõuks. Läbiotsimine, s. h täielik läbiotsimine võib põhjustada kinnipeetavatele küll ebamugavusi, kuid läbiotsimise näol on tegemist vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist 6 eluosakonda. Vanglakaristus toob paratamatult endaga kaasa olukordi, mis ei pruugi kinnipeetavale olla meelepärased ning kujutavad negatiivset sekkumist eri põhiõigustesse, kuid on oma eesmärgist lähtuvalt vajalikud vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel kujul ja viisil toimuvate toidujagajate täielike läbiotsimiste näol tegemist eesmärgi suhtes ka igati mõõduka abinõuga, sest alahinnata ei saa keelatud ainete ja esemete eluosakonda ja teiste kinnipeetavate kätte sattumise ohtu. Nagu varem juba viidatud, tuleb vangla igapäevases praktikas ette juhtumeid, kus kambritest ning üldkasutatavatest ruumidest avastatakse teravaid esemeid ning muul viisil ohtlikke esemeid ja aineid ning selliste esemetega on tööl käivad kinnipeetavad ka kaaskinnipeetavaid rünnanud olukorras, kus läbiotsimist ei teostatud või see ei olnud keelatud eseme leidmiseks sobiv. Kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist näha kinnipeetava alandamise või karistamisena. Samuti peavad kinnipeetavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tagajärgi. Eesti ega ka EIK-i kohtupraktika ei välista vajadusel sellise täieliku läbiotsimise teostamist ning ei pea seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks. EIK on tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise juhtudel, kus läbiotsimisi on läbi viidud naisametnike juuresolekul või ametnike juuresolekul, kes alandasid kinnipeetavat verbaalselt. Samuti on EIK leidnud, et EIÕK art 3 rikkumisega võib olla tegemist siis, kui läbiotsimistel puudub igasugune seos vangla julgeoleku tagamise, korrarikkumiste või kuritegude ennetamisega. Käesoleval juhul oli selliste täielike läbiotsimiste teostamiseks vanglal olemas õiguslik alus ja seda tehti vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning üksnes seoses kaebaja tööga toidujagajana, mille raames tal oli võimalik kokku puutuda vanglas keelatud esemetega. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et ebamugavustunne, mida kaebaja väidetavalt valvuri korraldusel tema ees lahti riietumise tagajärjel tundis, oleks kuidagi ületanud nende kannatuste ja ebameeldivuste taseme, mis paratamatult kaasneb kinnipidamiskohas viibimisega. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja osas oleks lahti riietumisega läbiotsimisele lisandunud muid selliseid tegevusi, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad jne. Mis puudutab halduskohtu otsuses kaebuse rahuldamise ühe alusena viidatud EIK otsustele asjas Van der Ven vs Holland ja Pechowicz vs Poola, siis ringkonnakohtu hinnangul ei saa nendes lahendites toodud faktilisi asjaolusid (kinnipeetava eriliselt rangel vanglarežiimil hoidmine koos selge vajaduseta täielike läbiotsimistega kas igal nädalal või isegi iga kord, kui kinnipeetav oma kongi sisenes või sealt väljus kuni kolme aasta jooksul, kusjuures ühel juhul kaasnesid selliste läbiotsimistega ka kinnipeetava keha katsumine, anaalne läbivaatus ja häbistavatesse poosidesse sundimine), mis tingisid neis asjades lahti riietumisega läbiotsimiste inimväärikust alandavateks lugemise, võrrelda ja samastada käesolevas asjas kaebuse aluseks olevate asjaoludega. Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71, punkt 162). Mööndes küll võimaliku ebamugavustunde esinemist seoses isiku täieliku läbiotsimisega, peab ringkonnakohus asja materjalide pinnalt siiski äärmiselt küsitavaks, et läbiotsimistega tekitati kaebajale selline mittevaraline kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Ka esitatud kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ning kaebaja enda käitumine (väidetava probleemiga vangla poole pöördumine alles 6 kuu möödudes toidujagajana tööle asumise algusest ja seda kohe mittevaralise kahju hüvitamise 7 nõude vormis, töötamine toidujagajana ka 2015 ja
44. a kuigi toidujagajate suhtes teostatakse vanglas endiselt enne nende tööle asumist nii tavalisi kui ka lahti riietumisega läbiotsimisi, soov suurendada apellatsioonimenetluses hüvitisenõude suurust 20 000-le eurole ka olukorras, kus kaebaja apellatsioonkaebus on tagastatud) ei veena ringkonnakohut, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi väidetavalt taluma seoses läbiotsimistega, oleksid üldse reaalselt esinenud või kui esinesid, siis ületasid kindlasti selle piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.
45. Lisaks eeltoodule viitas Tartu Vangla apellatsioonkaebuses põhjendatult sellele, et R. Madi pöördus temale täielike läbiotsimistega väidetavalt tekitatud ebameeldivuste teemal vangla poole alles 06.10.2014 ning seda juba kahju hüvitamise taotluse raames. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 4 lg 1 kohaselt võib isik nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist, kui see on võimalik ülemääraste kuludeta. Kui R. Madi tundis tõepoolest, et täielike läbiotsimistega rikuti tema õigusi niivõrd tõsiselt nagu ta nüüd väidab, siis oleks ta pidanud sellest ilmselgelt aru saama varem, kui kuue kuu möödudes ja pöörduma ka vangla poole juba varasemalt. Varasem vangla poole pöördumine oleks vanglale andnud näiteks võimaluse kaaluda R. Madi suunamist teistsugusele majandustööle või aluse vaadata oma praktika toidujagajate läbiotsimiste osas üle. Asja materjalidest ei nähtu ja ka kaebaja ise ei väida seda, et ta oleks seoses väidetavalt inimväärikust alandavate täielike läbiotsimistega enne toidujagajana töö alustamist kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleks võinud aidata võimaliku kahju ära hoida. Selliste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustus on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vastavalt RVastS § 7 lg-le
46. Seega olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust tema õiguste väidetava rikkumise lõpetamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Nagu juba märgitud, esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise nõude ligi kuue kuu pikkuse perioodi eest, mil vangla tema enda kinnitusel räigelt tema õigusi rikkus ja teda alandas. Seega laskis kaebaja endale kahju tekitada ja sellel suureneda ligi kuus kuud. Isegi kui möönda, et vangla väidetava õigusvastase tegevuse teadvustamiseks ja selles osas õiguskaitsevahendite valikuks ja kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas selline mõistlik aeg ilmselgelt ületatud. Kaebaja asus oma õigusi kaitsma alles
47. a oktoobris, mil ta esitas vanglale kahju hüvitamise nõude. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et korduvad täielikud läbiotsimised tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada juba varem vanglale erinevaid taotlusi (väidetavalt õigusvastaste toimingute lõpetamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Poole aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale mittevaralise kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
48. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et Tartu Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju ning halduskohus on põhjendamatult kaebaja kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise. 8 Tiina Pappel Einar Vene 9 Maili Lokk