← Eesti

3-14-52207/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 16.02.2016, Tartu 3-14-52207 Andres Meinarti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 100 eurot seoses ebapiisava põrandapinnaga vangla kambrites Tartu Halduskohtu 08.05.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andres Meinart Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 08.05.
  4. a otsus osas millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 28.10.2010-29.07.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1230 eurot ning riigituludesse menetluskuluna 36 eurot.
  5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Andres Meinarti hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 28.10.2010-29.07.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt Andres Meinarti kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot ning muuta eelnevaga seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 08.05.
  6. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. 01.08.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Andres Meinarti 30.07.
  8. a kahju hüvitamise taotlus, milles isik taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava 1 kambri põrandapinnaga Tallinna Vangla kambrites perioodidel 28.10.2010 – 12.02.2012, 27.06.2012 – 27.08.2012, 16.09.2012 – 04.06.2013 ja 03.10.2013 – 28.05.
  10. 25.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Meinarti kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt viibis A. Meinart Tallinna Vanglas kokku 32 kuud (alates
  11. aastast) ning ta taotles iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest hüvitist summas 300 eurot. Kaebaja hinnangul oli talle tekkinud mittevaraline kahju tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes, kus kambris oli isiklikku põrandapinda valdavalt alla 3 m², kaebajale võimaldati üks 20-minutiline dušikord nädalas, ventilatsioon kambris oli ebapiisav ja õhuvahetus puudulik ning jalutusboks oli mõõtmetega 2,7 x 4,7 m².
  12. Tallinna Vangla vastas 01.10.2014 vastuseks halduskohtu nõudele, et A. Meinart on Tallinna Vanglale esitanud kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 01.08.2014, kuid vangla ei ole seda kahjunõuet lahendanud.
  13. Tartu Halduskohus tagastas 02.10.
  14. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles Tallinna Vanglalt hüvitist seoses sellega, et kaebajale võimaldati üks 20-minutiline dušikord nädalas, ventilatsioon kambris oli ebapiisav ja õhuvahetus puudulik ning jalutusboks oli mitterahuldav, kuna nende nõuete osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Sama määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli selgitada, millal talle kahju põhjustati ning täpsustada hüvitise nõuet.
  15. A. Meinart esitas avalduse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, milles märkis, et soovib kahju hüvitamist summas 10 100 eurot perioodide eest 28.10.2010 – 12.02.2012, 27.06.2012 – 27.08.2012, 16.09.2012 – 04.06.2013 ja 03.10.2013 – 28.05.2014, mil ta viibis Tallinna Vanglas kitsastes oludes.
  16. Tartu Halduskohus rahuldas 08.05.
  17. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Meinarti kasuks välja hüvitise 1230 eurot ning riigituludesse menetluskulu 36 eurot. Halduskohus lähtus kaebaja Tallinna Vanglas viibimise perioodide osas vastustaja andmetest, mille kohaselt viibis A. Meinart Tallinna Vanglas 28.10.2010 – 03.02.2012, 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 04.06.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.
  18. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebaja on perioodi osas 28.10.2010 – 29.07.2011 esitanud kahju hüvitamise taotluse riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisega. Kohus leidis, et sel ajal viibis kaebaja Tallinna Vanglas ning kuna isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv haldustoiming, siis hakkab sellega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati. Halduskohtu hinnangul ei ole ilmne, et kaebaja sai või pidi saama teada talle väidetavalt perioodil 28.10.2010 – 03.02.2012 tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada varem kui 03.02.2012 Tallinna Vanglast lahkudes. Halduskohus tegi vastustaja esitatud andmete alusel kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vaidlusalustel perioodidel kokku 1020 päeva, millest 379 päeva viibis ta kambrites, kus oli ühe isiku kohta pinda (ilma WC-ta) alla 2,5 m², 238 päeval jäi see vahemikku 2,52,99 m² ning 403 päeval üle 3 m². Seega viibis kaebaja alla 3 m² põrandapinnaga kambris kokku 617 päeva. Kogu Tallinna Vanglas viibitud ajast viibis kaebaja avatud osakonnas kambrites põrandapinnaga ühe isiku kohta alla 2,5 m² 175 päeva, põrandapinnaga 2,5–2,99 m² 32 päeva ja pinnaga alates 3 m² 8 päeva. Kinnises osakonnas viibis kaebaja kambri põrandapinnaga ühe isiku kohta alla 2,5 m² 204 päeva, põrandapinnaga 2,5–2,99 m² 206 päeva ja põrandapinnaga üle 3 m² 395 päeva. Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendile Tunis vs. Eesti leidis halduskohus, et kaebaja isikliku ruumi õigusaktidest tulenevatele nõuetele vastavuse hindamiseks tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast tualeti alune pind välja jätta. 2 Halduskohus leidis, et kaebaja viibis 617 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem kui 3 m² kambri põrandapinda isiku kohta ning sellest 379 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m² kambri põrandapinda. Seega rikuti kaebaja suhtes justiitsministri 30.11.
  19. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kuni 31.12.
  20. a kehtinud redaktsioonis § 6 lg 6 nõudeid, mille kohaselt peab kinnipeetavale olema toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Viitega Riigikohtu praktikale märkis halduskohus, et inimväärikust alandava kohtlemise kindlakstegemiseks tuleb arvestada lisaks kambri põrandapinnale ka muid kinnipidamistingimusi. Halduskohus tuvastas, et 617 päevas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², viibis kaebaja 207 päeva avatud osakonnas ja 410 päeva kinnises osakonnas. Kinnises osakonnas viibis kaebaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ning ühetunnine jalutuskäik toimus jalutusboksis, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi 2,33 m². Avatud osakonnas oli kaebajal võimalik 4 tundi päevas kambrist väljas käia. Halduskohus leidis, et 403 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähemalt 3 m² ning arvestades teisi kinnipidamistingimusi kogumis, ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane ning kinnipidamistingimused ei olnud kaebaja inimväärikust alandavad, sõltumata sellest, kas kaebaja viibis kinnises või avatud osakonnas. Kaebaja kinnipidamistingimused 617 päeva osas olid halduskohtu hinnangul õigusvastased. Mittevaralise kahju kindlakstegemisel märkis halduskohus, et kaebaja kannatused ei saanud olla rasked, sest kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal ega vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Halduskohus märkis, et olukorras, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m², rikkus vastustaja VSKE kuni 31.12.
  21. a kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t 6, kuid olukorras, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m² ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Kohus märkis, et alates 01.01.
  22. a ei ole Tallinna Vangla VSKE nõudeid põrandapinna osas rikkunud, sest sellest ajast oli kaebajale tagatud rohkem kui 3 m² põrandapinda. Halduskohus leidis, et rahaliselt kuulub hüvitamisele periood, mil kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambri põrandapinda alla 3 m² ning kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku
  23. Halduskohus ei arvestanud vastustaja esitatud andmetega, et kaebaja osales 21.12.2012 – 04.06.2013 tööhõivega majandustöödel, sest vastustaja ei olnud selgitanud, kuidas kaebaja kinnipidamistingimused seetõttu muutusid. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 3 eurot päeva eest, kokku 1230 eurot (410 x 3). Halduskohtu hinnangul on 3 eurot päeva kohta summa, mis vastab ühiskonna õigustundele ning väärtushinnangutele ning on hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Halduskohus märkis, et vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist ning samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  24. Vastustaja esitas 05.06.2015 Tartu Halduskohtu 08.05.
  25. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja kohaldanud kohtupraktikat ebaõigesti. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 7.
  26. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ka perioodi 28.10.2010 – 29.07.2011 osas tähtaegne ning leiab, et halduskohus on ebaõigesti tuginenud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-93-
  27. Vastustaja arvates ei ole viidatud lahend antud asjas 3 kohaldatav. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, mil kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata, s. o Tallinna Vanglasse kaheksandal korral paigutamise hetkest 22.11.
  28. Vastustaja ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, mis oleks takistanud kaebajal pöörduda inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega varem vangla poole. Seetõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel rangelt kolme aastaga. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-93-13 võetud seisukohast lähtumine viiks käesoleva asja lahendamisel ebamõistliku tulemuseni, mis ei oleks kooskõlas seaduses sätestatud kaebetähtaja olemuse ja eesmärgiga. 7.
  29. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. WC pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav ei saa kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. 7.
  30. WC pinna kambri põrandapinna hulka arvutamise korral oli kaebajale tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda. Seega ei ole vastustaja siseriikliku õiguse norme rikkunud. Samuti ei ole VSKE kuni 31.12.
  31. a redaktsioonis § 6 lg-t 6 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla sellega vastuolus ega õigusvastane. Seega ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ning vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. 7.
  32. Vastustaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, mõju saab olla üksnes edasiulatuv.
  33. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu, palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja märgib, et ta nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ka perioodi 28.10.2010 – 29.07.2011 osas tähtaegne. WC pinna kambri põrandapinnast maha arvamise osas viitab kaebaja EIK lahendile Tunis vs. Eesti, mille asjaolude kohaselt oli kinnipeetaval samuti ööpäevane juurdepääs WCle, kuid EIK ei arvestanud WC alust pinda kambri põrandapinna hulka. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ning siseriikliku õiguse vastuolu korral tuleb juhinduda rahvusvahelisest konventsioonist ning vastustaja ei saa õigustada enda tegevust väitega, et ta tugines siseriiklikule õigusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  34. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 08.05.
  35. a otsus tuleb tühistada osas millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 28.10.2010-29.07.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1230 eurot ning riigituludesse menetluskuluna 36 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Meinarti hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 28.10.2010-29.07.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt A. Meinarti kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas eurot ning muudab eelnevaga seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jääb halduskohtu 08.05.
  36. a otsus muutmata. 4
  37. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlusaluse otsusega A. Meinarti kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 1230 eurot. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ja arvestas otsuse tegemisel ka ajavahemikku 28.10.2010-29.07.2011 leides, et ka sel ajavahemikul kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju tuleb vaadelda ühtse kahjuna.
  38. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et ajavahemiku 28.10.2010-29.07.2011 osas on kaebaja mööda lasknud vanglale kahjunõude esitamise kolmeaastase tähtaja. Kuna tähtaja ennistamiseks puudusid objektiivsed põhjused, oleks eelnimetatud osas tulnud ka halduskohtule esitatud kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.
  39. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse vanglale 30.07.2014 ja see registreeriti vanglas 01.08.
  40. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Arvestades A. Meinarti poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vangla selgitustest nähtuvalt paigutati ta 27.10.2010 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 124, kus paiknes sel hetkel peale tema veel viis kinnipeetavat ja vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli sellisel juhul kambris 2,67 m
  41. Apellatsioonkaebuses toodud selgituste kohaselt oli A. Meinart viibinud Tallinna Vanglas korduvalt ka varem, kui alates
  42. a oktoobrist (tl 88-89). Seega pidi kaebaja koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Olenemata sellest esitas ta kahju hüvitamise nõude vanglale alles
  43. a juulis, s. h perioodi eest, mis algas
  44. a. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem, kui
  45. a. Ka ringkonnakohus ei pea usutavaks seda, et kaebaja hakkas mittevaralise kahju nõude aluseks olevat ängi, meeleolulangust ja inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui oli Tallinna Vanglast lahkunud 27.10.2010 alanud perioodi lõpus 03.02.
  46. Eeltoodu tõttu on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb.
  47. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.
  48. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 30.07.
  50. Oma 15.06.
  51. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt
  52. märtsi
  53. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub 5 tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud.
  54. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.
  55. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides.
  56. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 28.10.2010-29.07.2011 ja jätab A. Meinarti kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
  57. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes ajavahemike osas 30.07.2011 - 03.02.2012, 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 04.06.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.
  58. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses, et Tallinna Vangla on käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt neil ajavahemikel, mil kaebajat hoiti kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m 2 (halduskohtu arvutuste kohaselt oli selliseid päevi 617, neist 207 päeva siis, kui kaebaja viibis avatud osakonnas ja 410 päeva siis, kui kaebaja viibis suletud osakonnas), kuid rahalise hüvitise mõistis halduskohus kaebajale välja üksnes nende 410 päeva eest, mille kaebaja veetis vangla suletud osakonnas tingimustes, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m 2, kusjuures kambripinna suuruse arvutamisel jättis halduskohus WC kambripinnast välja. Kuna kaebaja ei ole halduskohtu sellise seisukoha ja kaebuse osalise rahuldamata jätmise peale apellatsioonkaebust esitanud, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses lähtuvalt vastustaja apellatsioonkaebusest üksnes seda, kas vangla tegevus oli õigusvastane neil perioodidel, kui kaebaja asus Tallinna Vanglas suletud osakonnas, s. o kas neil ajavahemikel esines olukorda, kui kaebajal oli kambris pinda alla 3 m2 ja kui esines, siis kas on põhjust muuta halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.
  59. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et ajavahemikest 30.07.2011 - 03.02.2012, 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 04.06.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014 viibis A. Meinart vangla kinnise osakonna kambrites üksnes perioodidel 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 24.05.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014 ning sai seega viidatud perioodidel kambrist väljas olla ühe tunni ööpäevas. Vastustaja poolt esitatud tabelist (tl 38-48) nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 29.06.2012 – 27.08.2012 kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m 2 6 põrandapinda 2-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 31-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5 m 2-se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 17-l päeval. Perioodil 18.09.2012 – 24.05.2013 viibis kaebaja kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 75-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 121-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5 m 2se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 102-l päeval. Perioodil 02.10.2013 – 28.05.2014 viibis kaebaja kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 47-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 56-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5 m2-se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 47-l päeval. Mis puudutab küsimust, kas EIK praktika nõuab WC pinna kambri pindala sisse arvestamist või mitte, siis EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
  60. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on samas märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  61. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.
  62. Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab ka vastustaja poolt viidatud ja kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et A. Meinarti hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi vahistatu staatusest tingituna (VangS § 90) viibima kambris 23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.
  63. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  64. detsembri
  65. a otsus asjas nr 33-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda 7 (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.
  66. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m 2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta seega 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  67. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 10.01.
  68. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  69. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).
  70. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.
  71. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 24.05.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014 osas kaebaja inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m
  73. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  74. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  75. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  76. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
  77. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31). 8
  78. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 500 eurot.
  79. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  80. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  81. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast
  82. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  83. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.