← Eesti

3-13-70155/50

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-13-70155 H

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-13-70155 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 17.05.2013 toimus Türi linnas lillelaat, kus patrullis ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Paide politseijaoskonna Türi konstaablijaoskonna piirkonnavanem TK. Pärast TK graafikujärgse teenistusaja lõppu asus ta õhtul kella 18.00 paiku sõitma patrullautoga koju Paidesse. TK-ga sõitis auto kõrvalistmel kaasa Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlus- ja ennetusteenistuse väärteomenetleja AR, kellel oli teenistusaeg. Türi linnas sõitis neile vastu sõiduauto, mille kapotil näis AR sõnul olevat inimene või inimese sarnane topis. AR juhtis sellele TK tähelepanu, kuid TK rääkis parajasti mobiiltelefoniga ega reageerinud. Politseiametnikud sõitsid edasi ega teavitanud korrarikkumisest teisi teenistuses olevaid politseiametnikke.
  2. PPA algatas 13.06.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/94d (tl 11) TK suhtes distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt oli PPA-le laekunud informatsioon (tl 52), mille kohaselt sõitis TK juhitud teenistussõidukile 17.05.2013 Türi linnas vastu punane Hummer, mille kapotil oli inimene, kuid TK ei reageerinud rikkumisele. PPA hinnangul vastab TK käitumine teenistuskohustuste süüliselt täitmata jätmise tunnustele.
  3. PPA kaasas 21.08.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/118d (tl 13-13p) distsiplinaarmenetlusse kahtlustatavana AR.
  4. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et TK teenistusaeg oli sündmuse toimumise ajaks lõppenud, muutis PPA 21.09.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/133d (tl 14) TK-le esitatud kahtlustust, leides, et TK võis olla toime pannud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.
  5. PPA sisekontrollibüroo Lääne sisekontrollitalituse vanemdistsiplinaarmenetleja vormistas 18.10.2013 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte nr 1.3-2/175056-1 (tl 15-19). Distsiplinaarmenetluse käigus võeti selgitusi nii TK-lt (tl 53-53p, 55-55p, 56) kui AR-lt (tl 23, 86-87). AR selgituste kohaselt nägi ta 17.05.2013, et autole, milles viibisid tema ja TK, sõitis vastu punast värvi maasturi moodi auto, mille kapotil istus meesterahvas. AR näitas seda käega viibates TK-le, öeldes: „Vaata, mida nad teevad.“ AR ei mäleta, kas ta kirjeldas ka täpsemalt, millele ta TK tähelepanu juhtis. TK selgituste kohaselt märkas ta silmanurgast mööduvat punast sõidukit, kuid seda, et sõiduki kapotil oleks olnud inimene, ta ei näinud, kuna oli keskendunud tihedas liikluses auto juhtimisele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt kattuvad TK ja AR selgitused selles, et AR juhtis lausega: „Vaata, mida nad teevad,“ TK tähelepanu rikkumisele. TK, kellel on pikaajaline politseitöö kogemus, pidi aru saama, et korrarikkumise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks tuli korrarikkumisse võimalikult kiirelt sekkuda. Ametnikul on ka teenistusvälisel ajal kohustus lähtuda oma tegevuses eetilistest nõuetest. Tulenevalt avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-st 18 peab ametnik olema muu hulgas vastutustundlik, mis tähendab, et ta peab vajadusel reageerima välismõjudele. Seega oli TK-l vastutustundliku ametnikuna kohustus reageerida korrarikkumisele ka töövälisel ajal ja teavitada rikkumisest kolleege.
  6. TK esitas distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta arvamuse (tl 25-25p), milles kinnitas, et AR ütles talle vaidlusaluse sündmuse ajal üksnes sõnad: „Vaata, mida nad teevad.“ AR ei öelnud talle seda, et keegi oleks olnud vastu tulnud auto kapotil. 2

(7)3-13-70155
  1. PPA karistas TK 11.11.2013 käskkirja nr 1.3-3/161d (tl 20-21p) p-ga 1 politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo – vääritu teo – toimepanemise eest noomitusega. Sama käskkirja punktiga 2 jättis PPA AR karistamata PPVS § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise – eest. Käskkirja kohaselt pani TK toime järgmise distsiplinaarsüüteo. TK, juhtides 17.05.2013 kella 18.00 paiku või hiljem teenistusvälisel ajal politseivärvides teenistussõidukit Türi linnas Viljandi tänaval suunaga Paide poole ja saades kolleeg AR-lt informatsiooni ohtliku korrarikkumise kohta (inimene või topis liikuva sõiduauto kapotil), ei olnud vastutustundlik ega reageerinud ohtlikule korrarikkumisele sellisel viisil, mis oleks taganud korrarikkumise lõpetamise (ei teavitanud telefoni ega raadiosaatja teel teenistuses olevaid politseiametnikke). Vastutustundetu käitumisega on TK läinud vastuollu avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-st 18 tuleneva nõudega, et ametnik on vastutustundlik. Sellega pani TK toime PPVS § 86 p-s 3 sätestatud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, sõltumata sellest, et niisugune tegu pandi toime väljaspool teenistust. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et TK pani distsiplinaarsüüteo toime tahtlikult.
  2. TK esitas 09.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-10, 97-99) PPA 11.11.2013 käskkirja nr 1.3-3/161d p-i 1 tühistamiseks. 1) Kaebajat on karistatud õigusvastaselt. Kaebaja ei ole teenistuskohustusi rikkunud. Kaebaja kõrval istunud AR ei juhtinud tähelepanu mitte korrarikkumisele, vaid mingile asjaolule, seda täpsustamata ja hinnangut andmata. Kaebaja ei saanud aru kohese operatiivse tegevuse vajadusest. Kuna kaebaja ise midagi erilist ei märganud, ei pidanud ta vajalikuks AR neutraalse sõnumiga ütlusele tihedas liiklussituatsioonis reageerida. Kaebaja tähelepanu oli auto ohutul juhtimisel. Kui AR nägi õigusrikkumist, oli tema esmaseks teenistuskohustuseks sellele reageerida. AR ei teinud olukorrale reageerimiseks midagi ega andnud kaebajale ka ülejäänud sõidu ajal nähtud sündmuse kohta mingit arusaadavat selgitust. 2) Distsiplinaarmenetlus ei ole läbi viidud vastavuses PPVS § 90 lg-s 1 kehtestatud eesmärkidega. Kaebajale määratud karistus on rikkumise asjaolusid, rikkuja isikut ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi arvestades ebaproportsionaalne. Samuti on distsiplinaarmenetlus kulgenud ebamõistlikult pikalt. 3) Kausaalne seos ametniku teo ja saabunud tagajärje vahel puudub. Kaebaja ise ei näinud õigusrikkumist, mida talle on ette heidetud, ning seetõttu ei saanud ta sündmusele kuidagi reageerida.
  3. PPA palus kaebusele esitatud vastuses (tl 46-50) jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja on pannud toime distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüüteo. Vaidlus puudub selles, et AR pööras kaebaja tähelepanu mingile sündmusele. Distsiplinaarsüütegu on rekonstrueeritud kaebaja ja AR selgituste põhjal, sest teisi sündmuses osalejaid või pealtnägijaid distsiplinaarmenetluse käigus ei tuvastatud. Tegu on küll nn sõna-sõna vastu olukorraga, kuid mõlemad politseiametnikud kinnitavad, et mingi ütlemine toimus. Arvestades asjaolu, et AR oli tööl ja TK ei teavitanud AR-t tööaja lõppemisest, pidi kaebaja AR ütlemisele reageerima isegi juhul, kui AR mainis vaid sõnad „vaata“ ja „mida nad teevad“. Kui TK ei märganud midagi erilist või ei pidanud vajalikuks vaadata, siis oleks ta pidanud vähemalt täpsustama, kas on tekkinud vajadus politsei sekkumiseks. Seda ei saa põhjendada väsimusseisundiga või tööpäeva lõppemisega. Nõustudes teenistuses oleva AR viimisega Türilt Paidesse, võttis TK endale kohustuse tagada, et AR saaks vajadusel täita teenistusülesandeid. 3
(7)3-13-70155 2) Vaidlust ei ole selles, et sõidukit nägi AR. Siiski märkas TK viivuks politseisõidukist vastassuunavööndis mööduvat punast värvi sõidukit ja pidi AR samal ajal öeldust aru saama, et midagi on juhtunud. TKle oli arusaadav, millist laadi juhtumiga oli tegu ja et tegemist oli korrarikkumisega liiklusseaduse mõttes, mille lahendamine kuulub politsei pädevusse. Selle juures ei oma tähendust, kas ta nägi sündmust ise vahetult pealt. TK oleks saanud teavitada juhtunust tööl olevaid kolleege, kasutades selleks politseisõidukis olevaid sidepidamise vahendeid ja jätkata oma teekonda Paidesse. Ametijuhendi kohaselt peab piirkonnavanema ametikohta täitev isik käituma ausalt ja eetiliselt, oma tegevuses orienteeruma inimesele, olema kõrge enesedistsipliiniga ja hea organiseerimis- ja otsustusvõimega. 3) Ei ole oluline, milliseid tagajärgi sündmus ja sellele reageerimata jätmine endaga kaasa tõi, kuna vääritu teo koosseisuliseks tunnuseks on käitumise fakt ja selle mittevastavus esitatud nõuetele. 4) Kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult. Süü ja selle suuruse hindamisel on arvestatud rikkumise asjaolusid, TK käitumist ja tema tööalast kogemust. Asjaolude väljaselgitamine ei saanud olla TK-le ülemäära raske või erilist pingutust nõudev. 5) Kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne. Karistuse määramisel arvestati politseiametniku isikut, iseloomustust, teenistuskäiku, staaži, ametikoha positsiooni, rikkumise asjaolusid, selgitusi ja vastuväiteid. TK jättis reageerimata sündmusele, näidates sellega vastutustundetust, pannes tahtlikult toime vääritu teo. Ta ei ole oma süüd tunnistanud, leides, et ainus viga oli juhtida sõidukit väsimusseisundis. 6) Distsiplinaarmenetlus viidi läbi mõistliku aja jooksul. Toiminguid teostati ja tõendeid koguti viie kuu jooksul, mille sisse tuleb arvata aeg kahtlustatavatele ärakuulamisõiguse tagamiseks.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.06.2015 otsusega kaebuse ja tühistas PPA 11.11.2013 käskkirja nr 1.3-3/161d p 1 TK karistamise osas. Kaebajale süüks arvatud tegu ei ole leidnud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist, mistõttu oli tema karistamine õigusvastane. On vähe tõenäoline, et kaebaja sai käskkirjas kirjeldatud juhtumit märgata, kuna oli tihedas liiklussituatsioonis sõidukijuhtimise kõrval hõivatud ka mobiiltelefoniga rääkimisega (tl 131-134). Pelgalt asjaolu pinnalt, et „mingi ütlemine toimus“, pole kaebaja karistamine õiguspärane. Kaebaja väitel ei näinud ta ise käskkirjas kirjeldatud juhtumit. Kuna AR ütles talle vaid: „Vaata, mida nad teevad,“ ei osanud kaebaja sellest välja lugeda kohese operatiivse tegevuse vajadust. AR ettekannetest prefektile nähtub, et ta ei mäleta kaebajale öeldud sõnu ega seda, kas kaebaja üldse vaatas tema viidatud suunas (tl 59p, 86p). Ka PPA on kaebusele esitatud vastuses märkinud, et „mida täpselt AR ütles, ei ole võimalik tuvastada.“ (tl 47) Seega tunnistab vastustaja sisuliselt, et kaebaja distsiplinaarsüütegu ei ole tõendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. PPA palub apellatsioonkaebuses (tl 152-153p) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 1) Mõlemad politseiametnikud kinnitavad, et AR ütles kaebajale midagi vastu tulnud auto kohta. Kaebaja kuulis AR ütlemist ja sai aru, et oli vaja reageerida. Kaebaja kinnitas 07.06.2013 e-kirjas (tl 56) ja ettekannetes prefektile (tl 53-53p, 55), et AR ütles talle: „Vaata, mida nad teevad“ ja „kas nägid inimest auto kapotil.“ AR ei mäleta 06.09.2013 ettekandes, milliseid sõnu ta kasutas, kuid TK reaktsioonist sellele järeldas ta, et tema poolt öeldule pöörati tähelepanu, ja imestas selle üle, et TK korrarikkumisele mingilgi moel ei reageerinud. Sõnaga „vaata“ sooviti TK tähelepanu suunamist millelegi ja sõnadest „mida nad teevad“ pidi olema vähemalt 4
(7)3-13-70155 arusaadav, et kõne all on mingi tegevus, mis pälvis AR kui politseiametniku tähelepanu. Seega sõnad, mida TK kuulis, olid sellise tähendusega ja sisuga, mis pidid igal juhul äratama TK tähelepanu. Arvestades asjaolu, et AR oli tööl ja TK ei teavitanud teda tööaja lõppemisest, pidi TK AR ütlemisele reageerima. Kui lähtuda TK väidetest, et tema telefonikõne kestis lühikest aega, ei saanud see olulisel määral takistada teda AR öeldule reageerimast ega katkestada sidet ümbritsevaga ja sõidukis istunud kolleegiga. 2) Kaebaja käitus tahtlikult ja vastutustundetult. Distsiplinaarmenetluses kogutu kinnitab, et tegemist on kaebajale omase käitumisega. Kaebaja vahetu juht iseloomustab teda pigem negatiivsest küljest. AR 06.09.2013 seletusest nähtub, et tema luges TK käitumisest välja, et TK ignoreeris teadet võimaliku korrarikkumise kohta. TK ei selgitanud välja, mis oli toimunud. Küll aga oli TK-l saadud informatsiooni põhjal alust arvata, et sündmusega tegelemine tekitaks viivituse. Arvestades TK kohta kogutud andmeid, saab järeldada, et TK sooviks oli eelkõige jõuda Paidesse. Ei ole oluline, milliseid tagajärgi sündmus ja sellele reageerimata jätmine endaga kaasa tõid, kuna vääritu teo koosseisuliseks tunnuseks on käitumise fakt ja selle mittevastavus esitatud nõuetele. TK-le ei heideta ette seda, et ta ei märganud vastassuunast kõrvalt möödunud sõidukit, millel oli inimene või topis. 3) Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja kui pikaajaline ja professionaalne ametnik, ei saanud AR sõnadest aru või ei kuulnud teda üldse. Politseiametnik peab reeglina viibima keerulistes ja vahel suuri pingutusi nõudvates olukordades ning omab selleks vastavat ettevalmistust. On mõistetav, et sõidukit juhtiv politseiametnik ei saa jälgida ümbrust ja märgata asju sama suure tähelepanelikkusega kui tema kõrval istuv politseiametnik. Tegemist on eelkõige meeskonnatööga, kus on määravaks suhtlemine ja teineteisega arvestamine. Kaebaja on pika staažiga politseiametnik, kes on jõudnud juhi positsioonile. Vaidlusalune juhtum ei olnud keerukas ja sellele reageerimine ei nõudnud suurt pingutust. Selleks oli vaja AR-lt üle küsida, millest ta rääkis, ja otsustada, kuidas edasi tegutseda. TK-lt ei nõutud tööülesannete jätkamist, vaid vastutustundlikku käitumist, et kõrvaldada liikluses ohtlik situatsioon. Selleks oleks piisanud info edastamisest tööl olevatele kolleegidele. 12. TK palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 158-160) jätta see rahuldamata. 1) PPA ei ole ära näidanud, millist õigusnormi halduskohus otsuse tegemisel rikkus. Halduskohus on kaalunud kõiki tõendeid ja istungil esitatud selgitusi kogumis. 2) PPA on rikkunud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid. Kuna distsiplinaarmenetlus algatati kaebaja suhtes teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise kohta, on distsiplinaarmenetlus algatatud valedel alustel. Samuti on menetlus algatatud sündmuse kohta, millel puudusid reaalselt tajutavad tagajärjed ja puuduvad kindlad reaalsed tõendid, et sündmus aset leidis. PPVS § 91 lg 1 ja PPA peadirektori 28.03.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi“ p 17 järgi võib distsiplinaarmenetluse algatada siis, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. 3) AR lause: „Vaata, mida nad teevad,“ ilma täiendavate selgitusteta, ei ole selline, mis oleks vajanud kiiret ja operatiivset sekkumist, sest puudus selgitus, keda oli vaja vaadata ja kes mida tegi. Süüliseks teoks ei saa pidada osapoolte vahel toimunud selgusetut sõnavahetust, millele kumbki pool aktiivselt ei reageerinud ja mis ei toonud endaga kaasa tajutavaid tagajärgi. Arvestades seda, et AR ja kaebaja olid omavahel kokku leppinud, et kaebaja võtab AR pärast tööpäeva lõppu endaga Paidesse kaasa, ei pidanud kaebaja vajalikuks üle korrata, et tema tööpäev oli läbi. 4) Kaebaja kohta koostatud iseloomustus on subjektiivne ega vasta tegelikkusele. Iseloomustuse on andnud kaebaja vahetu juhi, s.o politseijaoskonna juhi ülesannetes olnud 5
(7)3-13-70155 ametnik, kes on oma igapäevasel ametikohal võrdväärsel positsioonil kaebajaga ega ole tema vahetu juht. Juhendi kohaselt peab distsiplinaarmenetlejale kahtlustatava kohta iseloomustuse koostama tema vahetu juht. 5) Samal ajal, kui AR püüdis juhtida kaebaja tähelepanu millelegi, võttis kaebaja vastu telefonikõnet. Telefonikõne autoroolis mõjutab tähelepanu selliselt, et jälgitakse peamiselt enda ees ja ümber toimuvat liiklust ning kaugemale tähelepanu ei ulatu. Politsei on eraldi menetlenud TK autoroolis telefoniga rääkimist ilma käed-vaba-seadmeta ning karistanud teda selle eest kirjaliku noomitusega. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et ta ei näinud autosõidu ajal midagi ebaharilikku. Lisaks sellele eemalduvad vastu tulevad autod kiiresti ning tihedas liikluses, kui linn oli laadalisi täis, oleks olnud raske ja lausa võimatu kiiresti tagasipööret teha. AR kui isik, kes nägi sündmust, pidi ise otsustama, kas ja kuidas reageerida. Kaebaja autos on olemas politseitööks vajalikud sidevahendid ning need olid keskusele teabe edastamiseks kättesaadavad mõlemale autos viibivale isikule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. PPVS § 86 p 3 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Kaebajale on 11.11.2013 käskkirjas ette heidetud ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus oleva teo toimepanemist. Käskkirja kohaselt ei olnud kaebaja vastutustundlik ega reageerinud ohtlikule korrarikkumisele, rikkudes sellega vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal kehtinud avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-i
  3. Seega seisnes kaebajale etteheidetav tegu selles, et ta ei reageerinud väljaspool teenistust ohtlikule korrarikkumisele. PPA on kinnitanud, et kaebajale ei heideta ette seda, et ta ei märganud vastassuunast kõrvalt möödunud sõidukit, millel oli inimene või topis, vaid seda, et pärast seda, kui ta sai tema kõrval istunud AR-lt informatsiooni ohtliku korrarikkumise kohta (inimene või topis liikuva sõiduauto kapotil), ei olnud ta vastutustundlik ega reageerinud korrarikkumisele.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas kogutud tõendite pinnalt usutav, et kaebaja sai tema kõrval istunud politseiametnikult korrarikkumise kohta informatsiooni sellisel määral, et see oleks võimaldanud kaebajal aru saada korrarikkumisele reageerimise vajadusest. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja oli vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal hõivatud nii tihedas liikluses auto juhtimisega kui mobiiltelefoniga rääkimisega (tl 131,133). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja ise ei näinud kapotil olnud inimest või topist. AR ütluste (tl 8687) kohaselt osutas ta korrarikkumist nähes käega rikkuja poole ja ütles: „Vaata, mida nad teevad.“ AR ei mäletanud, kas ta kirjeldas ka täpsemalt, millele ta tähelepanu juhtis. Kuigi kaebaja on oma ütlustes (tl 53-53p, 55, 56) märkinud, et AR mainis ka seda, et auto kapotil oli inimene, selgitas ta distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses, et ta võis distsiplinaarmenetleja suunavate küsimuste põhjal luua endale AR öeldust väära ettekujutuse. Olukorras, kus AR ise ei kinnita üheski oma selgituses korrarikkumise täpsemat kirjeldamist kaebajale, on kaebaja seesugune selgitus kohtu hinnangul usutav. Samuti on tõenäolisem, et AR mäletab enda öeldut paremini kui kaebaja, kes oli parajasti hõivatud nii autoroolis liikluse jälgimisega kui mobiiltelefoniga rääkimisega. Eeltoodut arvestades ei saa tõendite pinnalt järeldada, et kaebaja oleks saanud AR poolt sündmusele tähelepanu juhtimise tulemusel asjaoludest sedavõrd ülevaatliku arusaama, et tema poolt liiklusrikkumisele reageerimata 6
(7)3-13-70155 jätmine oleks saanud olla tahtlik (s.t isik pidi mõistma vältimatult reageerimise vajadust). Ka AR, kes enda sõnul nägi neile vastu sõitnud auto kapotil olnud inimest või inimese sarnast topist, ei pidanud nähtut sedavõrd täpseks, et ta oleks mõistnud vajadust edastada informatsiooni teistele politseiametnikele või pidanud oluliseks nõuda TK-lt sõiduki ümberpööramist või muul viisil sündmusele reageerimist. Seega on asjaolusid kogumis hinnates usutavad kaebaja väited, et ta ei pidanud aru saama, et tegemist oli ohtliku liiklusrikkumisega, millele ta oleks ametnikuna pidanud reageerima, sõltumata sellest, kas ta oli parajasti teenistuses või mitte. Kaebaja karistamiseks ei saa anda alust üksnes tema kohta koostatud iseloomustuses kirjeldatu või tõendamata väited sellest, et kaebaja ignoreeris talle öeldut soovi tõttu jõuda kiiremini Paidesse. 16. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 29.06.2015 otsuse tühistamiseks. 17.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 440 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud. Õigusabikulud on kantud ja kohased. Seega kuulub kaebaja taotlus rahuldamisele ja tema menetluskulud vastustajalt väljamõistmisele. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.