← Eesti

2-14-54042/91

Obsah (32)§ 175§ 436§ 176§ 657§ 630§ 214§ 368§ 457§ 423§ 456§ 390§ 654§ 442§ 268§ 229§ 2681§ 230§ 251§ 333§ 239§ 232§ 173§ 231§ 168§ 63§ 66§ 171§ 178§ 165§ 167§ 174§ 177

Tsiviilasi nr: 2-14-54042 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu Otsuse tege

) § 268¹) ja ühtlasi jättis poole ilma võimalusest oma väiteid tõendada.

  1. Aktsionäride arvamuse lahknemisel küsimuses, kas üldkoosolek katkestada või seda jätkata, tuleks aktsionäride üldkoosoleku jätkamise küsimus panna hääletamisele ning koosoleku jätkamise või katkestamise otsus võetakse vastu lihthäälteenamusega. Aktsionäride üldkoosoleku katkestamise otsus pole päevakorra täiendamine ega nõua ÄS §-s 293 lg 3 sätestatud korra järgimist. Koosoleku juhataja AF oli seega kohustatud panema üldkoosoleku katkestamise või jätkamise küsimuse hääletusele. Kuivõrd koosoleku jätkamise küsimust hääletamisele AF ei pannud, siis tegid seda aktsionärid MG initsiatiivil. Äriseadustik ei näe ette võimalust korralise üldkoosoleku lõpetamiseks olukorras, kus üle poole hääleõiguslikest aktsionäridest on üldkoosolekul esindatud ja soovivad üldkoosoleku läbiviimist korralises üldkoosoleku toimumise teates ettenähtud päevakorra alusel. Asjaolu, et aktsionäri esindaja või üldkoosoleku juhataja üldkoosolekult lahkub, ei välista üldkoosoleku jätkamist ning üldkoosolekul õiguspäraste otsuste vastuvõtmist. Ühe või mitme üldkoosolekul osalevate aktsionäride nimekirja kantud aktsionäri lahkumine üldkoosoleku kestel ei too kaasa kvoorumi kadumist ega muuda jätkuvat üldkoosolekut otsustusvõimetuks. Seega jätkus aktsionäride 19.06.2014 üldkoosolek pärast koosoleku juhataja, kolme aktsionäri (Algaves OÜ, Ferriol OÜ ja FB) esindaja Aivar Pilve ja notari lahkumist. Puudub põhjus, miks VK peaks andma jätkukoosoleku toimumise kohta ebausaldusväärseid ütlusi ja allkirjastama protokollijana koosoleku protokolli, millel ta tegelikult ei osalenud.
  2. Tunnistaja AF ütlused selle kohta, et jätkukoosolekut pärast üldkoosoleku vaheaja tegemist ei toimunud, ei ole usaldusväärsed muuhulgas põhjusel, et tegemist on kostja töötajaga. AF ütlused koosoleku ruumist väljunud isikute lahkumise järjekorra kohta on vastuolulised. On võimalik, et ta pole ligikaudu aasta pärast üldkoosoleku toimumist suuteline mäletama aktsionäride saalist lahkumise täpset järjestust. Tunnistaja AF tegi ütluste andmise ajal korduvalt viiteid helisalvestisele, mis kinnitab, et tema muljed ja mälestused üldkoosolekust ei põhine vahetult kogetul vaid helisalvestise kaudu kuuldul. Ka on tunnistaja oma seisukohta koosolekusaalist lahkumise järjekorra kohta muutnud. Hagejad 2 on vastuoludele juhtinud ka maakohtu tähelepanu, kuid kohus sellega ei arvestanud.
  3. Väär on maakohtu ÄS § 291 lg 2 pinnalt tehtud järeldus, et koosoleku juhatajal on igal ajal koosolek lõpetada, kui selguvad asjaolud, mis on olulised üldkoosoleku läbiviimisel. ÄS § 291 lg-st 2 ei tulene koosoleku juhatajale automaatselt õigust ega pädevust üldkoosoleku lõpetamiseks. ÄS § 291 lg 2 reguleerib üksnes juhatuse pädevust koosoleku kokkukutsumiseks, mistõttu on kohtu järeldused üldkoosoleku juhataja pädevusest ainuüksi sel põhjusel ebaõiged. Teiseks ei ole ÄS § 291 lg 2 samastamine koosoleku juhataja pädevusega õiguslikult asjakohane ka seetõttu, et koosoleku juhataja AF kostja juhatuse liige ei ole. Isegi kui rakendada nimetatud sätet maakohtu 10

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 tõlgendatud viisil, siis ei saa üldkoosoleku lõpetamise aluseks olla asjaolu, mis on seotud hagi tagamise määruse täitmisega ja/või aktsionäri teadmisega sellise määruse olemasolust. Ühe aktsionäri hääleõigust piirav hagi tagamise määrus oli konkreetsel juhul viivitamata täidetav. Hagi tagamise määruse täitmine ei eelda aktsionäri eelnevat teavitamist. Samuti ei sõltu sellest edasise üldkoosoleku läbiviimine. Maakohus pole viidanud ühelegi muule materiaalõigusnormile, mis võimaldaks üldkoosoleku juhatajal üldkoosoleku lõpetada tulenevalt asjaolust, et aktsionär, kelle suhtes oli tehtud hagi tagamise määrus, ei ole määrusest teadlik.
  1. Vale on kohtu järeldus, et hagi tagamise määruse täitmiseks tuli pöörduda OÜ Ferriol poole. Kehtiv menetlusseadus ei reguleeri täpsemalt, mil viisil peaks hagejad 2 määruse täitmiseks pöörduma OÜ Ferriol poole. Seetõttu leiavad hagejad 2, et piisavaks teavitamiseks saab lugeda ka seda, kui määrus edastatakse teadmiseks OÜ-le Ferriol vahetult üldkoosolekul. Nimetatud määrus oli 18.06.2014 kell 16:27, s.o eelmisel päeval enne üldkoosoleku toimumist saadetud OÜ Ferriol kohtumenetluses esindanud isikule, kes aga viibis tol momendil puhkusel. Puhkusel viibimine ei ole mõjuvaks põhjuseks ega välista hagi tagamise määruse õiguslikku toimet. Asjaolu, et OÜ Ferrioli hääleõigust piirav kohtumäärus hiljem tühistati, ei muuda olematuks fakti, et 19.06.2014 üldkoosoleku toimumise ajal oli nimetatud määrus olemas ja kehtiv
  2. Hagejad 2 ei nõustu ka maakohtu ÄS § 297 lg-st 5 tehtud järeldusega. Norm sätestab tõepoolest üldise reegli aktsionäride ringi määramiseks, kuid see ei ole rakendatav olukorras, kus ühe aktsionäri hääleõigust on hagi tagamise korras piiratud vahetult enne üldkoosolekut. Sellisel juhul ei ole enam tegemist ÄS § 297 lg-s 5 sätestatud olukorraga, vaid lähtuda tuleb hagi tagamise määrusest.
  3. Otsus on kehtiv sõltumata sellest, kas üldkoosoleku protokoll on notariaalselt tõestatud või mitte. Konkreetsel juhul ei sõltu üldkoosoleku otsuse kehtivus juba põhimõtteliselt sellest, kas selle protokolli on tõestanud notar või mitte, kuivõrd ükski protokollis kajastamist leidnud otsustus ei vaja seadusest tulenevalt notariaalset tõestamist. Tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks võib olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. Konkreetsel juhul oli üldkoosoleku protokolli notariaalse tõestamise eesmärgiks üksnes üldkoosoleku käigu dokumenteerimine. Seega kannab ÄS § 304 lg-s 6 sätestatud protokolli notariaalse tõestamise nõue endas üksnes tõendamisfunktsiooni, mitte nõustamis- või hoiatusfunktsiooni. ÄS § 304 lg-s 6 sätestatu puhul on tegemist aktsionäri õigusega, mitte kohustusega, s.t üldjuhul ei pea üldkoosoleku protokoll olema notariaalselt tõestatud. Järelikult pole antud juhul ÄS § 304 lg-st 6 tuletatava protokolli notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise eesmärgiks tehingu tühisuse kaasatoomine TsÜS § 83 mõttes.
  4. Samuti on otsus kehtiv sõltumata sellest, kas notariaalset tõestamist nõudis MG või kostja. Hagejad 2 ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja juhatus nõudis koosoleku 11
(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 notariaalset tõestamist. AF kostja juhatuse liige äriregistri andmetel ei ole ja tema e-kiri ei ole käsitletav juhatuse nõudena. MG, kes notariaalset tõestamist nõudis, oli üldkoosoleku jätkumisel õigustatud protokolli notariaalse tõestamise nõudest ka loobuma. BLRT Grupp Aktsiaselts seisukoht
  1. Kostja vaidles hagejate 2 apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. OÜ Algaves apellatsioonkaebus
  2. Hageja 1 esitas maakohtu otsusele 28.09.2015 apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsus tühistada osas, osas, milles maakohus rahuldas hageja 1 taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt (resolutiivosa p-d 3-5 vastavalt) ning teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja 1 menetluskulud esimese astme kohtu menetluses summas 11 065,80 eurot ning lisanduv viivis.
  3. Kostja võttis hageja 1 hagi menetluses õigeks. Sellest tulenevalt palus hageja 1 kohtul lahendada kohtuasi ja kostja avaldus hagi õigeksvõtu kohta kirjalikus menetluses, mida maakohus ei teinud. Maakohus kaasas hagejad 2 hoopis menetlusse kolmandate isikutena kostja poolele. Hageja 1 oli hagejate 2 kolmandate isikutena menetlusse astumisele vastu. Sisuliselt põhjustasid hageja 1 menetluskulud hagejad 2, kes olid menetlusse astudes teadlikud, et kostja jagab vaidlusaluse üldkoosoleku osas samu seisukohti, mis hageja
  4. Menetlusseadustik ei võimaldanud kolmandatelt isikutelt kostja asemel menetluskulude väljamõistmist ega hagejal 1 vastavalt ka millegi sellise taotlemist. Samas on hageja 1 teinud menetluses maksimaalsed pingutused selleks, et tal tuleks kanda menetluskulusid võimalikult väheses mahus.
  5. Kuigi kostjal polnud hageja 1 menetluskuludele vastuväiteid, rahuldas maakohus hageja 1 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks üksnes osaliselt (summas 7 128,60 eurot). Kohus on vähendanud hageja 1 menetluskulusid omaalgatuslikult. Sellega on maakohus eksinud

§ 175

lg 1¹ ning § 231 lg-te 2 (esimene lause) ja 4 kohaldamisel.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi ei ole kohtul kohustust kontrollida menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kui vastaspool menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle ja lepingulise esindaja kulud ei ole suuremad

§ 175lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast.

Ka hagejatel 2 polnud hageja 1 menetluskuludele vastuväiteid. 29. Lisaks eespoolmärgitule on hageja 1 arvamusel, et maakohus on hageja 1 lepinguliste esindajate ajakulu, mis seondus menetlustoimingute tegemisega, hinnanud valesti ning põhjendamatult jätnud kõrvale teatud menetlustoimingutele tehtud kulu. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Hageja 1 ei nõustu maakohtu järeldustega arvete nr 141457 ja 142450 põhjendatuse osas. Ka ei nõustu hageja 1 maakohtu järeldusega, et 12

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 telefoninõupidamistega seonduv menetluskulu ei ole põhjendatud. Advokaadibüroo ja kliendi arveldamise aluseks on advokaadibüroo arve, mistõttu pole ka kohtul alust menetluskulude juhinduda kindlaksmääramisel millestki muust, kui advokaadibüroo arvest. 30. Kohtuotsus on vaidlustatud osas hageja 1 hinnangul vastuoluline ning eksitud on seega

§ 436lg 1 vastu.

Kohus ei ole hagi lahendades tuginenud kostja õigusvõtule. On jäetud arvestamata, et kohus kaasas hageja 1 hagi osas hagejad 2 kolmandate isikutena kostja poolele, kes asusid erinevalt kostjast hageja 1 hagile vastu vaidlema ning mille tõttu tuli hagejal 1 esitatud seisukohtadele ka reageerida. Järelikult ei olnud põhjendatud arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel sellega, et hagejal 1 ja kostjal puudus hageja 1 hagi osas sisuline õigusvaidlus. Lisaks on maakohus asunud hageja 1 menetluskulusid hindama sõltumata sellest, et kostja nendele vastuväiteid ei esitanud, samas kui hagejate 2 poolt kostja vastu esitatud hagi osas pidas kohus põhjendatuks kostja menetluskulu osas, millele hagejad 2 polnud vastuväiteid esitanud. BLRT Grupp Aktsiaselts seisukoht

  1. Kostja märkis oma 19.10.2015 vastuses, et jätab hageja 1 apellatsioonkaebuse põhjendatuse üle otsustamise ringkonnakohtule. Kostja lisas, et ei oma eraldiseisvaid vastuväiteid apellatsioonkaebuse väidetele. BLRT Grupp Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus
  2. Kostja esitas maakohtu otsusele 28.09.2015 apellatsioonkaebuse ning palus maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt (resolutiivosa p-d 6-8 vastavalt) ning teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista hagejatelt 2 solidaarselt välja kostja menetluskulud esimese astme kohtu menetluses summas 11 540,50 eurot ja lisanduv viivis. Maakohus määras hüvitatavate menetluskuludena kindlaks vaid 8191,50 eurot.
  3. Esiteks leiab kostja, et hagejate 2 vastuväiteid kostja menetluskuludele poleks menetluskulude kindlaksmääramisel tohtinud arvesse võtta, sest need olid esitatud hilinenult (

§ 176lg 8).

Vastuväidete esitamise hetkeks möödunud enam kui 14 päeva. Kostja menetluskulusid puudutav taotlus tulnuks lugeda hagejate 2 poolt täies ulatuses omaksvõetuks.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi ei ole kohtul kohustust kontrollida menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kui vastaspool menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle. 34. Teiseks on kostja seisukohal, et kostja menetluskulude hindamisel poleks olnud sisulist alust ja õigustust lähtuda hagejate 2 vastuväidetest ka selle tõttu, et hagejate 2 endi menetluskulud olid nii ajakulu arvestades kui rahaliselt kostja menetluskuludest märkimisväärselt suuremad. Sellises olukorras ei saa hagejate 2 vastuväited põhimõtteliselt sisuliselt põhjendatud olla, eriti arvestades, et kohus pidas kostja esindaja tunnihinda põhjendatuks. Menetluskuludele formaalselt vastuväiteid esitades 13

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 on hagejad 2 kuritarvitanud oma menetlusõigusi. Sellega, et kohus pole arvestanud, millises mahus hagejate 2 endi menetluskulud olid, on kohus eksinud

§ 175lg 1¹ ning § 231 lg-te 2 (esimene lause) ja 4 kohaldamisel.

35. Kostja hinnangul on kohus osaliselt ebaõigesti hinnanud kostja lepinguliste esindajate ajakulu, mis seondus menetlustoimingute tegemisega. Nii on kohus põhjendamatult vähendanud menetlustoimingutele tegelikult kulunud aega, mis tähendab vastuolu

§ 175lg-ga 1.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega arvete nr 142742, 150845, 150995 ja 150656 põhjendatuse osas. Samuti ei nõustu kostja maakohtu arvamusega, et telefoninõupidamistega seonduv menetluskulu pole põhjendatud. Menetlustoimingu tegemine on kostja hinnangul tõendatud seeläbi, et menetlusosaline on vastava kulu kandnud. MG jt seisukoht 36. Hagejad 2 vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 37. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt jäeti hageja 1 kantud menetluskulud 1156,68 euro ulatuses välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega mõistab menetluskulude hüvitamiseks kostjalt hageja 1 kasuks nimetatud summa täiendavalt välja. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt otsuse põhjendusi.

Hageja 1 apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, hagejate 2 ja kostja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

  1. Kuivõrd hageja 1 ja kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas ning menetluskulude jaotus sõltub eelkõige hagide rahuldamise ulatusest, käsitleb kolleegium esmalt hagejate 2 apellatsioonkaebust (I) ning seejärel hageja 1 apellatsioonkaebust (II) ning kostja apellatsioonkaebust (III). Seejärel otsustab kohus apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulude jaotuse üle ning hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse üle (IV). I.
  2. Kostja hinnangul puudub hagejatel 2 kaebeõigus hageja 1 nõuete suhtes tehtud otsuse osas. Kostja leiab, et hagejate 2 esitatud hagi liitmine ühte menetlusse ei muuda hagejaid 2 hageja 1 hagi osas kohtumenetluse pooleks. Seega osalevad hagejad 2 menetluses hageja 1 hagi osas iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostja poolel.

§ 630

lg 1 kohaselt võivad pool ja iseseisva nõudega kolmas isik esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Iseseisva nõudeta kolmas isik võib esitada apellatsioonkaebuse

§ 214lg-s 2 sätestatud tingimustel.

Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant.

§ 214

lg 2 kohaselt võib iseseisva nõudeta kolmas isik teha kõiki menetlustoiminguid peale nende, mida saab teha üksnes hageja või kostja, muu hulgas saab ta asjas tehtud lahendi peale kaevata. Tema 14

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 avaldusel, kaebusel või muul menetlustoimingul on menetluses õiguslik tähendus üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus selle hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb. Praegusel juhul ei ole kostja hageja 1 nõude rahuldamise osas apellatsioonkaebust esitanud ning ei toeta samuti hagejate 2 poolt vastavas osas esitatud apellatsioonkaebust (paludes jätta selle läbi vaatamata). 40. Kolleegiumi hinnangul saavad hagejad 2 hagejatena vaidlustada maakohtu otsust ka hageja 1 nõuete suhtes tehtud otsuse osas. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas ÄS § 302 lg-te 4 ja 5 regulatsiooni eesmärgiga tuvastada vaidlusalune õigussuhe (s.o üldkoosoleku otsuste vastuvõtmine ja kehtivus) kõigi aktsionäride suhtes ühiselt. Hagejate 2 tuvastushuvi üldkoosoleku otsuste vastuvõtmise ja kehtivuse suhtes on otseselt seotud hageja 1 poolt hagi esitamisega.

§ 368

lg 1 järgi võib tuvastushagi esitada, kui hagejal on tuvastamise vastu õiguslik huvi. Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla aktsionäril õiguslikku huvi esitada hagi otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib nagunii. Samuti ei saaks sellise tuvastushagiga saavutada otsust, mis oleks

§ 457lg 5, Ts

ÜS § 38 lg 8 esimese lause ja ÄS § 302 lg 5 järgi siduv kõigile aktsionäridele, juhatuse ja nõukogu liikmetele. Nende sätete järgi on selliselt siduvad üksnes otsused, millega on tunnistatud aktsionäride üldkoosoleku otsus kehtetuks või tuvastatud selle tühisus (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p 22). Seega kui hageja 1 poleks näiteks hagi esitanud või hagi oleks jäetud jõustunud otsusega rahuldamata, siis hagejatel tuvastushuvi

§ 368

lg 1 järgi puuduks ning hagejate 2 hagi tuleks jätta läbi vaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel.

41. Arvestades eelmärgitut, on apellatsioonkaebusega, millega hagejad 2 paluvad rahuldada nõue tuvastada, et kostja 19.06.2014 aktsionäride üldkoosolek on vaidlusalused otsused vastu võtnud, kolleegiumi hinnangul vaidlustatud maakohtu otsus ka osas, millega kohus hageja 1 (vastupidise) nõude rahuldas. Seega ei ole maakohtu otsus vastavas osas jõustunud (

§ 456lg 4).

Vastupidine seisukoht võiks viia ka ebamõistlike tulemusteni. Hagejate 2 kaebeõiguse puudumise korral hageja 1 nõuete suhtes tehtud otsuse osas oleks maakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud (

§ 456lg 2 p 2).

See muudaks omakorda sisutuks hagejate 2 nõude menetlemise. Kostja viidatud asjaolu, et hagejad 2 olid esmalt kaasatud hageja 1 poolt esitatud hagi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel, ei oma kolleegiumi hinnangul kaebeõiguse seisukohalt määravat tähtsust.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele, et kostja 19.06.2014 aktsionäride üldkoosolek ei võtnud vastu hageja 1 hagis loetletud otsuseid. Seetõttu polnud õiguslikult võimalik ka hagejate 2 (vastassuunalise) hagi rahuldamine.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd ÄS § 291 lg 2 alusel vastutab üldkoosoleku läbiviimise eest üldkoosoleku juhataja, on viimasel õigus üldkoosolek lõpetada, kui selguvad asjaolud, mis on olulised üldkoosoleku läbiviimisel. 15

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 Kolleegium leiab, et üldkoosoleku katkestamise või jätkamise üle pidanuks otsustama (hääletama) praegusel juhul koosolekul osalenud aktsionärid. Aktsionäride üldkoosoleku katkestamise otsus pole päevakorra täiendamine ega nõua ÄS § 293 lg-s 3 sätestatud korra järgimist ning katkestamise otsuse vastuvõtmiseks piisanuks lihthäälteenamusest. Koosoleku juhatajal AF-il puudus õigus otsustada koosoleku katkestamise üle ainuisikuliselt. Seda järeldust toetab ka hagejate 2 poolt viidatud Riigikohtu praktika (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-97). Vastavad põhjendused tuleb eelmärgitut arvestades maakohtu otsusest välja jätta. Maakohtu nimetatud ekslik seisukoht ei tingi praegusel juhul siiski vaidlustatud otsuse tühistamist. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et aktsionärid oleksid võtnud vastu otsuse jätkata üldkoosolekut, samuti ei ole tõendatud väited muude hagejate 2 hagis nimetatud otsuste vastu võtmise kohta 19.06.2014 üldkoosolekul. 44. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes samuti märkinud, et Harju Maakohtu 17.06.2014 hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-14-18577 on samas asjas 14.08.2014 tehtud määrusega tühistatud. Samuti on maakohus osundanud ÄS § 297 lg-le 5, mille kohaselt määratakse üldkoosolekul osalemiseks õigustatud aktsionäride ring kindlaks seisuga seitse päeva enne üldkoosoleku toimumist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega, ning kostja põhikirjaga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Maakohtu otsusest samas ei selgu, kas ja millist tähtsust need õiguslikud aspektid vaidluse lahendamise seisukohalt omavad. Kolleegium märgib, et 17.06.2014 hagi tagamise määrus ei olnud vaidlusaluse üldkoosoleku toimumise ajaks tühistatud ning oli seega kehtiv ning täitmiseks kohustuslik (

§ 390lg 2).

Määruse hilisem tühistamine ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt õiguslikku tähtsust. ÄS § 297 lg-ga 5 on ette nähtud päev, mis võetakse aluseks üldkoosolekul osalemiseks õigustatud aktsionäride määramisel (kuna aktsionäride ring võib kiiresti muutuda). See iseenesest ei tähenda, et nende üldkoosolekul osalemiseks õigustatud aktsionäride õigusi ei võiks hiljem (st vähem kui seitse päeva enne üldkoosoleku toimumist) kohtulahendi alusel siduvalt piirata. Seega ei oma ka ÄS § 297 lg 5 poolte esitatud asjaolude põhjal vaidluse lahendamisel õiguslikku tähtsust. 45. Muus osas järgib kolleegium hageja 1 hagi rahuldamise ja hagejate 2 hagi rahuldamata jätmise kohta maakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi ega pea

§ 654lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud ja kogutud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Vastuseks hagejate 2 apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist. 46. Hagejad 2 leiavad, et hageja 1 poolt esitatud põhjendustel ei olnud hageja 1 primaarnõude (tuvastada, et kostja 19.06.2014 üldkoosolekul ei võetud vastu MG ja VK vormistatud dokumendis märgitud otsuseid) rahuldamine võimalik. Samuti olevat maakohus ebaõigesti tuvastanud hageja 1 tuvastushuvi. Maakohus pidanuks asja lahendama hageja 1 alternatiivsete nõuete alusel, mida ei tehtud. Kehtetuks tunnistamise ja võimalikke tühisuse aluseid ei ole maakohus kontrollinud. Ringkonnakohus nende 16

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 hagejate 2 seisukohtadega ei nõustu. Tuvastushuvi oli hagejal 1 olemas. Ka Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14 tehtud otsuses kajastatud seisukohad ei anna alust käesolevas asjas otsuste puudumise tuvastamise huvi olemasolus kahelda, pigem vastupidi. Hageja 1 poolt esitatud alternatiivseid nõudeid ei pidanud maakohus kooskõlas

§ 442lg-ga 8 lahendama.

Sellele on maakohtu otsuse põhjenduste p-s 41 ka viidatud.

  1. Hagejate 2 apellatsioonkaebus lähtub eeldusest, et üldkoosoleku otsuste puhul faktilisi puudusi ei esinenud ning põhimõtteliselt võiks vaidlus olla üksnes õiguslike puuduste üle (mida hagejate 2 hinnangul samuti ei ole). Kolleegium taolise käsitlusega ei nõustu. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord mh juhul, kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud) (vt ülalosundatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Maakohus on esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastanud, et üldkoosolek ei jätkunud ning samuti ei jätkunud päevakorra punktide arutelu ega toimunud otsustamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus seejuures menetlusnorme rikkunud.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli hagejate 2 (kui aktsionäride) tahe selgelt fikseeritud kohtule esitatud tõendites. Tahe on selgelt väljendatud MG ja VK poolt allkirjastatud 19.06.2014 üldkoosoleku protokollis (I kd, tl-d lk 22-43), protokollile lisatud üldkoosolekul osalenud aktsionäride nimekirjas (I kd, tl 33), samuti olid hagejad 2 BLRT aktsionäridena juba enne 19.06.2014 üldkoosoleku toimumist sõlminud aktsionäride kirjaliku kokkuleppe üldkoosoleku päevakorra p 2 ja p 4 osas hääletamiseks (IV kd, tl 126). Lisaks kinnitasid aktsionäride tahet ka hageja MG oma vande all antud seletuses ja tunnistaja VK oma ütlustes. Hagejate 2 hinnangul ei ole maakohus nendele tõenditele aktsionäride tahte väljaselgitamise kontekstis üldse tähelepanu pööranud, mistõttu järeldas kohus ka vääralt, et koosolekul otsuseid vastu ei võetud. Seejuures ei oma hagejate 2 arvates tähtsust, millisel viisil hääletamine toimus. Tähtsust omab aktsionäride tahteavaldus, mida väljendati pärast AF ja osade aktsionäride lahkumist.
  3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hagejate 2 tahe (koosoleku päevakorrapunktide osas teatud viisil hääletada) pole üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks piisav. Õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks peavad aktsionärid seda tahet hääletamisega üldkoosolekul ka väljendama (ÄS § 299 lg 1) ning otsuse vastuvõtmine peab olema nõuetekohaselt kindlaks tehtud (ÄS § 304). Hääletamise toimumine nähtub praegusel juhul ainult MG ja VK poolt allkirjastatud 19.06.2014 üldkoosoleku protokollist, muud tõendid, sh helisalvestised, kinnitavad samas, et hääletamist protokollis kajastatud viisil tegelikult ei toimunud.
  4. Ka hääletamise viis omab kolleegiumi hinnangul tähtsust. ÄS § 290 lg 1 järgi teostavad aktsionärid oma õigusi aktsiaseltsis aktsionäride üldkoosolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega saab ka hääleõiguse teostamine aktsionäri poolt reeglina 17

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 toimuda koosolekul isiklikult või esindaja vahendusel kohal viibides ning otsuste poolt või vastu hääletades. Iseenesest võimaldavad ÄS § 2981 lg 1 ja § 2982 lg 1 ka hääle edastamist enne üldkoosolekut elektrooniliselt või kirjalikult, kui aktsiaseltsi põhikiri sellised võimalused ette näeb. Asja materjalide hulgas olev BLRT põhikiri (III kd, tl 8586) hääle elektroonilise ega kirjaliku edastamise võimalust enne üldkoosolekut ette ei näe. Sellise hääletamise võimalusele ei ole keegi menetlusosalistest ka tuginenud. Nõustuda ei saa ka hagejate 2 väidetega konsensusliku hääletamise võimalikkuse kohta üldkoosolekul. Seda juba põhjusel, et osad aktsionärid või nende esindajad olid väidetavate otsuste vastuvõtmise ajaks koosolekult lahkunud (ning aktsionäride üksmeelt polnud seega võimalik kindlaks teha). Lisaks on üldkoosolekul konsensusliku hääletamisega võimalik otsuseid kehtivalt vastu võtta eelkõige n-ö korralduslikes küsimustes, mitte aga ÄS § 298 lg-tes 1 ja 2 nimetatud küsimustes. AF poolt tunnistajana avaldatu ei oma siinkohal määravat tähtsust. 51. Hagejad 2 heidavad maakohtule ette, et kohus ei võtnud vande all seletust aktsionäridelt LL, VT ja NSC Investments OÜ (esindaja VK), kuigi pidas samas oluliseks välja selgitada aktsionäride tahe. Seega juhul, kui kohtul tekkis kahtlus, milline oli aktsionäri tegelik tahe ja muud tõendid seda kohtu arvates ei kinnita, siis rikkus maakohus hagejate 2 arvates menetlusnorme (

§ 268¹) ja ühtlasi jättis poole ilma võimalusest oma väiteid tõendada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need etteheited põhjendatud. Esiteks, nagu kolleegium eelnevalt märkis, ei ole osade aktsionäride (st hagejate 2) tahe veel iseenesest piisav otsuste vastuvõtmiseks aktsionäride üldkoosolekul. Teiseks ei ole hagejaid 2 jäetud ilma võimalusest oma väiteid tõendada. Tõendeid esitatakse ja kogutakse poolte nõudeid ning vastuväiteid põhjendavate asjaolude või nende puudumise tuvastamiseks (

§ 229lg 1).

Seega kuulusid tõendamisele need asjaolud, millest nähtub hagejate 2 tegelik tahe. Hagejate 2 taotlusest ilmnevalt soovisid nad vande all antava seletusega tõendada koosoleku jätkumist ja toimumist (IV kd, tl 117), maakohus on selle taotluse 04.03.2015 istungil osaliselt rahuldanud (VII, tl 62pöördel) ning võtnud nende asjaolude kohta vande all seletuse MG-lt ning kuulanud tunnistajana üle VK. Ka ringkonnakohtu hinnangul polnuks menetlusökonoomia seisukohalt asja lahendamiseks põhjendatud LL-lt ja VT-lt seletuse võtmine samade asjaolude kohta. Liiatigi oli samade asjaolude kohta esitatud kohtule ka teisi tõendeid, sh ülalosundatud aktsionäride kirjalik kokkulepe üldkoosoleku päevakorra p 2 ja p 4 osas hääletamiseks ja helisalvestised (koos nende stenogrammidega). Kolmandaks on

§ 2681

sätestatud võimaluse rakendamine kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on rikkunud diskretsiooni piire. Maakohus on hagejate 2 taotluse osalist rahuldamata jätmist 04.03.2015 istungi protokollist nähtuvalt asjakohaselt põhjendanud ega ole seejuures diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohusta

§ 2681

kohut üldjuhul menetlusosaliselt vande all seletust võtma (selline kohustus võib eksisteerida eelkõige

§ 230lg-s 3 nimetatud asjades).

52. Kolleegium märgib, et materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus võtnud VK seletust vande all, vaid on ta üle kuulanud tunnistajana. Menetlusosalise esindaja ülekuulamine 18

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 tunnistajana on küll vastuolus

§ 251

lg-ga 1, kuid see minetus iseenesest ei saanud ringkonnakohtu arvates tingida asja ebaõiget lahendamist. Menetlusosalised ei ole maakohtu menetluses esitanud ka vastuväidet (

§ 333) VK ülekuulamisele tunnistajana.

53. Hagejad 2 leiavad, et maakohus on pidanud asjas sisuliselt määravaks tunnistaja AF ütlusi, mis olevat aga vastuolulised ning seetõttu ebausaldusväärsed. Kolleegium ei nõustu ka nende etteheidetega maakohtu lahendile. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul alust jätta AF ütlusi kui ebausaldusväärseid tõendina tervikuna arvestamata (

§ 239lg 5 teine lause).

Vaidlustatud otsus ei ole ka rajatud üksnes või peamiselt AF ütlustele. Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 nende kogumis.

Menetlusseadustikust ei tulene kohtule kohustust igale tõendile otsuses eraldi viidata, kuid kohtu otsusest peab olema arusaadav, millistele tõenditele on kohus otsuse tegemisel tuginenud (

§ 436ja § 442 lg 8).

Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 44 mh märkinud, et kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid kohtu arvates tähtsust ei oma, mistõttu on jätnud need lahendis käsitlemata. Kolleegiumi hinnangul pole maakohus tõendeid vääralt hinnanud ning hagejate 2 apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses märgitust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

  1. Hagejate 2 hinnangul oleksid üldkoosoleku otsused kehtivad sõltumata sellest, kas üldkoosoleku protokoll on notariaalselt tõestatud või mitte. Kolleegium märgib esmalt, et protokolli vormi küsimus ei ole hageja 1 primaarnõude (st otsuste puudumise tuvastamise nõude) lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega. Seetõttu ei pidanud maakohus otsuses ka täpsemalt põhjendama protokolli notariaalse vorminõude mõtet ja eesmärki ega seda, mis on sellise vorminõude eiramise tagajärg. Samas ringkonnakohus hagejate 2 käsitlusega vaidlusaluse vorminõude eiramise tagajärgede kohta ei nõustu. ÄS § 3011 lg 1 p 3 kohaselt on üldkoosoleku otsus tühine mh juhul, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses ettenähtud juhul notariaalselt tõestatud. Kolleegiumi hinnangul ei toeta seadus ega kohtupraktika hagejate 2 käsitlust, mille kohaselt tuleks eristada vorminõude täitmata jätmise seisukohalt olukordi, kus üldkoosoleku protokoll tuli notariaalselt tõestada juhatuse, nõukogu või aktsionäride nõudel (ÄS § 304 lg 6) või seadusest tuleneva sellekohase nõude tõttu (ÄS § 304 lg 7). Seega, kui protokoll on jäetud notariaalselt tõestamata, on otsus tühine mõlemal juhul.
  2. Hagejad 2 on osundanud ka TsÜS § 83 normidele ning leidnud, et ÄS § 304 lg 6 tuletatava protokolli notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise eesmärgiks ei ole tehingu (milleks üldkoosoleku otsus olemuselt on) tühisuse kaasatoomine TsÜS § 83 mõttes. Kolleegium ei jaga ka seda hagejate arvamust. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. ÄS § 304 lg-test 6 ja 7 lähtuv aktsionäride üldkoosoleku protokolli notariaalse tõestamise nõue ei kanna endas üksnes tõendamisfunktsiooni, vaid ka nõustamis- või hoiatusfunktsiooni. Protokolli notariaalsel tõestamisel selgitab notar tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg 1 järgi välja osalejate tahte ja 19

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 36 lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib notar juriidilise isiku organi otsuse kohta koostatava protokolli tõestamiseks organi koosoleku otsustusvõimet, koosoleku juhataja ja protokollija isikusamasust ning teovõimet. Sama paragrahvi teise lõike järgi kajastab notar kontrollimise tulemused, koosoleku päevakorra, vastuvõetud otsuse sisu, hääletamistulemused ning otsuse suhtes eriarvamusele jäämise TõS § 35 lõikes 1 nimetatud tähelepanekute aruandes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 26). Seega on üldkoosoleku protokolli notariaalse tõestamise nõudel kindlasti üldkoosolekul osalejate nõustamise funktsioon (tehingut tegevate isikute nõustamine tehinguga kaasnevate riskide ja tagajärgede osas) ning ka hoiatusfunktsioon (tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest). Eelmärgitut arvestades ei tulene vormi nõudmise eesmärgist, et üldkoosolekul vastu võetud otsused võiksid vormi järgimata jätmisele vaatamata kehtida.
  1. Ülalesitatust järeldub mh, et isegi kui (hüpoteetiliselt) nõustuda hagejate 2 väidetega, mille kohaselt üldkoosoleku otsuste puhul faktilisi puudusi ei esine, oleks üldkoosoleku vaidlusalused otsused õiguslike puuduste tõttu tühised, kuna (väidetavaid) otsuseid teinud üldkoosoleku protokoll ei ole notariaalselt tõestatud.
  2. Kolleegium lisab, et asja materjalid ei toeta hagejate 2 väidet, mille kohaselt oli 19.06.2014 üldkoosoleku protokolli notariaalse tõestamise põhjuseks ainult MG vastavasisuline nõue. Nõude üldkoosoleku protokolli notariaalseks tõestamiseks oli esitanud ka BLRT juhatus, mitte ainult MG. MG esitas kostjale nõude aktsionäride 19.05.2014 üldkoosoleku protokolli notariaalseks tõestamiseks 30.05.2014 ning BLRT sai selle kätte 02.06.2014 (II kd, tl 12). Samas nähtub AF 13.05.2014 e-kirjavahetusest notar ÜR-ga (VI kd, tl 223), et notari osalemine koosolekul oli kooskõlastatud juba mitu nädalat varem. Neid asjaolusid on kinnitanud ka AF maakohtus tunnistajana antud ütlustes. Ringkonnakohtu arvates ei oma siinkohal tähtsust asjaolu, et üldkoosoleku protokollile pole lisatud juhatuse nõuet protokolli notariaalse tõestamise kohta. Kolleegiumi hinnangul puudub mõislik põhjus kahelda, et AF pöördus 13.05.2014 notari poole BLRT juhatuse nimel. Kostja (st esindatav) ei ole menetluses ka tuginenud väitele, et AF-l selleks volitus puudus, samuti on täiendavalt esitatud BLRT juhatuse volikiri AF-le aktsionäride üldkoosolekute korraldamiseks (VII kd, tl 23).
  3. Kolleegium nõustub ka kostjaga, et MG tahteavaldus üldkoosoleku protokolli notariaalseks tõestamiseks muutus kättesaamisega kehtivaks (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause), oli selle tegijale õiguslikult siduv ja MG ei saanud seda pärast 02.06.2014 enam tagasi võtta (TsÜS § 72, ÄS § 304 lg 6). II. 20
(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042
  1. Maakohus on jätnud hageja 1 menetluskulud kostja kanda ja mõistnud kostjalt hageja 1 kasuks menetluskulu kokku summas 7128,60 eurot, jättes rahuldamata hageja 1 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks summas 3937,20 eurot. Kostja menetluskulud on maakohus jätnud hagejate 2 kanda ja mõistnud hagejatelt 2 kostja kasuks välja menetluskulu summas 8191,50 eurot, jättes rahuldamata kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks summas 3349 eurot. Hagejate 2 menetluskulud jättis maakohus hagejate 2 endi kanda.
  2. Ringkonnakohus ei näe alust muuta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust maakohtu menetluses (

§ 173lg 1).

Nimetatud menetluskulude jaotust ei ole üheski apellatsioonkaebuses ka eraldi vaidlustatud. Samuti ei ole maakohtu otsust eraldi vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja 1 kasuks menetluskulu hüvitisena välja 7128,60 eurot. Kuivõrd hagejad 2 vaidlustasid maakohtu otsuse hageja 1 nõude rahuldamise osas, ei ole otsus siiski nimetatud 7128,60 euro väljamõistmise osas jõustunud (

§ 456lg 4 kolmas lause).

61. Hageja 1 ja kostja apellatsioonkaebuse osas märgib kolleegium esmalt, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-143-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire osaliselt ületanud. 62. Hageja 1 hüvitatavate menetluskulude osas on maakohus otsuses (põhjenduste p-d 55 ja 58) pidanud põhjendamatuks hageja 1 esindajate arvetel nr 141457 ja nr 142226 kajastatud ajakulu, mis on tekkinud seoses telefoninõupidamistega, menetlusega seonduvate edasiste tegevuste planeerimisega, e-kirjade ettevalmistamisega kliendile, kuivõrd kohtul puudub võimalus nimetatud toimingute teostamist kontrollida. Sisuliselt samale seisukohale on maakohus (otsuse põhjenduste p-des 68, 72 ja 76) asunud kostja esindajate arvetel nr 142742, nr 150656 ja nr 150995 kajastuva ajakulu osas. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu nimetatud põhjendused asjakohased. Maakohtul ei olnud praeguses asjas alust seada kõnealuste toimingute tegemist kahtluse alla. Asja materjalidest ei nähtu, et keegi menetlusosalistest oleks esitanud nimetatud aspektis menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ja põhistanud, et neid menetlustoiminguid pole tehtud. Ringkonnakohus jagab apellantide arusaama, et menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude ja tõendite analüüsi ning positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks ning kliendiga läbi arutamist. Kohus nõustub ka apellatsioonkaebustes märgituga, et maakohtul tulnuks silmas pidada advokatuuriseadusest tulenevaid kõrgendatud nõudeid advokaatidest esindajatele (AdvS § 60 lg 4; § 63). Samas ei muuda eelmärgitu siiski kohtu

§ 175lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida advokaadibüroo arvel märgitud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust. 21

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042
  1. Kolleegiumi hinnangul olid kõnealused toimingud arvetel kajastatud mahus (arvel nr 141457 kokku 2 tundi ja arvel nr 142226 kokku 1,8 tundi) asjatundliku õigusteenuse osutamiseks ja kliendi huvide efektiivseks kaitsmiseks vajalikud ning põhjendatud.
  2. Samuti ületas maakohus ringkonnakohtu hinnangul diskretsioonipiire, leides, et hagejale 1 esitatud arve nr 141457 puhul on ainult osaliselt põhjendatud ajakulu, mis on tekkinud seoses puuduste kõrvaldamise avalduse esitamisega (3,2 tundi). Maakohus leidis, et kuivõrd kohtule esitatud avaldus on sisuliselt ühel leheküljel, tuleb põhjendatud ajakuluks nimetatud dokumendi koostamiseks lugeda 1,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja 1 apellatsioonkaebuse väited, et nimetatud menetlusdokumendi ettevalmistamise ja esitamise vajadus oli tingitud Harju Maakohtu 11.07.2014 määrusest, millega kohus jättis hagiavalduse käiguta. Määruses ei ole selgelt esile toodud, millises osas pidas maakohus ebaselgeks hagiavalduses toodud üldkoosoleku otsuste kehtetuse ja tühisuse nõude aluseid. Seetõttu oli kohtu nõude täitmine ja puuduste kõrvaldamine eelduslikult ka keerukam ja aeganõudvam. Kolleegiumi hinnangul tuleb kõnealust ajakulu pidada põhjendatuks 2,5 tunni ulatuses.
  3. Muus osas on maakohus kostjalt väljamõistetavate hageja 1 menetluskulude kindlaksmääramisel seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning ringkonnakohtul puudub alus kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisse sekkuda. Maakohus on õigesti arvestanud asjaoluga, et kohtule hageja 1 poolt esitatud hagiavalduse läbivaatamisel ei ole toimunud hageja ja kostja vahel sisulist õigusvaidlust, peamine õigusvaidlus on toimunud asjas hagejate 2 ja kostja vahel. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada asjaoluga, et hagejat 1 esindasid hagis kostja vastu samad lepingulised esindajad, kes esindasid kostjat hagejate 2 poolt esitatud hagi menetlemisel ning hageja 1 ja kostja õiguslikud positsioonid vaidlusalustes küsimustes on suures osas kattuvad.
  4. Eelmärgitut arvestades peab ringkonnakohus hageja 1 lepinguliste esindajate ajakulu võrreldes maakohtuga põhjendatuks ja vajalikuks 6,3 tunni (2+1,8+2,5) võrra suuremas ulatuses. Esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust peab kolleegium vajalikuks hinnata maakohtust erinevalt. Maakohus on pidanud vandeadvokaat Neve Uudelti tunnihinda 170 eurot ja vandeadvokaat Arne Otsa 205 eurot mõistlikuks ja põhjendatuks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus sellega diskretsiooni piire ületanud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas lugeda kostjate esindajate 153 eurot ületavat tunnitasu (käibemaksuta) mõistlikuks ja põhjendatuks (vt ka täiendavalt käesoleva otsuse p-s 74 esitatud põhjendusi).
  5. Lugedes hageja 1 esindajate põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks 183,60 eurot (koos käibemaksuga), tuleb hageja 1 avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada 22
(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 täiendavalt 1156,68 euro (6,3*183,60) ulatuses ning ka vastav summa kostjalt välja mõista. 68. Kolleegium ei nõustu hageja 1 seisukohaga, et kuivõrd kostja võttis hagi õigeks ning hageja 1 menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud, ei võinud maakohus (omaalgatuslikult) vähendada hageja 1 menetluskulusid. Hageja 1 on iseenesest õigesti osundanud kohtupraktikale, mille kohaselt peab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse saamisel toimetama selle vastaspoolele kätte ja selgitama kaaskirjas mh avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Juhul kui vastaspool esitab avaldusele vastuväite, tuleb kohtul kontrollida kulude põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 16). Praegusel juhul selliseid asjaolusid aga ei esine. Kostja ei ole hageja 1 menetluskulude kohta esitatud avaldusi omaks võtnud (

§ 231lg 2).

Omaksvõttu ei saa

§ 231lg 4 järgi ka eeldada.

Kostja poolt avaldatust nähtuvalt on ta palunud jätta

§ 168lg-le 6 tuginedes menetluskulud üldse hageja 1 kanda (II kd, tl-d 100-104).

Hageja 1 menetluskulude suurusele ega ajakulule kostja küll sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole, kuid samas ei ole maakohus selgitanud avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks. III.

  1. Kostja apellatsioonkaebust, arvestades hagejate 2 poolt kostja menetluskulude nimekirjadele esitatud vastuväiteid (VII, tl-d 177-180), rahuldada ei saa. Maakohus on kostja esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel osaliselt küll diskretsioonipiire ületanud, kuid see ei anna siiski alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuna maakohus on samal ajal eksinud kostjate esindajate tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.
  2. Ka kostja poolt maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse osas leiab kolleegium, et arvetel kajastatud ajakulu, mis on tekkinud seoses telefoninõupidamistega, menetlusega seonduvate edasiste tegevuste planeerimisega, ekirjade ettevalmistamisega kliendile, ei saa pidada põhjendamatuks põhjusel, et kohtul puudub võimalus nimetatud toimingute teostamist kontrollida. Vastavat arvetel nr 142742, nr 150656 ja nr 150995 kajastatud ajakulu (0,2 tundi, 0,7 tundi ja 0,9 tundi) tuleb ringkonnakohtu hinnangul lugeda põhjendatuks.
  3. Kostja ei nõustu maakohtu poolt arvete nr 150656 ja 150995 osas esitatud seisukohaga, et rahuldamisele ei kuulu BLRT taotlus ajakulu osas, mis on tekkinud seoses menetluskulude nimekirja koostamisega. Kostja leiab, et maakohtu poolt osundatud kohtupraktikast (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15) ei saa käesoleval juhul juhinduda, sest Riigikohtu käsitletud kohtuasjas toimus menetluskulude kindlaksmääramine pärast põhimenetluse lõppemist eraldi menetluses. Muul juhul 23

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 olevat kohtupraktikas peetud menetluskulude nimekirja ettevalmistamisega kaasnenud kulu vajalikuks ja põhjendatuks. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12).

Ringkonnakohus möönab, et senise kohtupraktika põhjal ei ole üheselt selge, kas nende seisukohtadega tuleb arvestada ka juhtudel, kui menetluskulude kindlaksmääramine toimub põhimenetluses (kostja poolt viidatud kohtulahendid tsiviilasjas nr 2-13-41591 ei ole senini jõustunud). Kolleegium ei näe nimetatud juhtudel siiski põhimõttelist vahet ning leiab, et ülalviidatud kohtupraktikast on asjakohane juhinduda ka siis, kui kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 176lg 1 ei kohusta menetlusosalist esitama menetluskulude nimekirja kohtuistungil.

Seda võib menetlusosaline teha ka enne istungit. Asjaolu, et menetlusosaline osaleb kohtuistungil esindaja vahendusel, ei takista seega menetluskulude nimekirjade esitamist menetlusosalise poolt kohtule vahetult. Eelmärgitut arvestades ei kuulu ka ringkonnakohtu arvates rahuldamisele BLRT taotlus ajakulu osas, mis on tekkinud seoses menetluskulude nimekirja koostamisega.

  1. Küll leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et põhjendatuks tuleb lugeda õigusabi osutamisel ajakulu, mis puudutas BLRT vastuväidete esitamist hagejate 2 menetluskulude nimekirjale, millele arve nr 150995 järgi on kulunud kokku 2 tundi (VII kd, tl 144). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohtu osundatud Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 tehtud määruses kajastatud seisukohad ei ole kõnealuse kulu osas asjakohased. Menetluskuludele vastuväidete esitamine eeldab menetlusosaliselt õigusalaseid teadmisi vähemalt osas, milles vastaspoole menetluskulud moodustuvad õigusabikuludest. Õigusabikulude hüvitamise osas toimub menetlusosalise vahel sisuline õigusvaidlus, mida mh kinnitab vastav ulatuslik kohtupraktika.
  2. Muus osas on maakohus kostja esindamisele kulud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning kostja apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust maakohtu vastavasisulisi põhjendusi muuta. Seega peab ringkonnakohus kostja lepinguliste esindajate ajakulu võrreldes maakohtuga põhjendatuks ja vajalikuks 3,8 tunni (0,2+0,7+0,9+2) võrra suuremas ulatuses, kokku 51,1 tunni ulatuses.
  3. Samas tuleb lisaks esindamisele kulunud ajale

§ 175

lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Hagejad 2 on kostja menetluskulude nimekirjadele esitatud vastuväidetes pidanud kostja esindajate tunnihinda vahemikus 170 eurot kuni 205 eurot ebamõistlikuks. Hagejate 2 arvates tuleks kostja esindajate tunnitasule kohaldada tariifi 120 eurot tunnis, mis on kohtupraktikas tavapärane. Maakohus on Riigikohtu praktikat, tsiviilasja keerukust, keskmisest suuremat tõendite mahtu ning kostja esindajate kvalifikatsiooni arvestades pidanud vandeadvokaat Neve Uudelti tunnihinda 170 eurot ja vandeadvokaat Arne Otsa 24

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 205 eurot mõistlikuks ja põhjendatuks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus sellega diskretsiooni piire ületanud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on mahuka asjaga ja keskmisest keerukama vaidlusega, samuti omavad kostja lepingulised esindajad kõrget kvalifikatsiooni. Kuid ka keskmisest keerukamates ja mahukamates tsiviilasjades on kohtupraktikas peetud mõistlikuks ja põhjendatuks advokaadist esindaja tunnitasu kuni 153 eurot (käibemaksuta) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka käesolevas asjas lugeda kostja esindajate 153 eurot ületavat tunnitasu mõistlikuks ja põhjendatuks. 75. Seega kui lugeda põhjendatuks ja vajalikuks kostja esindamisele kulunud aeg 51,1 tundi ning lähtuda põhjendatud ja vajalikust tunnitasust 153 eurot, ei ole võimalik rahuldada kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust 8191,50 eurot ületavas ulatuses. 76. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagejate 2 poolt 01.06.2015 esitatud vastuväiteid BLRT menetluskuludele ei tohtinuks maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta, sest need olid esitatud hilinenult.

§ 176

lg 8 teine lause näeb ette, et kohus annab vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha võtmiseks aega kuni seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates. Kuigi seadusega on seatud vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks antava tähtaja pikkusele ülempiir, on siiski tegemist kohtu poolt määratud tähtajaga (

§ 63), mitte seadusest tuleneva tähtajaga.

Seega olukorras, kus kohus seisukoha esitamiseks tähtaega ei määranud, ei saa asuda seisukohale, et menetlusosaline kaotab

§ 66

järgi pärast seitsme päeva möödumist menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest seisukoha esitamise õiguse. Hagejate 2 vastuväiteid on arvestanud kostja apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.

  1. Põhjendamatu on kostja etteheide, et BLRT menetluskulude hindamisel poleks olnud sisulist alust ja õigustust lähtuda hagejate 2 vastuväidetest ka selle tõttu, et nende endi õigusabikulud olid nii ajakulu arvestades kui rahaliselt kostja menetluskuludest märkimisväärselt suuremad. Hagejate 2 menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele ei ole maakohus hinnangut andnud. Selleks puudus menetluskulude jaotust arvestades ka vajadus. Seetõttu on kostja poolt esile toodud võrdlus asjakohatu. IV.
  2. Nagu eelpool märgitud, ei muuda ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Arvestades, et hageja 1 ja kostja vaidlustasid maakohtu otsuse ainult menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, samuti et hagejate 2 ja kostja apellatsioonkaebusi ei rahuldata ning hageja 1 apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hagejate 2 poolt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kostja menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hagejate 2 kanda ning muud menetluskulud 25

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 menetlusosaliste endi kanda. Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuuluks

§ 178lg 4 järgi ka hüvitamisele.

Hagejad 2 vastutavad menetluskulude eest võrdsetes osades (

§ 165lg 1).

Hageja 1 hagis kostja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmandate isikute kulud jäävad nende endi kanda (

§ 167lg 2).

79.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

  1. Kostja poolt 11.01.2016 ja 14.01.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja seoses hagejate 2 apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 6507,50 eurot (käibemaksuta). Kostjat esindava advokaadi Martin-Johannes Raude tunnitasu suuruseks on 170 eurot (käibemaksuta) ja vandeadvokaat Arne Otsa tunnitasu suuruseks 205 eurot (käibemaksuta). Õigusabiteenus on seisnenud maakohtu otsuse analüüsis (0,5 tundi), hagejate 2 apellatsioonkaebuse analüüsis (2 tundi), vastuse koostamises hagejate 2 apellatsioonkaebusele (22,1 tundi), kohtuasja materjalidega tutvumises (5,7 tundi), ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises (2,5 tundi), apellatsioonimenetluse (istungieelsete) menetluskulude nimekirja koostamises (0,7 tundi) ja kohtuistungil esindamises (1,7 tundi). Kokku on kulunud esindajatel esindamiseks vajalikele toimingutele 35,2 tundi. Kostja palub arvestada, et kohtuasja materjalidega tutvumise vajadus (5,7 tundi) on tingitud esindaja vahetumisest. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja poolt hagejate 2 apellatsioonkaebuse lahendamisega seonduvalt muude menetluskulude kandmine.
  2. Hagejad 2 ei ole kostja apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja kulude nimekirja osas seisukohta esitanud. Samas ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda kostja avalduse väited omaksvõetuks (vt ka otsuse põhjenduste p 68). Seetõttu kontrollib ringkonnakohus ülalosundatud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakulu kohtuasja materjalidega tutvumisele (5,7 tundi). Asja materjalidest nähtub, et üks kostja lepingulistest esindajatest on apellatsioonimenetluse käigus vahetunud, kuid samas on teine esindaja (advokaat Arne Ots) osalenud kogu menetluses algusest peale. Ringkonnakohus ei leia, et asja keerukus iseenesest tingiks kahe esindaja kasutamise vajaduse (

§ 175lg 3).

Kostja esindamist võinuks jätkata ka advokaat Arne Ots üksinda. Seega olukorras, kus vahetunud on üks kahest lepingulisest esindajast, ei kuulu uue esindaja ajakulu kohtuasja materjalidega tutvumisele hüvitamisele. 82. Samuti ei kuulu hüvitamisele ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele (0,7 tundi). Nagu eelnevalt märgitud, ei ole senises kohtupraktikas peetud menetluskulude 26

(27)Tsiviilasi nr: 2-14-54042 kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamise kulusid

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikeks (vt ka otsuse põhjenduste p 71).

83. Muus osas on kostja esindajate poolt apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 28,8 tundi) esindajate töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

84. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb

§ 175

lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus on eelnevalt otsuses juba märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ka keskmisest keerukamates ja mahukamates tsiviilasjades on senises kohtupraktikas peetud mõistlikuks ja põhjendatuks advokaadist esindaja tunnitasu kuni 153 eurot (käibemaksuta) (vt ka otsuse põhjenduste p 74). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka käesolevas asjas lugeda kostja esindajate 153 eurot ületavat tunnitasu mõistlikuks ja põhjendatuks. Kolleegium peab põhjendatuks esindaja tunnihinda 153 eurot (käibemaksuta). 85. Ülalmärgitut arvestades, rahuldab kolleegium kostja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistab igalt hagejalt 2 kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 440,64 euro (28,8*153:10) ulatuses. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostjate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 86.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes Imbi Sidok-Toomsalu 27

(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.