← Eesti

3-14-52838/43

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 45§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52838

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse 3-14-52838 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Finantsinspektsioon tegi 09.09.2013 otsusega nr 4.1-1/41 järgmise ettekirjutuse: „
  2. Teha ettepanek AS Krediidipank (registrikoodiga 10237832) üldkoosolekule kutsuda AS Eesti Krediidipank nõukogust tagasi AK (isikukood 37210310302) põhjusel, et ta ei vasta ettekirjutuses viidatud asjaolude tõttu krediidiasutuste seaduses (§ 48 lg-d 2 ja 3) sätestatud nõuetele.
  3. AS Eesti Krediidipank juhatusel kutsuda erakorraline üldkoosolek kokku 10 päeva jooksul, alates käesoleva ettekirjutuse saamisest ja panna eeltoodud (punktis 1 olev) küsimus erakorralise üldkoosoleku päevakorda“. AS Eesti Krediidipank kutsus 16.09.2013 aktsionäridele saadetud kirjadega kokku üldkoosoleku ja esitas ettekirjutuse punktis 1 toodud ettepaneku eelnõuna aktsionäride koosolekule. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest teavitati 17.09.2013 kirjaga ka Finantsinspektsiooni. AS Eesti Krediidipank erakorraline üldkoosolek toimus 24.10.
  4. Koosoleku protokollis on märgitud, et seaduse järgi on otsuse vastuvõtmiseks vajalik 2/3 esindatud häältest. Protokollist nähtuvalt oli üldkoosolekul otsuse poolt 59,94% esindatud häältest (protokolli lk 12, tl 26 pöördel). Finantsinspektsioon tegi 27.10.2014 AS-le Eesti Krediidipank hoiatuse nr 4.12-3/2792-4 sunniraha rakendamise kohta. 09.09.2013 ettekirjutus ei ole täies mahus täidetud. Kui AS Eesti Krediidipank ei kutsu AKt nõukogust tagasi hiljemalt 24.11.2014, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 20 000 eurot; hiljemalt 20.12.2014, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 40 000 eurot; hiljemalt 10.01.2015, määrab Finantsinspektsioon sunnirahaks 70 000 eurot.
  5. AS Eesti Krediidipank esitas 18.11.2014 halduskohtule kaebuse, milles paluti tuvastada hoiatuse õigusvastasus ning tuvastada, et kaebaja on ettekirjutuse täitnud, samuti keelata ettekirjutuse ja hoiatuse alusel täitekorralduste andmine. Kui kohus asub seisukohale, et hoiatus on haldusakt, palus kaebaja hoiatuse tühistada ning tuvastada, et ettekirjutus on täidetud. 2

(6)3-14-52838 Hoiatus on menetlustoiming ning rikub kaebaja õigusi, tuues kaasa täitekorralduse andmise (asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1). Täitekorralduse andmine rikuks kaebaja õigusi, sest kaebaja on ettekirjutuse täies mahus täitnud. Vastustaja ei ole kaebajale teinud ettekirjutust, millega oleks teda kohustatud AK-t panga nõukogust tagasi kutsuma. Kaebaja täitis ettekirjutuse: kutsus erakorralduse üldkoosoleku kokku ning pani AK tagasikutsumise otsuse hääletusele. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 104 lg 1 annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda krediidiasutuse nõukogult juhatuse liikme tagasikutsumist (p 9), erinevalt p-st 10, mille kohaselt on vastustajal õigus teha krediidiasutuse üldkooleolekule ettepanek nõukogu liikme tagasikutsumiseks. Neid sätteid ei saa laiendavalt tõlgendada.
  1. Finantsinspektsioon palus jätte kaebus rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 27.03.2015 otsusega kaebus rahuldati. Kohus tuvastas, et kaebaja on täitnud vastustaja 09.09.2013 ettekirjutuse nr 4.1-1/41 ning tühistas vastustaja 27.10.2014 hoiatuse nr 4.12-3/2792-
  3. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 3923,40 eurot. ATSS § 7 lg 1 kohaselt teeb haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse. Hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena. Pole mõistlikku selgitust, miks hoiatuse tegemine koos ettekirjutusega on vaidlustatav, kuid hoiatus iseseisvalt vaidlustatav ei ole. Antud juhul sarnaneb hoiatus eelhaldusaktiga, kuna sellega on õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud lõplikul lahendamisel tähtsust omav, sundtäitmise eelduseks olev asjaolu. Nimelt konstateeritakse hoiatuses, et kaebaja pole 09.09.2013 ettekirjutust täies ulatuses täitnud. Hoiatusega on selle adressaadile antud tähtaeg, mille jooksul tuleb ettekirjutus täita. Hoiatuses märgitakse ka, et ettekirjutuse mittetäitmisel rakendatakse sunniraha. Sunniraha hoiatuse mõte on anda adressaadile esmalt mõistlik tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks, kuid hoiatus ei saa sisaldada kohustusi, mille täitmist sunnirahaga tagatav ettekirjutus ei sisaldanud. Tõhusa õiguskaitse huvides peab olema võimalik vaidlustada nii hoiatuses tuvastatud järeldust, et ettekirjutus pole täidetud, kui ka seda, kas hoiatus hõlmab ettekirjutusega ette nähtud kohustust või laiendab seda. Praegusel juhul ei saa vaidlustatud hoiatuse sisu arvestades pidada seda menetlustoiminguks, vaid hoiatust tuleb pidada haldusaktiks tema regulatiivse toime tõttu (täiendava kohustuse panemine). Seega on kohane tühistamisnõue ning tuvastamisnõue, millega kaebaja palub tuvastada, et on 09.09.2013 ettekirjutuse täitnud. ATSS § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Antud juhul vaidlevad pooled selle üle, kas 09.09.2013 ettekirjutus on täidetud. Mõistlikult käituval kaebajal on alust lähtuda eeldusest, et talle adresseeritud haldusakt vastab haldusaktile esitatud nõuetele, sh täpsuse ja üheselt mõistetavuse nõudele, ja seda akti täites lähtub ta akti sõnastusest ning eeldab, et ettekirjutuse sõnastust järgides on tema käitumine piisav, et aktis esitatud ettekirjutus oleks täidetud ning sellele ei järgneks sunnimeetmeid ettekirjutuse mittetäitmise eest. KAS § 104 lg 1 p-de 9 ja 10 võrdlusest nähtub, et nende sõnastuse erinevusest tulenevalt ei olnud vastustajal nõukogu liikme tagasikutsumiseks volitust enamaks kui vaid ettepaneku tegemiseks (p 10), erinevalt pst 9, mille kohaselt võib ettekirjutuse teha juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Järelevalveorgani pädevust sätestavat normi, mis paneb adressaadile tema ettevõtlusvabadust oluliselt riivava kohustuse, ei saa laiendavalt tõlgendada. Haldusakti adressaadil ei ole kohustust ettekirjutust täita ulatuslikumalt, kui ettekirjutuse tekst teda kohustab. Vastustaja on leidnud, et kohustus nõukogu liige tagasi kutsuda tuleneb finantsjärelevalve sätete üldisemast 3
(6)3-14-52838 vaimust ning direktiivi 2013/36/EL sätetest, mille kohaselt saavad krediidiasutuse nõukogus olla üksnes isikud, kes vastavad reputatsiooni nõuetele. Selline käsitlus ei ole õige, sest ei vasta seaduslikkuse põhimõttele. Üksikisiku kohustused ei saa tuleneda EL direktiivi sätetest. KAS § 104 lg 1 p 10 muudeti alates 29.03.2015 kehtiva finantskriisi lahendamise ja ennetamise seaduse (FELS) § 99 p-ga 9 ning uue sõnastuse järgi on vastustajal õigus üldkoosolekult nõuda nõukogu liikme tagasikutsumist. Eeltoodud muudatus kinnitab järeldust, et ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal ei andnud kehtiv õigus vastustajale pädevust nõukogu liikme tagasikutsumist nõuda. Oluline ei ole vastustaja poolt tähelepanu juhtimine vastuolule üldkoosoleku protokollis hääletustulemuste kajastamisel. Äriregistri andmete kohaselt on AK jätkuvalt kaebaja nõukogu liige. Asjaolu, kas üldkoosolek otsustas AK tagasikutsumise või mitte, oleks määrav, kui pidada võimalikuks, et KAS § 104 lg 1 p 10 võimaldas panna ettekirjutusega tagasikutsumise kohustuse. See aga nii ei ole. Hoiatuse andmiseks puudus seega nii õiguslik kui ka faktiline alus. Ettekirjutus sai täidetud aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumise ja ettekirjutuses märgitud küsimuse päevakorda panekuga. Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka nõude tuvastada, et ettekirjutus on täidetud. Kaebaja eesmärgiks on vältida olukorda, kus tema suhtes rakendatakse sunniraha seetõttu, et vastustaja hinnangul ei ole ettekirjutus täidetud. Tuvastamiskaebuse lubatavuse eeldus on antud juhul täidetud ning kaebus tuleb ka selle nõude osas rahuldada. Puudub vajadus võtta seisukoht keelamisnõude ning hoiatuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Kaebaja kasuks tuleb vastustajalt menetluskuludena välja mõista õigusabikulud summas 3893,40 eurot ning riigilõiv 30 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Finantsinspektsioon palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.03.2015 otsus tühistada ja jätta hoiatuse osas kaebus läbi vaatamata või jätta kaebus rahuldamata. Hoiatus on menetlustoiming, mida ei saa tühistada. Riigikohus on asjas 3-3-1-72-14 leidnud, et sunniraha tasumise nõue ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming; hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus. Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused on sätestatud

§ 45lg-s 3.

Kiri ATSS § 7 hoiatusena ei riku iseseisvalt kaebaja mittemenetluslikke õigusi ega tingi vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmist või lõpliku toimingu tegemist. ATSS § 7 ja § 8 lg 1 viitavad üheselt, et hoiatus on osa sunnivahendi rakendamise eelsetest toimingutest. Hoiatuse andmise ajal ei pea isegi olema veel selge see, kas sunnimeetme rakendamist läheb üldse vaja. Seadusega on ära otsustatud ka sunniraha määr. Kohus rahuldas ekslikult tuvastamiskaebuse. Kohus jättis arvestamata

§ 45

lg-ga 2, mis lubab tuvastamiskaebuse esitada vaid juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Vajadus oma õigusi kaitsta tekib kaebajal alles siis, kui vastustaja teeb täitekorralduse. Hetkel puuduvad subjektiivsed õigused, mis vajaksid kaitset. Kaebaja ei ole 09.09.2013 ettekirjutust täitnud. Finantsjärelevalve eesmärgiga on diametraalses vastuolus kohtuotsuses tuvastatud seisukoht, et vastustaja ei saanud varasemalt kehtinud KAS § 104 lg 1 p 10 alusel teha krediidiasutusele otsust, mis oleks pidestatud sunnirahaga või muude õiguslike tagajärgedega. Vastustaja tuvastas ettekirjutusega, et AK ei vasta KAS-i nõuetele. Sellisel juhul ei saa vastustaja jätta reageerimata oludes, kus vastav isik endiselt täidab funktsioone, milleks tal seadusest tulenevalt puudub õigus. Koos tuleb vaadata KAS § 104 lg 1 p 10 ning § 50 lg 1 p 1, mis annab vastustajale õiguse nõuda ettekirjutusega 4

(6)3-14-52838 krediidiasutuse juhi (kelleks KAS § 48 lg 1 tähenduses on ka nõukogu liige) tagasikutsumist, kui isik ei vasta krediidiasutuse juhile kehtestatud nõuetele. Kohus mõistis välja põhjendamatult suured menetluskulud. Põhjendatud kuludeks oleks 2000 eurot. Mitme advokaadi osavõtt ei saa tuua kaasa vastustaja kohustust kanda topelt menetluskulusid.
  1. AS Eesti Krediidipank palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest ettekirjutust ei ole võimalik täita, mistõttu on apellatsioonkaebus perspektiivitu. Ettekirjutusele on allkirja andnud vaid vastustaja juhatuse esimees RM, kuid otsuse oleks pidanud tegema juhatus. Seega on ettekirjutuse näol tegemist tühise haldusaktiga. Apellatsioonkaebus pole ka sisuliselt põhjendatud. Halduskohus on jõudnud õigetele järeldustele. Kaebajal oleks kaebeõigus ka siis, kui hoiatus oleks menetlustoiming, sest hoiatusele järgneb sunniraha rakendamine. Täitekorralduse andmisel saab kaebaja maine kahjustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud ei ole kaebaja taotlus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata selle perspektiivituse tõttu. Vastuväited, mis puudutavad ettekirjutuse kehtivust, ei ütle midagi apellatsioonkaebuse enda perspektiivi kohta. Lisaks puudub igasugune mõistlik alus kahelda, et Finantsinspektsiooni juhatuse esimehel ei ole juhatuse otsuste allkirjastamise õigust.
  3. Ringkonnakohus ei hakka siinkohal analüüsima, kas hoiatuse näol oli tegemist menetlustoiminguga või olid sellel mingid eelhaldusakti tunnused, nagu leidis halduskohus, vaid märgib, et hoiatuse sisu ja eesmärki silmas pidades pole põhjust kaebajal kaebeõiguse olemasolu eitada. Hoiatuses oli selgelt väljendatud, et 09.09.2013 ettekirjutus on täitmata ning antud kaebajale tähtajad ettekirjutuse täitmiseks. Olukorras, kus kaebaja leiab, et ettekirjutus on täidetud, ei ole kaebaja õiguste kaitseks efektiivne ära oodata, millal vastustaja hakkab reaalselt täitetoiminguid tegema, s.o sunniraha sisse nõudma. Samuti oli põhjendatud tuvastamiskaebuse rahuldamine ettekirjutuse osas, selleks, et vältida vastustaja poolt edaspidi muude toimingute tegemist või haldusaktide andmist, mis põhinevad ettekirjutuse täitmata jätmise väitel.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga, mis puudutab 09.09.2013 ettekirjutuse täitmist kaebaja poolt ning ei pea vajalikuks seda korrata (

§ 201lg 4).

Isiku kohustus ühel või teisel viisil käituda ei saa tuleneda finantsjärelevalve eesmärgist. Antud juhul oli ettekirjutuse resolutsioon piisavalt selge selleks, et kaebaja sai lugeda ettekirjutuse nõuetekohaselt täidetuks tema poolt toimitud viisil. 10. Halduskohus mõistis vastustajalt menetluskuludena kaebaja kasuks välja 3923,40 eurot. Halduskohus on menetluskulude põhjendatust igakülgselt hinnanud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Sealhulgas arvestas halduskohus vastustaja seisukohtadega, mis puudutas kahe esindaja kasutamist. Kohtul on menetluskulude põhjendatuse hindamisel ulatuslik kaalutlusruum ning antud juhul ei nähtu, et halduskohus oleks kaalutlusõiguse kohaldamisel eksinud. 5

(6)3-14-52838 11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Samas tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja põhjendatud menetluskulud (

§ 108lg 1).

Kaebaja on taotlenud esindajakulude hüvitamist summas 2534,40 eurot, sh kohtuistungiga seotud kulud 494,40 eurot. Vastustaja leiab, et istungiga seotud menetluskulud on põhjendatud 200 euro ulatuses, sest istung ei kestnud mitte 1 tund, nagu nähtub arvelt, vaid 35 minutit. Samuti palub vastustaja vähendada muid menetluskulusid poole võrra, sest usutav ei ole, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kulus üle 12 tunni. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ning leiab, et vastustajalt on põhjendatud kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot. Vastuses apellatsioonkaebusele sisaldub õiguslikku analüüsi napilt, olulises osas koosneb see halduskohtu otsuse tsitaatidest. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.