Väärteoasi nr.4-15-4277 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 17. detsembril 2015.a Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Helen A
§ 115
lg 3 kohaselt pakendile, millele on Eestis kehtestatud tagatisraha, rakendatakse sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1013/2006/EÜ artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab neli kilogrammi. Seega JäätS § 115 lg 3 siseriikliku õigusnormina näeb ette uue, iseseisva juriidilise kohustuse Määruse nr 1013/2006/EÜ reguleerimise valdkonnas, ilma, et Määruses nr 1013/2006/EÜ oleks selleks eraldi delegatsiooninorm. Määruse 1013/2006/EÜ art 1
(1),
(2)a) kohaselt kehtestatakse määruses menetlused ja 4 kontrollimeetmed jäätmesaadetistele olenevalt nende päritolust, sihtkohast ja marsruudist, veetavate jäätmete liigist ja käitlusviisist sihtkohas. Käesolevat määrust kohaldatakse jäätmesaadetistele: [...] liikmesriikide vahelistel ühendusesisestel vedudel või transiidi puhul läbi kolmandate riikide. Sellepärast JäätS § 115 lg 3 reguleeritakse küsimust, mis on Määruse 1013/2006/EÜ art 1
(1),
(2)a) võetud Euroopa Liidu pädevusse. Delegatsiooninormi puudumisel on JäätS § 115 lg 3 vastuolus Määruse 1013/2006/EÜ art 18
(1), kuna JäätS § 115 lg 3 nõuab VII lisas esitatud dokumenti juhtumil, kui Määrus 1013/2006/EÜ art 18
(1)seda ei nõua. Kaitsja leiab, et Euroopa Liidu õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel peab esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on Euroopa Liidu õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda Euroopa Liidu õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv Euroopa Liidu õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv Euroopa Liidu teisene õigus on vastavuses Euroopa Liidu esmase õigusega, Euroopa Liidu õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui Eesti kohtul tekib kahtlus Euroopa Liidu teisese õiguse vastavuses Euroopa Liidu esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult Euroopa Liidu õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust. Kui selgub aga, et Eesti õigus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata (Riigikohtu kohtumäärus nr 3-3-1-85-07, p 38). Väljatoodud põhjendustel ei kuulu JäätS § 115 lg 3 rakendamisele Määrusega 1013/2006/EÜ vastuolu tõttu. Kaitsja leiab,
§ 115lg 3 on vastuolus ka Direktiivi nr 94/62/EÜ preambula ja art 7
(1). Direktiivi nr 94/62/EÜ preambula kohaselt: „[...] kuni teaduslike ja tehniliste uurimistulemuste saamiseni taaskasutamise osas, tuleks keskkonnamõju suhtes eelistada korduvkasutamist ja ringlussevõttu; see eeldab liikmesriikides selliste süsteemide kasutuselevõttu, mis tagavad kasutatud pakendite ja/või pakendijäätmete tagastamise; olelustsüklianalüüsid tuleks lõpetada võimalikult kiiresti, et õigustada ringluspakendite, taaskasutatavate ja korduvkasutatavate pakendite selget hierarhiat; pakendijäätmeid tuleb vältida asjakohaste meetmetega, sealhulgas liikmesriikides käesoleva direktiivi eesmärkide kohaselt tehtavate algatuste abil; [...] liikmesriikides pakendijäätmete taaskasutamiseks ja ringlusse võtuks seatud eesmärke tuleks väljendada viisil, mis võimaldaks arvesse võtta liikmesriikide erinevaid olukordi ning vältida kaubandustõkkeid ja konkurentsi moonutamist; tulemuste saavutamiseks keskmise ajavahemiku jooksul ning et anda ettevõtjatele, käesolevas direktiivis sätestatud meetmed eeldavad taaskasutamis- ja ringlussevõtuvõimsuste arendamist ning taaskasutatud pakendimaterjalide turuväljundite olemasolu; [...] tarbijatel on pakendite ja pakendijäätmete käitlemisel otsustav ülesanne ja neid tuleks piisavalt teavitada, et nad oleksid valmis oma käitumist ja suhtumist kohandama." Direktiivi nr 94/62/EÜ art 7
(1)sätestab: 1. Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid selliste süsteemide kasutuselevõtuks, millega tagatakse:
- a)kasutatud pakendite ja/või pakendijäätmete tagastamine ja/või kogumine tarbijalt, teistelt lõppkasutajatelt või jäätmevoost, et suunata need kõige sobivamasse käitlusse;
- b)kogutud pakendite ja/või pakendijäätmete korduvkasutamine või taaskasutamine, kaasa arvatud ringlussevõtt, et täita käesolevas direktiivis sätestatud eesmärke. Need süsteemid peavad olema osavõtuks avatud asjaomaste sektorite ettevõtjatele ja pädevatele ametivõimudele. Mittediskrimineerivatel tingimustel kohaldatakse neid ka imporditud toodete suhtes, kaasa arvatud süsteemidele juurdepääsu üksikasjalik kord ja kehtestatud maksud, ja kavandatakse nii, et vastavalt asutamislepingule vältida kaubandustõkkeid või konkurentsi moonutamist. 5 Seega on kaitsja hinnangul Direktiivi nr 94/62/EÜ eesmärgiks pakendite taaskasutamise soodustamine. Direktiivide tõlgendamisel tuleb lisaks sõnastusele arvestada ka nende eesmärkidega. Praegusel juhul on väärteootsuses õigesti tuvastatud, et joogipakendid olid varustatud Eesti tagatisraha märkega ja need tagastati Eestisse taara tagastuspunkti viimise eesmärgil (väärteootsuse lk 3). Seega soovisid menetlusalused isikud tagada pakendite taaskasutuse. JäätS § 115 lg 3 on aga kaitsja seisukohalt selgesõnaliselt suunatud Eesti tagatisrahaga pakendite tagasitoomise tõkestamisele. Muid pakendeid JäätS § 115 lg 3 ei reguleeri. Seega on tegemist kunstliku barjääriga pakendite taaskasutamisel. Selline õigusnorm on vastuolus direktiivi eesmärgiga. Otsustamaks, et kas siseriiklik õigusnorm on direktiiviga kookõlas või mitte, lähtutakse ka direktiiv eesmärgist (kaitsja viitab Euroopa Kohtu kohtuotsustele C-278/14, p 25-26, 31; asjas nr C-238/14p 35, 39). Kuna JäätS § 115 lg 3 on vastuolus direktiivi eesmärgiga ja ka art 7
(1), siis JäätS § 115 lg 3 rakendamisele ei kuulu. Sellepärast on ebaõige kohtuvälise menetleja järeldus, et menetlusalused isikud oleksid rikkunud määruse 1013/2006/EÜ art 18
(1)ja/või JäätS § 115 lg 3 tulenevaid nõudeid. Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et esineb ka väärteomenetlusnormide rikkumine. VTMS § 69 lg 2 p 1 sätestab, et väärteoprotokollis peavad olema märgitud väärteo lühikirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. VTMS § 74 lg 1 p 6 sätestab, et väärteootsuses märgitakse väärteo lühikirjeldus. Kui tegemist on blanketse õigusnormiga, siis peab olema täpselt viidatud karistusseadusvälisele õigusnormile, mis koosseisu sisustavad (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-140-14, p 68). Praegusel juhul tugineb kohtuväline menetleja nii JäätS § 115 lg 3 kui ka Määruse nr 1013/2006/EÜ art 18
(1)rikkumisele. Kuivõrd Määruse 1013/2006/EÜ art 18
(1)rikkumine sõltub sellest, kas vastav pakendijäätme liik on märgitud teatud määruse konkreetses lisas või mitte, siis pidi vastav täpne viide sisalduma nii väärteoprotokollis kui ka - otsuses. See on eriti oluline, kuivõrd Määrus 1013/2006/EÜ on väga spetsiifiline ja jäätmekäitlustega mittetegeleval isikul raskesti arusaadav. Kuivõrd antud rikkumine ei ole enam kõrvaldatav, tuleb kaitsja hinnangul väärteootsus tühistada. Samas leiab kaitsja, et tunnustades väärteo menetleja otsustust arvestades vastulauses väljatooduga, et kui väärteo objektiivne ja subjektiivne koosseis on täidetud, oleks tulnud lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja märgib, et rikkumine on formaalne, kusjuures õigusnorm ei ole üldteada ka Eesti-siseselt. Menetlusalused isikud soovisid viia nendelt äravõetud pakendid taara tagastuspunkti, ehk suunata taaskasutusse. Nendele oleks tagastatud ainult pandiraha, mida nemad jookide ostmisel ka ise tasusid. Seega väärteo tulemusena ei oleks tekkinud mingit keskkonnakahju ega alusetut rikastumist. Ka kohtuvälisel menetlejal endal tekkis vajadus kooskõlastada tegevus Keskkonnaametiga. Kaitsja märgib kaebuses ka seda,
§ 1291
kohaselt Keskkonnainspektsioon või kohus võib käesoleva seaduse §-des 120, 1201, 1203-1205, 122, 1245, 1262 ja 1265 sätestatud väärtegude toimepanemise vahendi või väärteo vahetuks objektiks olnud jäätmete või toodete suhtes kohaldada konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le
- Menetlusaluseid isikuid on karistatud JäätS § 1267 lg 1 järgi. JäätS § 1291 ei näe ette võimalust konfiskeerimise kohaldamiseks. Kuivõrd väärtegu on toime pandud mittetahtlikult ja jäätmete omamiseks luba vaja ei ole, siis ei saa konfiskeerimise alust tuletada ka väärteootsuses viidatud KarS § 83 lg
- Seega on kaitsja seisukohal, et konfiskeerimise otsus on igal juhul ebaseaduslik. Jäätmed tuleb menetlusalustele isikutele tagastada, et nemad saaksid viia need taara tagastuspunkti. Kaitsja leiab esitatud kaebuses, et kui kohus jõuab seisukohale,
§ 115lg 3 on vastuolus nii Määruse nr 1013/2006/EÜ art 18
(1)kui ka Direktiivi nr 94/62/EÜ preambulaga ja art 7
(1), siis toimub eelotsuse küsimine, kui kohus seda vajalikuks peab. Kui kohus jõuab aga seisukohale, et Määruse nr 1013/2006/EÜ art 18
(1)ning Direktiivi nr 94/62/EÜ preambula ja art 7
(1)omavaheline kooskõla on küsimärgi all, siis tuleb eelotsust küsida. Kaitsja palub
- mai
- väärteootsuse väärteoasjas nr 940014002020 tühistada täies ulatuses, seda VTMS § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel. 6 KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaitsja Maksim Greinoman esitatud kaebuse juurde ning leidis, et jäätmeseadusega loodud kord on vastuolus direktiiviga 94/62/EÜ, samuti on vastuolu kaebuses toodud Euroopa Liidu õigusaktiga (1013/2006/EÜ). Kaitsja leidis, et kuivõrd Euroopa Liidu õigus on käesoleval juhul vastuolus siseriikliku õigusega, tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kui aga kohus eelotsuse küsimisega ei nõustu, tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kohtulike vaidluste käigus jäi kaitsja esitatud kaebuse juurde. Menetlusalused isikud (Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuominen, Matti Nestori Pihlava) taotlesid kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja leidsid, et nad ei ole antud asjas süüdlased, samas nõustusid otstarbe kaalutlustel menetluse lõpetamisega. (Kohtuistungil antud ütlusi kajastab kohus hiljem kohtuotsuse motiivides). Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse esitaja kaitsja on Euroopa Liidu määrust nr 1013/2006/EÜ valesti tõlgendanud ning määruse lisade nimekirjast valesti aru saanud, kus määruse kolmanda lisa esimese osa järgi kohaldatakse ka artiklis nr 18 sätestatud üldnõudeid Baseli konventsiooni nimekirjas tähistatud jäätmeliigile B 10-
- Menetleja lisas, et kaitsja väited osas, mis puudutavad käsitlust selles justkui joogipakendite tagastamine on muudetud inimestele oluliselt raskemaks, ei ole antud kohtuasjas olulised. Kohtuväline menetleja lisas, et käesolevas väärteoasjas objektiivse koosseisu moodustabki jäätmeveo nõuete rikkumine. Kuivõrd tegemist on blanketse koosseisuga, tuleneb see läbi jäätmeseaduse sisu. Nii nähakse jäätmeseaduses ette jäätmete sisse- ja väljaveo nõuded, seda JäätS §-is
- JäätS § 115 annab väga ühemõtteliselt siseriiklikusse õigusesse teada, et metallpurkide sisseveol Eesti Vabariiki, kui see kogus ületab 4 kg, tuleb järgida viidatud Euroopa Liidu määruse art 18 üldnõudeid. Soomest sisse toodud kogus oli ligi 70 kg metalljäädet, seega kohustusid isikud täitma artiklis 18 toodud nõude ja selle asjakohase lisa. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudub põhjendatud alus küsida Euroopa Liidu kohtult eelotsust, kuna vastuolu siseriikliku õigusega ei esine. Kohtulike vaidluste käigus oli menetleja seisukohal, et antud väärteoasjas esineb koosseisupärane tegu ning palus menetluse otstarbe kaalutlustel lõpetada, menetluskulud jätta menetlusaluste isikute kanda. Mis puudutab aga isikutelt äravõetud purke, oli kohtuväline menetleja seisukohal, et kohtul tuleb need määrata üleandmiseks Keskkonnaametile, seda tuginedes jäätmeseaduse §-ile
- Menetleja hinnangul on tegemist jäätmetega, mille üle riigi piiri veoks luba puudus. Keskkonnaamet on aga volitatud ebaseaduslike jäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks. Kohus uuris kohtuistungil järgnevaid tõendeid ja kirjalikke materjale: • • • • Maksu-ja Tolliameti veoki läbivaatuse akt, milles vaadeldud kaubikut Toyota Hiace reg.nr XXX (Soome), sõidukit juhtis Matti Nestori Pihlava, lisaks olid sõidukis veel Jouko Olavi Välimaa ja Risto Vilho Olavi Tuominen. Sõiduki tollikontrolli suunamise käigus leiti sõidukist 19 kilekotti tühja metalltaaraga (väärteotoimik lk 1); 28.11.2014.a objekti vaatluse protokoll koos fototabeliga, milles vaadeldud sõidukis Toyota Hiache reg.nr.-iga XXX (milles viibisid Matti Nestori Pihlava, Jouko Olavi Välimaa ja Risto Vilho Olavi Tuominen) olnud 19 plastikust kotti, mille sees visuaalse vaatluse tulemusena joogipakendid. Avatud kotid on pakendatud valgetesse läbipaistvatesse kottidesse ja suletud plommidega (väärteotoimik lk 2-12); Vastutavale hoiule andmise leping (väärteotoimik lk 13-15); 10.12.2014.a Riho Maureri teabenõue Keskkonnainspektsioonile (väärteotoimik lk 23); 7 • • • • • • Keskkonnainspektsiooni 16.12.2014.a vastus teabenõudele, milles selgitatakse, et Jäätmeseaduse § 115 lg. 3 kohaselt pakendile, millele on Eestis kehtestatud tagatisraha, rakendatakse sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artiklis 18 sätestatud üldnõudeid (väärteotoimik lk 24); 13.01.2015.a Keskkonnainspektsiooni päring Keskkonnaametile seisukoha saamiseks ebaseadusliku riikidevahelise jäätmeveo kohta ning 12.02.2015.a Keskkonnaameti vastus ebaseadusliku riikidevahelise jäätmeveo kohta (väärteotoimik lk 27-33); 02.04.2015.a menetlusaluste isikute kaitsja Maksim Greinomani kaebus kohtuvälise menetleja juhile (väärteotoimik lk 40-42); 07.04.2015.a asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, milles vaadeldud 19-s plastikust kotis asuvaid tagatisrahaga kehtestatud metallist joogipakendeid, kogukaaluga 66,5 kg (väärteotoimik lk 53-85); 16.04.2015.a koostatud väärteoprotokoll, milles kajastatud väärteo lühikirjeldus, samuti toimepandud rikkumise vastutusele võtmise aluseid (väärteotoimik lk 86-90); 19.04.2015.a Maksim Greinomani taotlus, 20.04.2015.a Keskkonnainspektsiooni vastus taotlusele, 20.04.2015.a Keskkonnainspektsiooni vastuskiri kaebusele, Maksim Greinomani kiri Keskkonnainspektsiooni vastuskirja kättesaamise kohta, menetlusdokumentide kättesaamise kohta ning vastulause (väärteotoimik lk 92-102). Kohus kuulas kaebuse esitajad kohtuistungil üle ka vahetult, kelle poolt antud ütlusi kajastab kohus hiljem kohtuotsuse motiivides. (Kohus selgitab, et vastavalt Riigikohtu 26.05.2010.a kohtuotsuses nr 3-1-1-22-10 väljendatud seisukoha järgi, ei nõua kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest tulenevalt KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses). Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud kirjalikke materjale ning tõendeid kogumis, leiab, et Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuomineni ja Matti Nestori Pihlava kaitsja Maksim Greinomani poolt 02.06.2015.a esitatud kaebus Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik Hundti 18.05.2015.a otsusele väärteoasjas nr. 940014002020 kuulub rahuldamisele, seda VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel. Kohus selgitab järgnevalt motiivid ja peatub esmalt kaitsja poolt kaebuses esitatud seisukohal, milles leiab, et menetlusalused isikud ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) (edaspidi määrus) nr 1013/2006 artiklit nr 18 rikkunud ja jäätmeseadust (JäätS) § 115 lg. 3 ei kohaldata. Kohus nõustub kaitsja poolt kaebuses toodud seisukohtadega ning leiab samuti, et antud kaasuse lahendamise valguses on Eesti siseriikliku õiguse, s.o jäätmeseaduse rakendamine kooskõlas Euroopa Liidu õigusega problemaatiline. Kohus peab samuti vajalikuks viidata ning mida on teinud ka kohtuväline menetleja vaidlustatavas otsuses,
§ 115lg.
3 kohaselt pakendile, millele on Eestis kehtestatud tagatisraha, rakendatakse sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab neli kilogrammi. Kaitsja on õigesti tõstatanud probleemi osas, milles leiab, et määruse (EÜ) 1013/2006 art 18 (mis sätestab jäätmed, millel peab kaasas olema teatud teave)
(1)kohaselt artikli 3 lõigetes 2 ja 4 nimetatud jäätmed, mida kavatsetakse vedada, alluvad järgmistele menetlusnõuetele:
- a)selliste jäätmesaadetiste jälgimise abistamiseks hoolitseb lähteriigi jurisdiktsiooni all tegutsev ja saadetist korraldav isik selle eest, et jäätmetega oleks kaasas VII lisas esitatud dokument;
- b)VII lisas esitatud dokumendil peab olema selle isiku allkiri, kes korraldas saadetist enne selle väljasaatmist, ning taaskäitluskoha või laboratooriumi allkiri ja kui saadetis on vastuvõetud, ka vastuvõtja allkiri. Viidatud määruse artikli 3
(2)ja
(4)kohaselt järgmistele taaskasutamiseks määratud jäätmesaadetistele rakendatakse artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus 8 ületab 20 kilogrammi:
- a)III või IIIB lisas loetletud jäätmeliigid;
- b)segud, mis ei ole liigitatud III lisa ühegi kande kohaselt ja koosnevad kahest või enamast III lisas loetletud jäätmeliigist, kui nende koostis ei halvenda nende keskkonnaohutut taaskasutamist ning need on loetletud IIIA lisas kooskõlas artikliga 58. Lõike 4 kohaselt jäätmesaadetistele, mis on otseselt määratud laboratooriumianalüüside jaoks eesmärgiga hinnata jäätmete füüsilisi või keemilisi omadusi või määrata nende sobivust taaskasutamis- või kõrvaldamistoiminguteks, ei rakendata lõikes 1 kirjeldatud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust. Selle asemel rakendatakse artikli 18 kohaseid menetlemisnõudeid. Otseselt laboratooriumianalüüside jaoks määratud jäätmete eeldatav kogus määratakse kindlaks igal üksikjuhul eraldi analüüside piisavaks teostamiseks vajaliku miinimumkoguse põhjal ning see ei saa ületada 25 kg. On asjakohane kaitsja väide selle kohta, et vaidlusalused jäätmed (s.o metalltaara) ei olnud ilmselgelt mõeldud laboratooriumianalüüside jaoks, seetõttu ei saa antud juhul määruse (EÜ) 1013/2006 artikli 3 lõige 4 olla asjassepuutuv. Samuti ei ole vaidlusalused jäätmed märgitud määruse 1013/2006/EÜ lisas III. Määruse (EÜ) 1013/2006 lisast IIIa ja IIIb ei nähtu käesoleva hetke seisuga ühtegi jäätmeliigi kandmist selle nimistusse. Küll aga võiks vaidlusalused jäätmed liigitada määruse (EÜ) 1013/2006 V lisa 2. osa, määruse leheküljel nr 79 toodud „15 01 04 Metallpakendid" alla. See aga tähendab, et neid ei saa käsitleda määruse (EÜ) 1013/2006 artikli 3 lõigetes 2 ja 4 viidatud jäätmetena, mis omakorda tähendab, et määruse (EÜ) 1013/2006 artikkel nr 18 nendele ei laiene. JäätS § 115 lg 3 alusel aga pakendile, millele on Eestis kehtestatud tagatisraha, rakendatakse sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1013/2006 artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab neli kilogrammi. Selliselt on see jäätmeseaduses üheselt fikseeritud. Kaitsja palus kaaluda Euroopa Kohtult Euroopa Liidu õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsuse küsimist, viidates Riigikohtu määrusele nr 3-3-1-85-07, p 38. Kohus osundab, et viidatud Riigikohtu määruses on sedastatud, et halduskohtud peavad EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõigusteja vabaduste austamisega. Niisamuti on märgitud, et kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust. Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega. Kui selgub aga, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata. Kohus möönab, et antud juhul JäätS § 115 lg-s 3 sätestatud viide ja selle rakendamine sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artikli 18 sätestatud üldnõuetega, kui jäätmesaadetise kogus ületab neli kilogrammi – on eelviidatud motiividele tuginedes ebaselge. Kohus ei pea aga põhjendatuks antud väärteoasja lahendamise huvides Euroopa Kohtult eelotsust küsida, seda eelkõige nii menetlusökonoomikat kui mõistlikku menetlusaega silmas pidades. See omakorda ei tähenda, et kaitsja oleks antud ebaselgusele Eesti Vabariigi siseriikliku õiguse rakendamisel Euroopa Liidu õigusega põhjendamatult viidanud. Kohus leiab antud juhul, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks esinevad muud kaalukad 9 alused, mida kohus ka järgnevalt selgitab. Kohtu hinnangul oleks eelotsuse küsimine põhjendatud juhul, kui selle kaaluks üle avalik menetlushuvi või juhul kui kohus leiaks, et menetlusalustele isikutele etteheidetud süüteokoosseisu mõlemad küljed, nii objektiivne kui subjektiivne külg, oleks täidetud. Antud väärteoasjas puudub avalik menetlushuvi, seda nentis ka kohtuväline menetleja kohtuistungil (t. lk. 81). Peatudes süüteokoosseisu õiguslikul käsitlusel, märgib kohus järgmist. Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded ning iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese (3-1-1-49-09). Riigikohus on antud lahendis selgitanud, et lisaks objektiivse külje tunnustele eeldab isiku karistamine vastava eriosa süüteokoosseisu järgi ka teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Riigikohus on märkinud ka seda, et isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu tunnuste tuvastamine, jättes teo subjektiivse koosseisu käsitlemata, eirab teo karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid (RK 3-1-1-74-10). Õigusemõistmisel peab kohus alati isiku süü tuvastamisel kontrollima süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste täitumist, samuti analüüsima, kas teo objektiivne külg on täitunud. Riigikohus märgib, et oluline on eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest (RK 3-1-1-142-05). Kuigi eelkäsitletud motiividel JäätS § 115 lg. 3 sätestatud ning JäätS § 1267 lg. 1 järgi Jouko Olavi Välimaale, Risto Vilho Olavi Tuominenile ja Matti Nestori Pihlavale etteheidetud väärteokoosseisu objektiivse külje täitumine on ebaselge, puudub kohtu hinnangul Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuomineni ja Matti Nestori Pihlava käitumises subjektiivse küljena nii tahtlus kui ettevaatamatus. Kohus selgitab, et subjektiivsest küljest tahtluse all saab mõelda kui teo toimepanija poolt süüteokoosseisule vastava teo faktiliste asjaolude teadmist ja tahtmist. Tahtluse all tuleb rääkida nii intellektuaalsest kui voluntatiivsest elemendist. Kohus märgib, et intellektuaalse elemendi osas on tahtluse olemasoluks nõutav isiku teadlikkus kõikidest süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavatest faktilistest asjaoludest ehk teisisõnu teo tehioludest. Voluntatiivse elemendi seisukohalt peab isik süüteokooseisule vastavaid asjaolusid tahtma. Tahtmise all saab omakorda mõelda kui isiku otsustust panna toime süüteokooseisus sätestatud tegu. Seejuures otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub just selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. Voluntatiivse elemendi määratlust märgivad sõnad „tahab või vähemalt möönab seda“. Voluntatiivse elemendi aspektist võib isik otsese tahtluse puhul oma teo tagajärgi soovida, kuid nendesse ka ükskõikselt suhtuda, nende saabumisega leppides. Käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine ehk tahtluse intellektuaalne element (vt RK 3-1-1-50-13). Riigikohtu kriminaalkolleegium on jaganud seisukohta ka selles, et otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda, seevastu kaudse tahtluse kriteeriumiks on asjaolu, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused (3-1-1-31-07). Süüteokoosseisu tunnusena ettevaatamatust saab iseloomustada kui tähelepanematut ja kohusetundetut käitumist, mis viib süüteokooseisu realiseerimiseni. Ettevaatamatus tuleb aga kõne alla juhul, kui isikul puudub süüteokooseisu vastavate asjaolude suhtes tahtlus (mida kohus eelnevalt selgitas). Kohtuväline menetleja heidab menetlusalustele isikutele ette JäätS § 1267 lg.-s 1 sätestatud teo toimepanemist ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kohus sellega ei nõustu ning märgib, et hooletuse puhul on pigem tegemist objektiiv-normatiivse otsusega selle üle, mida isik oleks 10 pidanud tegema. Menetleja leidis kohtuistungil, et hoolsuskohustuse hindamisel tuleb vaadata, milline on keskpärane hoolsusnorm ja väitis, et menetlusalused isikud tõid Eestisse pakendeid, mis kuuluvad äraviskamisele. On üldteada ja ilmselge, et tegu on jäätmetega, seega peab ka keskmine inimene endale selgeks tegema, millised nõuded jäätmekäitluses kehtivad. Seda enam, et jäätmeid soovitakse toimetada teise riiki. Lisaks avaldas kohtuväline menetleja kohtuistungil seisukohta selles, et isikud teadsid väga täpselt, et soovivad kogu taarakoguse Eestisse tuua ja oleks pidanud piisavalt hoolsust üles näitama ja teadma, et selles osas tuleb koostada vastavasisuline dokument. Kohus sellise menetleja poolse järeldusega ei nõustu ning märgib, et hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). Seda võivad aga konkretiseerida ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid (nt mõne toote turvalisuse kontrolliks sätestatud reeglid) (RK 3-1-1-136-05). Õiguspraktikas on selgitatud, et ettevaatamatuse nõrgemaks vormiks oleva hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata seaduses kirjeldatud süüteokoosseisule või kaasa tuua koosseisupärase tagajärje saabumise. Sisulisest küljest on hooletusele omane nii intellektuaalse kui ka voluntatiivse elemendi puudumine: isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Seega eristab hooletust kergemeelsusest nii intellektuaalse kui ka voluntatiivse elemendi puudumine. Reeglina pole isik hooletuse puhul üldse teadlik oma käitumise õigusvastasusest, unustades oma kohustused täitmata või jättes märkamata midagi, mille tähelepanemiseks ta oli kohustatud. Sellest tulenevalt võib öelda, et hooletuse puhul puudub isikul psüühiline side oma teo tehioludega ning et hooletus kujutab endast üksnes normatiivset etteheidet, isik võinuks ja pidanuks koosseisupärase asjaolu realiseerumist ette nägema. Kohtu hinnangul ei saa Jouko Olavi Välimaale, Risto Vilho Olavi Tuominenile ja Matti Nestori Pihlavale etteheidetava süüteokooseisu puhul rääkida selle toimepanemisest ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna isikutel ei olnud vähimatki teadmist JäätS § 1267 lg. 1 sätestatud teo toimepanemisest ning viitest, mida näeb ette JäätS § 115 lg. 3, s.o pakendile, millele on Eestis kehtestatud tagatisraha, rakendatakse sisseveol Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 artiklis 18 sätestatud üldnõudeid, kui jäätmesaadetise kogus ületab neli kilogrammi. Tõsi, asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oli tagatisrahaga kehtestatud metallist pakendeid Jouko Olavi Välimaal, Risto Vilho Olavi Tuominenil ja Matti Nestori Pihlaval kogukaaluga 66,5 kg, mis ületab 4 kg piiri. Kohtuistungil kuulas kohus menetlusalused isikud üle ka vahetult, selgitamaks subjektiivse külje tõendatust. Nii selgus kohtuistungil üheselt, et menetlusalused isikud ei tunne ennast süüdlasena, vaid soovisid lihtsalt joogipakendeid Eestisse tagasi tuua. Matti Nestori Pihlava selgitas, et soovis metallpurgid tagastada Sadama Marketisse, SuperAlko automaati ja saada selle eest pandiraha, sest Soomes neid tagastada ei saa. M. N. Pihlava selgitas, et teadmise metallpurkide tagastamise õigsusest, sai ta poe personalilt. Jouko Olavi Välimaa selgitas sisult samu asjaolusid ning samuti lisas, et soovis vaid metallpurgid tagastada SuperAlko automaati. Risto Vilho Olavi Tuominen selgitas, et pidas metallpurkide tagastamist ausaks tegevuseks ning ei saanud kuidagi aru, et paneb sellega toime väärteo. Peatudes hoolsa kohustuse mudeli konstrueerimisel, saab üheselt väita, et kohusetundlike ja ettenägelike isikutena pidasidki Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuominen ja Matti 11 Nestori Pihlava õigeks metallpurkide tagastamist, kuna Soomes Eesti Vabariigi tagatisrahaga kehtestatud joogipakendite süsteem ei toimi. Pole vähimatki põhjust arvata, et menetlusalused isikud käsitlesid metallist joogipurke jäätmetena Jäätmeseaduse mõttes, mis annaks võimaluse kaaludagi ettevaatamatusest hooletuse vormis teo toimepanemist. Vastupidi, pakendiseaduse põhiselt on sätestatud üheselt nõuded pakenditele ja pakendi kasutamisele, pakendi ja pakendist tekkivate jäätmete vältimise ja vähendamise meetmed ning pakendi, samuti pakendijäätmete taaskasutussüsteemi korraldus. Seega tagatisrahaga märgitud pakendite (joogipakendite) pandisüsteem toetabki pakendite taaskasutamist, mida menetlusalused isikud ka põhjendatult õigeks pidasid. Pakendite korduvkasutamist ja ringlussevõttu toetab üheselt ka kaitsja poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 94/62/EÜ. Jäätmeseadus kui Eesti Vabariigi siseriiklik seadus on oma sisult spetsiifiline, seega kohtuvälise menetleja etteheide, justkui Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuominen ja Matti Nestori Pihlava oleks pidanud hoolsust üles näitama ja teadma, et jäätmesaadetise kohta tuleb vormistada vastav dokument, ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Peatudes kohtuvälise menetleja poolt esitatud taotlusel otstarbe kaalutlusel menetluse lõpetamiseks, selgitab kohus, et selline õigus tuleneb VTMS §-st 30 lõikest 1 punktist 1. Riigikohtu seisukoha põhiselt eeldab VTMS § 30 lg. 1 p. 1, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg. 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu otsustab menetleja väärteomenetluse siiski lõpetada (RK 3-1-1-50-08). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Kuna kohus tuvastas süüteokooseisu subjektiivse külje puudumise täielikult, mis omakorda annab aluse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel, ei kuulu VTMS § 30 lg. 1 p. 1 kohaldamisele. Lisaks kõigele eeltoodule märgib kohus, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud ka konfiskeerimist Jouko Olavi Välimaa, Risto Vilho Olavi Tuominenilt ja Matti Nestori Pihlavalt äravõetud joogipakenditele. Väärteootsuse kohaselt on menetleja jäätmeseaduse § 1291 ja karistusseadustiku § 83 lõike 6 alusel konfiskeerinud asitõenditena ära võetud 19 kotti pakendeid ning andnud need hoiule OÜ-le Eesti Pandipakend, kogukaaluga 66,5 kg. Konfiskeeritud jäätmed on kohtuväline menetleja määranud hävitamisele, seda taaskasutusse suunamise teel. Kohtuistungil avaldas menetleja seisukohta, et äravõetud asitõendeid ei tuleks isikutele tagastata ja taaraautomaati neid ära anda sisuliselt ei tohiks, kuna need on jäätmed, mis on ebaseaduslikult üle piiri toodud. Seega jäävad need Keskkonnainspektsiooni hävitada. Kohus märgib,
§ 1291kohaselt võib Keskkonnainspektsioon või kohus Jäät
S §-des 120, 1201, 1203–1205, 122, 1245, 1262 ja 1265 sätestatud väärtegude toimepanemise vahendi või väärteo vahetuks objektiks olnud jäätmete või toodete suhtes kohaldada konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le
- Menetlusalustele isikutele heidetakse aga ette JäätS § 1267 lg. 1 väärteo toimepanemist, mis ei kuulu JäätS §-is 1291 toodud loetellu, seega ei saa Keskkonnainspektsioon ka JäätS § 1291 põhiselt konfiskeerimist kohaldada. Kuivõrd kohus tühistab Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor Hendrik Hundti 18.05.2015.a otsuse väärteoasjas nr. 940014002020 VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel, tulevad asitõenditena 19 plastikust kotti, mille sees tagatisrahaga kehtestatud metallist joogipakendid, tagastada nende seaduslikele omanikele, s.o Jouko Olavi Välimaale, Risto Vilho Olavi Tuominenile ja Matti Nestori Pihlavale. Kohus selgitab, et ohtlike jäätmete ja välislepinguga reguleeritavate jäätmete veoloa asjaolud sätestab JäätS §
- Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt 12 on veoluba dokument, mis annab õiguse ohtlikke jäätmeid ja välislepinguga reguleeritavaid või Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses 1013/2006/EÜ nimetatud jäätmeid Eesti Vabariiki sisse vedada, Eesti Vabariigist välja vedada või Eesti Vabariigi territooriumilt läbi vedada. Sama paragrahvi lõik 2 kohaselt on volitatud asutuseks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 1013/2006/EÜ mõistes Keskkonnaamet. Seega edasisteks juhisteks Jäätmeseaduse § 110 lg. 1, 2 ning Jäätmeseaduse § 115 lg. 3 mõttes metallist joogipakendite veoga, samuti käitlemisega seotud küsimustes saavad menetlusalused isikud pöörduda Keskkonnaameti poole. Kohus juhindub VTMS § 132 punktist 3, § 133, § 134, §
- Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/ 13