← Eesti

3-15-1883/22

Obsah (4)§ 10§ 2§ 6§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1883 Haldusasi AS Kihnu Veeteed kaebus Riigi

) § 10 lg 11 alusel. AS Kihnu Veeteed hankija tegevust ei vaidlustanud ja esitas oma pakkumuse. Isiku subjektiivseid õigusi ei riku ainuüksi asjaolu, et temaga lepingut ei sõlmitud; 2) kuna AS-i Kihnu Veeteed ei ole avalike teenuste osutamise lepingu omistamise protsessist välja jäetud, ei ole teda ka diskrimineeritud ega rikutud määruse nr 3577/92 art 4 lg-t 1; 3) isegi kui tõlgendada RHS § 117 lg 21 p-i 3 ja RHS § 69 lg 11 p-i 1 selliselt, et hankelepingu tühisust saab vaidlustada ka menetluses osalenud ja pakkumuse esitanud isik pärast seda, kui tema pakkumus ei osutunud läbiviidud menetluses edukaks, puudub alus lepingu tühisuse tuvastamiseks. Hankija ei pidanud lepingu sõlmimisel lähtuma RHS-st ning on õiguspäraselt lähtunud

§ 10lg-st 11.

Isegi kui sellise regulatsiooni vastavus Euroopa Liidu õigusaktidega oleks küsitav, puuduks VAKO-l pädevus jätta

§ 10

lg 11 kohaldamata; 4) määruse nr 3577/92 art 4 lg 1 põhimõtete täitmine on põhimõtteliselt võimalik ka väljaspool riigihankemenetlust ning 04.05.2015 korralduse, esitatud pakkumuste ja 15.05.2015 korralduse järgi on läbiviidud menetluse käik jälgitav ja kontrollitav; 5) nii

§ 10

lg 11 kui ka määrus (EÜ) nr 1370/2007 art 5 lg 4 reguleerivad üksnes sõitjatevedu, mitte kaubavedu. Hankija on vaidlustuse läbivaatamisel kinnitanud, et tegelikkuses lepingu alusel kaubavedu ei toimu. Vaidlustatud lepinguga ei ole sõlmitud kaubaveolepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 ega ka lastiveolepingut kaubandusliku meresõidu seaduse § 4 lg 1 mõttes. Ekslik on vaidlustaja seisukoht, et tulnuks sõlmida teenuste kontsessiooni leping 6. AS Kihnu Veeteed esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO 17.07.2015 otsuse nr 152-15/- tühistamist ning Lääne Maavalitsuse ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17.05.2015 sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu tähtaja lühendamist selliselt, et leping 2

(14)3-15-1883 muutub kehtetuks
  1. päevast otsuse jõustumisest käesolevas asjas. Alternatiivselt taotles kaebaja 17.05.2015 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu lühendamist selliselt, et leping muutub kehtetuks
  2. päevast otsuse jõustumisest käesolevas asjas. Kui eeltoodud nõuete rahuldamine ei ole võimalik, palub kaebaja tuvastada 17.05.2015 sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu tühisus.
  3. Kohus tagastas kaebuse 04.08.2015 määrusega.
  4. Kaebaja esitas 04.08.2015 määruse tühistamiseks määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 01.03.2016 määrusega ning edastas asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus 15.03.2016 ja haldusasja toimik saabus halduskohtule 18.03.
  6. Vastustaja ja kolmas isik esitasid 29.03.2016 ja 30.03.2016 kaebusele vastused, milles paluvad jätta kaebuse rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  7. Kaebaja leiab, et vaidlustatud leping on tühine, kuna lepingu sõlmimisel ei ole järgitud hankemenetluse norme (RHS teenuste kontsessiooni puudutavad sätted) ning ei viidud läbi avalikku konkurssi. 10.
  8. Vaidlustatud leping on kontsessioonileping direktiivi nr 2004/18/EÜ art 1 lg 4 mõttes ning lepingu esemeks on reisijate ja kaupade vedu. Kontsessioonilepingutele kohaldub hankeregulatsioon. 10.1.
  9. Lepingu objekt vastab CPV määruse lisas VII toodud koodidele 60610000-7 (parvlaeva veoteenused) ja 63726600-0 (laeva opereerimisteenused) ning lepingu p 18 kohaselt laekub piletitulu vedajale ja vedaja kannab ka teenuse majanduslikku riski (tellija ei garanteeri nõudlust teenuse järele ja nõudluse maksimaalset mahtu, tegeliku nõudluse ja piletitulu erinevus prognoosidest ning teatud juhtudel tuleb teha tellijapoolse täiendava tasuta sõiduplaaniväliseid lisareise). Ka Euroopa Komisjoni 22.04.2014 teatise nr 2321 p-s 5.4.1 seoses avaliku teenindamise lepingute olemusega märgitu kinnitab, et tegemist on kontsessiooniga. 10.1.
  10. Vaidlustatud lepingu alusel toimub lisaks reisijate veole ka kaupade vedu. Sellele viitab lepingu pealkiri ning lepingu punktid 1, 9, 18, 23, 25.12 ja 26.
  11. Lisaks käsitleb vaidlustatud lepingu p 10 reiside korraldamist ohtlike veoste vedamiseks. Praktikas toimub lepingujärgne kaubavedu selliselt, et kaubad veetakse üle sõiduki sees. 10.1.
  12. Siseriikliku õigusega ei saa kitsendada kaubaveo mõistet. Määrus nr 3577/92 ei sea nõudeid, millisel lepingulisel alusel peaks kaupade vedu toimuma, et see oleks määruse regulatsiooniga hõlmatud ega anna liikmesriikidele volitust kitsendada kaubaveo mõistet oma siseriikliku õigusega. Määruse nr 3577/92 art 2 lg 1 defineerib määruse esemeks oleva merekabotaaži reisijate- ja kaubaveona. Kuna määrus 3577/92 ei defineeri reisijate- ja kaubavedu täpsemalt, tuleb lähtuda eesmärgist, miks isik parvlaevateenust kasutab. Kui parvlaevateenust kasutab kaupa täis veoauto, on tegemist ilmselgelt kaubaveoga. Määrustest nr 3577/92 ja nr 1370/2007 ei tulene, et kaupade veona kvalifitseerumiseks peaks laevaga veoteenuse osutajal olema laeval asuvate kaupade veoks eraldi leping või et kaupade vedu ei tohi toimuda laeval asuvas veokis ilma et kaupu laaditaks reisiks veokist maha. Kaubaveoteenuse mõistet tuleb tõlgendada lähtudes kaubaveo toimumise faktist, mitte lepingu vormistusest ning seda kinnitab ka teatise nr 232 p 8 segatüüpi veo kohta. Euroopa Komisjoni seisukoht puudutab just avalikku liinivedu parvlaevadega liikmesriigi territoriaalvetes. Sellise 1 http://ec.europa.eu/transport/modes/maritime/news/doc/com
(2014)232_et.pdf 3
(14)3-15-1883 pikkusega reiside puhul on tavapärane, et kaupade vedu toimub veokitega ning laeval kaupa maha laadimata. 10.2. Vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 ning

§ 10

lg 11 alusel otselepinguna on õigusvastane ning vastustaja pidanuks vaidlustatud lepingu sõlmima

§ 10

lg 1 ja RHS § 17 lg 2 alusel RHS-s sätestatud avatud või väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse tulemusena. 10.2.1. Määruse nr 1370/2007 otselepingu sõlmimise erandid vaidlusalusele lepingule ei kohaldu, kuna selle artikli 1 lg-s 2 sätestatud tingimused välistavad otselepingu sõlmimise määruse nr 1370/2007 toodud ükskõik millise erandi alusel. Kuna vaidlusalune leping on reisijate ja kaubaveo segaleping ning määruse nr 1370/2007 otselepingu erandid piiravad määruse nr 3577/92 kohaldamist, on määruse nr 1370/2007 kohaldamine välistatud tervikuna. Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p 8 kohaselt ei oleks vastustaja tohtinud lepingu sõlmimisel tugineda määruse nr 1370/2007 art-st 5 ja

§ 10

lg 11 tulenevatele otselepingu sõlmimise eranditele ka siis, kui vaidlustatud leping oleks hõlmanud üksnes sõitjateveoteenust.

§ 10

lg 11 on osas, mis käsitleb selle kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, vastuolus määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1 ning tuleb jätta kohaldamata. 10.2.

  1. Kuigi direktiiv 2004/18/EÜ seda ei nõua, on Eesti seadusandja allutanud teenuste kontsessiooni lepingute sõlmimise RHS § 17 lg-ga 2 RHS teisele peatükile. 10.2.
  2. Ka Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p-s 5.7 kirjeldatud „väikeste saarte“ erandi puhul on nõutud, et üle Euroopa Liidu avaldatakse teade lepingu sõlmimise kavatsuse kohta. Nn „väikeste saarte“ erand ei anna ka Eesti hankijatele õigust jätta täitmata RHS § 17 lg 2 sätestatud kohustus hankemenetlus läbi viia. 10.
  3. Kuna vastustaja ei korraldanud hankemenetlust, on vaidlustatud leping RHS § 69 lg 11 p 1 alusel tühine. Hanketeate esitamise nõue tulenes RHS §-st 17 lg-st 2 ja § 29 lg-st
  4. Täidetud ei ole ka RHS § 69 lg 12 p-des 2 ja 3 sätestatud tingimused, mis oleks eelduseks hankelepingu kehtima jäämisele vaatamata RHS § 69 lg 11 p-s 1 sätestatule. Vaidlustatud leping oleks tühine ka juhul, kui RHS § 69 lg 11 p 1 ei kohalduks. 10.
  5. Kohtul on sarnaselt VAKO-le õigus RHS-s 126 lg 12 alusel tuvastada hankelepingu tühisus või lühendada hankelepingu tähtaega. Tühisuse tuvastamisel või lepingu lühendamisel on määravaks avalik huvi – sõitjateveo tõrgeteta jätkumine Mandri-Eesti ja Vormsi saare vahel. Seega tuleb vaidlustatud lepingu tähtaega lühendada või tuvastada lepingu tühisus ning jätkata sõitjatevedu kaebaja ja vastustaja vahel 02.12.2011 sõlmitud lepingu nr 3-3/421 alusel. Vastustaja 30.04.2015 ülesütlemisavaldus ei ole takistuseks, kuna siseriikliku õiguse alusel on võimalik 30.04.2015 avalduse tagasivõtmine, kui kaebaja on sellega nõus. 10.
  6. Kaebajal on kaebeõigus, kuna tema subjektiivseid õigusi on hankemenetluse korraldamata jätmisega rikutud. VAKO on RHS § 126 lg 1 p 4 alusel vaidlustuse rahuldamata jätmisega kohaldanud vääralt menetlusõigust. Kaebeõiguse puudumise korral tulnuks vaidlustus jätta RHS § 122 lg 3 p 1 ja 6 alusel läbi vaatamata. 10.
  7. VAKO oli kohustatud jätma kohaldamata Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi (

§ 10

lg 11).

mittekohaldumine välistaks automaatselt otselepingu sõlmimise. Euroopa Liidu määrused on Eesti siseriikliku õiguse ees ülimuslikud ning otsekohaldatavad. Kuna vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks tuli läbi viia hankemenetlus vastavalt RHS § 17 lg-le 2, ei vasta vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 3577/92 art 4 lg 1 nõuetele. Isegi kui hankemenetlust ei tulnud korraldada, ei ole lepingu sõlmimisel järgitud nõuet avaldada lepingu sõlmimise kavatsuse teade üle Euroopa Liidu. 10.7.

§ 2

p 1 viitab ühistranspordi defineerimisel otsesõnu sellele, et laeva-, väikelaevaja parvlaevaliinidel on hõlmatud ka tasuline sõidukite ülevedu. RHS-s puudub erand, mis 4

(14)3-15-1883 välistaks seaduse kohaldumise seda tüüpi lepingule. Määrus nr 3577/92 sätestab vaid avaliku teenindamise lepingu miinimumnõude ega välista siseriikliku hankeregulatsiooni kohaldamist. 10.
  1. Määruse nr 1370/2007 art 1 lg 2 näeb otselepingu erandite kohaldamise näol ette võimaluse viia võrreldes määruse nr 3577/92 art-s 4 lg 1 tooduga läbi vähem formaalsem menetlus, kui tegemist on puhta reisijateveolepinguga. Kui ükskõik kui suur osa lepingust hõlmab lisaks ka kaubavedu, kuuluvad kohaldamisele kaubaveolepingule kehtivad rangemad nõuded ning otselepingu sõlmimise erandeid ei saa rakendada. 10.
  2. Vastustajal puudus praktiline vajadus kiirkorras avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks. Kaebajaga 02.12.2011 sõlmitud leping nr 3-3/421 pidi 30.10.2013 lepingu tähtaja pikendamise kokkuleppe alusel kehtima kuni 31.12.2015, kuid mitte kauem Veeteede Ameti poolt tellitud uue reisiparvlaeva avalikule liiniveole saabumiseni juhul, kui see toimub enne 31.12.
  3. Kõnealuse lepingu ütles vastustaja üles 30.04.2015 avaldusega üles alates 29.05.
  5. Vastustaja jääb vaidlustusmenetluses esitatud vastuväidete juurde, nõustub VAKO seisukohtadega ning palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. 11.
  6. Riigisisese õiguse rakendamisel saab lepingulise suhte määratlemine kontsessioonina toimuda üksnes Euroopa Liidu õiguse alusel. Tulenevalt direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg-st 4 ei ole tegemist teenuste kontsessiooniga RHS tähenduses. 11.
  7. Teenuste kontsessioon on oma olemuselt teenuse kasutamise õiguse üleandmine kontsessionäärile, kellel on teatud majanduslik vabadus määrata selle õiguse kasutamise tingimused. Vaidlusalune otseleping on haldusleping, millega pannakse lepingupoolele kohustus osutada veoteenust tellija (mitte vedaja) määratud tingimustel. 11.
  8. Teenuste kontsessiooni tuvastamiseks peab hankija olema kontsessionäärile täielikult või suures osas üle andnud teenuse osutamisega kaasneva turul esinevate ettenägematuste riski. Tegelik turul esinev äririsk ei ole vedajale üle läinud. Vaidlusalune liin on Vormsi elanike ainus viis saare ja mandri vahel liikumiseks, mistõttu ei eksisteeri võimalust, et reisijad ei sooviks veoteenust kasutada ja seeläbi puudub risk oluliselt madalamale piletitulule. Rohuküla-Sviby vahelise liiniveo reisijate arv on aastate lõikes kasvutrendis. Ka piletitulu jäämist vedajale ei saa pidada tõeliseks majanduslikuks riskiks kontsessioonilepingute tähenduses. Otselepingu alusel maksab vastustaja vedajale teenuse osutamisega kaasnevate kulude katteks tasu, mille osakaal kulude katmisel on oluliselt suurem kui vedaja prognoositud piletitulu. Enamik teenuse osutamise kuludest kaetakse otse vastustaja poolt ning otsene risk vedajal puudub ning riski olemasolul on see üksnes marginaalne. 11.
  9. RHS § 19 lg 1 alusel ei ole hankija kohustatud korraldama RHS-s sätestatud korras hankemenetlust teenuste hankelepingu sõlmimisel, mille eeldatavast maksumusest rohkem kui 50% moodustavad CPV määruse VII lisas nimetatud teenused. Kõnealuse otselepingu klassifikatsioon (CPV) on 63726600-0 (laeva opereerimisteenused), seega kuulub hangitav teenus Euroopa Komisjoni määruse nr 213/2008 VII lisas nimetatud teenuste hulka (transpordi abi- ja lisateenused). Isegi, kui vastustaja oleks teenuse tellimisel lähtunud RHS-st oleks teenus tellitud lihtsustatud korras RHS § 19 lg 1 alusel. RHS § 19 ei nõua hankijalt hanketeate avaldamist. 11.
  10. Otselepingu esemeks ei ole kaupade vedu. 11.
  11. Otselepingu sõlmimine määruse 1370/2007 artikli 5 lõike 4 ning

(otselepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni) § 10 lõike 11 alusel on õiguspärane. Kuna RohukülaSviby parvlaevaliinil teostatakse aastas ca 2500 reisi ning ühe reisi pikkuseks on ca 10 km, siis ei ole vaidlustatud leping vastuolus määruse 1370/2007 artikli 5 lõikega 4, sest teenuse maht aastas ei ületa 300 000 km. 5

(14)3-15-1883 11.7. Otselepingu sõlmimisele kohalduvad määruse nr 1370/2007 erandid. Kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni teatise nr 232 seisukohad ei ole siduvad. Tulenevalt

§ 6

lg-st 1, § 2 pst 5 ning §-dest 10 ja 11 on maavalitsuse ülesanne korraldada reisijatevedu, mida vaidlustatud otselepinguga on ka tehtud. Määruse nr 1370/2007 mõte ja reguleerimisala on sõlmida avaliku teenindamise leping olukorras, kus tavapärane kommertsalustel kabotaažteenuse osutamine ei toimi. Seejuures nii määrused 3577/92 kui ka 1370/2007 defineerivad avalike teenuste osutamise kohustust läbi selle, et tegemist on kohustustega (teenustega), mida laevaomanik kommertshuvidest lähtuvalt endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel. Määruse nr 1370/2007 ja

rakendamisel on tagatud otselepingute sõlmimise läbipaistvus ja võrdne kohtlemine. Ka otselepingute regulatsiooni rakendamine eeldab kindlate tingimuste täitmist ning vastustaja on kehtestanud otselepingute sõlmimiseks korra. 11.

  1. Määruse nr 1370/2007 art-s 7 märgitud teabe Euroopa Liidu Teatajas avaldamine ei olnud vajalik, kuna vaidlusalune teenuse maht jääb alla 50 000 km aastas. Ka ei pidanud vastustaja vastava teabe avaldamist põhjendatuks lepingu kehtivuse lühikese perioodi ja lepingu kiire sõlmimise vajaduse tõttu. Küll aga teavitas vastustaja potentsiaalseid Eesti teenusepakkujaid otselepingu sõlmimise kavatsusest. 11.
  2. Vastustajal oli praktiline vajadus otselepingu sõlmimiseks olenemata kaebajaga sõlmitud lepingust, kuna Veeteede Ameti poolt tellitud laev valmis
  3. aasta mais ning alustas liinivedu 02.06.
  4. Seoses vastustaja korraldatud hanke “Operaatori leidmine SvibyRohuküla-Sviby parvlaevaliinil“ vaidlustusmenetluse kestusega osutus võimatuks sõlmida vedajaga avaliku teenindamise leping hankes toodud perioodiks 01.05.2015-30.04.
  5. Seetõttu tuli leida lahendus, mis tagaks parvlaevaliikluse jätkumise ning säästliku riigikulu. Olenemata

§ 10

lg 11 kohasest õigusest sõlmida asjas otseleping, eelistas vastustaja sõlmida avaliku teenindamise lepingu hankemenetluse käigus, millest tulenevalt on otseleping sõlmitud võimalikult lühikeseks tähtajaks 11.

  1. Otselepingu tühisuse eeldused ei ole täidetud. Otselepingu sõlmimisel ei lähtuta RHS-st ning selle tühisust ei saa tuvastada RHS-le (RHS § 69 lõige 11 p 1) tuginedes. Hankemenetluse korraldamisel oleks vastustaja lähtunud RHS §-st 19, mis ei nõua hanketeate avaldamist.
  2. Kolmas isik jääb vaidlustusmenetluses esitatud seisukohtade juurde (otselepingu sõlmimine on õigusaktide järgi lubatav, kaebajal puudub kaebeõigus), toetab vastustaja esitatud seisukohti ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otselepingu tähtaeg on saabumas ning vastustaja on pärast otselepingu sõlmimist korraldanud riigihanke (viitenumber 167094), mis on nüüdseks hindamise etapis. Seega kaotaks arutelu otselepingu tühisuse üle sisulise tähenduse. Kaebaja eesmärk on asuda ise vaidlusalusel laevaliinil vedusid teostama ning eelduslikult ei jõuta käesolevas kohtuasjas lõpliku lahendini enne uue hankelepingu sõlmimist, mistõttu puudub kaebajal reaalne võimalus riigihanke väliselt veoteenust osutada ka juhul, kui kohus lühendaks otselepingu kehtivust. Otselepingu tühisuse tuvastamine saaks olla kaebaja huvi juhul, kui vastustaja sõlmiks vaidlustatud lepingu tühistamise korral avaliku liiniveo lepingu kaebajaga või kui tal oleks võimalik selline leping sõlmida. Samal viisil otselepingu sõlmimine kaebajaga oleks sel juhul (st 17.05.2015 lepingu tühisuse või tühistamise korral) mõeldamatu ning vastustajal tuleks igal juhul läbi viia hankemenetlus vedaja leidmiseks. Kuna vaidlustatud lepingu tähtaeg on 31.05.2016 (või varasem aeg, kui hanke võitjaga sõlmitakse leping varem), kaotab vaidlustatud leping peagi aktuaalsuse. Ka Tallinna Ringkonnakohus ei ole haldusasjas nr 3-15-1536 17.02.2016 tehtud otsuse p-s 29 pidanud vaidlustatud lepingu tühisuse tuvastamist praegustel asjaoludel õigeks. KOHTU PÕHJENDUSED 6

(14)3-15-1883
  1. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda vaidlustatud lepingu tühisuse tuvastamist ning kas vastustaja pidi vaidlustatud lepingu esemega seonduvalt viima läbi hankemenetluse või oli tal õigus sõlmida avaliku teenindamise otseleping.
  2. Samaaegselt toimub kohtumenetlus haldusasjas nr 3-15-1536 (AS Kihnu Veeteed kaebus Lääne maavanema 15.05.2015 korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks ning Lääne maavanema ja Väinamere Liinid OÜ vahel 17.05.2015 sõlmitud reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveoteenuse osutamise avaliku teenindamise otselepingu tühisuse tuvastamiseks). Hetkel on Riigikohtus menetlusse võtmise otsustamisel Lääne Maavalitsuse kassatsioonkaebus ja AS Kihnu Veeteed vastukassatsioon. Senises kohtumenetluses on kohtud seisukohal, et tühistada tuleb Lääne maavanema 15.05.2015 korraldus nr 1-1/15/81 (aluseks lepingu sõlmimisele), kuid põhjendatud ei ole lepingu tühisuse tuvastamine. Haldusasjas nr 3-15-1536 tulenes lepingu väidetav tühisus asjaolust, et Lääne maavanema 15.05.2015 korraldus nr 1-1/15/81, millega otsustati sõlmida avaliku teenindamise otseleping Väinamere Liinid OÜ-ga, oli kaebaja hinnangul õigusvastane. Käesolevas haldusasjas leiab kaebaja, et lepingu tühisuse toob kaasa nõuetekohase hankemenetluse läbimata jätmine. Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.03.2016 määruses käesolevas haldusasjas, et nimetatud väite osas oli kaebaja kohustatud läbima vaidlustusmenetluse VAKO-s, mistõttu ei saanud sellekohaseid vastuväiteid vastustaja tegevusele esitada haldusasjas nr 3-15-
  3. VAKO otsusega mittenõustumisel pidi kaebaja selle kohtus ringkonnakohtu hinnangul eraldiseisva kaebusega vaidlustama ega oleks saanud pärast VAKO otsuse tegemist oma õigusi kaitsta üksnes haldusasjas nr 3-15-1536 õiguslike argumentide täiendamisega.
  4. Vastustaja on vaidlustatud lepingu sõlmimisel tuginenud

§ 10

lg-le 11 ja § 12 lg 1 ple 3 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis), Vabariigi Valitsuse 26.06.2014 korraldusele nr 287 (04.05.2015 redaktsioonis) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 määruse nr 1370/2007 art 5 lg-le 4. 16. Kaebaja hinnangul on tema subjektiivseid õigusi otselepingu sõlmimisega rikutud. Vaidlustatud lepingu sõlmimine määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 ning

§ 10

lg 11 alusel otselepinguna on õigusvastane, kuna tegemist on kontsessioonilepinguga direktiivi 2004/18/EÜ art 4 lg 1 mõttes ning sellele kohaldub hankeregulatsioon. Samuti välistab otselepingu sõlmimise kaebaja arvates asjaolu, et lepingu alusel ei veeta üksnes reisijaid ning tegemist on reisijate- ja kaubaveo lepinguga (nö segaleping). Isegi kui vaidlustatud leping hõlmaks üksnes sõitjateveoteenust, ei oleks vastustaja Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p 8 kohaselt tohtinud lepingu sõlmimisel tugineda määruse nr 1370/2007 art-st 5 ja

§ 10lg 11 tulenevale otselepingu sõlmimise regulatsioonile.

Lisaks on

§ 10

lg 11 osas, mis käsitleb selle kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, vastuolus määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1 ning tuleb jätta kohaldamata. Isegi kui hankemenetlust ei tulnud korraldada, ei ole kaebaja arvates lepingu sõlmimisel järgitud Euroopa Komisjoni teatise nr 232 p-s 5.7 sätestatud nõuet avaldada otselepingu sõlmimise kavatsuse teade Euroopa Liidu Teatajas. Vastustaja ja kolmanda isiku hinnangul oli otselepingu sõlmimine lubatav. Vastustaja arvates ei ole tegemist teenuste kontsessiooniga ega kaupade veoga. 17. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul esmalt lahendada kaebeõiguse küsimus (I) ning seejärel teha kindlaks, kas vaidlustatud lepingu puhul on tegemist teenuste kontsessiooniga direktiivi 2004/18/EÜ art 4 lg 1 mõttes (II), kas kohaldusid määruse nr 1370/2007 otselepingu sõlmimise erandid, sh kas lepingu sisuks on lisaks sõitjateveole ka kaupade vedu (III), kas otselepingu sõlmimine

§ 10

lg 11 alusel oli lubatav ning kas

§ 10lg 11 on osas, mis 7

(14)3-15-1883 käsitleb selle kohaldamist sõitjateveoteenusele reisiparvlaevaga, kooskõlas määruse nr 3577/92 art 4 lg-ga 1 (IV). I
  1. RHS § 117 lg-st 1 tulenevalt võib hankemenetluses osalemisest huvitatud isik vaidlustada hankija tegevuse, kui ta leiab, et riigihangete seaduse rikkumine hankija poolt rikub tema õigusi või kahjustab tema huvisid, esitades riigihangete vaidlustuskomisjonile sellekohase vaidlustuse. RHS § 117 lg 21 p 3 kohaselt võib huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei ole esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud sama seaduse kohaselt lubatud, samuti kui hankija ei ole esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtaegselt riigihanke aruannet. RHS § 69 lg 11 p 1 kohaselt on hankeleping tühine, kui hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt RHS-le lubatud. RHS § 121 lg 13 kohaselt võib RHS § 117 lg 21 p-s 3 nimetatud juhul esitada vaidlustuse vaidlustuskomisjonile kuue kuu jooksul arvates hankelepingu sõlmimisest.
  2. Kaebaja tugineb eeldusele, et vaidlusalusele lepingule kohaldub RHS teenuste kontsessiooni puudutav regulatsioon ning vastustaja ei ole hankemenetlust läbi viinud ega hanketeadet avaldanud. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et leping sõlmitaks just temaga, kuid tal on õigus õiguspärasele menetlusele, sh sellele, et olukorras, kus riigihanke läbiviimine on kohustuslik, järgitaks ka kohustuslikku menetlusviisi.
  3. Kohus ei nõustu VAKO seisukohaga, et kaebajal ei ole kaebeõigust tulenevalt asjaolust, et ta sai otselepingu sõlmimise menetluses osaleda ning oli teadlik, et vastustaja ei vii läbi hankemenetlust. Juhul, kui õigusaktidega on ette nähtud hankemenetluse läbiviimise kohustus, siis on igal hankemenetluses osalemisest huvitatud isikul õigus sõlmitud lepingut vaidlustada, ka siis, kui ta on saanud lepingu sõlmimise (teistsuguses) menetluses osaleda. Otselepingu sõlmimise menetluses osalemine ning seal valituks mitteosutumine ei välista põhimõtteliselt, et õiguspärase hankemenetluse tulemusena oleks huvitatud isik osutunud valituks ning saanud ise lepinguosaliseks. Ka ei välista RHS vaidlustuse esitamist olukorras, kus isik pole otselepingu sõlmimise menetluses esitatud dokumente vaidlustanud. II
  4. Lepingu kuulumine riigihankeõiguse reguleerimisalasse ei sõltu sellest, kuidas pooled on lepingu kujundanud või nimetanud, vaid oluline on tehingu tegelik sisu, lepingu ese ja küsimus, kas tegemist on hankijaga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-39-12, p 20).
  5. Kaebaja leiab riigihankemenetluse kohustuslikkust väites, et vaidlustatud leping on teenuste kontsessioon direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg 4 mõttes, kuna lepingu objekt vastab CPV määruse lisas VII toodud koodidele 60610000-7 (parvlaeva veoteenused) ja 63726600-0 (laeva opereerimisteenused) ning vedaja kannab majanduslikku riski. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist teenuste kontsessiooniga, kuna leping ei võimalda teenust osutada vedaja enda tingimustel, vaid teenust osutatakse tellija määratud tingimuste alusel ning vedajal puudub õigus ja vabadus määrata liiniveo tingimusi (Maavanema korraldusega on kinnitatud sõiduplaan ja kehtestatud hinnakiri, tl 50–53). Samuti ei kanna vedaja vastustaja hinnangul märkimisväärset majanduslikku riski, kuna tegemist on ainsa liiniga Vormsi ja mandri vahel, enamik teenuse osutamise kuludest katab otse vastustaja, vedajal puudub otsene risk ning tema võimalik kahju on marginaalne.
  6. Euroopa Kohus on lahendis C-348/10 asunud seisukohale, et lepingulise suhte määratlemine kontsessioonina saab toimuda üksnes Euroopa Liidu õiguse alusel (p 40). 8
(14)3-15-1883 Direktiivi 2004/18/EÜ art 1 lg 4 kohaselt on teenuste kontsessioon sama liiki leping kui teenuste riigihankeleping, välja arvatud asjaolu, et vastutasuks teenuste osutamise eest antakse üksnes õigus teenust kasutada või see õigus koos tasuga. Sama artikli lg 2 p d kohaselt on teenuste riigihankelepingud muud riigihankelepingud kui ehitustööde või asjade riigihankelepingud, mille eesmärgiks on II lisas nimetatud teenuste osutamine. Teenuste kontsessioon on oma olemuselt teenuse kasutamise õiguse üleandmine.
  1. Teenuste kontsessiooni mõistet on täpsustatud ka direktiivi nr 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta artikkel 5 lg 1 punktis b, mille kohaselt kirjalik rahaliste huvidega seotud leping, millega üks või mitu avaliku sektori hankijat või võrgustiku sektori hankijat usaldavad teenuste (välja arvatud punktis a osutatud ehitustööde tegemise) osutamise ja korraldamise ühele või mitmele ettevõtjale, kui tasu osutatavate teenuste eest seisneb kas ainult õiguses ekspluateerida neid lepingu esemeks olevaid teenuseid või sellises õiguses koos tasuga. Kontsessiooni andmisega kaasneb (teenuse) ekspluateerimisega seotud sellise äririski üleminek kontsessionäärile, mis seisneb nõudluse või pakkumisega seotud riskis või mõlemas korraga. Kontsessionäär loetakse äririski kandvaks, kui tavapäraste tegevustingimuste korral ei ole tagatud, et kontsessiooni esemeks oleva ehitise kasutamise või teenuse osutamisega kaetakse tehtud investeeringud või tekkinud kulud. Kontsessionäärile üle mineva äririski osa sisaldab tõelist turul ettenägematute olukordade esinemise riski, s.t kontsessionääri võimalik kahjum ei ole vaid marginaalne ja ebaoluline.
  2. Euroopa Kohus on lahendis nr C-348/10 selgitanud, et teenuste riigihankelepingu ja teenuste kontsessiooni erinevus seisneb teenuste osutamise eest saadavas tasus. Teenuste riigihankelepinguga kaasneb tasu, mida hankija maksab otse teenuse osutajale, samas kui teenuste kontsessiooni puhul seisneb tasu teenuste osutamise eest vaid õiguses realiseerida seda teenust või sellises õiguses koos tasuga. Teenuseid puudutava lepingu puhul ei maksa edukale pakkujale otseselt tasu hankija, vaid tal on õigus võtta kolmandatelt isikutelt tasu. Näiteks kui bussiga ühistransporditeenuste osutajale antakse õigus realiseerida teenuseid, mille eest vastutasu maksavad nende teenuste kasutajad vastavalt kehtestatud tariifile (otsuse p-d 41-43).
  3. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlustatud lepingu alusel osutatava teenuse osutamise kuludest enamiku katab vastustaja ning et teenuse osutamisega kaasnevate kulude katteks makstava tasu osakaal on oluliselt suurem kui vedaja prognoositud piletitulu. See nähtub ka kaebaja poolt vastustajale esitatud hinnaettepanekust (juurdepääsupiiranguga toimikus) ning kolmanda isiku poolt vastustajale esitatud kulude ja tulude eelarvest (VAKO toimikus), mille kohaselt moodustab piletitulu maksimaalselt kuni 35%. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kokku lepitud tasu moodustub suures osas teenuse osutaja õigusest oma teenuseid realiseerida ja saada tasu kolmandatest isikutest teenuse kasutajatelt. Kuna suure osa teenuse osutamisega seonduvatest kuludest kannab tellija ning enamuse vedajale makstavast tasust moodustab tellijalt saadu, ei viita lepingujärgne tasustamisviis teenuste kontsessioonile. Teenuse saajatelt saadav tasul on teenuse osutamisel siiski märkimisväärne osakaal.
  4. Lisaks tasustamisviisile on Euroopa Kohtu praktika kohaselt teenuste kontsessiooni kvalifitseerimisel tähtis teenuse osutamisega seonduv risk, s.t kas teenuse osutaja võtab enda kanda teenuse osutamisega seonduva riski. Isegi kui see risk võib algselt olla väga väike, on teenuste kontsessiooni olemasolu tuvastamiseks igal juhul vaja, et hankija on kontsessionäärile täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud riski, mis tal tekib teenuse realiseerimisega (Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p-d 44 ja 45). Teenuste realiseerimisega seotud riski tuleb mõista kui turul esinevate ettenägematuste riski, mis tuleneb teiste ettevõtjate tekitatud konkurentsist, sellest, et teenuste pakkumine ja nõudlus ei ole tasakaalus, või osutatud teenuste eest tasuma kohustatud isikute makse jõuetusest. Samuti võib tegu olla riskiga, et tulud ei kata teenuse osutamise kulusid, või teenuse osutamata jätmise 9
(14)3-15-1883 korral tekkinud kahju eest vastutamisega seotud riskiga (Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p 44-49). Teenuste kontsessiooni olemasolu tuvastamiseks on igal juhul vaja, et hankija on kontsessionäärile täielikult või vähemalt suures osas üle kandnud teenuse realiseerimisega tekkiva riski (Euroopa Kohtu lahend nr C-348/10, p 50).
  1. Kohus nõustub vastustajaga, et vedaja risk isegi selle olemasolul on praegusel juhul marginaalne. Vedaja riskile viitavad vaidlustatud lepingu (tl 64-69 pöördel) p 14, p 18, p 25.3., p 25.
  2. Vedaja riskiks on olukord, kus tegelik nõudlus erineb prognoositavast piletitulust ning teatud juhtudel tuleb teha tellijapoolse täiendava tasuta sõiduplaaniväliseid lisareise, samuti osutada tasuta teenust operatiivsõidukitele. Samas ei ole teenuse osutajal konkurentsist tulenevat riski. Vaidlust ei ole, et lepingujärgne teenus on ainus viis Vormsi ja mandri vahel liikumiseks, mistõttu puuduvad teenuse osutajal mistahes võimalikud konkurendid. Seega on ka nõudlus teenuse järele vedajale sisuliselt garanteeritud ning prognoositava ja tegeliku nõudluse vahe võib olla minimaalne. Kohus nõustub vastustajaga, et tegelikkuses ei eksisteeri võimalust, et reisijad ei sooviks teenust kasutada. Vastustaja kinnitusel on Rohuküla-Sviby vahelise liiniveo reisijate arv aastate lõikes näidanud kasvutrendi. Ka tegeliku piletitulu erinevust prognoositavast ei saa kindla nõudluse olemasolu tõttu riskiks pidada, eriti olukorras, kus teenuse osutamise kulude katteks makstava tasu osakaal on oluliselt suurem kui vedaja prognoositud piletitulu (vt otsuse p 26). Seega on vedaja peamiseks riskiks tasuta lisareiside teostamine teatud juhtudel suurema nõudluse korral (kui sõidukeid jääb peale graafikujärgset reisi ootejärjekorda üle 30 liinimeetri, lepingu p 25.3.1.) ning operatiivsõidukite teenindamisel hädaabikutse korral (lepingu p 25.3.2.) ning operatiivsõidukite tasuta ülevedu (lepingu p 25.9.). Selliste juhtumite osakaal on teenuste osutamisel eelduslikult minimaalne ega saa avaldada kuigi suurt mõju. Lisaks ei ole teenuse osutaja laeva omanik, vaid selle annab teenuse osutamiseks vedaja kasutusse teenuse tellija (lepingu p 12) ning vedajal puudub kohustus tasuda laeva kasutamise eest renditasu (lepingu p 19). Eeltoodu põhjal ei saa vaidlustatud lepingust tulenevat vedaja äririski pidada teenuste kontsessioonile omaseks.
  3. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesolevas olukorras ei ole tegemist teenuste kontsessiooniga. Seetõttu ei tulenenud vastustajale sel põhjusel vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks riigihanke korraldamise kohustust (RHS § 6 lg 2, § 17 lg 2). III
  4. Kaebaja ei pea otselepingu sõlmimist lubatavaks, kuna määruse nr 1370/2007 otselepingu erandid ei kohaldu, sest vaidlusalune leping on reisijateveo ja kaubaveo segaleping ning määruse nr 1370/2007 otselepingu erandid piiravad määruse nr 3577/92 kohaldamist (ei taga mittediskrimineerimist, läbipaistvust ja erapooletuse põhimõtte täitmist, mistõttu ei saa kohaldada määrust ka juhul, kui tegemist oleks üksnes reisijateveoga). Vastustaja leiab, et otselepingu sõlmimine oli lubatav, kuna lepingu alusel kaupu ei veetud ning määruse nr 1370/2007 erandid kohalduvad. Otselepingu eesmärgiks ei ole kauba kui eraldiseisva objekti ülevedu VÕS § 774 lg 1 ja kaubandusliku meresõidu seaduse § 4 lg 1 mõttes. Kaubavedu teostava transpordivahendi vedu ei ole kaubavedu. Kuna määrus nr 1370/2007 ei sea piiranguid määruse rakendamisele merevedudel, ei saa komisjoni teatises märgitud seisukohta, et otselepingud ei ole kooskõlas kabotaaži regulatsiooniga, pidada põhjendatuks. Määruses toodud viide selle kohaldamise kohta siseveeteedel ja territoriaalvetes selliselt, et see ei piiraks määruse nr 3577/92 kohaldamist, ei tähenda, et määruses nr 1370/2007 nimetatud otselepingute regulatsiooni ei tohiks üldse kohaldada.
  5. Tulenevalt

§ 1

lg-st 11 (vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioon) lähtutakse raudtee-, parvlaeva- ja teeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel sõitjateveo korraldamisel, sealhulgas selle kavandamisel ja toetamisel, sõitjateveoteenuse osutamisel ja 10

(14)3-15-1883 selle hinna ning sõidusoodustuste kehtestamisel, selles seaduses sätestatust osas, milles määruses nr 1370/2007 ei sätestata teisiti. Seega on Eestis määrus nr 1370/2007 täitmiseks kohustuslik (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 16).
  1. Määruse nr 1370/2007 art 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrust riigisisestele ja rahvusvahelistele avalikele reisijateveoteenustele raudteel ja muudel rööbasteedel ning maanteel, välja arvatud teenuste puhul, mida osutatakse peamiselt nende ajaloolise huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. Liikmesriigid võivad seda määrust kohaldada avalikule reisijateveole siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes, ilma et see piiraks nõukogu
  2. detsembri
  3. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) kohaldamist. Seega kohaldub määrus nr 1370/2007 üksnes reisijateveole. Samuti kohaldub määrus avalikule reisijateveole siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes üksnes juhul, kui see ei piira määruse nr 3577/92 (teenuste vaba liikumine) kohaldamist.
  4. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud lepingu alusel toimub lisaks reisijateveole ka kaupade vedu määruste nr 1370/2007 ja nr 3577/92 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust, et lepingus on vastustaja nii pealkirjas kui ka erinevates sätetes (lepingu p-d 1, 9, 18, 25.12, 26.1) viidanud kaubaveole. Samas on vastustaja kinnitanud, et tegemist on veaga ning tegelikkuses lepingu alusel kaubavedu ei toimu. Selline vigane ja parandamata sõnastus on eksitav, kuid pelgalt 04.05.2015 korralduse nr 1-1/15/72 ning lepingu (tl 61–69) sõnastus ei anna alust järeldada kaubavedu. Vastustaja seisukohta kinnitab ka asjaolu, et nii hinnapakkumise küsimisel (tl 39–40) ja selle lisaks olevas lepingu projektis (tl 40–46) ning selle lisades (tl 47–57) on kasutatud sõnastust „sõitjateveoteenus“. Samuti tuleb lähtuda lepingu alusel osutatava teenuse sisust.
  5. Vaidlust ei ole, et lepingu alusel veetakse üle reisijaid ja nende sõidukeid ning samuti kaupu vedavaid sõidukeid ja nende sõidukite juhte. Kaebaja hinnangul on kaupa vedava sõiduki ülevedu määruste nr 1370/2007 ja nr 3577/92 kontekstis kaubavedu, mistõttu määruse nr 1370/2007 alusel teenuse osutamiseks lepingut sõlmida ei saanud. Kohus selle väitega ei nõustu. VAKO on kaubaveo mõiste sisustamisel õigesti tuginenud VÕS § 774 lg-le 1 ja kaubandusliku meresõidu seaduse § 4 lg-le 1, sest nimetatud sätetest tuleneb kaubaveo mõiste tähendus ja sisu. Viidatud sätted näevad ette, et vedaja võtab endale kohustuse viia talle üle antud asjad või kaup konkreetsesse sihtkohta ning kauba saatja/üleandja maksab selle eest vedajale tasu. Sõidukite üleveol parvlaevaga ei võta ülevedaja endale kohustusi kaubaveo tähenduses, vaid kohustuse toimetada sõiduk mandrilt saarele või vastupidi. Kaupade kohale toimetamise kohustus lasub kaupu vedava sõiduki ettevõttel või sõidukijuhil. Parvlaevaga ülevedu teostav ettevõte ei saa tasu kaubaveo eest, vaid sõiduki üleveo eest. Seega ei ole tegemist kaubaveolepinguga ning vaidlusalune otseleping reguleerib reisijatevedu. Kaeubavedu teostava sõiduki transport mandrilt saarele või vastupidi ei ole kaubavedu määruse nr 1370/2007 mõttes. Kuna määrus nr 1370/2007 kohaldub reisijateveole, on see kohaldatav ka vaidlusalusele lepingule.
  6. Kaebaja viidatud teatise nr 232 p-s 8 on Euroopa Komisjon selgitanud, et määrust nr 1370/2007 ei tohiks kohaldada juhul kui tegemist on segatüüpi parvlaevadega, mis on kohandatud nii reisijate- kui ka kaubaveoks ning avalik teenus hõlmab ka kaubaveoteenust. Vaidlusaluse lepingu alusel veab parvlaev üle reisijaid ja nende sõidukeid ning kaupade pealeja mahalaadimist eraldi ei toimu. Kuigi kaupu veetakse sõidukites, mida kõnealuse avaliku teenuse osutamise lepingu alusel parvlaevaga üle mere veetakse, ei muuda see vaidlusalust lepingut kaubaveolepinguks ega segalepinguks komisjoni teatise nr 232 mõttes.
  7. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 1 kohaselt sõlmitakse avaliku teenindamise lepingud reisijateveo kohta vastavalt sama määrusega sätestatud eeskirjadele. Teenuselepingud või 11
(14)3-15-1883 teenuste riigihankelepingud nagu defineeritud direktiivides 2004/17/EÜ või 2004/18/EÜ avaliku reisijateveoteenuse osutamise osas bussi või trammiga sõlmitakse kooskõlas nimetatud direktiivides sätestatud menetlustega, kui selliseid lepinguid ei sõlmita nimetatud direktiivides määratletud kontsessioonilepingute kujul. Kui lepingud sõlmitakse kooskõlas direktiividega 2004/17/EÜ või 2004/18/EÜ, ei kohaldata art 5 lõikeid 2–
  1. Kuna vaidlusaluse lepinguga on reguleeritud reisijateveoteenuse osutamine parvlaevaga (mitte bussi või trammiga), kuulub art 5 lg 1 järgi kohaldamisele määrus nr 1370/
  3. Määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 näeb ette, et kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võivad pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku teenindamise otselepingud kas siis, kui nende lepingute hinnanguline keskmine aastane maksumus on väiksem kui üks miljon eurot, või kui need käsitlevad avaliku reisijateveoteenuse osutamist aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse lepingu alusel osutatakse avalikku reisijateveoteenust vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Seega, kui see on siseriikliku õigusega kooskõlas, võimaldab määruse nr 1370/2007 art 5 lg 4 sõlmida pädevatel asutustel reisijateveoks otselepinguid. Siseriiklikult annab selleks võimaluse

§ 1lg-st 11 (kohaldatavas redaktsioonis).

Seejuures tuleb lähtuda ka määruse nr 1370/2007 art 1 lg-s 2 sätestatud nõudest, et määruse nr 1370/2007 kohaldamine ei piiraks määruse nr 3577/92 kohaldamist.

  1. Kaebaja väitel on määruse nr 3577/92 kohaldamine piiratud, kuna otselepingu sõlmimine ei taga mittediskrimineerimist ja läbipaistvust. Kaebaja viitab ka komisjoni teatisele nr 232, milles komisjon on leidnud, et otselepingute sõlmimine on vastuolus laevaomanike mittediskrimineerimise põhimõttega, mis on sätestatud määruse nr 3577/92 art 4 lg 1 teises lauses ning seetõttu ei tohiks liikmesriigid sõlmida avaliku teenindamise lepinguid reisijateveo teenuse osutamiseks riikide territoriaalvetes otse, ilma menetluseta, mis tagaks mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete täitmise. Eelnevast ei saa teha järeldust, et silmas peetaks ilmtingimata menetlust RHS tähenduses. Ka muu menetlus võib tagada mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete järgimise (vt allpool p 42). IV
  2. Määruse nr 1730/2007 art 5 lg-st 4 tulenevalt võib avaliku teenindamise otselepinguid sõlmida üksnes juhul, kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud. Eesti õiguses on kõnealuste otselepingute erandite korda täpsustatud

-s. 40. Eesti õiguses on sõitjatevedu reguleeritud

-s. Käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldub

vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis, mille § 1 lg 11 kohaselt lähtutakse raudtee-, parvlaeva- ja teeliikluses avaliku teenindamise lepingu alusel sõitjateveo korraldamisel, sealhulgas selle kavandamisel ja toetamisel, sõitjateveoteenuse osutamisel ja selle hinna ning sõidusoodustuste kehtestamisel

-s sätestatust osas, milles määruses nr 1370/2007 ei sätestata teisiti.

§ 2

p 1 kohaselt on ühistransport tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu ning laeva-, väikelaeva- ja parvlaevaliinidel tasuline sõidukite ülevedu (ühistransporditeenus). Ühistransporditeenust osutatakse liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Vedaja sama seaduse tähenduses on ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav äriseadustikus nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud juriidiline isik (

§ 2

p 2).

§ 2

p 5 kohaselt on liinivedu avaliku teenindamise lepingu alusel (avalik liinivedu)

§-de 10 ja 11 kohase vedaja ja omavalitsusüksuse või riigi vahel sõlmitud avaliku teenindamise lepingu alusel korraldatav sõitjatevedu. 12

(14)3-15-1883 41.

§ 10

lg 1 kohaselt saab avaliku teenindamise kohustuse vedajale panna üksnes avaliku teenindamise lepingu alusel, mille sõlmivad vedaja ja veo tellija, keda esindab

§-s 12 nimetatud pädev ametiasutus. Vedaja valitakse välja avaliku konkursi alusel, mille tingimused kehtestab veo tellija. Kui avaliku teenindamise lepingu alusel vedajale eeldatavalt makstav tasu ületab RHS § 15 lõikes 1 nimetatud piirmäära, korraldab veo tellija riigihanke riigihangete seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõikes 11 on sätestatud, et lisaks määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõigetes 2 ja 5 nimetatud juhtudele võib avaliku teenindamise otselepinguga avaliku teenindamise kohustuse sõitjateveoteenuse osutamiseks teeliikluses, siseveeteedel ja Eesti Vabariigi territoriaalvetes vedajatele panna ainult tingimusel, et avaliku teenindamise otselepingu alusel osutatakse sõitjateveoteenust aastas vähem kui 200 000 kilomeetri ulatuses teeliikluses ja vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses siseveeteedel ja Eesti Vabariigi territoriaalvetes. 42. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluse avaliku teenindamise otselepingu alusel osutatakse sõitjateveoteenust aastas vähem kui 300 000 kilomeetri ulatuses. Kaebaja leiab, et

§ 10

lg 11 tulnuks jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus määruse nr 3577/92 art-ga 4 lg 1, mis sätestab avalike teenuste osutamise lepingute sõlmimisel laevaomanike mittediskrimineerimise kohustuse. Kaebaja tugineb komisjoni teatisele nr 232, milles komisjon on leidnud, et otselepingute sõlmimine on vastuolus laevaomanike mittediskrimineerimise põhimõttega. Kuna liikmesriikidel on kohustus Euroopa Liidu õigusaktides kehtestatust lähtuda, ei saa komisjoni teatis välistada otselepingute sõlmimist, kui kehtiv õigus seda lubab. Otselepingute sõlmimise õigus parvlaevaliikluses tuleneb määruse nr 1370/2007 artiklist 5 ja viidatud riigisisesest õigusest ning kohus leiab, et ka väljaspool hankemenetlust on võimalik tagada mittediskrimineerimise, läbipaistvuse ja erapooletuse põhimõtete täitmine. Vastustaja on 04.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/72 (tl 36-38 pöördel) kinnitanud avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korra seoses parvlaevaliikluses parvlaevaliinil SvibyRohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamisega. Seda, kas kõnealune otseleping on sõlmitud õiguspärases menetluses vastava korra alusel, kontrollitakse kohtumenetluses haldusasjas nr 3-15-1536 (vt ka otsuse p 14).

  1. Asjaolu, et vastustaja ei ole enne vaidlusaluse otselepingu sõlmimist avaldanud Euroopa Liidu Teatajas määruse 1370/2007 art 7 lg-s 2 nimetatud teavet kavandatava otselepingu kohta ei mõjuta kohtu järeldusi praeguses asjas, kus lepingu tühisuse üle tuleb otsustada lähtuvalt sellest, kas eiratud on riigihankemenetluse kohustust. Siiski märgib kohus, et Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (otsuse p 37) leidnud, et ainuüksi selline asjaolu ei tingi lepingu tühisust. Eeltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et puudub alus lepingu tühisuse tuvastamiseks RHS kohaldamata jätmise argumendil.
  2. Lisaks eeltoodule nõustub kohus vastustajaga, et isegi juhul, kui vastustaja oleks lepingu sõlmimisel pidanud lähtuma RHS-st, oleks ta saanud hanke läbi viia lihtsustatud korras RHS § 19 lg 1 alusel, mis ei nõua hankijalt hanketeate avaldamist. Vaidlust ei ole, et vaidlustatud lepingu alusel osutatavad teenused kuuluvad CPV määruse VII lisas nimetatud teenuste loetellu ning teenuste maksumus ei ületa RHS § 19 lg-s 2 sätestatud piirmäära. Seega puuduks alus vaidlusalust lepingut ka sel põhjusel RHS § 69 lõige 11 p-le 1 tuginedes tühiseks pidada. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
  3. Eelnevat arvestades leiab kohus, et pole põhjendatud kaebuse rahuldamine tühisuse tuvastamise nõude osas. Kaebuse esimese alternatiivina esitatud lepingu tähtaja lühendamise nõude rahuldamiseks puuduvad samuti alused. Kuna kohus on seisukohal, et vastustaja ei 13

(14)3-15-1883 pidanud läbi viima hankemenetlust, ei saa ka lepingu lühendamist nõudes tugineda RHS-s sätestatud alustele. Vaidlustatud VAKO otsus on lõppjäreldustes õige ja puudub alus selle tühistamiseks. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata kõigi nõuete osas.
  1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja taotleb menetluskulude (õigusabikulu 654 eurot ja riigilõiv 1295 eurot, tl 184–187) väljamõistmist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud tema kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta ega taotlenud nende väljamõistmist. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 1).
  2. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Väinamere Liinid OÜ on kolmanda isikuna vastustaja poolel. Kolmas isik on esitanud taotluse kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1800 eurot 12 õigusabile kulutatud tunni eest ning kulude suurust ja nende kandmist tõendavad arved ja maksekorraldused. Kaebaja vaidleb esitatud taotlusele vastu ja leiab, et menetluskulude väljamõistmise korral oleks põhjendatud kulud üksnes 5 tunni ulatuses, st 625 euro suuruses. Arvestades kolmanda isiku esitatud seisukohtade sisu ja kirjalike materjalide mahtu, peab kohus kolmanda isiku menetluskulude suurust põhjendatuks 5 tunni ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud on ajakulu 3 tunni ulatuses 06.08.2015–19.08.2015 tegevuste eest (tl 179 p) ning ringkonnakohtu määrusele järgnevas menetluses (tl 181p) 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 125 eurot, kokku summas 625 eurot, millele lisandub käibemaks 125 eurot, st kokku 750 eurot. Nimetatud summa tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kulud kolmanda isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.