← Eesti

1-15-7143/14

Obsah (5)§ 121§ 74§ 75§ 122§ 56

1-15-7143 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoobril 2015.a Kuninga tn kohtumaja Kriminaalasja number 1-15-7143 (14267000637) Kohtukoosseis Kohtuni

§ 121

lg 2 p 2 järgi üldmenetluse korras Süüdistatav TOOMAS HEINMETS Isikukood või sünniaeg: Karistatus: karistamata 37208134219 karistusregistri andmetel Kaitsja Andrei Yllö, kokkuleppel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 315 lg 4 järgi kohus otsustas: Süüdi tunnistada Toomas Heinmets

§ 121

lg 2 p 2 järgi ning mõista talle 1 aasta vangistust.

§ 74lg 1, 2, 3 alusel määrata, et koheselt kuulub ärakandmisele 1 kuu vangistust.

Ülejäänud 11 kuud vangistust mitte pöörata täitmisele, kui isik 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75

lg 1 toodud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75lg 2 p 8 alusel panna talle kohustus osaleda sotsiaalprogrammis. Asitõendid Kr

MS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde 2 CD plaati kõnesalvestisega, mis asuvad kriminaalasja toimiku juures. Menetluskulu 1

(10)1-15-7143 Välja mõista Toomas Heinmets´alt riigituludesse kriminaalmenetluse kuluna KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 €. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99915700074322. Selgituseks märkida: menetluskulu, isiku nimi, kriminaalasja number. Riigi kasuks välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Toomas Heinmetsa selles, et tema lõi 06.11.2014 kella 08.30-10.30 paiku Pärnu maakonnas X vallas X külas X 14 asuva eramu magamistoas J. A vähemalt kahel korral oma käelabaga vastu J. A vasakut põsesarna. Seejärel lõi Toomas Heinmets J. A püksirihma pandlaosaga ühel korral paremale poole tuhara piirkonda. Seejärel väänas Toomas Heinmets J. A parema käe sõrmedest. Seejärel haaras Toomas Heinmets J. A kätega kaelast kinni ja hakkas J. A kägistama. Oma eelpool kirjeldatud tegevusega põhjustas Toomas Heinmets J. A füüsilist valu, hulgiverevalumid vasakul käel, verevalumid kaelal, paremal tuharal ja vasakul säärel. Sellise tegevusega pani Toomas Heinmets teise inimese löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kohtuistungil uuritud tõendid: 1) Kannatanu J. A ütlused 2) Patsiendikaart 3) Kõneeristus 4) Asitõendi vaatluse protokoll 5) Tunnistajate K. J ja L. A ütlused 6) Alaealise tunnistaja X (sünd) ütlused ja videosalvestis 7) Karistusregistri teatis 8) Teatis keskmise päevasissetuleku kohta Menetlusosaliste põhjendused maakohtus 2

(10)1-15-7143 Toomas Heinmets end kuriteos süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava sõnutsi oli
  1. novembri puhul, süüdistuse kohaselt teo toimepanemise ajal, tegemist täiesti tavapärase päevaga, millest temal mälestused puuduvad. Süüdistatav viibis kodus ja kannatanul ühegi vigastuse jälgi 06.11.2014 ega ka hiljem märganud ei ole. T. Heinmets selgitas, et leidis varem, s.o.
  2. või
  3. oktoobril J. A meilipostkastist ühe kahtlase sisuga kirja ja sai vihaseks selle peale, et tema majas selliste asjadega ei tegeleta. Sellega kogu intsident lõppes, tema ja kannatanu käisid ühiselt sünnipäeval veel 11.11.2014 ning omavahelisel suhtel ei olnud midagi viga. Süüdistatava kaitsja toetas oma kliendi arvamust ja leidis, et Toomas Heinmetsa poolt süüteo toimepanemise kohta puuduvad otsesed tõendid. Patsiendikaardiga on kannatanul vigastused küll tuvastatud, aga patsiendikaart ei anna alust öelda, kes need kehavigastused tekitas. Kohtualune ütles, et ta ei ole neid tekitanud. Kannatanu poolt hädaabinumbrile helistamine ei tõesta midagi. Tunnistaja L. A ütlused ei seostu süüdistuses esitatud sündmusega, mis toimusid 06.11.2014 kella 08.30 paiku süüdistatava majas. Alaealise X ülekuulamisel kohtuvälise menetleja poolt on rikutud jämedalt kriminaalprotsessi norme sellega, et alaealisele ei ole selgitatud piisava põhjalikkusega, et ta ei ole kohustatud andma ütlusi enda üleneja sugulase vastu. Tunnistaja K. H ütles, et nägi kehavigastusi suvel, aga novembrikuu ei ole suvi. Novembrikuiseid sündmuseid teab ta J sõnade järgi ainult, aga otseselt ta nägi mingit sinikat suvel. Tunnistaja K.J nägi sinikat 27.11.
  4. Janne sõnade järgi oli see tekitatud 06.11.2014 ja selle tekitas talle süüdistatav. Tõendina on see ebausutav. Otseselt keegi ei saa öelda, et mingi vägivallasündmus 06.11.2014 üldse toimus. Kaitsja hinnangul on sel juhul imelik, et inimene elab terve nädala inimesega, kes tuli talle kallale ja käib temaga veel sünnipäeval. Avalduse andis kannatanu 18.11.2014, aga kes keelas teda tulla politseisse varem. Kaitsja arvab, et kogu asi on kannatanu poolt välja mõeldud, sest kui kannatanu räägib, et 5 aasta jooksul tema suhtes oli vägivald, aga ükski tunnistaja ei kinnita seda, keegi ei näinud isegi tüli mitte, siis võttes arvesse kõiki neid asjaolusid, on kaitsja hinnangul Toomas Heinmetsa süü tõestamata ja seega palub kaitsja ta õigeks mõista. Kannatanu ja süüdistatava poolt antud ütlused on vastuolus ning ei ole võimalik kinnitada ei ühe ega teise poole ütluste tõesust. Prokurör jäi seisukohale, et kohtulikult uuritud tõendid kinnitavad, et Toomas Heinmets pani toime teise inimese löömise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Maakohtu seisukoht Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et Toomas Heinmetsa süüdistus

§ 121lg 2 p 2 järgi on täies mahus tõendamist leidnud.

Kaitsja on asunud seisukohale, et Toomas Heinmets tuleb õigeks mõista, kuna tema poolt kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud. Kannatanu ja süüdistatava poolt antud ütlused on vastuolus ning ei ole võimalik kinnitada ei ühe ega teise poole ütluste tõesust. Kohus kaitsja vastavate seisukohtadega ei nõustu ja peab esmalt vajalikuks osundada, et kui kehaline väärkohtlemine pannakse toime lähisuhtes, kodustes tingimustes ning teiste isikute juuresolekuta, siis sellisel juhul esinebki vähe otsesed tõendid ning kohus peab otsuse langetama kaudsete tõendite kogumi alusel. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüdi tunnistamist kaudsetele tõenditele tuginevalt (Riigikohtu otsus 3-1-1-8-10 p-d 10). Vastasel juhul oleks oluliselt raskendatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida endast ka käesolev süütegu kujutab. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum 3

(10)1-15-7143 (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. T. Heinmetsale inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Rünnatavaks õigushüveks on teise inimese kehaline heaolu.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab kuriteo enamohtliku koosseisu, kui kannatanu näol on tegemist toimepanijaga lähisuhtes oleva isikuga. Kahe inimese vaheline peresuhe on lähisuhe. Teo objektiivse külje alternatiividest vastab Toomas Heinmetsale inkrimineeritav tegu kehalisele väärkohtlemisele - mõjutatud on teise inimese keha valu tekitaval viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-48-04 p 8 lugenud sellise kohtlemise näideteks muuhulgas löömise, käe väänamise ja kägistamise. Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameldivat aistingut (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-50-13 p 12). T. Heinmetsale on esitatud süüdistus oma elukaaslase J. A vähemalt kahel korral käelabaga vastu vasakut põsesarna löömises, J. A püksirihma pandlaosaga ühel korral paremale poole tuhara piirkonda löömises, J. A parema käe sõrmedest väänamises, J. A kätega kaelast kinni haaramises ja J. A kägistamises. Eelpool kirjeldatud tegevusega põhjustas süüdistuse kohaselt T. Heinmets J. A füüsilist valu, hulgaliselt verevalumeid vasakul käel, verevalumi kaelal, paremal tuharal ja vasakul säärel. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav ja kannatanu olid kuni 13.11.2014 X. Vaidlus puudub ka selles, et kannatanul esinesid 13.11.2014 kell 14:54 patsiendikaardil nr 14/43823 fikseeritud vigastused. Vigastuste olemasolu on möönnud kohtuistungi lõpukõnes ka kaitsja, märkides, et ei ole teada, kes need vigastused J. A tekitas. Seega nõustub kaitsja sellegagi, et tegemist on kannatanule teise isiku poolt tekitatud vigastustega. Kannatanu kinnitusel tekitas toodud vigastused temale T. Heinmets 06.11.2014 kella 08.30 ning sellele järgneva tunni kuni pooleteise tunni vältel Pärnu maakonnas X vallas X külas X14 asuva kannatanu ja süüdistatava ühise elukoha magamistoas. T. Heinmets vigastuste tekitamist J. A eitab. Samuti ei näinud T. Heinmets J. A nahal vahemikus 06.11.201413.11.2014 mitte mingisuguseidki vigastusi. Kannatanu J. A kirjeldas vigastuste tekkimist 19.10.2015 kohtuistungil kokkuvõtvalt järgnevalt: 06.11.2014 hommikul kella 8:30 paiku leidis T. Heinmets omavoliliselt tema e-maili postkastis sorides rämpsmeili narkootikumide kohta. J. A pidi ärritunud X vastavast meilist aru andma ning selgitas, et ei tea sellest midagi. Tema vastuste peale tiris T. Heinmets J. A juustest magamistuppa, kus lõi korduvalt, so vähemalt kahel korral, labakäega vastu kannatanu põske. Seejärel võttis T. Heinmets püksirihma ning lõi sellega J. A parema sääre tuharapiirkonda. Edasi pani T. Heinmets käed ümber J. A kaela ning hakkas kannatanut kägistama, samal ajal surudes oma keharaskusega kannatanu hingamist kinni. Peale seda hakkas süüdistatav väänama kannatanu näppe, öeldes, et murrab ükshaaval sõrme luud. Sõrmi väänati tagurpidi. Vahepeal kannatanu minestas. Kogu kehaline väärkohtlemine kestis kokku 1-1,5 tundi. Kannatanule tekitati tema kallal toimepandu tagajärjel füüsilist valu. Samal päeval helistas kannatanu oma emale L. A ja rääkis toimunust. 06.11.2014 emale helistamist tõendab kohtutoimikusse võetud kõneeristus. J. A´on 06.11.2014 oma emale helistanud kokku neljal korral ning saatnud ühe tekstisõnumi. Tekstisõnumi sisu säilinud ei ole. Kõik ühendusevõtmised on toimunud alates kella 13.37 ja peale seda. Tütre poolt temaga kuriteo toimepanemise päeval telefoni teel ühenduse võtmist ning väärkohtlemisest rääkimist on kinnitanud kohtuistungil ka tunnistaja L.A. Lisaks käis L. A sõnutsi samal päeval 06.11.2014 tema töö juures ning ta nägi ise kohe tütre kaela peal vägivallajälge, mille osas J. A selgitas, et see on T. Heinmetsa poolsest kägistamisest. Rohkem vigastusi tunnistaja J. A ei näinud. J rääkis talle, et T. Heinmets tekitas vigastused lisaks kägistamisele, rihma pandlaga 4

(10)1-15-7143 tuhara peale pekstes, juustest tirides ja käsi muljudes. Peale seda kui J. A oli T. Heinmetsa juurest ära kolinud, nägi L. A muljumisjälgi ka tütre käte peal. J. A on L. A rääkinud varasematestki T. Heinmetsa vägivalla tarvitustest kannatanu kallal. Selliseid kordi on tunnistaja sõnutsi olnud rohkem kui kaks. Vigastusi tunnistaja teistel kordadel aga oma silmaga näinud ei ole, ei ole näinud ka tülisid. Janne on rääkinud varasemalt vaid sellest, kuidas T. Heinmets tema kallal vägivalda tarvitab. Vägivalla toimepanemise päeval (06.11.2014) kellaajaliselt mitte koheselt emaga ühenduse võtmist on J. A selgitanud asjaoludega, et T. Heinmets hoidis teda magamistoas kinni ning hiljem kui kannatanu välja lasi, kontrollis teda ja vaatas, et kannatanu telefoni kätte ei saaks. Kommet kannatanult telefon ära võtta kinnitas antud tunnistuses ka L. A, kes rääkis, et T. Heinmets on kannatanult varemgi telefoni ära võtnud, et J peale tema kallal toime pandud vägivallajuhtumit helistada ei saaks. Sündmuse toimumise päeval rääkis J.A toimunust veel T. Heinmetsa lapseealisele X. Rääkimine toimus peale kooli, kui X oli koolist koju tulnud. Kannatanu ütluste ja tõendite põhjal sündmuste käiguga edasi liikudes, tuvastas kohus, et 06.11.2014 kannatanu koheselt T. Heinmetsa juurest ära ei kolinud. Põhjuseks nimetas kannatanu asjaolu, et kartis T. Heinmetsa, samuti ei olnud tal kuskile minna, kõik tema asjad olid T. Heinmetsa juures. 13.11.2014 kell 10:07 helistas J. A hädaabinumbrile
  1. Kõne on kohtutoimikus toodud asitõendi vaatlusprotokollina. Kodust eemal ja metsas tehtud helistamise käigus rääkis J. A hädaabi numbrile, et tema elukaaslane T. Heinmets peksis ja kägistas teda täpselt nädal aega tagasi ning ta ei tea mida teha. Ta soovib välja kolida, aga ei julge, ka ei anna T. Heinmets talle tema isiklikke asju kätte. Kõnest selgub, et helistamise ajaks oli J. A leidnud endale linna juba elamise. Samuti sai J. A infot, et tekitatud vigastused tuleb fikseerida ning politseisse avaldus esitada. Kohtuistungil selgitas J. A, et peale kõne sooritamist ei pääsenud ta koju sisse ning läks naabrimees X juurde. Haiglasse vigastuste fikseerimiseks pöördus J. A samal päeval, so 13.11.2014, haiglasse viis kannatanu tema sõbranna. T. Heinmetsa juurest ära kolis kannatanu 13.11.2014 õhtul, T. Heinmetsa kolimise juures ei viibinud ning kannatanut abistas T. Heinmetsa vend, kelle poole kannatanu ise pöördus. Kannatanu iseloomustab T. Heinmetsa kui tavaoludes rahulikku inimest, samas kellel kohati tekib äkkviha, mille tulemusena T. Heinmets end enam kontrollida ei suuda. Üheks viha põhjuseks on pidev armukadedus. Viie ja poole aastase kooselu jooksul oli praktiliselt igal aastal üks suurem tüli, mis lõppes vägivalla kasutamisega J. A suhtes. Varem kannatanu politseisse ei ole pöördunud ning lootes, et suhted paranevad. Politseile avalduse esitas kannatanu 18.11.
  2. Kannatanu teab, et süüdistatav on aastate eest ka oma eelmise K. K kallal vägivalda tarvitanud ning saanud selle eest kohtulikult karistada. Süüdistatav T. Heinmets rääkis kohtuistungil, et oli 06.11.2014 töölt kodus haiguslehel. Kodus olid nad tütre koolis oleku ajal J. Aga kahekesi. Tülisid ja arusaamatusi elukaaslasega ei olnud. Kehavigastusi kannatanul süüdistatav ei näinud. Xei olnud enam kõige lähedasemates suhetes, aga sellegipoolest tuli T. Heinmetsale J. A hilisem väljakolimine üllatusena. Põhjust nimetatule ei tea ta siiamaani. Süüdistatav kinnitab ka, et 13.11.2014 õhtul aitas J. A välja kolida tema vend. Veidi enne seda (15-16:00 ajal) oli T. Heinmets läinud ise venna juurde, kus J. A vastavasisulisest soovist kuulis. J. Al majja sissepääsemiseks võtit ei olnud, nii et T. Heinmetsa vend tuli kolima koos T. Heinmetsalt saadud võtmega. Tunnistaja K. J sõnul sai ta J. A ja T. Heinmetsa vahel 06.11.2014 toimunud kehalise väärkohtlemise sündmusest teada kannatanult telefoni teel 4-5 päeva sündmuse toimumisest hiljem. K. J kinnitusel oli J. A talle helistades väga närvis ning rääkis, et T. Heinmets luges e-maili rämpsposti, läks närvi ning tiris kannatanu magamistuppa, kus tarvitas tema kallal vägivalda. Kägistas ja peksis rihmaga. 2-3 nädalat sündmusest hiljem, kui K. J J. Al külas käis, näitas kannatanu talle ka jala peal asetsevat verevalumit ning selgitas juurde, et see ongi T. Heinmetsa poolt rihmaga löömise tagajärg. J. A on ka varem rääkinud tunnistajale T. Heinmetsa poolt tema kallal vägivalla tarvitamisest, mida on 5
(10)1-15-7143 olnud rohkem kui üks kord. On kägistatud, pekstud rihmaga ja rusikaga löödud. Varematest sündmustest rääkis J. A K. J umbes 2013 aasta septembris. Kannatanu oli alati väga närvis ja õnnetu, aga samas kunagi ei julgenud T. Heinmetsa juurest ära tulla, kuna kartis tagajärgi ning tal oli hirm, et ei saa üksi hakkama. Nähtuvalt vigastuste iseloomust, süüdistusaktis toodud teokirjeldusest ja uuritud tõenditest ei sea kohus kahtluse alla, et vigastused oleksid kannatanu kehale tekkinud muul moel kui kehalise väärkohtlemise tulemusena. Üle keha ja sealhulgas ka kaelal paiknevad vigastused ei oleks saanud sinna tekkida teisiti, näiteks kukkumise tõttu. Ka patsiendikaardil on diagnoosi välispõhjuseks toodud rünne kehalise vägivallaga. Kuna J. A löödi põsesarnale lahtise käega, ei ole nimetatud tegevusest kannatanu nahale fikseerimise hetkeks jälge jäänud.

§ 122

lg 2 p 2 kuriteokoosseis ei eeldagi kannatanul kehavigastuse tuvastamist, vaid piisab kui on tuvastatud füüsilise valu tekitamine. Püksirihma pandlaga löödust on patsiendikaardil fikseeritud parema tuhara verevalum ning kaela ümbert haaramisest ja kägistamisest kaelal verevalum. Fikseeritud on vigastused vasakul käel ja vasakul säärel. Kannatanu on kohtus kinnitanud, et tundis kehalise väärkohtlemise tulemusena valu. Valu tuleb mõista kui kudede kahjustamisega kaasnevad ebameldivat haistingut. Kannatanu peal toime pandud väärkohtlemise tagajärjel on kohtu hinnangul valuaistingu tekitamine tagajärjele objektiivselt omistatav. Ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on antud olukorras valu tekitamine teo tagajärjena hinnatav. Kui patsiendikaart nr 14-43823 toob välja kannatanu füüsilised vigastused, siis kannatanu hingelist erutust vägivallateoga seoses näitab J. A 13.11.2014 kõne hädaabinumbrile 110, kus J. A selgelt hirmununa kirjeldab tema kallal T. Heinmetsa poolt täpselt nädal aega tagasi (

  1. kuupäevast nädal aega tagasi on
  2. kuupäev) toime pandud vägivallategusid ning küsib nõu, kuidas peaks edasi käituma. Kohtu arvamusel säilis kannatanu ja süüdistatava vahel närviline õhkkond, sest elati ühe katuse all. Aga ka põhjusel, et kannatanu soovis pärast vägivallategu T. Heinmetsa juurest ära kolida ning asus selleks ettevalmistusi tegema. Arvestades J. A hirmutunnet ja abitust T. Heinmetsa edasise tegevuse ees, on mõistetav, miks J. A ei pöördunud vägivalla järgselt koheselt politseisse. Samuti on üle viie aasta kestnud suhe pikk aeg harjumuste tekkimiseks ning sellest ei ole kerge väljuda. Teo toimepanemise päeva ära määramine just konkreetsele päevale, so 06.11.2014 hommikupoolikule, on lisaks hädaabinumbrile tehtud kõnele tõendatud kogumis kannatanu vahetute ütlustega, L. A tunnistusega ja kõneeristusega, et andis talle teo toimepanemise päeval vägivallasündmusest teada. L. A nägi ka koheselt teo toimepanemise päeval kannatanule tekitatud vigastusi kui kannatanu tema töö juurde tuli. Päeva määramisel saab aga arvestada sedagi, et süüdistatava K. Heinmets oli sel päeval koolis (tegemist oli argipäevaga, 06.11.2014 oli neljapäev), vigastuste fikseerimise päeval vigastuste värvi (patsiendikaardil on fikseeritud traumad kollaka värvusena, mis eluliselt teadaoleva asjaoluna viitab verevalumite vanusele, tegemist ei ole fikseerimise päeval või sellele vahetult eelnenud päevadel tekitatud vigastustega), K. J tunnistust, kes samuti teadis kuupäeva täpsusega sündmuse toimumise aega. Vastavalt häirenumbrilt saadud selgitustele lasi J. A 13.11.2014 tekitatud vigastused kaardistada ning esitas 18.11.2014 avalduse politseile. Kõnest nähtub, et perioodil 06.11-13.11.2014 ei ole J. A oodanud tegevuseta asjade paranemist, vaid on otsinud endale linna üürikorteri näol elamise, kuhu saaks T. Heinmetsa juurest kolida. Murekohaks on asjade kättesaamine T. Heinmetsalt ja kolimise ning isiklike asjade väljaandmise osas kokkulepete otsimine, mis omakorda venitas kannatanu kolimist, kolimine omakorda aga vägivallasündmusele ametliku käigu andmist. Kohus märgib, et J. A ära kolimine näitab millegi pöördelise juhtumist elukaaslaste vahel. Kannatanu jaoks on põhjus ülimalt ärritav ja endast välja viiv (vägivallasündmus), süüdistatav aga ei oska kohtus lahku kolimist aga isegi mitte põhjendada. Vägivallasündmuse toimumist kuulsid J. A käest samal päeval nii tema ema L. A kui T. Heinmetsa alaealine X. 6

(10)1-15-7143 K. Heinmetsa kohtus üle ei kuulatud, vaid kohtuistungil avati tema eeluurimisel antud ütlused KrMS § 290¹ lg 1 p 2 kohaselt. Seadus annab vastava võimaluse noorema kui 14 aastase tunnistaja poolt videosalvestatud ütluste tõendina kasutamiseks. Üks KrMS § 2901 lg-s 1 sätestatud tingimustest on kaitsja võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses tõendamiseseme asjaolude kohta küsimusi. K. Heinmetsa ülekuulamise protokollist ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et kaitsja oleks viibinud tunnistaja ülekuulamise juures või et tal oli võimalik muul viisil tunnistajale küsimusi esitada. Kuna sellega võeti süüdistatavalt ja tema kaitsjalt ära tunnistaja küsitlemise õigus, riivati sellega tugevalt süüdistatava kaitseõigust, mistõttu tuleb istungil avaldatud K. Heinmetsa ülekuulamise protokoll ja videosalvestis lugeda lubamatuks tõendiks. Kõnealuse normi kohaldamise tingimused ei olnud kohtumenetluse ajal täidetud. Kaitsjale ja süüdistatavale on salvestist küll tutvustatud, kuid see ei vasta kaitsja õigusele esitada tunnistajale küsimusi. Tunnistaja L. A nägi vigastustest isiklikult J. A kaelal olevaid vägivallajälgi juba teo toimepanemise päeval. Peale seda kui J. A oli T. Heinmetsa juurest ära kolinud, nägi L. A muljumisjälgi kannatanu kätegi peal. Tuhara peal asetsenud peksmise jälge näitas 2-3 nädalat peale sündmuse toimumist J. A ka tunnistaja K. Jile. Märkimist väärib, et kui ülaltoodud vahetult ülekuulatud tunnistajad on rääkinud kaudsete tõenditena kannatanu poolt kuuldud kuriteo toimepanemisega seonduvaid asjaolusid, siis vahetult viidatud vigastuste nägemise kohta antud ütluste osas on tegemist otseste tõenditega, mis omavad kohtu jaoks sisuliselt sama kaalu kui kannatanu ütlused. Mõlemale tunnistajatele on J. A rääkinud, et T. Heinmets tarvitas tema kallal 06.11.2014 vägivalda ning mõlemad tunnistajad oskavad vägivallasündmust J. Alt saadud info põhjal ka kirjeldada. K. J, et T. Heinmets tiris kannatanu magamistuppa, kus peksis kannatanut rihmaga ja kägistas, L. A, et J. Al olid T. Heinmetsa poolt kaela peale tekitatud vigastused, rihmaga oli löönud, juustest tirinud ja käsi muljunud. Kohtul ei ole kahtlust, et tunnistajad räägivad ühest ja samast vägivallasündmusest. Samuti on tunnistajad teadlikud, et konkreetne 2014 novembrikuus aset leidnud vägivallasündmus ei ole T. Heinmetsa poolt J. A suhtes ainuke. L. A ütleb, et varem on T. Heinmets J. A juustest tirinud, K. J, et on ka enne kägistanud, püksirihmaga löönud. Toodud ütlused viitavad varasematelegi samalaadsetele vägivallasündmustele J. A ja T. Heinmetsa lähisuhtes. Trauma fikseerimine on toimunud samal päeval kui J. A T. Heinmetsa juurest ära kolis. Ajaliselt isegi varem, sest vigastused fikseeriti 14:54, kolimisele juurde läks T. Heinmetsa vend kannatanut aitama aga alles peale tööpäeva lõppu (vend tuli töölt T. Heinmetsa kinnitusel 16:30). Rõhutada tuleb, et kui J. Aga kokku puutunud inimesed nagu L. A ja K. J nägid J. A vigastusi, siis T. Heinmets ei näinud kannatanul mingeid verevalumeid, mis on otseses vastuolus muude tõenditega kogumis. Ometigi on L. A öelnud, et märkas J. A kaelal asuvat vigastust kohe tütre nägemisel. Tegemist ei olnud seega üksnes riietega kaetud kehapiirkondades asuvate vigastustega. Nimetatu alusel jõudis kohus veendumusele, et T. Heinmets oli samamoodi teadlik J. A vigastustest, kriminaalmenetluses nende olemasolu aga enda õigustamiseks eitab. Patsiendikaardil on fikseeritud traumad kollaka värvusena, mis viitab verevalumite vanusele, tegemist ei ole vahetult fikseerimise päeval tekitatud vigastustega. Seega oleks T. Heinmets kannatanul vähemalt osasid verevalumeid kooselu viimastel päevadel pidanud märkama. Seda, et kannatanu ja süüdistatav neil päevadel suhtlesid ning näiteks kasvõi lahku kolimisest rääkisid, on süüdistatav isegi öelnud. Asjaolu, et keegi ei näinud pealt tüli, vägivallasündmust ja kui mitmel korral ning millega süüdistav kannatanut lõi, ei anna alust lugeda kannatanu üksikasjalikke ütlusi väärkohtlemise laadi, löökide arvu ja vahendi suhtes ebausaldusväärseks ega eluliselt mitteusutavaks. Süüdistatav on ka eelmises suhtes olles tarvitanud oma elukaasase kallal vägivalda ning saanud selle eest kohtulikult karistada. Kuna viidatud karistus on karistusregistrist kustunud, ei saa kohus varasemat süütegu arvestada süü mõistmisel raskendava asjaoluna. Küll aga aitab karistatud tegu iseloomustada süüdistatavat. Teo toimepanemist ei välista seegi, et T. Heinmets ei ole avalikult kakelnud või avalikult J. A kallal jõudu tarvitanud. Süüdistuses on tegemist koduseinte vahel toime pandud perevägivallaga. Et süüdistatav ja kannatanu on pärast J. A ära kolimist ühel korral kokku 7
(10)1-15-7143 puutunud, ei välista samuti vägivalla tarvitamist. Kui J. A käis kaks ja pool kuud hiljem K. Heinmetsale riideid viimas, oli süüdistatava ja kannatanu vastastikune suhtlemine üldises mõttes katkenud ning lahku kolimise protsess lõpetatult seljataga. Kannatanu ei olnud enam süüdistatavaga seotud. T. Heinmetsa poolt teo toimepanemisele viitab ka kannatanu poolne T. Heinmetsa isikukirjeldus tegemist on isikuga, kes võib sattuda äkkviha alla ning seejärel ennast enam ei kontrolli. Tunnistaja K. J ütlustest avaldub, et T. Heinmets on inimene, kes peab üksnes oma arvamust alati õigeks. Narkootikumidega seotud kirja kui lahkarvamuse põhjust süüdistatav mäletab, samuti on süüdistatav öelnud, et sai kirja nähes vihaseks. Kohtu hinnangul kujundas T. Heinmets tüli aluseks olnud rämpskirja suhtes enda arvamuse, mis ei ühtinud J. A omaga, ägestus ning kannatanu edasisi selgitusi asja juures enam ei kuulanud. Asjaolu, et tunnistajad tõid T. Heinmetsa osas esile ka positiivseid iseloomujooni, ei tähenda, et tunnistajad oleksid kahelnud väärkohtlemise toimepannud isikus. Kokkuvõtvalt oli T. Heinmets vägivallasündmuse toimumise ajal J. A elukaaslane. Süüdistatav ja kannatanu elasid ajavahemikul 06.11.2014 – 13.11.2014 koos ning olid koos ka 06.11.2014 hommikul, mil süüdistuse ja tõendite järgi tegu toime pandi. Sündmuse toimumise järgsele ajale lähedasel ajajärgul kolisid J. A ja T. Heinmets eraldi elama. Kannatanul on lahku kolimise kohta põhjendus olemas, süüdistataval see aga puudub. Puuduvad viited, et kannatanu oleks lävinud samal päeval või ajaperioodil tuvastamata isikutega, kes oleksid võinud temale verevalumeid tekitada. Samas on süüdistatav sarnase kuriteo ka varemalt toime pannud ning saanud selle eest kohtulikult karistada. Kannatanu lähedased teavad, et süüdistatav on kannatanu suhtes varemgi vägivaldne olnud ning teavad süüdistuses esitatud sündmusest ja on näinud osaliselt süüdistuses esitatud tegude tagajärjel tekkinud vigastusi kannatanu kehal. Loetletud isikulisi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistus on tõendamist leidnud ning Toomas Heinmets pani 06.11.2014 kella 08.30-10.30 paiku Pärnu maakonnas X vallas X külas X 14 asuva eramu magamistoas oma elukaaslase J. A suhtes toime valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on alates 01.01.2015 kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Tulenevalt eeltoodust on täidetud

§ 121lg 2 p 2 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Tegemist on lõpuleviidud kuriteoga, mille tagajärg on avaldunud kannatanul konkreetsetes vigastustes ja valu tundmises. Kohus ei sea kahtluse alla vigastuste tekitamise kohta ega aega. Küll aga loeb kohus süüdistuses toodud väärkohtlemise aja kestuseks kannatanu poolt kohtuistungil öeldud aja tund kuni poolteist tundi süüdistuses toodud kahe tunni asemel. See, et kogu vägivallasündmus ja kannatanu erinevatele kehaosadele mitmete verevalumite tekitamine nii kaua kestis, on usutav. T. Heinmetsale inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Kohtu hinnangul on tuvastatud T. Heinmets subjektiivse koosseisuna pani antud kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Otsese tahtluse tuvastamine eeldab, et isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Seejuures otsustava tähendusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine. Toomas Heinmets, lüües korduvalt Jane A, sh ka püksirihma pandlaga, väänates kannatanu sõrmi ning kägistades teda oma keharaskusega nii, et süüdistatava tegevusest jäid tagajärjena kannatanu kehaosadele mitmeks nädalaks verevalumid, pidi kindlalt teadma, et tekitab sellise käitumisega teisele inimesele valu, täidab kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu ning tahtma või vähemalt möönma seda. Kohus arvestab siinkohal löökide korduvust ja vigastuste tekitamise viise. Vigastused ei tekitatud lühikese ajahetke jooksul, vaid teataval ajavahemikul (1-1,5 tunnine vahemik). Toimepandud vägivald muutus väärkohtlemise käigus aina raskemaks, lahtise käega löömisest kasvas välja pandlaga peksmine ja sellest kägistamine. Toomas Heinmetsa teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 8

(10)1-15-7143 Karistus

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

§ 121

lg 2 p 2 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Prokurör on taotlenud karistada isikut šokivangistusega ning seejärel vabastada keskmise määra vangistuse kandmisest tingimisi, allutades ta käitumiskontrollile. Prokurör palub karistada Toomas Heinmetsa vangistusega üks aasta ja kuus kuud, millest määrata kohe ärakandmisele vangistus üks kuu ning vabastada ta ühe aasta ja viie kuu vangistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga, kohustades täitma

§ 75

lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ning lisaks kohustada teda

§ 75lg 2 p 8 alusel osalema sotsiaalprogrammis.

Võttes arvesse Toomas Heinmetsa süü suurust nõustub kohus üldpildis prokuröri ettepanekuga süüdistatavale mõistetava karistuse osas. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole. Kahtlemata tuleb antud juhul arvestada, et süütegu pandi toime süüdistatava ja kannatanu ühises kodus ning peresuhtes. Sellele suhtele peaks iseloomulik olema usaldus ja turvalisus, T. Heinmets oma käitumise kontrollimatusega jõudis aga vastupidisele tulemusele. Arvestada tuleb ka vägivallategevuste arvu (löömine, rihmaga löömine, kägistamine, väänamine) ning asjalist kestust, millised viitavad kindlale soovile kannatanule rohkelt valu tekitada. Süüdistatav on oma elukaaslase suhtes olnud vägivaldse käitumismustriga. Tegemist on isikuga, kelle väärtushinnangute ja käitumise korrigeerimine on keerulisem kui juhusliku perevägivallaintsidendi puhul, kus süüdlane tunnistab oma süüd ja kahetseb ning uue kuriteo toimepanemise võimalus ei ole suur. Nimetatud põhjendustel ei saa T. Heinmetsa karistada rahalise karistuse kui kergeima karistuse liigiga. Kuna karistusregistri andmetel T. Heinmetsal kehtivaid karistusi ei ole, on otstarbekas karistuseks mõista T. Heinmetsale vangistus alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut ning ka seda, et osaliselt on T. Heinmetsa kasvatada ja ülalpidamisel üks alaealine laps, on täidetud tingimused T. Heinmetsa karistusest tingimisi vabastamiseks. Karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik T. Heinmetsale kohaldada aga nn šokivangistust, arvestades siinkohal õiguskorra kaitsmise huvi ning eripreventiivsest eesmärki T. Heinmetsa mõjutamisel. Katseaja toime võib T. Heinmetsale mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast tegelik vabadusepiirang. Kohus mõistab T. Heinmetsale karistuseks 1 aasta pikkuse vangistuse, millest

§ 74lg 1, 2, 3 alusel kuulub koheselt ärakandmisele 1 kuu vangistust.

Ülejäänud 11 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui isik 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti tuleb T. Heinmets allutada käitumiskontrollile ja kohustada läbima sotsiaalabiprogrammi, mis aitab 9

(10)1-15-7143 kaasa vägivaldse käitumise ohjeldamisele. Mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja kuriteo toimepannud isikule, kui ka

§ 56lg 1 toodud alustele.

Kohus on seisukohal, et nimetatud meetmete kompleks on piisav, tagamaks õiguskorra kaitsmise ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu, aga ka süüteo toimepannud isiku positiivse mõjutamise hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest. Menetluskulu Kriminaalmenetluse seadustiku § 173 lg 2 sätestab, et menetluskulud hüvitab kohustatud isik menetleja määratud ulatuses. Seega tuleb riigituludesse välja mõista Toomas Heinmetsalt: KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 585 eurot. Asitõenditega seonduvalt - jätta kriminaalasja juurde 2 CD plaati kõnesalvestisega /allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2016.a kohtuotsuse resolutsioon: 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 27. oktoobri 2015. a otsus Toomas Heinmetsa süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2 järgi.

2. Tunnistada Toomas Heinmets süüdi

§ 121järgi (millele vastab alates 1.

jaanuarist 2015 § 121 lg 2 p 2).

  1. Jätta muus osas, sealhulgas mõistetud karistuse ja selle täitmisele pööramise korra osas, Pärnu Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus muutmata.
  4. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 18.05.2016.a Riigikohtu määrusega. 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.