KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 4. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-421 Haldusasi

§ 119lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Registrite ja Infosüsteemide Keskus (RIK) esitas VF-le 28.01.2016 taotluse alusel 01.02.2016 kirjaga nr 8-8-2/2015/10627 karistusregistri registriteade, milles on märgitud VF kehtivad ja kustunud kriminaalkaristused ning kustunud väärteokaristused.
2. VF esitas 16.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kohustamiseks hävitada karistusregistrist kõik andmed ja kõik toimikud nende kaebaja karistuste osas, mis on kustutatud, tuvastada RIK töötaja lohakus andmete hävitamata jätmisel ja kindlaks teha kaebajale tekkinud mittevaralise kahju suurus. 3-16-421 Kaebuse põhjenduste kohaselt võib vastav info kahjustada kaebaja mainet ja head nime. Asjaolu, et kaebaja kohta hoitakse alles kõiki karistusandmeid, võib olla vastuolus põhiseadusega.
3. Tallinna Halduskohus tagastas 09.03.2016 määrusega kaebuse. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 1 kohaselt on karistusregister riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta. KarRS § 5 lg 1 tulenevalt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seaduses on sätestatud ka erandid, mil registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus (vt KarRS § 5 lg 2 ja selle alapunktid). Registrisse kantud andmed on avalikud, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel (KarRS § 7 lg 1). Register koosneb käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud kehtivatest ja arhiveeritud andmetest (KarRS § 9). Karistusregistri seaduses on sätestatud konkreetne regulatsioon, kellele, kuidas ja millal karistusregistrist andmeid väljastatakse. Seda tehakse üksnes seaduses konkreetselt sätestatud juhtudel (vt KarRS §-d 20 ja 21). Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 21 lg 2 p 3, mis sätestab, et isik võib nõuda kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist juhul, kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud. Käesoleval juhul on karistusregistri seaduse alusel kaebaja kriminaalkaristuste andmete töötlemine lubatud, millest tulenevalt kaebajal vastava nõude esitamiseks õigus puudub. RIK on kohustatud karistusregistris andmeid säilitama. Kaebaja viitas võimalikule vastuolule põhiseadusega, kuid ei täpsustanud, millise põhiseaduse sättega karistusregistri seadus võiks vastuolus olla. Põhiseadusest ei tulene sellist nõuet, et isiku karistatuse kohta ei tohiks andmeid riiklikes registrites säilitada. Kohustamisnõude osas tuleb kaebus

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

Samal alusel tuleb tagastada kahju suuruse kindlakstegemise nõue, sest sellist nõuet halduskohtule esitada ei saa. Kohtule saab esitada üksnes

§ 37lg-s 2 sätestatud nõudeid.

Kaebajale ei saa kahju, mis võiks kuuluda hüvitamisele riigivastutuse seaduse alusel, hetkel ka teoreetiliselt olla tekkinud. Kaebaja kohta vastavate andmete õiguspärane säilitamine karistusregistris ei saa kahjustada kaebaja head nime ja mainet. Arvestades karistusregistri eesmärki, milleks on usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandete kohta, on vastava teabe hoidmine seaduslik. RIK töötaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ametniku distsiplinaarvastutuse kindlakstegemiseks ei ole halduskohtu ülesanne. Halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks, ent distsiplinaarvastutus ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See nõue tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel.

1. VF esitas halduskohtu määruse peale 24.03.2016 määruskaebuse, paludes ennast määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastada. Kaebaja nõuab IKS § 21 lg 2 p 3 alusel RIK-lt kaebaja kustunud kriminaalkaristuse andmete registrist eemaldamist (hävitamist). Kustunud karistuste andmed tuleb tunnistada PS §-dega 10 ja 17 vastuolus olevaks, sest need andmed ei vasta inimväärikuse põhimõttele ja kahjustavad kaebaja mainet ja head nime. Kuriteod on aegunud.
2. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2016 määrusega taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja andis tähtaja määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks (p 2). 2

§ 112lg 1 p 1 kohaselt ei ole menetlusabi taotluse rahuldamine lubatav.

1. VF esitas halduskohtu 31.03.2016 määruse peale määruskaebuse, mille halduskohus jättis 26.04.2016 rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MÄÄRUSKAEBUSE SEISUKOHAD
2. VF palub määruskaebuses halduskohtu 26.03.2016 määrus tühistada. Kaebuses on tõstatatud tõsine au ja väärikuse tõlgendamise küsimus. Kaebaja ei soovi, et kustunud karistuste andmed saaksid kaebajat tulevikus kahjustada. Kaebaja tuleks riigilõivu tasumisest vabastada. Kaebaja on sissetulekud kulutanud vangla kaupluses ega saa neid kaupluselt tagasi nõuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea

§ 203lg-le 2 ja § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

9.

§ 112

lg 1 sätestab, et füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohtu üldkogu tunnistas 12.04.2016 määrusega asjas nr 3-3-1-35-15 sätte kehtetuks osas, milles see ei võimalda kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatuid kulutusi. Riigikohtu üldkogu selgitas selles lahendis, et vältimatuteks kulutusteks tuleb arvata ka 20 eurot kuus kinnipeetavate poolt tehtavate vältimatute kulutuste katteks (otsuse p 51). Täiendavate vältimatute kulutuste kandmist, mida sättes ei ole nimetatud, tõendid ei kinnita. Kaebaja K-Raha väljavõttelt nähtuvad kulutused, mida halduskohus ei ole pidanud lubatavateks mahaarvamisteks, on tasumised kaupluses. Määruskaebuse esitaja ei ole täpsemalt selgitanud, milles kulutused seisnesid. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusest ning teatisest taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta p-st 3.5 nähtub, et taotlejal ei ole vältimatuid püsikulutusi. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud ka mingite tavapäratute või erakorraliste vältimatute püsikulutuste kandmise vajadust. Ka igakuiselt 20 euro täienava mahaarvamise korral jääks kaebaja nelja kuu keskmiseks kahe kuu sissetulekuks, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, 417,29 – 293,42 – 4 × 20) ÷ 4 × 2 = 21,94 eurot, mis on enam kui määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluv 15 euro suurune riigilõiv. 10. Asjaolust, et kaebaja on enne riigilõivu tasumist teinud vangla kaupluses kulutusi nii, et tal ei jätku raha riigilõivu tasumiseks, ei saa teha järeldust, et menetlusabi andmine on põhjendatud. Kinnipeetavale tagatakse toitlustamine riigi kulul ning arsti ettekirjutusel ka erivajadustele vastav toit. Seetõttu pole kauplusest toidu ostmiseks tehtavad kulutused hädavajalikud ega anna alust seada kahtluse alla

§ 112lg 1 p 1 vastavust põhiseadusele.

Kaebaja valikust kulutada kogu oma sissetulek vangla kaupluses ei saa teha järeldust, et kaebajal ei ole võimalik riigilõivu tasuda. 11. Menetlusabi andmise välistab ka kaebuse eduväljavaadete ilmne vähesus. Kaebus oli ilmselgelt perspektiivitu ning kaebuse tagastamise määruse tühistamiseks esitatud määruskaebuse eduväljavaated on seetõttu vähesed. Varasemate jõustunud kohtuotsuste kohta, 3