← Eesti

3-15-3080/11

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse avalikult teatavaks 18.04.2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-15-3080 Haldusasi R.H. kaebus Tallinna Vangla 12.10.2015 2/1315 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.H. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus käskkirja nr 5- RESOLUTSIOON

  1. Jätta kaebus rahuldamata.
  2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
  3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest so hiljemalt 18.05.16.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 09.12.2015 esitas R.H. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkirja nr 5-2/1315 tühistamiseks.
  5. 06.01.2016 määrusega vabastas kohus R.H. kaebuse esitamisel riigilõivu (15 eurot) tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla.
  6. Tallinna Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav R.H.i Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 12.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1315 Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.11 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. 2
  7. R.H. esitas 23.10.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 23.10.2015 käskkirjale nr 5-2/1315, milles taotles selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla üksuse juht 23.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/30179-2 jättis vaide rahuldamata.
  8. Tallinna Vangla ei näe võimalust asja lahendamiseks kompromissiga ning nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  9. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla käskkirja nr 5-2/1315, kuna ta ei ole ametnikku solvanud, ometi karistati teda distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks.
  10. 10.09.2015.a viibis ta kell 19:30 Tallinna Vangla kartserihoones kambris nr 84, mil toimus intsident. Tema olevat solvanud vanemvalvur I. Latõševat, mida ta aga ei teinud. I. Latõševa ei ole ise ettekannet juhtunu kohta kirjutanud, selle koostas ja esitas vanemvalvur A.Kildišev. Kui I. Latõševa leidis, et solvav väljend oli suunatud temale, siis oleks ta ise kirjutanud ettekande, mitte aga teine ametnik. Käskkirjas on esitatud otsitud põhjused, need ei vasta tõele ning ametnikud on asunud ringkaitsesse. Kaebaja kinnitab, et tema ei suunanud solvavat väljendit I. Latõševa vastu, kuna ta ei nimetanud ühegi ametniku nime ega andnud muul viisil mõista, et see oli suunatud ametnikule. Tal on õigus, et temale ei põhjustataks rohkem kannatusi ja ebamugavusi, kui see kaasneb vältimatult kinnipidamisega. Ta ei ole rikkunud vangla kodukorra p 1.11.
  11. Kaebaja leiab, et asjaolud, millele vangla viitab, ei ole piisavaks põhjenduseks, et teda karistada väidetava solvamise eest. Tema vaidemenetluses esitatud selgitusi ei ole õigesti mõistetud ning faktilised asjaolud ei ole sellised, nagu vastustaja väidab. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  12. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.
  13. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.
  14. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (Kodukord) punkti 1.11.11 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
  15. Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. 3
  16. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et kaebaja solvas valvurit väärikust riivava väljendiga. Kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas järelevalveosakonna vanemvalvur Aleksandr Kildišev 10.09.2015 ettekande nr
  17. Ettekande kohaselt 10.09.2015 kella 19:30 paiku vahetuse vastuvõtmise ajal karjus kartseri teisel korrusel kambris 84 kinnipeetav R.H. kambris ja solvas valvur Irina Latõševat sõnadega „suka“. Kui I. Latõševa läks tema juurde ja palus rahuneda, kinnipeetav ropendas ja solvas ametnikku. Seletuskirjast kinnipeetav keeldus.
  18. Distsiplinaarmenetluse käigus koostas menetleja 12.10.2015 menetlustoimingu protokolli vanemvalvur I. Latõševalt ütluste võtmise kohta. Menetlustoimingu protokolli kohaselt hakkas kinnipeetav R.H. 10.09.2015 vahetuse vastuvõtmise ajal peale kambri 84 kontrollimist karjuma, millega segas ametnikel teiste kambrite kontrollimise teostamist. I. Latõševa avas kambri 84 toiduluugi ja küsis R.H.ilt, mis juhtus, mida kinnipeetav selle peale vastas, vanemvalvur ei mäletanud. Kambriluuki sulgedes karjus kinnipeetav R.H. sõna „suka“. Selle peale avas I. Latõševa toiduluugi ja küsis, kas R.H. tahab selle kohta kirjalikku seletust anda, kinnipeetav vastas ähvardavalt: „Ma ise annan sulle…“
  19. Kaebajale on tutvustatud allkirja vastu vangistusalaseid õigusakte, seega oli ta teadlik, et kinnipeetaval on keelatud kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Õigusaktides sätestatu täitmata jätmise näol on tegemist süülise käitumisega. Lisaks on kaebaja korduvalt sarnase sisulisi rikkumisi varasemalt toime pannud ning karistused on kehtivad.
  20. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja 09.10.2015 kirjutatud seletuskirjas sõna „suka“ kasutamise omaks võtnud. Seega ei eita kaebaja rikkumise toimepanemist, vaid tunnistab seda öeldes, et loenduse läbiviimise ajal ärritas I. Latõševa teda oma korduvate ebaoluliste ja tobedate küsimustega. Seega ei vaidlusta kaebaja sõna „suka“ kasutamist, vaid õigustab nüüd seda sellega, et ebaviisakas väljend ei olnud suunatud vanemvalvur I. Latõševale, vaid sellega ta maandas endasse kogunenud viha, mida kaebaja peab enda rahustamiseks mõeldud teraapiaks.
  21. Kaebaja suhtes on läbi viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud 25.09.2015 menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi ning esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile, menetluse läbiviija on kogunud asjas olulisi tõendeid ja neid kogumis hinnanud, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne.
  22. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks kaebajat oli vaja distsiplinaarkorras karistada ja miks sobivaks karistuseks peeti just 15 ööpäevaks kaebaja kartserisse paigutamist.
  23. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendamist leidnud, et R.H. pani 10.09.2015 toime distsipliinirikkumise, mille eest võis teda karistada distsiplinaarkorras. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 12.10.2015 käskkiri nr 5-2/1315 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
  24. Kaebaja toob välja, et sõna „suka“ lausus ta valjuhäälselt umbes 5 minutit peale ametniku lahkumist, mistõttu on tema meelest kummaline järeldada, et väljaöeldu oli suunatud vanglaametnikele. Vangla hinnangul ei ole kaebaja väited usutavad ning on esitatud tagantjärgi enese õigustamiseks. Lisaks on võrreldes distsiplinaarmenetluses antud selgitustega muutunud aeg, millal kaebaja väidetavalt kõnealust väljendit kasutas – varasem 1 minut on muutunud 5 minutiks.
  25. Kinnipeetav karjus sõna „suka“ vahetult peale vestlust I. Latõševaga, mistõttu ei ole usutav, et antud väljend oleks suunatud kellelegi teisele, kui I. Latõševale. Lisaks on kaebaja 4 oma seletuskirjas välja toonud, et I. Latõševa ärritas teda oma korduvate ebaoluliste ja tobedate küsimustega. Kaebaja poolt ebaviisaka sõna kasutamist kuulis lisaks vanemvalvur A. Kildišev, kelle ettekande kohaselt solvas kinnipeetav I. Latõševat sõnaga „suka“ peale seda, kui viimane läks kaebaja kambri juurde ja palus tal rahuneda.
  26. Kinnipeetaval ei ole õigust kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Isegi juhul, kui kaebaja ei olnud mingi olukorraga rahul. Kuidas vanglaametnik loendust läbi viis, ei ole õigustuseks väärkust riivavate väljendite kasutamiseks. Kodukorra p 1.11.1 kohaselt peab kinnipeetav vanglateenistujatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kinnipeetav kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Seetõttu ei muuda kinnipeetava poolt väärikust riivava väljendi kasutamist õiguspäraseks ja lubatavaks, kui see ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda sellise väljendi kasutamist lubatavaks see, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, eriti kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul.
  27. Vanglateenistuse ametniku poolt on fikseeritud kinnipeetava poolne distsipliinirikkumine. Kinnipeetav on olnud teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte, millest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud suhtlemisel teenistujatega järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada väärikust riivavaid väljendeid.
  28. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas leiab kaebaja, et sõna „suka“ ei ole ebatsensuurne sõna, vaid venekeelest otse tõlgituna tähendab see emast koera. Väljendi „suka“ sisu arvestades ei ole tegemist aga mitte positiivse või neutraalse väljendusega, vaid ilmselge ebaviisakusega. Üldlevinud arusaama kohaselt kasutatakse nimetatud väljendit halvustavalt lõbutüdrukute ja liiderlike naiste puhul ning tegemist on väärikust riivava väljendusega. Tegemist on üldteadaoleva vande- või sõimusõnaga, mille kasutamist saab objektiivses mõttes isiku suhtes solvavaks lugeda, sõltumata sellest, kuidas konkreetne isik, kelle poole nende väljenditega pöördutakse, sellesse suhtub. Väljend on ilmselgelt väärikust riivav ning selle kasutamine vanglaametnikuga suhtlemisel on ebaviisakas ning ühiskonnas kehtivate normide ja tavade kohaselt taunitav.
  29. Sõnavabadus ei tähenda, et igasugune keelekasutus on aktsepteeritav. Euroopa Inimõiguste Kohus on 21.01.1999 otsuses Janowski vs Poola leidnud, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud. Seega ei saa kuidagi pidada aktsepteeritavaks teenistusülesandeid täitva vanglaametniku suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamist. Teenistusülesannete täitmine olukorras, kui kinnipeetavad võivad avaldada oma rahulolematust ning emotsioone ükskõik milliste ebasündsate väljenditega, ei ole mõeldav, sest sel juhul ei saa vanglaametnikud keskenduda teenistusülesannete täitmisele. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud vajalikuks kaitsta riigiametnikke jämedate, solvavate ja laimavate verbaalsete rünnakute eest ametikohustuste täitmisel, mis on mõeldud nende riivamiseks ja avalikkuse usalduse kahjustamiseks ametnike ja teenistuskoha suhtes (EIK 31.03.2011 otsus asjas Siryk v. Ukraine, nr. 6428/07 p 41, EIK 08.04.2010 otsus asjas Bezymyannyy v. Russia, nr. 10941/03 p 38 ja EIK 21.12.2004 otsus asjas Busuioc v. Moldova, nr. 61513/00 p 64).
  30. Kaebajat kummastab, et ettekannet ei koostanud I. Latõševa ise. Tulenevalt VangS § 133 on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Käesoleval juhul täitis teavitamiskohustuse vanemvalvur A. Kildišev, kes samuti rikkumist kuulis ning selle ettekandega fikseeris. VangS §-st 133 tuleneb vanglaametnikule kohustus 5 teavitada vangla direktorit karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist, kuid seadus ei määra kindlaks, kes juures viibinud ametnikest seda tegema peab.
  31. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes halduskohtumenetluse seadustikust taotleb Tallinna Vangla jätta R.H.i kaebus rahuldamata; jätta R.H.i menetluskulud tema enda kanda. Vastustajal puuduvad menetluskulud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  32. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  33. Kaebajat on eeltoodud käskkirjaga karistatud vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimise eest seoses ametniku solvamise ja väärikuse riivamisega. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja solvas valvurit väärikust riivava väljendiga, kuna ta kasutas väljendit - suka. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja omaks võtnud sõna- suka- kasutamise, ent õigustab seda sellega, et ebaviisakas väljend ei olnud suunatud vanemvalvuri vastu, kuna ta maandas endasse kogunenud viha ja enda rahustamiseks tegi ta selliselt nn teraapiat. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et asjaolud ei viita sellele, justkui oleks kaebaja kasutanud väljendit nii, et see ei olnud suunatud ühelegi isikule. Kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada väljendeid, mille kasutamine oleks vastuolus kodukorra ja üldtunnustatud viisakusreeglitega.
  34. „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (edasiselt Kodukord) punkti 1.11.11 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vaidlust ei ole küsimuses, et ametnik täitis tööülesandeid ja suhtles kaebajaga seotult tööülesannetega. Tlk 17 olevas kaebaja seletuses (09.10.15) märgib R.H. ka ise, et I. Latõševa esitas küsimusi tema olukorra kohta ja kontrollis, kas kaebajal on probleeme. Kaebajale see ei meeldinud ja ta selgitab, et ametniku küsimused ärritasid teda, ta ei soovinud ametnikuga suhelda ja ta püüdis vastata vaid küsimusele nr
  35. Kaebaja peab kohtu meelest ametniku tegevust alusetult nn provokatiivseks käitumiseks, sest nagu võib kaebaja märgitud seletusest järeldada ja aru saada, esitas ametnik tema arvates tobedaid küsimusi. Kaebaja viidatud küsimused „tere, kuidas läheb“, „kas kõik on korras“, „kas muresid on“, „kas teil on probleeme ja küsimusi“ ei ole mõnitavad ning kõik kaebaja märgitud küsimused olid seotud kinnipeetava olukorra kontrollimisega, millega ametnik peabki vanglas tegelema. Menetlustoimingu protokoll tlk 18 kinnitab, et ametnik pöördus kaebaja kambrisse, kui kaebaja oli kambris karjunud vahetuse vastuvõtmise ajal; peale kambri nr 84 kontrollimist hakkas R.H. karjuma, see segas teiste kambrite kontrollimist. I. Latõševa avas kambri toiduluugi ning uuris, mis juhtus. Mida kaebaja seepeale vastas, ametnik täpsemalt ei mäletanud, kuid kambriluugi sugemise ajal karjus R.H. sõna „suka“. Selle peale avas ametnik toiduluugi ja küsis, kas R.H. tahab selle kohta kirjalikku seletust anda, ent seepeale vastas kaebaja ähvardavalt: „Ma ise annan sulle…“. Seega ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et tegemist ei ole ametniku vastu suunatud solvanguga ning et kaebaja suhtles nö iseendaga või ei isikustanud antud olukorras enda keelekasutust. Selleks, et isikut solvata, ei pea ütlema ilmtingimata isiku nime. Tõele ei saa vastata ka kaebaja seisukoht, et ta lausus selle väljendi oluliselt hiljem, mistõttu ei saa seda seostada konkreetse ametnikuga. Nagu nähtub, pidi see olema öeldud vahetult nii, et ametnik 6 seda kuulis, vastupidiselt ei oleks ta uuesti kaebajaga suhelnud ning kaebaja saanud veel lisaks võimalust lausuda ähvardavalt „ma ise annan sulle…“. Kaebaja usaldusväärsust kahandab veelgi asjaolu, et ta on muutnud oma seletusi ja märkinud väidetava aja sõna „suka“ kasutamisel erinevalt, so pikendades ajalist distantsi. Mingit alust ei ole arvata, et kaebaja lausus selle sõna 5 minutit hiljem. Esialgses seletuses märkis kaebaja selleks ajavahemikuks ca 1 minut. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta oma ütlusi selles osas muutis. Samas on ilmselge, et ametnik seda kuulis ja mingit alust ei ole arvata, et ametnikul oli aega seista peale kaebajaga suhtlemist veel pikka aega justnimelt kaebaja kambri ukse taga ning oodata ja kuulata, mida kaebaja kambris lausub. Võib aru saada, et kaebaja lausus solvavalt justnimelt siis, kui ametnik pidi seda kuulma. Kaebaja seletus ei ühti ka A. Kildišev esitatud andmetega. Distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja 09.10.2015 seletuskirjas sõna „suka“ kasutamise omaks võtnud, kaebaja on selgitanud, et loenduse läbiviimise ajal ärritas I. Latõševa teda oma korduvate ebaoluliste ja tobedate küsimustega, seega võib kaebaja seletusest selgelt välja lugeda, et ta ärritus justnimelt ametniku tegevuse peale ja püüdis näidata, et tema ei soovi ametnikuga mingit diskussiooni ning ametnik ärritas teda. Kohtul ei ole alust arvata, et ametnikud on käesoleval juhul asunud nn ringkaitsesse ja et nad on esitanud ebatõeseid andmeid või esitavad otsitud põhjendusi. Kaebaja sai ja pidi arvestama, et ametnik teda kuuleb. Kohus nõustub vastustajaga, et väljendi „suka“ sisu arvestades ei ole tegemist positiivse või neutraalse väljendusega, vaid ilmselge ebaviisakusega. Tegemist on sj ka vande- või sõimusõnaga, mille kasutamist saab isiku suhtes solvavaks lugeda, kui seda kasutada olukorras, milles kaebaja seda kasutas. Nagu nähtub sai see väljend olla suunatud ametnikule ja viimane ka kuulis seda. Väljend on ilmselgelt väärikust riivav ning selle kasutamine vanglaametnikuga suhtlemisel on ebaviisakas ja taunitav.
  36. Kaebajal ei ole kohtukaebuses märgitud otseseid etteheiteid menetluse läbiviimise suhtes. Asja materjalidega on kinnitatud, et läbi on viidud seaduses ettenähtud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud 25.09.2015 menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebaja on saanud võimaluse anda omapoolseid seletusi ning esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile. Karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires, pädeva isiku poolt ning määratud karistus on kohtu seisukohalt proportsionaalne. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks kaebajat oli vaja distsiplinaarkorras karistada ja miks sobivaks karistuseks peeti just 15 ööpäevaks kaebaja kartserisse paigutamist. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning käskkiri nr 5-2/1315 on antud kehtiva õiguse alusel, seega karistuse määramise käskkiri on kooskõlas kehtiva õigusega, kaalutlusvigadeta, see vastab vorminõuetele, mistõttu ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
  37. Kohus nõustub vanglaga, et menetluse läbiviija on kogunud asjas olulised tõendid ja neid kogumis hinnanud õigesti. Kaebaja on asunud hiljem oma ütlusi muutma ja nagu nähtub, on ta otsinud oma teole õigustusi. Kinnipeetaval ei ole õigust kasutada väärikust riivavaid väljendeid ka juhul, kui kaebaja ei olnud mingil põhjusel olukorraga rahul. Kodukorra p 1.11.1 kohaselt peab kinnipeetav vanglateenistujatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kinnipeetav kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pole teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte, millest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud suhtlemisel teenistujatega järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid, mil vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas märgib kaebaja, et sõna „suka“ ei ole ebatsensuurne sõna, vaid vene keelest otse tõlgituna tähendab see emast koera. Samas ei 7 nähtu, et kaebajal oleks olnud põhjust kasutada terminit –emane koer. Kuna kaebaja aga oli ärritatud väidetult justnimelt ametniku tegevusest, siis on keelekasutus igati solvav. Teenistusülesannete täitmine olukorras, kui kinnipeetavad võivad avaldada oma rahulolematust ning emotsioone ükskõik milliste ebasündsate väljenditega, ei ole vanglas mõeldav. See kinnitab lugupidamatust kehtiva korra suhtes ning takistab ühtlasi vanglaametnikul teenistusülesannete täitmist. Vastustaja viitab õigustatult, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud vajalikuks kaitsta riigiametnikke jämedate, solvavate ja laimavate verbaalsete rünnakute eest ametikohustuste täitmisel, mis on mõeldud nende riivamiseks ja avalikkuse usalduse kahjustamiseks ametnike ja teenistuskoha suhtes (EIK 31.03.2011 otsus asjas Siryk v. Ukraine, nr. 6428/07 p 41, EIK 08.04.2010 otsus asjas Bezymyannyy v. Russia, nr. 10941/03 p 38 ja EIK 21.12.2004 otsus asjas Busuioc v. Moldova, nr. 61513/00 p 64). Kuigi kaebaja heidab vastustajale ette, et ettekannet ei koostanud I. Latõševa ise ja see justkui viitab, et just tema seletused on õiged, ei saa kohus selle seisukohaga nõustuda. Nagu nähtub, on VangS § 133 tulenevalt vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, siis ei ole selles midagi ka erandlikku, kui ettekande koostab teine kohal viibinud ametnik. Vanemvalvur A. Kildišev viibis sündmuse juures, ta kuulis mida kaebaja kõneles ning ta esitas ettekande, millega sai vangla arvestada. Kaebaja pöördumine ametniku poole oli lugupidamatu ning puudub põhjus, miks pidanuks vanemvalvur jätma selle tähelepanuta ja mitte reageerima. Rikkumine on selliselt suunatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitsmisega seotud ametiisiku vastu. Avaliku korrana mõistetakse üldteada olevalt aga tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Kaebaja solvas ametikohustusi täitvat ametnikku, kuna ta riivas ametnikule esitatud sõnadega ametikohustusi täitva ametiisiku väärikust ja ründas oma teoga ka avalikku korda. Vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei näe ette kinnipeetavale õigust kalduda kõrvale VangS § 67 p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest. Ametniku poole solvava väljendiga pöördumine on olnud kaebaja tahtlik tegevus ja ametniku poolt tema tööülesannete täitmist ei tohi kinnipeetav „vältida“ eeltoodud viisil. Kaebaja on ka varasemalt käitunud ametnikega jämedalt, solvavate verbaalsete rünnakute lõpetamine ei ole kaebaja suhtes võimalik ilma sellele reageerimata ja karistust määramata. Kaebaja ei vaidle sellele vastu, et teda on korduvalt karistatud ametnike suhtes toime pandud verbaalsete rünnakute eest, mida kinnitab ka kohtule esitatud distsiplinaarkaristuste loend tlk 31- 32 pöördel. Kaebaja peab enda karistamist ülekohtuseks ilma põhjuseta, samas on vaid kaebajal endal võimalik käitumise muutmisega saavutada olukord, et end säästa ja vältida karistuste määramist. Kinnipeetava ülekohtuseks kohtlemiseks ei saa pidada vajadust suunata kinnipeetav õigusvastase käitumise korral õiguskuulekale käitumisele. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinnipeetav õiguskuulekale teele, et seejärel vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Distsipliini tagamine vanglas on võimalik, kui kinnipeetav allub kehtivale korrale. Kuna kohus ei nõustunud kaebajaga selles, et väljendid „suka“ ei ole negatiivne ja et tegemist on vanglaametniku suhtes tahtlikult teda solvava väljendusviisi ja sõnakasutusega, siis on kaebaja rikkunud Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 nõudeid. Õiguskuulekas käitumine tähendab seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme, millise nõude Kodukord sätestab. Väärikuse alandamise keeld tuleneb põhiseaduse §-st 17 ning vangla peab tagama vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud 8 õigused. Igasugune õiguskorra rikkumine vanglas, sealhulgas vanglateenistuse ametnike karistamatu solvamine kahemõtteliste või väärikust alandavate pöördumistega nõrgestab distsipliini ja ohustab seeläbi vangla julgeolekut. Kaebuse esitaja on allutatud seaduse alusel vangistusseaduse ja selle alusel antud aktidega kehtestatud korrale (vt VangS § 41 lg 2). Järelikult oli kaebuse esitaja karistamine distsiplinaarkorras Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest õiguspärane. Kaebaja ei märgi, et käskkirjas märgitud varasemad distsiplinaarkaristused oleks käesoleval juhul tühistatud. Varasemate karistuste olemasolu samalaadiliste rikkumiste eest näitab kohtu meelest üheselt seda, et varasematest karistustest kaebaja õigeid järeldusi teinud ei ole ja ta peab võimalikuks karistamatult ametnikke solvata. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja poolt kaebajale määratud kartserikaristus oli proportsionaalne rikkumise raskusega ja arvestama peab asjaoludega, et kaebaja ei ole piiranud enda käitumist ega allu reeglitele. Kaebaja sooviks on, et tema tegevus jäetakse sootuks tähelepanuta, ent vangla tingimustes ei ole see võimalik. Õiguskorda riivavat tegevust ei saa justnimelt vanglas jätta tähelepanuta, sj määrata kaebajale leebemaid karistusi. Sellel puuduks mistahes põhjendus või õigustus, sest kaebaja käitumisharjumused vajavad kahtlusteta muutmist ning karistused muutuvad vältimatult ka rangemaks, kui kaebaja ei ilmuta kavatsust õigusrikkumisi lõpetada. Kaebaja küll püüab end õigustada sellega, justkui võiks käitumisreeglitest kõrvale hiilida põhjusest, et kui ta ei nimeta ametniku nime, siis ei ole see teise isiku solvamine, kuid nagu nähtub, siis nii see ei ole. Isegi kui kaebajale ei meeldi vanglarutiinist tulenevalt ametniku küsimustele vastamine, ka siis ei tohi teist isikut solvata. Käesolevalt ei ole kaebaja oma tegu kahetsenud vaid vastupidiselt asjakohatult õigustanud. Asja materjalide pinnalt ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oleks esinenud selliseid minetusi, mille tõttu distsiplinaarmenetluse tulemusena kaebaja karistamine oleks õigusvastane. Ka kaebaja ise ei ole selliste minetuste esinemist väitnud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla käskkiri nr 5-2/1315 12.10.15.a.on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. R.H.i kaebus Tallinna Vangla käskkirja tühistamiseks jääb rahuldamata.
  38. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõikest 1 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.