Obsah (5)

§ 185§ 310§ 342§ 268§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2016 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-6458 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk

§ 185lg 2 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. märtsil 2016 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
2. märtsist
3. Süüdistus
4. Ranno Bundsenit süüdistatakse KarS § 201 lg 1 järgi A.R. le kuuluva mootorsõiduki Mercedes Benz 190 registreerimisnumbriga XXX väärtusega 2000 eurot ja seal sees olnud vara omastamises. Süüdistuse järgi tõmbas R. Bundsen
5. detsembril 2013 kella 20.00 paiku Valgas XXX maja taga asuva garaaži juures väidetavalt tasumata võla nõudmise käigus jõuga A.R. autost Mercedes Benz 190 välja, sai enda kätte sõiduauto võtmed ja lahkus sõidukiga. Sõiduauto omastas R. Bundsen
6. detsembril 2013 Valgas Kuperjanovi tänaval ega tagastanud seda A.R. nõudmisel, kui oli A.R. lt saanud 500 eurot. Ka ei teatanud R. Bundsen sõiduki asukohta ega taganud sõiduki säilivust. Süüdistatav kasutas autot prügikastina ja rikkus sõiduki mootori programmeeritava aju ning mootori ja programmeeritava aju vahelise juhtmestiku väärtusega 300 eurot. Lisaks olid sõidukist kadunud auto mootori programmeeritav aju väärtusega 760 eurot; mootori aju displei salongist väärtusega 120 eurot; eraldi auto pöörete näitaja salongist väärtusega 50 eurot; 4 talverehvi väärtusega 200 eurot; auto tehniline pass väärtusega 20 eurot; jahutusradiaatori elektriline ventilaator väärtusega 50 eurot; uus ratastel tungraud väärtusega 99 eurot; kiiver väärtusega 300 eurot; Makita poldikeeraja kohvris koos kahe aku ja akulaadijaga väärtusega 650 eurot. R. Bundsen andis rikutud sõiduki politsei nõudmisel välja, kuid kadunud ja rikutud vara väärtus on kokku 2549 eurot. Maakohtu otsus
7. Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2016 otsusega mõisteti R. Bundsen KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

§ 310lg 2 alusel jättis maakohus kannatanu A.R.

tsiviilhagi läbi vaatamata.

1. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et A.R. oli
2. aastast R. Bundsenile võlgu u 2500 eurot (40 000 krooni). Ka ei ole kahtlust, et
3. detsembril 2013 sai R. Bundsen enda valdusesse A.R. sõiduauto Mercedes Benz ning see oli süüdistatava valduses kuni
4. jaanuarini
5. Sõiduauto omanik oli A.R. ja seega oli see R. Bundsenile võõras vara KarS § 201 tähenduses. Samas ei tuvastanud maakohus, et süüdistatav oleks soovinud A.R. sõiduautot endale jätta ega enda kasuks pöörata. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et R. Bundsen oleks teinud toiminguid, et muuta sõiduauto endale kuuluvaks või jätta A.R. sellest kestvalt ilma. Lisaks teadis R. Bundsen, et sõidukil on kohtutäituri võõrandamiskeeld, mistõttu ei ole usutav, et ta soovis sõiduautot endale jätta. Pigem nähtub, et A.R. loovutas sõiduauto R. Bundsenile võla tagatiseks.
6. AÕS § 279 lg 1 kohaselt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 281 lg 1 lubab vallasasja koormata käsipandiga selliselt, et panditud ese antakse üle pandipidaja valdusesse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises. Asjas kogutud tõendid viitavad, et A.R. ja R. Bundsen sõlmisidki just sellise kokkuleppe. A.R. andis võla tagatiseks mootorsõiduki R. Bundseni valdusesse ja see tuli pantijale tagastada, kui A.R. tasub ligikaudu poole võlast ehk 1000 eurot. A.R. tasus aga üksnes 500 eurot. Seega puudus R. Bundsenil kui pandipidajal 2 kohustus pandi tagastamiseks, kui nõuet ei ole rahuldatud. Kuigi AÕS § 282 lg 2 näeb üle 50 euro väärtuse pandi puhul ette kirjaliku lepingu sõlmimise, ei saa nimetatud nõude täitmata jätmine tuua kaasa kriminaalvastutust. Sellel vorminõudel võib olla vaid tõenduslik funktsioon, mistõttu ei peaks nõude järgimata jätmine tooma kaasa ka pandilepingu tühisust.
7. Kohtu hinnangul ei kinnita ükski tõend, et R. Bundsen oleks rikkunud sõiduki või omastanud seal olnud esemed. Analüüsides kannatanu ja tunnistajate ütlusi, siis ei ole selge, millised esemed
8. detsembril 2013 autos üldse olid. Lisaks olid kannatanu versioonid sündmusest kuni auto tagasisaamiseni vastuolulised ja ajas muutuvad. Isegi kui eeldada, et kõik süüdistuses nimetatud esemed olid sõidukis, siis ei ole tõendeid, et just R. Bundsen need ära võttis. Süüdistatav andis esimesel nõudmisel politseile üle sõiduki koos salongis olevate rehvidega. Ei ole eluliselt usutav, et saades teada kriminaalmenetluse algatamisest, rikkus R. Bundsen enne sõiduki tagastamist selle juhtaju ja jättis endale autos olnud esemed. Sõiduauto seisis viis päeva Männiku tänaval. Seega on võimalus, et autos olnud esemed võttis sellel ajal ära keegi kolmas. Esitatud apellatsioon
9. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Milvi Väin, kes taotleb otsuse tühistamist, R. Bundseni KarS § 201 lg 1 järgi süüdi tunnistamist ning karistamist rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses. Prokurör taotleb KarS § 73 kohaselt karistuse tingimisi kohaldamata jätmist katseajaga üks aasta.
10. Kohtulahendi kohaselt ei ole kannatanu ja süüdistatava võlasuhte olemasolu kaheldav, kuid A.R. rääkis kohtuistungil, et ta ei ole valmis R. Bundsenile autoosade eest maksma. Osa raha on A.R. juba maksnud ning varuosadega oli algusest peale probleeme. Ta tunnistab küll mingil määral võlga, kuid osa autoosi jäi R. Bundseni kätte. Kokkulepet konkreetse summa maksmiseks ei olnud. Seega ei ole
11. aastal tekkinud võlasuhte asjaolud kindlad. A.R. ei tunnista võlasuhet ja R. Bundsen ei ole esitanud võlasuhte kinnitamiseks tõendeid.
12. Apellatsiooni kohaselt ei andnud A.R. sõiduautot R. Bundsenile üle vabatahtlikult. Üleandmisel toimus poolte vahel rüselus: R. Bundsen tõmbas A.R. autost välja. M.R. tuli neile vahele, võttis võtme süütelukust välja ja pani selle kapotile. A.R. lubas R. Bundsenil autoga ära sõita, sest M.R. ütles, et pole vaja rüseleda ja asju jõuga lahendada. Seega ei toimunud sõiduki üleminek vabatahtlikult, vaid konflikti situatsioonis.
13. R. Bundsen käsitles sõidukit endale kuuluvana, kuna omastas auto koos seal olnud varaga, ei teatanud sõiduki asukohta ega taganud sõiduki säilivust. R. Bundsen jättis sõiduki oma töökoha territooriumile maja taha, kus autole järele tulnud A.R. ja M.R. seda ei näinud. R. Bundsen ei öelnud neile ka auto asukohta. Soovi auto endale jätta kinnitab ka A.R. le tehtud ettepanek et sõiduk kirjutataks R. Bundseni nimele. On usutav, et R. Bundsen omastas ka autos olnud vara väidetava võla katteks. Kuigi ära võetud esemete leidmiseks ei ole tehtud läbiotsimist, ei leitaks ilmselt nii pika aja möödumisel vara nagunii. Samuti tuleb arvestada, et R. Bundsen tegutseb autode lammutamisega, mis veelgi raskendab ära võetud esemete leidmist. Viies sõiduki enda elukoha garaaži ja kasutades seda prügikastina, manifesteeris R. Bundsen omastamistahte. Riigikohtu lahendis 3-1-1-109-12 leitakse, et omaniku varast ilmajätmine väljendub ka võõrast omandit kahjustavas hoiakus.
14. Käsitledes R. Bundseni õigust käsipandile tuleks arvestada ka AÕS §-st 287 tuleneva nõudega hoida asja korras. Kannatanu ja tunnistajate ütlused lükkavad ümber süüdistatava väite, et sõiduauto oli juba tema kätte sattumusel sellises olukorras nagu A.R. selle tagasi sai. H.E. e ja M.R. ütlused tõendavad, millised sõiduki osad olid selle tagasi saamisel puudu. Ei ole usutav, et sõiduki osad kadusid ära politsei hoovis. 3
15. Kokkuvõtlikult leiab prokurör, et kohtuotsuses on käsitletud tõendeid vaid osaliselt, mitte aga kogumis. Osa tuvastatud fakte on jäetud kõrvale ja seega ei ole kohtu järeldused õiged. Kriminaalasjas on esitatud ka tsiviilhagi ja vara väärtust saab hinnata kannatanu ise. Kohtumenetluse poolte kirjalikud seisukohad
16. Tartu Ringkonnakohtu
17. veebruari 2016 määrusega määrtati kriminaalasi arutamisele kirjalikus menetluses ja anti kohtumenetluse pooltele tähtaeg apellatsiooni kohta seisukohtade avaldamiseks.
18. Prokuröri apellatsiooni kohta esitas ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha kannatanu A.R. lepinguline esindaja D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-ist Margit Teino. Kannatanu esindaja palub tühistada maakohtu otsus R. Bundseni õigeksmõistmises ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Kannatanu esindaja peab prokuratuuri apellatsiooni põhjendatuks ning lisab sellele kokkuvõtlikult järgmist.
19. A.R. sõiduk oli R. Bundsenile võõras. Süüdistatav sõitis autoga minema ja kasutas seda ajavahemikus
20. detsembrist 2013 kuni
21. jaanuarini
22. Auto üleminek ei olnud vabatahtlik. R. Bundsen võttis sõiduki võtmed kapotilt ja sõitis minema. A.R. ei takistanud süüdistatavat üksnes varem toimunud rüseluse tõttu. Kui R. Bundsen sõiduki omastas, oli see sõidukorras, kuid politseisse toimetati juba sõidukõlbmatu auto. Auto sõidukõlbmatust tõendavad H. Helbe ütlused.
23. Asjas ei ole tõendeid R. Bundseni ja A.R. vahelise võlasuhte kohta. K.B. i ja M.R. se ütlusi võlasuhte kohta ei pea kannatanu esindaja usutavaks. Kokkuvõtlikult tekitas R. Bundsen sõiduki ebaseadusliku omandamisega kahju 2549 eurot. Samuti peaks ta tagastama alusetult saadud 500 eurot. Tsiviilhagi nõue on seega 3049 eurot.
24. Apellatsiooni kohta esitas seisukoha ka R. Bundseni kaitsja advokaat K. Kutsar, kes palub jätta prokuröri apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaitsja arvates on A.R. võlasuhte kohta antud ütlused vastuolulised. Samas tunnistas kannatanu võlgnevust ja andis selle katteks enda sõiduauto ka R. Bundseni valdusesse. A.R. ei ole öelnud, et ta soovis teada auto asukohta, mistõttu on raske mõista, kuidas saab süüdistatavale selle avaldamata jätmist ette heita. Arvestades Riigikohtu praktikat (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. novembri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-12) ei täida sõiduki asukoha teatamata jätmine, sõiduki säilimise mittetagamine, sõiduki kasutamine prügikastina, sõiduki rikkumine ega sellest esemete kaotsiminek omastamise koosseisu. Süüdistatav kinnitab, et oli valmis auto A.R. le tagastama, kui too võlgnevuse tasub. Maakohus on õigesti leidnud, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et süüdistuses nimetatud esemed oli sõiduki R. Bundseni valdusesse sattumisel tõepoolest autos. Ringkonnakohtu järeldused
26. Tutvudes maakohtus peetud kohtuistungite protokollidega, maakohtu otsusega, apellatsiooni ja selle kohta esitatud seisukohtadega ning teiste kohtutoimiku materjalidega, jõudis kolleegium järeldusele, et Tartu Maakohtu
27. jaanuari 2016 otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et R. Bundseni käitumine ei täida KarS § 201 lg 1 koosseisu.
28. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need on kooskõlas uuritud tõendite kogumiga, mis on kajastatud kohtuistungite protokollides (lk 44-54, 66-76, 119-123).

§ 342

lg 3 p 1 kohaselt juhul kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja 4 vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Antud juhul ringkonnakohus seda ka kasutab ja viitab käesoleva otsuse punktidele 3-5, kus on ära toodud maakohtu põhjendused, millistega ringkonnakohus täielikult nõustub.

1. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et maakohus on rikkunud põhistamiskohustust, jättes osa tõendeid hindamata. Kõigi uuritud tõendite nende kogumis hindamine nähtub maakohtu otsusest (lk 131-134). Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks tõendite hindamisel teinud vigu, mis kinnitaks kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-41-11 p 25 ja 3-1-1-83-11 p 13).
2. Täiendavalt märgib ringkonnakohus vastusena apellatsioonile vaid järgmist.
3. Asja menetledes lähtus ringkonnakohus ka

§ 268

lg-st 6, mis võimaldab kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Riigikohtu praktikas omaks võetud seisukoha järgi paneb

§ 268lg 6 kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi 2013 otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Seega analüüsib kohtukolleegium lisaks omastamise koosseisule veel täiendavalt, kas R. Bundseni tegu võiks vastata mõne teise kuriteo tunnustele.
2. Esmalt selgitab ringkonnakohus, miks ei ole R. Bundsen pannud toime omastamist ega vargust.
3. Maakohus märkis õigustatult, et A.R. andis sõiduauto Mercedes Benz valduse R. Bundsenile üle. Valduse vabatahtlikule üleandmisele viitavad nii süüdistatava, K.B. i kui A.R. ja tema venna M.R. ütlused. Kõik nimetatud isikud kinnitavad, et A.R. nõustus, et R. Bundsen tema autoga ära sõidab. A.R. kinnitab, et ütles M.R. le, et las süüdistatav võtab sõiduki võtmed ja läheb (tl 46). Ka ütles A.R. , et tal jäi R. Bundseniga kokkulepe, et ta helistab süüdistatavale järgmisel päeval ja toob 1000 eurot (tl 50 pöördel - 51). A.R. väidab veel, et auto üleandmisele eelnes rüselus, kuid keegi teine rüselust ei näinud ega A.R. ütlusi ei kinnita. Ka ei teavitanud A.R. koheselt sündmusest politseid. Eelnevat arvestades leiab ka ringkonnakohus, et A.R. andis sõiduauto R. Bundsenile vabatahtlikult üle. Seega on välistatud, et R. Bundsen pani toime varguse, sest KarS § 199 eeldab teise isiku tahte vastaselt tema valduse murdmist. Ka see, et A.R. viis
4. detsembril 2013 R. Bundsenile auto eest 500 eurot, viitab, et kannatanu andis auto süüdistatavale üle vabatahtlikult.
5. Tuvastatud asjaolud kinnitavad maakohtu järeldust (tl 133), et R. Bundsen ei pööranud sõiduautot enda ega kolmanda isiku kasuks ehk ei täitnud KarS § 201 koosseisu. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 26). Omastamine eeldab tahet jätta asja omanik asjast kestvalt ilma, kuid R. Bundsenil sellist tahet ei olnud. Süüdistava huvi oli jätta auto enda valdusesse seni, kuni A.R. tasub talle 1000 eurot. Ka kannatanu kinnitas, et kokkuleppe kohaselt pidi R. Bundsen talle osalise võla tasumisel auto tagasi andma (tl 46). R. Bundseni sõnade kohaselt ütles ta
7. detsembril 2013 A.R. le, et kui ta osa võlga ära maksab, saab ta auto kohe tagasi (tl 75). 5
8. Apellatsioonis viitas prokurör Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. novembri 2012 otsusele asjas nr 3-1-1-109-12 (p 9) ning leidis, et otsuse kohaselt on ka auto kasutamine prügikastina omastamistahte manifesteerimine. Ringkonnakohtu hinnangul viidatud Riigikohtu lahendi põhjal sellist järeldust teha ei saa. Riigikohus käsitles omastamistahte manifesteerimisena küll võõrast omandit kahjustavat hoiakut, kuid märkis, et valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmine seda ei ole, sest vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigeaegselt ei tagastata. Nagu mainitud, eeldab omastamistahe manifesteerimine siiski soovi asja omanik sellest kestvalt ilma jätta (vt käesoleva otsuse p 24).
10. R. Bundseni käitumine ei täida ka KarS § 215 koosseisu, mis sätestab karistatava teona võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise. Kolleegiumi hinnangul ei ole R. Bundsen kasutanud A.R. sõiduautot omavoliliselt, kuna kannatanu andis sõiduauto süüdistatavale vabatahtlikult üle (vt käesoleva otsuse p 23). Sealjuures ei näita ükski tõend, et A.R. oleks R. Bundsenilt autot tagasi nõudnud. Kannatanu viis süüdistatavale
11. detsembril 2013 osa võlast, s.o 500 eurot, teadmisega, et kokkuleppe kohaselt pidi ta R. Bundsenile viima 1000 eurot. Kui süüdistatav A.R. le autot tagasi ei andnud ja soovis kokku 1000 euro maksmist, siis kannatanu ei nõudnud kordagi otsesõnu sõiduki tagastamist R. Bundsenilt. A.R. ütlused selle kohta, kas ta üldse pärast
12. detsembrit 2013 süüdistatava ühendust võttis, on ebalevad (tl 51-52). Selle asemel tegi ta
13. jaanuaril 2014 avalduse politseile, kes tegeles juhtumiga juba sealt edasi. Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et R. Bundsen ei ole A.R. sõiduautot kasutanud omavoliliselt. Kannatanu andis auto valduse süüdistatavale ise üle ega nõudnud tõendite kohaselt kordagi otsesõnu auto tagastamist. Kui aga politsei R. Bundsenilt sõiduki välja nõudis, oli süüdistatav valmis selle tagastama (tl 75).
14. Kohtukolleegium märgib veel, et R. Bundseni ja A.R. vahelise võlasuhte asjaolude tuvastamine ei ole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. Kas ja kui palju A.R. süüdistatavale raha võlgneb, tuleb isikutel välja selgitada tsiviilkohtumenetluses. Ka R. Bundsenile auto tagasi saamiseks antud 500 eurot seostub tsiviilvaidlusega ning seda raha puudutav tuleb teha kindlaks tsiviilkohtus.
15. Üldiselt tuleb maakohtu pandilepingu sõlmimist käsitlevaid põhistusi pidada asjakohaseks. Samas eeldab pandilepingu sõlmimise tuvastamine ka A.R. ja R. Bundseni vahelise võlasuhte asjaolude selgitamist. Nagu märgitud, ei ole see praeguse kriminaalmenetluse ese. Sõiduauto valduse seaduslikuks üleminekuks piisab A.R. ja R. Bundseni vastavast kokkuleppest, mida võib tõepoolest võrrelda pandilepingu sõlmimisega. Samas ei lähe ringkonnakohus nii kaugele, et teha kindlaks, kas pooled tõesti sellise lepingu sõlmisid, kuna see pole kriminaalasja lahendamise seisukohast oluline.
16. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kriminaalasjas ei ole piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid, et R. Bundsen vastutab sõiduauto rikkumise või sealt kadunud esemete eest. Samuti tundub ka ringkonnakohtule osa esemete olemasolu autos ebausutav (vt maakohtu otsus, tl 133 pöördel – tl 134). Ka prokurör möönab, et tegemata jäeti läbiotsimised, et väidetavalt omastatud esemeid leida. Ja kui isegi nõustuda, et kõik hagiavalduses nimetatud esemed sõidukis olid, ei saa kuidagi kindlaks teha, kes ja millistel asjaoludel need autost eemaldas. Pelgalt kannatanu arvamusest, et seda võis teha R. Bundsen, ei piisa isiku süüdimõistmiseks. Kuigi sõiduki olukord R. Bundseni valdusesse sattumisel ning A.R. le tagastamisel oli erinev, ei tähenda, et selle eest vastutab R. Bundsen. Süüdistatava võimalik AÕS § 287 lg-s 1 nimetatud kohustuste rikkumise teema on taaskord tsiviilvaidluse küsimus.
17. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28.

jaanuari 2016 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 31. Ringkonnakohtule esitas tasutaotluse R. Bundseni kaitsja advokaat K. Kutsar, kes taotleb 6 apellatsiooniga tutvumise ja arvamuse koostamise eest tasu 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Kolleegium peab taotletud kaitsjatasu põhjendatuks. Seega tuleb taotlus selles suuruses RÕS § 21 lg 3, § 22 lg 6 ja § 23 lg 1 alusel rahuldada.

§ 185

lg 2 järgi jäävad menetluskulud riigi kanda, kui apellatsioonimenetluses tehakse prokuröri apellatsiooni alusel

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

Tulenevalt eelnevast jäävad R. Bundsenil tekkinud menetluskulud summas 120 eurot riigi kanda. allkirjastatud digitaalselt Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 7