KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53140 Haldusasi A.S. kaebus Tallinna Vangla v

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 126 perioodil 10.-15.04.2013, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 334 perioodidel 16.04.-25.06.2013 ja 28.06.-05.07.2013, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 83 perioodil 26.-27.06.2013, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 419 perioodil 24.10.20.12.2013, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 350 perioodil 03.-08.04.2014, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90

lg 3 alusel liikumisõigust ei ole); kamber 248 perioodil 09.04.-27.06.2014, kaebaja kinnipeetava staatuses (avatud kamber, vähemalt 4 tundi vaba aega); kamber 439 perioodil 28.06.-15.10.2014, kaebaja vahistatu staatuses (

§ 90lg 3 alusel liikumisõigust ei ole). 16. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSk

E § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. 17. Kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Kaebaja ei olnud Tallinna Vanglas mitte kogu vaidlusaluse perioodi järjest, vaid viiel erineval perioodil, mille vahelisel ajal ta Tallinna Vanglas ei viibinud. Vaidlusalused perioodid olid lühiajalised ega kestnud järjest kauem kui 8 kuud. 18. Juhul, kui taotluse esitajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud tagatud ka 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem, kui seda kaebajal oli. See tähendab, et taotleja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis omakorda tähendab, et taotlejale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. 19. Oluline on rõhutada, et muid etteheiteid ja kaebusi seos vangistustingimustega taotluse esitaja välja toonud ei ole. 3 20. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Muid liikumisvõimalusi peale jalutuskäikude kaebajal ei olnud. Küll aga oli talle süüdimõistetu staatuses viibides tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg oma eluosakonna piires liikumiseks, samuti spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. 21. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud kaebuses väidetud kahju tekkimist ära hoida. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-90-11 märkinud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8009 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda, mida ta ei teinud. Kaebaja juhib väidetavale rikkumisele vangla tähelepanu alles peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vastustajal enam võimalik. 22. Kaebaja on kandnud vanglakaristust kokku kaheksa korda. Ka varasemate kinnipidamiste ajal oli ta korduvalt paigutatud Tallinna Vanglasse (21.10.2004 - 18.08.2005, 04.12.2006 - 18.05.2007, 22.04.2009 - 19.07.2010), seega olid kaebajale vangla kinnipidamistingimused teada ning ta oleks saanud endale kahju tekkimist ära hoida vanglasse mittesattumisega. Arvestades, et kaebaja seda ei teinud, ei saanud kinnipidamistingimused sedavõrd tema õigusi rikkuvad olla, et vältida edaspidist vanglasse sattumist. Kaebaja kahjunõue on ajendatud soovist Eesti Vabariigilt „kergelt“ raha saada ja tegelikke kaebusi ega üleelamisi tal Tallinna Vanglas viibides ei olnud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebuse esitaja käitumine, esitades kahjunõude vanglale peale Tallinna Vanglast ümberpaigutamist, on ilmselgelt pahatahtlik ja põhjendamatu. 23. Olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku 4 selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vastustajal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud maksimaalselt 0,1 - 0,35 m2 rohkem. Seega leiab Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. Arvestades eeltoodut, tuleb kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 24. Kohus leiab, et kaebus tuleb osas, milles kaebaja ei ole läbinud kohtueelset menetlust, jätta läbi vaatamata. Menetlusse jäävas osas tuleb kaebus osaliselt rahuldada. Kohus põhjendab seda järgmiselt. 25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 8. 26. Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (toimiku I kd, tl 16-17) on kaebaja kinnipidamistingimuste puudusena nimetanud vaid ebapiisavat põrandapinda. Ka 10.12.2014 kohtule esitatud kaebuses (I kd, tl 1) on kaebaja seisukohal, et väidetav inimväärikuse alandamine seisnes tema kitsastes tingimustes hoidmises. 06.01.2015 esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses (I kd, tl 46, tõlge tl 64) viitab kaebaja aga täiendavalt õhupuudusele ja kambrikaaslaste agressiivsusele, mille põhjuseks oli kaebaja hinnangul ruumipuudus. Kaebaja väitel pidi ta kogu aja istuma voodis, kuna liikumine polnud võimalik. Samuti märgib kaebaja, et ta pidi kannatama allergiat. 25.06.2015 esitatud avalduses (I kd, tl 133 – 134; tõlge tl 137) märgib kaebaja, et tal oli allergia, kuna kambris oli võimatu hingata. Kaebaja väitel ei olnud abi ka ventilatsioonisüsteemist, kuna õhu väljatõmme oli puudulik. 27. Kuivõrd vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja viidanud vaid ebapiisavale põrandapinnale, ei ole kaebaja muus osas (allergia, ventilatsiooni puudulikkus jne) läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seega on täitmata VangS § 11 lg 8 eeldused. Kohus selgitas juba kaebuse menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 79 pöördel), et kaebaja ei ole vanglale esitatud taotluses allergiat välja toonud, mistõttu ei saa kohus kahjunõuet lahendades sellega arvestada. 28. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega tuleb kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, jätta läbi vaatamata. 5 Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A.S. kaebuse osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris, läbi vaatamata. Seega käsitleb kohus kaebuse alusena üksnes kaebaja väiteid, mis seonduvad väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga. 29. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kaebuse menetlusse jäänud osa suhtes ning lahendab asja sisuliselt. Tallinna Halduskohtu menetluses on kaebus ajavahemikke 15.10.2011 – 27.10.2011, 15.02.2012 – 01.10.2012, 08.02.2013 – 05.07.2013, 24.10.2013 – 20.12.2013 ja 03.04.2014 – 15.10.2014 puudutava kahju osas. Esialgu nõudis kaebaja iga päeva eest, mil ta pidi viibima Tallinna Vangla väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga kambrites, 15 euro suurust hüvitist. 06.01.2015 esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses (I kd, tl 46, tõlge tl 64) täpsustas ta, et nõuab kokku 10 000 euro suurust hüvitist. Kaebaja hinnangul tekitati talle kahju tema hoidmisega Tallinna Vangla väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga kambrites. 30. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli ajavahemikel 15.10.2011 – 27.10.2011, 15.02.2012 – 01.10.2012, 08.02.2013 – 05.07.2013, 24.10.2013 – 20.12.2013 ja 03.04.2014 – 15.10.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on A.S. paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise (s.t hoidnud teda nõuetele vastavates kambrites). Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hindab hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (IV). I 31. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest ja kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks need aga kambripinna hulka arvestada. 32. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). 33. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus arvata kambri üldpindalast maha mööblialuse põranda või tualettruumi pindala. 6 Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on arvestatud nii mööbli alla jäävat pinda kui ka tualettruumi pindala). II 34. Kaebaja väitel oli elamispind Tallinna Vangla kambrites ebapiisav. Kaebaja peab Tallinna Vangla tegevust inimväärikust alandavaks. 35. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 15.10.2011 – 27.10.2011, 15.02.2012 – 01.10.2012, 08.02.2013 – 05.07.2013, 24.10.2013 – 20.12.2013 ja 03.04.2014 – 15.10.2014 ehk kokku 645-l päeval. Vastustaja on kohtule esitanud ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tabel I kd, tl 100 – 105). Esitatud andmetest nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m2 . Tabelis esitatud andmete kohaselt oli vaidlusalusel ajavahemikul kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind 280-l päeval väiksem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,65 – 2,90 m2). Ülejäänud päevadel (s.t 365-l päeval) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m2. Kohus peab siinkohal põhjendatuks eristada ajavahemikku, mil kaebajat hoiti suletud osakonnas (olles vahistatu või viibides kinnipeetavana vastuvõturežiimil või kartseris) ajast, mil ta viibis avatud osakonnas. Vastustaja esitatud tabeli andmetest nähtub, et suletud osakondades viibimise ajal (kokku 562 päeva) oli 280 päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 2,65 – 2,90 m2). Avatud osakonnas viibides (kokku 83 päeva) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta kõikidel päevadel suurem kui 3 m2 (vähemalt 3,40 m2). 36. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2. Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest. 7 37. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ 38. VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE redaktsiooni kui ka hilisema redaktsiooni kehtivusaega. Halduskohus leiab, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa siiski hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. 39. Kuivõrd käesoleva vaidluse raames hindab kohus üksnes põrandapinnaga seotud etteheiteid, ei ole kaebaja muude argumentide analüüs võimalik ega vajalik. Hinnates vastustaja vastuses 8 väljatoodud asjaolusid, saab järeldada, et olmetingimused vanglas vastasid nõuetele ning need ei raskendanud kaebaja olukorda. 40. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. 41. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vahemikus 2,65 – 2,90 m2. Avatud osakonnas viibimise ajal ei olnud arvestuslik põrandapind isiku kohta kordagi väiksem kui 3,4 m2. Kuivõrd alla 3 m2 oli arvestuslikku põrandapinda vaid ajal, mil kaebaja viibis suletud osakondades (olles vahistatu või viibides süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil või kartseris), analüüsib kohus vaid suletud osakonnaga seotud kinnipidamistingimusi. 42. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p 38). Kaebaja viibis kokku 280 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,65 m2 kuni 2,90 m2. Vastustaja esitatud tabeli andmetest ilmneb, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 48 päeva järjest). Suure osa ajast, mil kaebajale tagatud isiklik põrandapind jäi alla 3 m2, oli ta vahistatu staatuses ning talle kohaldusid VangS § 90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad piirangud. Ülejäänud osa sellest ajast viibis kaebaja nn vastuvõturežiimil ning liikumisvõimalused on sel ajal võrreldavad vahistatu võimalustega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem ja jääb alla 3 m2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli sel ajal võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus ja lisaks igapäevasele jalutuskäigule ei olnud tagatud muud võimalust viibida värskes õhus. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 93 lg-s 3 sätestatud õigusi (ajalehed, ajakirjad jne) kasutada. Lisaks tuleb arvestada, et kambri olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vt kohtu seisukohta eespool). 43. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Sellise ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid, so tegelda tegevustega, mis liikumisvaegust ei leevenda. Seega põhjustati 9 kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites, kus talle tagatud arvestuslik põrandapind oli väiksem kui 3 m2, pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane. 44. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda kambripinna suuruse osas muutnud, kuna üldteada olevalt valitses Tallinna Vanglas ruuminappus, vangla oli seejuures ise selgelt veendumuses, et ta täidab seaduses ettenähtud nõudeid ka kambripinna suuruse osas. Ka käesolevale kaebusele vastamisel rõhutab vangla jätkuvalt, et kaebaja kinnipidamistingimused põrandapinna suuruse tagamisel vastasid kehtivale õigusele ja vangla ei tunnista selles osas oma tegevuse õigusvastasust. Kui vangla pidas ja peab enda tegevust õigusnormiga kooskõlas olevaks, siis ei ole loogiline eeldada, et käesoleval juhul justnimelt kaebaja nõue oleks muutnud vangla seisukohti. Kaebajale ei ole selliselt etteheidetav, kui ta kinnipidamistingimusi kambripinna suuruse osas ei vaidlustanud. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Siinkohal tasub meenutada, et Tallinna Vangla on kohtutele avaldanud varasemalt selged seisukohad ja selgitused, millega ilmestas ja kirjeldas asjaolusid, miks kambripinna osas kujunes olukord selliseks, et Eestis kuni 31.12.13.a. kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Vangla oli seisukohal, et tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada (nt käesoleva vastustaja vastus haldusasjas nr 3-14-50838 27.08.2015.a. kassatsioonkaebusele). Vastustaja kirjeldab olukorda, miks Tallinna Vangla ei saanud olusid parandada, so et lükkus edasi Maardusse planeeritud uue vangla ehitamine; Tartu Vangla ja Viru Vangla mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine; hetkel on Viru Vanglasse ja Tartu Vanglasse paigutatud peaaegu maksimaalne arv kinnipeetavaid, mida on erinevaid paigutamisnõudeid arvestades võimalik neisse paigutada; paigutamisel tuleb arvestada mitmeid erinevaid aspekte, nt tuleneb VangS § -st 12 eraldihoidmise printsiip, lisaks tuleb arvestada julgeolekuohte, isikute tervislikku seisundit, erakorralisi sündmusi jm. „Kuna alaealised ja tugevdatud järelevalvet vajavad kinnipeetavad paigutatakse Viru Vanglasse, siis on mulje, et Viru Vanglas on palju vabu kohti, ekslik. Tegelikkuses vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglas praktiliselt välistatud“. Käesolevalt ei hakka kohus viitama kõigile neile haldusasjadele, milles käesolev kohus on vanglalt sellised seletused saanud, vaid märgib siinkohal, et need olid samasisulised ja vähemalt käesoleval kohtul ei ole kahtlusi, et vangla vastavasisulised avaldused on kohtutele esitatud vaid deklaratiivselt, eesmärgitult ega vasta tõele; kohus ei saanud nende seisukohtadega arvestamata jätta ja neid mitteusaldusväärseks pidada. III 45. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). 10 Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). 46. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vahemikus 2,65 – 2,90 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Kohus võtab käesoleval juhul arvesse, et alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites viibis kaebaja 280 päeval. Samas tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja ei viibinud kambris, kus kinnipeetava kohta on põrandapinda vähem kui 3 m2, pidevalt, vaid see on toimunud lühemate ajavahemike kaupa (kõige pikem periood oli 48 päeva). Lisaks on halduskohtu hinnangul oluline silmas pidada, et 31-l päeval oli kõrvalekaldumine 3 m2 tegelikkuses väga väike, vaid 0,1 ruutmeetrit (arvestuslik põrandapind oli 2,9 m2). Tegemist on sellise erinevusega, mida ilmselt igapäevaselt praktilises elus ja tegevuses isik ei tajugi (nimetatud pindala oli väiksem kui 1 A3 mõõdus paberileht (0,125 m2)). Vaatamata sellele, et märgitud 280 päeva hulgas oli 31 päeva, mil kõrvalekalle kohtupraktikas nimetatud minimaalsest arvestuslikust põrandapinnast oli väga väike, pidi kaebaja 249-l päeval viibima kambrites, kus kõrvalekalle oli siiski tuntav (arvestuslik põrandapind isiku kohta jäi ka WC pindala arvesse võttes vahemikku 2,65 – 2,72 m2). Kohtu hinnangul oli õigusvastastes tingimustes kinnipidamise aeg siiski võrdlemisi pikk ning suure osa ööpäevast (üldjuhul 23 tundi) pidi kaebaja viibima kambris. Seega ei ole kohtu hinnangul kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks piisav vaid vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Käesoleva vaidluse asjaolusid ning eespool viidatud kohtupraktikat arvesse võttes peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja rahaline hüvitis ajavahemikel 15.10.2011 – 27.10.2011, 15.02.2012 – 01.10.2012, 08.02.2013 – 05.07.2013, 24.10.2013 – 20.12.2013 ja 03.04.2014 – 15.10.2014 Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. 47. 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 25 rõhutas Riigikohus, et hüvitist ei saa mõista jäikade päevamääradega ja arvutada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Kohus leiab, et kaebaja poolt soovitud hüvitise määr on põhjendamatult kõrge, eriti riigi üldise elatustaseme taustal. Kaebaja on sisuliselt solvunud pinna suuruse küsimuses tema kohtlemisest tingitult nö tagantjärgi ehk ta on ka ise rõhutanud, et ta ei teadnud enne detsembrit 2013.a., et ta õigusi on rikutud (kaebuse väide). Selline reaktsioon on mõistetav ja usutav, esmahetkel ehk ka intensiivne, kuid kaebaja ei saa väita, et ta oleks pikka perioodi vaimselt kannatanud. Väärikust alandavaks saab lugeda sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt või toob kaasa põhiõiguse moonutamise. Isikul tuleb selleks esitada võimalikult täpne asjaolude kirjeldus ning lisada sellisel määral kui võimalik vähemalt mingisugused tõendid (nt EIK 25.06.13 nr 6427/10 Anton Krempl vs Sloveenia). Kuna kaebaja kambritesse paigutamisel, mis on kaalutlusreeglitest lähtuv otsustus, tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse, eeldanuks kaebus palju enamat täpsust või faktiliste andmete esitamist, mida saanuks võimalusel objektiivsemalt kontrollida, kui kõne all on Tallinna Vangla halbade kinnipidamistingimustega seonduvalt inimväärikuse alandamise küsimus ja kahjunõue. Kui 11 tõendamine ei ole võimalik, siis on võimalik täpsem asjaolude esitamine ja kirjeldamine. Kohtul ei ole käesoleval juhul võimalust täiendavaid tõendeid koguda ja kohus lahendab kaebuse kogutud ja olemasolevate kohtule esitatud andmete pinnalt. Kaebaja ei ole kirjeldanud ega väida, et ta kannatas varem või pikemat aega alanduse vms tõttu, st et ta tunnetas raskeid vaimseid kannatusi. Kui asjaolud oleksid olnud tema tervist ja elukvaliteeti oluliselt riivavad, oleks kaebaja seda koheselt tunnetanud ning saanud õigusi nende rikkumise korral siiski ka kaitsta, sest seda ei saa kohus siiski välistada, et kui isik ise oma olukorda tunnetas justnimelt teda raskelt kahjustavana ja kui see ka mõjutas tervist, oleks tulnud sellest koheselt siiski märku anda. Kohus küll eelnevalt märkis, et etteheidetav vangla poolt kaebajale pole see, et kaebaja midagi varem ise ette ei võtnud, kuid see ei tähenda, et ka kaebaja omalt poolt poleks saanud midagi ette võtta, seda eriti juhul, kui kaebaja sooviks oleks siiski nüüd väitma asuda, et ta siiski kannatas vaimselt ja ka tajus seda varasemalt ning pikka aega. Kui kaebaja ise niisugustele kannatustele/ tajumisele ei viita, ei saa ka kohus eeldada, et need olid olemas ja olulist laadi. See ei oleks sellistel tingimustel usutav, kuna kaebaja ei ole varem olukorda niimoodi ise tajunud. Kinnipeetavad EV-is on aktiivselt kaitsnud enda õiguste rikkumisi kambris valitsenud tingimuste üle ka siis, kui veel ei olnud tehtud EIK lahendit nt Tunis vs Eesti, nr 429/12 (19.12.2013). Kohtud on üldiselt teadaolevalt lahendanud hulgaliselt kinnipeetavate kaebusi ja rikkumised tuvastanud, kui neid esinesid, sj kambrite mitmesuguste halbade tingimustega seotult või kui isiku olukord tõepoolest viitas, et tekkinud on kannatused, mis tuleb koheselt lahendada. Kui kinnipidamistingimused oleksid olnud sedavõrd halvad, et kaebaja oleks mingeid halbasid tagajärgi tajunud, oleks kaebaja sellest kindlasti saanud märku anda ja esitada kaebusi juba varem. Vaatamata kaebaja napile kaebusele saab kaebaja kaebusest järeldada, et siiski mingeid erilisi intsidente seotult kinnipidamistingimustega kaebaja ei ole täheldanud, VSKE –st või kodukorrast tulenevate õiguste rikkumisi kaebaja ei märgi ja selliselt ei ole ka kohtul alust kahtlustada, et vangla võinuks kuidagi soovida kaebajat piinata. Sellised juhtumid, mis seonduvad tahtlikult raskete piinavate kannatuste tekitamisega, on oluliselt teist laadi rikkumised. Kohus ei pea samas õigustatuks piirduda vaid HKMS § 41 lg 5 tuleneva võimalusega, so et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Arvestades õigusvastastes tingimustes viibimise aega ning muid tingimusi (olmetingimused, liikumis- ja suhtlemisvõimalused jne) kogumis, peab kohus põhjendatuks siiski välja mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena 80 eurot, kuna kohus ei saa kuidagi välistada, et kaebajal ebaõigest kinnipidamisest tulenevalt mittevaralist kahju üldse ei tekkinud. Kaebaja on tekkinud kahju hinnanud ülepaisutatult oma nõude suurust esitades, kuid õigusvastane kohtlemine siiski aset leidis, mil kannatusi eeldatakse. Kohtu hinnangul on tegemist õiglase hüvitisega, kuna käesolevas asjas on tuvastatud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid muus osas asjakohased. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks tekkinud kahju veelgi süvendanud. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. IV 48. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 49. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda 12 osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. 50. Tallinna Halduskohus vabastas 22.01.2015 määrusega (I kd, tl 78-80) kaebaja riigilõivu (300 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Kuivõrd kaebusega nõudis kaebaja 10 000 euro suurust hüvitist ning kohus mõistis kaebaja kasuks välja rahalise hüvise 80 eurot, on kaebuse rahuldatud osaks 0,8%. 51. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,8%) tuleks Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 2,40 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11 leiab kohus, et Tallinna Vanglalt 2,40 euro riigituludesse väljamõistmine oleks ebamõistlik. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv, millest ta oli vabastatud, s.t 300 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Karin Kalmiste kohtunik 13