Obsah (6)

§ 119§ 104§ 110§ 111§ 112§ 203

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016, Tartu Haldusasja number 3-16-267 Haldusasi Remo Ainsare kaebus Tartu V

§ 119lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Remo Ainsar esitas 02.11.2015 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 250 eurot. Tartu Vangla jättis 30.12.
2. a otsusega nr 1-13/301-2 R. Ainsare kahjunõude rahuldamata.
3. Tartu Halduskohtusse saabus 11.01.2016 R. Ainsare kaebus, milles kaebaja esitas mitu omavahel mitteseotud nõuet. Muuhulgas esitas R. Ainsar nõude kahju hüvitamiseks seoses valu ja vigastuse põhjustamisega summas 250 eurot. Kaebaja esitas koos kaebusega taotlused riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel, riigi õigusabi saamiseks ning kaebusest ja selle lisadest koopia saamiseks.
4. Tartu Halduskohus otsustas 04.02.
5. a määrusega menetleda iseseisvas menetluses R. Ainsare kaebust Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 07.
6. 2015 käeraudade paigaldamisega (haldusasjana 3-16-267).
7. Tartu Halduskohus esitas 19.02.2016 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus teatada, kas R. Ainsare tervisekaardis kajastuvad andmed seoses 07.02.2015 toimunud käeraudade kasutamisega. Samuti palus kohus edastada antud juhtumiga seoses meditsiiniosakonna poolt tehtud fotod, kui need on olemas. Tartu Halduskohtusse saabus 29.02.2016 Tartu Vangla vastus, milles vastustaja märgib, et meditsiinikaardis 07.02.
8. a kohta sissekanne puudub. Samuti pole tehtud fotosid seoses nimetatud intsidendiga.
9. Tartu Halduskohus jättis 02.03.
10. a määrusega (resolutsiooni p 1) rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Halduskohus märkis, et

§ 104

lg 1 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõiv seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 järgi tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda kaebajal üldjuhul riigilõiv, mille suurus sõltub nõutava hüvitise suurusest. Erandina ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest (RLS § 22 lg 1 p 12). Samas on Riigikohus viidatud riigilõivuvabastuse kohta märkinud, et see kehtib vaid juhul, kui sellesisuline hüvitamiskaebus on põhjendatud. Kui kaebaja ei ole esitanud väidetava tervisekahju kohta tõendeid, siis ei laiene sellisele kaebusele riigilõivuvabastus (vt 12.05.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-12-10). Halduskohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja kaebusele seonduvalt tema tervisekahjuga ei kohaldu automaatselt riigilõivuvabastus. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid talle väidetavalt 07.02.2015 käeraudade kasutamisega tekitatud kehavigastusi. Samuti on Tartu Vangla vastuses kohtunõudele märgitud, et kaebaja meditsiinikaardis puudub 07.02.
2. a kohta sissekanne ning Tartu Vanglal puuduvad fotod, mis kinnitaksid kaebajale väidetavalt käeraudade kasutamisega tekitatud tervisekahju. Kuna halduskohus ei loe kaebust riigilõivuvabaks, siis tuleb kaebajal tasuda kaebuse esitamise eest riigilõiv 15 eurot. Kaebaja palus aga vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 110

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt

§ 111

lg-le 1 antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et

§ 112

lg 1 p 1 alusel taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 0 eurot, s. o kaebajal ei ole perioodil 10.09.2015 – 09.01.2016 sissetulekuid ega mahaarvatavaid väljaminekuid olnud. Seega saab kaebajat pidada käesolevas asjas maksejõuetuks. Halduskohtu hinnangul ei olnud siiski kaebajale käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, sest sellise hüvitamiskaebuse edulootused on vähesed, mistõttu menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole õigustatud. 2 2 Kaebaja nimelt leidis, et vangla on tekitanud talle tervisekahju. Nimetatud kahju seisnes kaebuse kohaselt selles, et 07.02.2015 jalutuskäigule minnes paigaldas Tartu Vangla vanemvalvur kaebajale käerauad, mis tekitas kaebajale valu ja kannatusi ühe minuti jooksul määral, mis põhjustas veel viis tundi hiljem ja ka järgmisel päeval kaebaja kätel väidetavalt arsti poolt fikseeritud vigastusi. Kaebajal endal ega ka Tartu Vanglal ei ole esitada tõendeid selliste vigastuste tekkimise kohta. Seega kahtles halduskohus Tartu Vangla poolt kaebajale väidetavalt tekitatud tervisekahju reaalses olemasolus. Halduskohus märkis ka, et halduskohtumenetluse eesmärk ei ole võimalikult rohkete kaebustega halduskohtusse pöördumine, vaid selle eesmärk on lünkadeta kaebeõiguse tagamine isiku oluliste õiguste kaitseks. Riigilõivu tasumisest vabastamise eesmärk on tagada isikule põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning vältida seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema õiguste kaitsel. Riigilõivu tasumise nõude eesmärk on, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Kui maksejõuetu isik vabastataks riigilõivust ka perspektiivitute kaebuste esitamisel, jääks riigilõivu see eesmärk saavutamata. Eelnevat arvestades oli halduskohus seisukohal, et kuna kaebaja osalemist kohtumenetluses ei ole väidetavalt käeraudade paigaldamisest tingitud tervisekahju tekitamise eest hüvitise nõudmise kaebuses põhjust hinnata edukaks, siis ei ole põhjendatud ka kaebaja riigilõivust vabastamine. Tuginedes ülaltoodule jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

§ 111alusel rahuldamata.

1. Kaebaja esitas 06.03.2016 Tartu Halduskohtu 02.03.
2. a määruse peale määruskaebuse, milles palub vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest, kuna riigilõivu nõudmine rikub tema õigusi. Kaebaja viitab ka Tartu Vangla 17.03.
3. a vastusele nr 23/456-2, milles väidetakse, et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas ning selgitatakse kaebajale, et põhjus, miks meedik tuli 5 tundi pärast seda, kui kaebaja meedikut palus, oli selles, et ei ole võimalik tagada, et vangla valvemeedik tuleks kinnipeetavat vaatama kinnipeetavale meelepärasel ajal. Seega ei ole õige vangla väide, et 07.02.2015 käeraudade kasutamisega kaebajale kahju ei tekitatud ja arst seetõttu tema juures ka ei käinud. Kaebaja viitab oma märgukirjale, milles ta samuti väitis, et 07.02.2015 käeraudade paigaldamisest ja ühe minuti jooksul selliselt tema saatmisest tekkisid tal kohe kätele nähtavad vigastused ja samal päeval käis teda vaatamas arst ning kätele tekkinud vigastused olid nähtavad ka kaks päeva hiljem.
4. Tartu Halduskohus võttis 08.03.
5. a määrusega kaebaja määruskaebuse halduskohtu 02.03.
6. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
7. Ringkonnakohus esitas 11.03.2016 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus saata kohtule R. Ainsare meditsiinikaardi väljavõtte perioodi 07.02.2015-05.03.2015 osas ja selgitada, millest on tingitud see, et 17.03.2015 . a vastuses nr 2-3/456-2 möönis Tartu Vangla, et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas ning selgitas kaebajale, et põhjus, miks meedik tuli 5 tundi pärast seda, kui kaebaja meedikut palus, oli selles, et ei ole võimalik tagada, et vangla valvemeedik tuleks kinnipeetavat vaatama kinnipeetavale meelepärasel ajal, kuid 30.12.
8. a otsuses nr 1-13/301-2 väidab vangla, et neil puudub informatsioon selle kohta, et kaebaja oleks 07.02.2015 soovinud meditsiinitöötaja poolt tervisekontrolli teostamist ning seega 07.02.2015 meditsiinitöötaja kaebaja juures ka ei käinud. Ringkonnakohus palus vanglal vastata ka küsimusele, kas on võimalik, et meditsiinitöötaja küll käis 07.02.2015 kaebajat vaatamas, kuid ei fikseerinud seda kaebaja meditsiinikaardis põhjusel, et 3 3 meditsiinitöötaja ei tuvastanud kaebajal tema poolt väidetud vigastusi seonduvalt kaebajale käeraudade paigaldamisega samal päeval.
9. 17.03.2016 edastas vangla ringkonnakohtule kaebaja meditsiinikaardi väljavõtte ja selgitas, et 17.03.
10. a kirja nr 2-3/456-2 koostanud vanglaametnik tugines kirja koostamisel üksnes R. Ainsare pöördumises nr 2-3/456-1 esitatud andmetele ega pidanud vajalikuks kaebaja esitatud fakti meditsiiniosakonda pöördumise kohta kontrollida. Vangla tunnistas, et vastuskirja koostanud ametnik oleks pidanud olema põhjalikum ning kontrollima esitatud fakte juba märgukirjale vastates. Käesoleval juhul ei tulnud eeltoodu tõttu kaebaja meditsiiniosakonda pöördumata jätmine 07.02.2015 välja enne, kui R. Ainsar esitas vangla meditsiiniosakonnale vastavasisulise teabenõude. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus on õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 02.03.
12. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamiseks.
13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Asjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja suhtes kasutati 07.02.2015 hommikul väljaspool elukambrit liikumisel (jalutama viimisel) käeraudu tulenevalt vangla direktori 17.12.

1. a käskkirjast nr 6-1/1321 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohta. R. Ainsar väitis märgukirjades, kahjunõudes vanglale ja ka kaebuses halduskohtule, et valvur E. Toots paigaldas talle 07.02.2015 käerauad liiga tihedalt nii, et see põhjustas ebamugavust ja valu ning vaid ühe minuti kestnud saatmise ja käeraudade kasutamise tagajärjel olid tema kätel ka viie tunni möödudes veel näha õrnalt punased laigud (marrastused), mis 08.02.2015 muutusid siniseks. Lähtudes sellisest mittevaralise kahju nõude esitamise aluseks olevast kirjeldusest ja asja materjalidest ning analoogsele olukorrale Riigikohtu poolt 13.11.
2. a lahendis asjas nr 3-3-1-63-09 antud selgitusest (käeraudade kohaldamine ohjeldusmeetmena selliselt, et see põhjustas ebamugavust ja valu, on väärkohtlemise reaalsel esinemisel käsitletav pigem PS § 18 lg 1 ja EIÕK art 3 rikkumisena), nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesoleval juhul ei ole tegemist kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise nõudega RLS § 22 lg 1 p 12 mõttes, mistõttu ei laiene sellisele hüvitamiskaebusele ka automaatselt riigilõivuvabastus.
3. Olukorras, kus kaebaja on

§ 111

lg 1 mõttes maksejõuetu, sest menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 0 eurot, hindas halduskohus R. Ainsare menetlusabi taotlust lahendades seega põhjendatult ka seda, kas esitatud hüvitamiskaebuse pinnalt oleks kaebaja kavandatav kohtumenetluses osalemine edukas või mitte. Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid talle väidetavalt 07.02.2015 käeraudade kasutamisega mittevaralise kahju tekkimist, s. o valu ja marrastuste tekkimist. Samuti ei ole tõendatud kaebaja väide, et ta nõudis 07.02.2015 käeraudade kasutamise tagajärgede fikseerimiseks arsti ja arst tuligi pealelõunal ning fikseeris kätele tekkinud marrastused lisaks muule veel ka fotode tegemisega. Kohus viitas ka kohtunõudele esitatud vangla vastusele, milles märgitakse, et kaebaja meditsiinikaardis puudub 07.02.

1. a arsti visiidi ja väidetavate marrastuste fikseerimise kohta sissekanne 4 4 ning Tartu Vanglal puuduvad seetõttu ka fotod, mis kaebaja väiteid mittevaralise kahju tekkimise kohta kinnitaksid. Seetõttu kahtles halduskohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult kaebajale 07.02.2015 käeraudade paigaldamisest väidetavalt tekitatud kahju reaalses olemasolus, s. o ka selles, kas kaebaja väited 07.02.2015 toimunu kohta on üldse õiged. Seda, et kaebaja meditsiinikaardis puudub väidetava 07.02.
2. a arsti visiidi ja selle käigus väidetavate marrastuste fikseerimise kohta sissekanne, tõendab ringkonnakohtu poolt vanglalt välja nõutud kaebaja meditsiinikaardi väljavõte perioodi kohta 07.02.2015-05.03.
3. Sellest nähtub, et 27.01.2015 ja 18.02.2015 toimunud meditsiiniliste läbivaatuste vahel ei ole ühtegi muud läbivaatust, s. h ka käeraudade kasutamisest tingitud vigastuste vms. fikseerimist toimunud. Samas on kaebaja tervisekaardis olemas kanne selle kohta, et 01.03.2015 on R. Ainsar pöördunud arsti vastuvõtule käeraudade kasutamisest tingitud muljumisjälgede ja marrastuste fikseerimiseks. Seega on ringkonnakohtul alust arvata, et kui ka 07.02.2015 oleks tõesti kaebaja kätele tekkinud käeraudade kasutamisest marrastused ja ta oleks samal päeval pöördunud arsti poole olukorra fikseerimiseks ja arst olekski reaalselt seda teinud, siis nähtuks sellekohane kanne ka kaebaja meditsiinikaardist. Ja kuna meditsiinikaardi kandeid teeb arst, mitte vanglaametnik, siis ei näe ringkonnakohus ka ühtegi põhjust, miks peaks arst hakkama kaebaja meditsiiniosakonda pöördumist varjama. Mis puudutab määruskaebuses tehtud viidet Tartu Vangla 17.03.
4. a vastusele nr 2-3/456-2, milles ainsana väidetakse, et valvemeedik käis kaebajat 07.02.2015 vaatamas, siis osutus see väide ebaõigeks, sest vastustaja selgitas oma vastuses ringkonnakohtule, et 17.03.
5. a kirja nr 2-3/456-2 koostanud vanglaametnik tugines selle koostamisel üksnes R. Ainsare pöördumises nr 2-3/456-1 esitatud andmetele ja ei kontrollinud tegelikult seda, kas kaebaja sel päeval ka tegelikult arsti poole pöördus või mitte ja kas arst reaalselt kaebajat sel päeval vaatamas ja tema väidetavaid vigastusi fikseerimas käis või ei. Vangla tunnistas, et vastuskirja koostanud ametnik oleks pidanud olema põhjalikum ning kontrollima esitatud väiteid juba kaebaja märgukirjale vastates, kuid käesoleval juhul ei tulnud eeltoodu tõttu kaebaja 07.02.2015 arsti poole pöördumise väite alusetus välja enne, kui R. Ainsar esitas vangla meditsiiniosakonnale vastavasisulise teabenõude. Asja materjalidest nähtuvalt on ka valvur E. Toots vanglale selgitanud, et ta kasutas kaebaja suhtes 07.02.2015 käeraudu tema jalutuskäigule viimisel, kuid paigaldas need nõuetekohaselt, s. o nii, et käeraua ja kinnipeetava randme vahele jäi sõrmelaiune vaba ruum, mistõttu ei saanud kaebajale sellest tekkida selliseid kannatusi ja vigastusi ning kahju, mille olemasolu kaebaja ise paljasõnaliselt väidab.
6. Nagu juba märgitud, ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja suhtes kasutati 07.02.2015 hommikul väljaspool elukambrit liikumisel (jalutama viimisel) ohjeldusmeetmena käeraudu tulenevalt kehtivast 17.12.
7. a käskkirjast, s. o sellise ohjeldusmeetme kohaldamine oli õiguspärane. Ilmselt ei olnud kaebaja saatmisel käeraudade kohaldamise eesmärgiks ka saadetavale füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamine, vaid ennetavalt võimaliku õigushüve kahjustuse ärahoidmine. R. Ainsar väitis märgukirjades, kahjunõudes vanglale ja ka kaebuses halduskohtule, et valvur paigaldas talle 07.02.2015 käerauad liiga tihedalt nii, et see põhjustas ebamugavust ja valu ning vaid ühe minuti kestnud saatmise ja käeraudade kasutamise tagajärjel olid tema kätel ka viie tunni möödudes veel näha õrnalt punased laigud (marrastused), mis 08.02.2015 muutusid siniseks. Isegi kui lugeda kaebaja sellekohased väited tõeseks ja tõendatuks, ei saa esitatud hüvitamiskaebuse pinnalt kuidagi eeldada, et kaebaja kavandatav kohtumenetluses osalemine oleks edukas ja seetõttu tuleks ta ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, sest õiguspärane käeraudade kasutamine kaebaja suhtes ühe minuti jooksul ja sellest tekkivad võimalikud kannatused, valu ja üleelamised ei ületa ilmselgelt ohjeldusmeetmete kohaldamisega paratamatult kaasnevaid mõõdukaid kannatusi, 5 5 valu ja ebameeldivust, s. o puudub vastustajapoolne õigusvastane tegevus ja kahju, mis eeldaks selle hüvitamist rahas.
8. Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu seisukohaga, et kaebuses kirjeldatud asjaolusid arvestades ei oleks sellise hüvitamiskaebuse menetlemine ja kaebaja selles menetluses osalemine ilmselt edukas ega ka mõistlik, mistõttu tuleb kaebajal tasuda minimaalmääras riigilõivu juhul, kui ta siiski soovib esitatud hüvitamiskaebuse sisulist menetlemist. Halduskohus jättis seega 02.03.
9. a määruse resolutsiooni p-ga 1 õigesti kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk 6 6