Obsah (8)

§ 121§ 266§ 3314§ 424§ 63§ 64§ 68§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 22. detsember 2015, Tartu Kriminaalasja number 1-15-3833 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kriminaa

§ 121

;

§ 266

lg 1;

§ 3314

ja

§ 424

järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Mailika Ilisson Kohtuistungi toimumise aeg

1. detsember 2015, Tartu Kohtuistungil osalesid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, süüdistatav Rainis Räbovõitra Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
2. oktoobri 2015 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Rainis Räbovõitra, süüdistatav Rainis Räbovõitra kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Aleksašin Süüdistatav Rainis Räbovõitra, isikukood: 38208266514, asukoht: Tartu Vangla; varasemalt kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ringkonnaprokurör Terje RESOLUTSIOON:
3. Tartu Maakohtu
4. oktoobri 2015 otsus jätta muutmata.
5. Süüdistatav Rainis Räbovõitra ja kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari apellatsioonid jätta rahuldamata.
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond kaudu 232 (kakssada kolmkümmend kaks) eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 80 senti, vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsarile süüdistatav Rainis Räbovõitra apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
7. Mõista Rainis Räbovõitralt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari poolt osutatud õigusabi eest 232,80 eurot riigituludesse. 1 Rainis Räbovõitral tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
8. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700073462 ja selgitus „Rainis Räbovõitra, 1-15-3833 menetluskulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
9. Tartu Maakohtu 16.10.2015 otsusega jäeti Rainis Räbovõitrale

§ 3314järgi esitatud süüdistusest välja teokoosseisu välised asjaolud, s.o R.

Räbovõitra poolt XXX asuva maja trepikojas ebakaines olekus lõhkumine ja tema paigutamine kainenema politseijaoskonda. Sama kohtotsusega tunnistati R. Räbovõitra süüdi: -

§ 3314

järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust; -

§ 266

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust; -

§ 121

järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust; -

§ 424

järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 5 kuud vangistust.

§ 63

lg 2 ja

§ 64lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti R.

Räbovõitrale liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat 1 kuu vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.02.2015 karistusaja hulka ning loeti R. Räbovõitra karistuse kandmise aja algust alates tema vahistamisest, s.o 19.02.

1. Jäeti rahuldamata J.R. tsiviilhagi R. Räbovõitra vastu 55 euro saamiseks, s.o DVD mängija (väärtusega 25 eurot) lõhkumise ning botaste New Balance (väärtusega 10 eurot) ja 20 euro äravõtmisega tekitatud kahju nõudes. TsMS § 440 lg 1 ning VÕS § 128 lg 3, § 132 lg 3 teise lause, § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 5 alusel mõisteti välja R. Räbovõitralt 660 eurot J.R. kasuks tekitatud kahju katteks.
2. R. Räbovõitrale esitati süüdistus selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, kägistas 13.08.2013 kella 16.00 paiku Tartu Vangla E-hoone 9 eluosakonna kambris nr 3005 kaaskinnipeetavat M.K. i kõrist ning lõi teda ühe korra rusikaga vastu lõuga ja ühe korra vastu paremat kõrva, mille tagajärjel lõi M.K. oma pea vastu seina ning tekitas kirjeldatud tegevusega kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi – parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalumi, vasaku kõrvalesta keskosas 1 cm punetav ala, mõlemal pool kaelal 1-3 cm pikkused kriimustused. Samuti esitati R. Räbovõitrale süüdistus selles, et tema 16.12.2014 kella 18.30 paiku peksis Võru linnas, XXX asuva maja korteris nr 11 oma venda J.R. t sõiduki rehvipumbaga pähe, rehvipumba, rusikate ja jalgadega kehasse ja vastu käsi, tekitades kannatanule füüsilist valu ja otsmikule 3 cm pikkuse haava. Seega pani R. Räbovõitra teiste inimeste kehalise väärkohtlemisega – M.K. ile ja J.R. le kehavigastuste ja füüsilise valu tekitamise ning nende tervise kahjustamisega toime

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 2.1. R. Räbovõitrat süüdistatakse veel selles, et tema 16.12.2014 kella 18.30 paiku lõi jõuga lahti Võru linnas, XXX J.R. korteri lukustatud ukse, purustades ukseluku ja seejärel tungis valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult korterisse. Seega pani R. Räbovõitra toime omavolilise sissetungi, s.o

§ 266lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.

1. Samuti süüdistatakse R. Räbovõitrat selles, et tema 26.12.2014 kella 18 paiku juhtis Võru maakonnas, Võru vallas, Raiste külas, Raiste-Osula-Varese tee
2. kilomeetril sõiduautot Volkswagen Golf XXX , olles alkoholijoobes, s.o juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle verest leiti etanooli vähemalt 2,24 mg/g. Seega pani R. Räbovõitra toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.3. R. Räbovõitrat süüdistatakse ka selles, et tema isikuna, kelle suhtes on Tartu Maakohtu 29.08.2014 kohtumäärusega 1-11-7382 kohaldatud karistusjärgne käitumiskontroll tähtajaga 1 aasta alates Tartu Vanglast karistuse kandmiselt vabanemisest, s.o 10.10.2014, rikkus kuritahtlikult kohtumäärusega määratud

§ 75

lg 2 p 2 sätestatud kohustust mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume, tarvitades alkoholi alljärgnevalt: 19.11.2014 tarvitas alkoholi Võru vallas, Parksepa külas XXX -9 koos elukaaslase S.P. ga; 16.12.2014 tarvitas alkoholi Võru linnas ,XXX korteris koos J.R. ga; 26.12.2014 tarvitas alkoholi Võru vallas, Parksepa ja Raiste külades koos A ja A.U. ning S.P. ga, mõõdeti alkoholijoove 2,24 mg/g; 26.01.2015 lõhkus ebakaines olekus Võru vallas, Parksepa külas, XXX asuva maja trepikojas ning paigutati politseijaoskonda kainenema. Seega pani R. Räbovõitra toime karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse kuritahtliku rikkumise, s.o

§ 3314järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgnevad. 3.
2. Maakohus luges usaldusväärselt tuvastatuks, et R. Räbovõitra 13.08.2013 Tartu Vangla kambris kägistas M.K. i kõrist ja lõi teda ühel korral rusikaga vastu paremat kõrva, millega põhjustas kannatanule mõlemal pool kaela 1-3 cm pikkused kriimustused, parema kõrvalesta ülaosas kerge turse ja verevalumi ning füüsilist valu. R. Räbovõitra käitumises esinevad kuni 31.12.2014 kehtinud

§ 121

objektiivsed kui ja subjektiivsed tunnused ning puuduvad õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. 3.1.

1. Süüdistatava, kannatanu M.K. i ja tunnistaja M.I. a kohtus antud ütlustega on tõendatud, et suvel 2013, juulis ja augustis olid kinnipeetavad R. Räbovõitra ja M.K. paigutatud samasse kambrisse. Ettekanne ja fotod, kirjad ja nende vaatlusprotokollid tõendavad, et 14.08.2013 kella 11 ajal tuvastas spetsialist-õde A.H. M.K. il süüdistuses nimetatud vigastused. Kirjadest ja nende vaatlusprotokollidest tuleneb, et M.K. on saatnud U.A. ele 3 kirja suhetest kambrikaaslasega. Maakohus leidis, et nimetatud tõendid on lubatavad ja usaldusväärsed. M.I. a ütlused on arvestatavad tõendina M.K. ilt kuuldu osas KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Seejuures süüdistatava ütlused, et tema ei ole 13.08.2013 kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud ja kannatanu võis vigastused saada teiste kinnipeetavate käest, on vastuolus teiste uuritud tõenditega ja eluliselt ebausutavad. Seda seisukohta kinnitavad maakohtu hinnangul ka tunnistajate V.T. i ja T.T. kohtus antud ütlused. 3.1.
2. Ka ettekandes fikseeritud ja fotodel nähtavad kriimustused kannatanu kaelal ja viimase paremal kõrval kinnitavad veenvalt, et kannatanu sai antud vigastused R. Räbovõitra vägivallategude tagajärjel, s.o ajal kui viimane pigistas teda kätega kaelast ja lõi rusikaga vastu paremat kõrva. Eluliselt on usutav ja tuvastatud vigastuste tekkemehhanismiga kooskõlas, et rusikalöök vastu kõrva põhjustas kannatanule parema kõrvalesta ülaosas kerge turse, verevalumi ja füüsilist valu ning kõrist kägistamine põhjustas kannatanule süüdistuses 3 nimetatud vigastused ja füüsilist valu. Ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast lähtudes on reaalne, et taolise tervisekahjustuse tekitamisega kaasneb inimesel valutunne, kuna vigastused paiknesid suhteliselt tundlikes piirkondades – peas ja kaelal. Seega esineb põhjuslik seos R. Räbovõitra tegude ja saabunud tagajärje vahel. 3.1.
3. Kuna kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei õnnestunud tuvastada täpset kellaaega, millal R. Räbovõitra kannatanut kägistas ja vastu paremat kõrva lõi, samuti süüdistatava poolt kannatanule rusikaga vastu lõuga löömist ja löögi tõttu kannatanu pea paiskumist vastu seina ning selle tagajärjel kannatanule füüsilise valu ja vasaku kõrvalesta keskosale punetava ala põhjustamist, siis vähendas maakohus esitatud süüdistuse mahtu ja jättis need asjaolud tõendamatuse tõttu R. Räbovõitra süüdistusest välja. 3.
4. Maakohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et tuleb lugeda tuvastatuks, et R. Räbovõitra tungis 16.12.2014 õhtul enne kella 19 ukseluku lõhkumise teel J.R. tahte vastaselt viimase valduses olevasse korterisse Võru linnas, XXX , tulenevalt süüdistatava ja kannatanu J.R. kohtus antud ütlustest. 3.2.
5. Kannatanu ütlused langevad kokku süüdistatava omadega osas, et 16.12.2014 hommikul 6-7 ajal tuli süüdistatav kannatanu juurde, tarvitati alkoholi ja R. Räbovõitra lahkus 9.30 paiku. Muus osas esinevad mõningased lahkarvamused. Süüdistatava ütluste kohaselt tuli ta kannatanu poole viimase kutsel tagasi samal päeval kella 16 paiku koos elukaaslase S.P. ga. Alkoholi tarvitasid nad kannatanu korteris parempoolses toas. Kuna kannatanu oli palja ülakehaga ning tegi korduvalt S.P. le lähenemiskatseid, siis tekkis tal kella 16-17 vahel kannatanuga sellest konflikt, mille käigus nad omavahel tõuklesid ja kaklesid ning lõi kannatanut korduvalt rusikate ja pumbaga, kui nad liikusid koridorist vasakpoolsesse tuppa. Pumbalöögi tagajärjel hakkas kannatanul peahaavast verd jooksma ja viimane viskas ennast voodile pikali. Ka lõhkus ta pumbaga toas olevaid esemeid ning peale seda lahkusid nad S.P. ga kannatanu korterist. Mõne aja pärast tuli kiirabi, mille ta juhatas J.R. korterisse. Peale seda, kui nad olid S.P. ga jõudnud Parkseppa, suundus ta üksinda tagasi Võrru, kus viskas kiviga katki J.R. köögi- ja toaakna. Kannatanu ütluste kohaselt lukustas ta 16.12.2014 oma korteriukse ning jäi õhtupoolikul kella 17 paiku vasakpoolses toas voodisse magama. Üles ärkas ta löögist vastu pead. Süüdistatav peksis teda korduvalt pumba, jalgade ja kätega ning püsti tõusta ei lasknud. Kuigi ta pani oma käed enesekaitseks ette, tabas osa lööke siiski teda. Ka lõhkus süüdistav pumbaga vahepeal toas olevaid esemeid. Peksmise tagajärjel hakkas tal peast verd jooksma, sai pähe ja kätele verevalumeid ning toibus peksmisest alles kiirabis. Kiirabist tagasi jõudes nägi ta, et ukse lukukeel ja luku vastus olid katki, mistõttu pidi ukse ööseks kinni panema kruvidega. R. Räbovõitral ei olnud õigust sel õhtul tema korterisse siseneda. Maakohus leidis, et süüdistava ütlusi, et 16.12.2014 õhtul sisenes ta J.R. korterisse viimase kutsel ja nõusolekul, ei saa maakohus lugeda usaldusväärseks, kuna need on vastuolus teiste tõenditega. Süüdistatava ütlusi, et kannatanu kutsus teda koos elukaaslasega enda korterisse ja siis oli tal kannatanuga konflikt elukaaslase näppimise pärast, on küll kinnitanud tunnistaja S.P. , kuid viimase ütluste kohaselt siis süüdistatava ja kannatanu vahel kaklust polnud, viimaste vahel oli vaid sõnavahetus ja väike tõuklemine parempoolses toas. Ka kinnitas tunnistaja S.P. , et J.R. pool olid nad umbes tund aega ning koos R. Räbovõitraga sõitsid tema elukohta Parksepas, kust viimane mõne aja pärast lahkus. S.P. ja R. Räbovõitra ütlustest tuleneb omakorda, et nad lahkusid kannatanu korterist umbes kella 17 paiku. Seega, kõrvutades süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja S.P. ütlusi, saab järeldada, et kui R. Räbovõitra ja S.P. külastasid kannatanut ja kui see toimus isegi 16.12.2014 õhtupoolikul kella 16-17 vahel, siis süüdistatava ja kannatanu vahel mingit kaklust polnud, süüdistatav kannatanut pumba, rusikate ega jalgadega ei peksnud ning R. Räbovõitra lahkus kannatanu korterist koos S.P. ga. Seega tuleneb neist tõenditest, et süüdistatav pidi pärast eelmärgitut sündmust minema kannatanu korterisse ja siis kannatanut peksma, kui S.P. seal polnud. S.P. ütlused, et tema juuresolekul 4 süüdistatav kannatanut ei peksnud langeb täielikult kokku ka kannatanu ütlustega, mistõttu neid saab lugeda selles osas usaldusväärseteks. 3.2.
6. Ka kannatanu ütluste usaldusväärsuses, et süüdistatav sisenes tema korterisse 16.12.2014 õhtul ilma tema nõusolekuta ning ukseluku keele ja luku vastuse lõhkumise teel, ei ole põhjust kahelda, sest need on vastavuses teiste tõenditega. Nii tuleneb haigusjuhust nr A381392014, et kannatanu toimetati kiirabiga Lõuna-Eesti Haiglasse 16.12.2014 kell 19.10, kus tema otsmiku haav üksikõmblustega sutureeriti. Tunnistaja V.V, a kohtus antud ütlused kinnitavad, et 16.12.2014 kella 19 paiku sai politsei väljakutse seoses peksmisega Võrus, XXX -
7. Sündmuskohale saabudes oli korteri välisuks pärani lahti ja kedagi korteris polnud. Samuti oli korteri vasakpoolne tuba, segamini ja selles lõhutud esemed, sealhulgas katkine rehvipump põrandal, ning köögi ja vasakpoolse toa akende klaasid katki löödud. Olukorra korteris fikseeris ta fotografeerimisega. Võru haiglas andis meditsiinitöötaja talle üle J.R. peahaavast välja võetud plastmasstüki, mille omakorda edastas ta hiljem valvemenetlejale. J.R. seletuse kohaselt oli teda rünnanud süüdistatav. Kannatanul joobetunnused puudusid. Fotod, mis on tehtud 16.12.2014 kella 20.39-20.42 vahel kinnitavad, et kannatanu korteri parempoolne tuba oli normaalses seisukorras. Ka polnud selles toas kaklusele, tõuklemisele, lõhkumisele ja eelnevale alkoholi tarvitamisele viitavaid jälgi. Vasakpoolses toas oli lõhutud esemeid, sealhulgas oli pumba sisu põrandal. Köögi ja vasakpoolse toa akende klaasid olid katki löödud. Asitõendi vaatlusprotokoll tõendab, et J.R. peahaavast saadud plastmasstükk pärines rehvipumba käepidemest. Tunnistaja V.V, a ütlused, fotod ja asitõendi vaatlusprotokoll on lubatavad tõendid ning vastavuses kannatanu poolt antud ütlustega. Asjaolu, et tunnistaja V.V, ei pööranud tähelepanu korteri välisukse lukustuse seisundile ega kontrollinud ukse lukustamise võimalust korterist, on mõistetav ja eluliselt usutav, sest sisenemisel oli korteri välisuks pärani lahti, ilma märgatavate vigastusteta, korterist lahkumisel ka väljastpoolt suletav ning sündmuskohale saabunud politseipatrulli ülesannete seisukohast teisejärguline. Ka ei anna tunnistaja V.V, a ütlused mingit põhjust kahelda kannatanu ütluste tõepärasuses muu hulgas selles, et R. Räbovõitra siseses 16.12.2014 õhtul tema korterisse ukselukustuse lõhkumise teel ja tema tahte vastaselt. 3.2.
8. Tuginedes kannatanu ütlustele ja fotol jäädvustatule, saab kindlalt järeldada, et 16.12.2014 õhtupoolikul, s.o vahetult enne kannatanu peksmist ja haiglasse saabumist, ei olnud kannatanu korteri nn parempoolses toas toimunud alkoholi tarvitamist. Sellest omakorda tuleneb, et R. Räbovõitra ja S.P. ütlused kannatanu külastamise ja ühise alkoholi tarvitamise osas, ei pruugi üldse käia 16.12.2014 õhtupooliku kohta. Ka tuleb märkida, et tunnistaja S.P. ei mäleta täpselt kannatanu pool käimise kordi, sest nii süüdistatav kui ka kannatanu mõlemad on ühtemoodi kinnitanud, et S.P. on kannatanu korteris viibinud rohkem kui ühel korral. 3.2.
9. Käesoleval juhul on R. Räbovõitra sisenenud kannatanu valduses olevasse korterisse, s.o võõrasse ruumi, kus kannatanu elas. Ka oli korterisse sisenemine kannatanu tahte vastane, kuna süüdistataval puudus kannatanu nõusolek korterisse sisenemiseks. Seega oli korterisse sisenemine ebaseaduslik, kuna sellega rikkus süüdistatav kannatanu õigust kodu puutumatusele, milline on sätestatud PS §-s
10. Järelikult on süüdistatava käitumises

§ 266lg-s 1 sätestatud objektiivne teokoosseis.

Kuna süüdistatav tungis korterisse kannatanu karistamise eesmärgil ning see oli vajalik antud eesmärgi saavutamiseks, siis pani ta omavolilise sissetungi toime kavatsetult. Antud teo õigusvastasust ja süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.

1. Maakohus luges tõendatuks tuginedes süüdistatava, tunnistaja V.V, a ja kannatanu J.R. ütlustele, haigusloole, fotodele ja asitõendite vaatlusprotokollile, et 16.12.2014 õhtul enne kella 19 peksis R. Räbovõitra oma poolvenda J.R. t viimase korteris Võrus, XXX vasakpoolses toas 5 rehvipumbaga pähe ning rehvipumba, jalgade ja kätega vastu käsi ja keha. Süüdistatav, lüües korduvalt pumba, rusikate ja jalgadega, pidi vähemalt möönma, et sellega kahjustab ta kannatanu tervist. Arvestades asjaolu, et süüdistatav peksis kannatanut kättemaksuks varasema käitumise eest, siis leidis maakohus, et kannatanule füüsilise valu tekitamise osas tegutses süüdistatav kavatsetult. Põhjuslikku seost kannatanu ärevushäirete ja süüdistatava peksmise vahel ei ole maakohus tuvastanud. Seega saab maakohus järeldada, et rakendatud vägivallaga on süüdistatav põhjustanud kannatanule lühiajalise tervisekahjustuse. Õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.
2. Maakohus luges tuvastatuks, et R. Räbovõitra juhtis 26.12.2014 kella 18 paiku Võru maakonnas, Võru vallas, Raiste külas, Raiste-Osula Varese teel sõiduautot Volkswagen Golf (XXX ) alkoholijoobeseisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes grammis veres oli vähemalt 2,24 mg. R. Räbovõitra pani teo toime tahtlikult, kuna läks autoga sõitma pärast korduvalt alkoholi tarvitamist. Süüdistatav R. Räbovõitra ning tunnistajate S.P. , A.U. ja A.U. kohtus antud ütlustega on tõendatud, et 26.12.2014 tarvitas süüdistatav koos tunnistajate alkoholi ning pärast seda asus juhtima sõiduautot Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX , Võru maakonnas Võru vallas Raiste külas, kus sõitis Raiste-Osula-Varese teel kraavipervele ja seejärel üle A.U. jala, kui viimane püüdis liikuvat autot teele lükata. Lisaks tunnistaja P.P. maakohtus antud ütluste ning joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja uuringuaktiga on tuvastatud, et 26.12.2014 kella 18 paiku sai politsei teate, et Raiske külas oli liiklusõnnetuses inimene vigastada saanud. Sündmuskohal püüdis R. Räbovõitra autoga sõita teepervelt teele ja keeldus alkomeetrisse puhumast, mistõttu viidi ta vereproovi võtmiseks meditsiiniasutusse. R. Räbovõitra vereproovist, mis võeti 26.12.2014 kell 19.50, leiti Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuga etanooli 2,31 +/-0.07 mg/g. 3.
3. Maakohus luges tõendatuks, et R. Räbovõitra tarvitas 26.01.2015 alkoholi, rikkudes sellega kuritahtlikult karistusjärgse käitumiskontrolli kohustust. Süüdistatav eiras teadlikult talle pandud alkoholi tarvitamise keeldu ilma mõjuva põhjuseta, pannes toime

§ 3314järgi kvalifitseeritava kuriteo otsese tahtlusega.

Puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Alkoholi tarvitamine on tõendatud süüdistatava, tunnistaja S.P. , J.R. , A.U. , A.U. , P.P. i maakohtus antud ütlustega ning salvestisega. Tartu Maakohu 29.08.2014 määrusega on tõendatud, et R. Räbovõitra suhtes kohaldati peale vangistuse kandmist 10.10.2014 karistusjärgset käitumiskontrolli üheks aastaks. Maakohus märkis, et kuigi süüdistus 26.01.2015 episoodi osas on grammatiliselt mõnevõrra ebaselge või ebatäpne, tuleks seda siiski mõista nii, et R. Räbovõitrat süüdistatakse karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse rikkumises, mis seisnes 26.01.2015 alkoholi tarvitamises. Ka on süüdistatav sellest samamoodi aru saanud ja sellist tegu ka tunnistanud. Kuna nõuetekohane süüdistuse peaks hõlmama kõiki objektiivse ja subjektiivse teokoosseisu faktilisi asjaolusid ning süüdistuse osa - lõhkus ebakaines olekus Võru vallas, Parksepa külas, XXX asuva maja trepikojas ning paigutati politseijaoskonda kainenema - ei ole teokoosseisu mõttes olulised, samuti on süüdistatavat juba Tartu Maakohtu 28.01.2015 otsusega karistatud korteri välisukse lõhkumise eest, siis tuleb süüdistuse selguse huvides ja ne bis in idempõhimõtte vältimiseks R. Räbovõitra süüdistusest välja jätta teokoosseisu välised asjaolud, s.o tema poolt XXX asuva maja trepikojas ebakaines olekus lõhkumine ja tema paigutamine kainenema politseijaoskonda 3.

1. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. 3.6.
2. R. Räbovõitra on toime pannud neli eriliigilist II astme kuritegu tahtlikult, olles seejuures korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest, sealhulgas on teda korduvalt karistatud isikuvastaste kuritegude eest ja mootorsõiduki tahtliku juhtimise eest 6 joobeseisundis. Vaatamata korduvatele kriminaalkaristustele on ta ikkagi jätkanud uute kuritegude sooritamist, mistõttu saab järeldada, et ta ei ole eelnevatest karistustest teinud vajalikke järeldusi. Tal on kalduvus vägivallategude toimepanemisele ja alkoholi kuritarvitamisele. R. Räbovõitra on vanglaametnikega suheldes olnud manipuleerimissoovidega ning kaaskinnipeetavate suhtes võimukas ja vägivaldne. Tal on kõrgendatud enesehinnang, ei tunnista oma negatiivseid omadusi ning kaldub teiste üle domineerima. Ta on küll tunnistanud sõltuvusprobleemi ja püüdnud seda lahendada, kuid seni edutult. Kuigi ta vabanes viimati vangistusest 2014 oktoobris karistusjärgsele käitumiskontrollile allutamisega, ei võtnud ta ise kohe ja enne kuritegude sooritamist midagi ette alkoholisõltuvusest vabanemiseks. Arvestades R. Räbovõitra isikut, tema varasemat karistatust ja sõltuvusprobleeme ning õigusvastase käitumise kangekaelset jätkamist peale vanglast vabanemist, siis on teda vaja karistada sooritatud kuritegude eest vaid vangistusega. 3.6.
3. Tulenevalt eelnevat ja asjaolu, et R. Räbovõitrat on varem korduvalt karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise ja mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, siis mõistab kohus talle karistuseks

§ 121

järgi 1 aasta 6 kuud vangistust ja

§ 424järgi 1 aasta 5 kuud vangistust.

Lähtudes sellest, et süüdistatav ei oma karistatust omavolilise sissetungimise ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuste rikkumise eest ning kahetseb neid tegusid, siis on võimalik lähtuda nende paragrahvide järgi karistuse mõistmisel sanktsiooni ühe kolmandiku lähedasest vangistusest. Kuna karistusjärgse käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtlik alkoholi keelu rikkumine oli süstemaatiline, siis on otstarbekas süüdistatavat selle eest karistada 6-kuulise vangistusega. Kuna omavolilise sissetungimisega riivas süüdistatav oma poolvenna kodu puutumatust, kus nad eelnevalt olid koos tarvitanud alkoholi, siis karistab kohus teda selle eest 3 kuu pikkuse vangistusega. Kuritegude kogumi eest mõistis maakohus karistuseks 2 aastat 1 kuud vangistust, mille kandmise aega arvestati alates 19.02.

1. 3.
2. J.R. on esitanud R. Räbovõitra vastu hagi tekitatud kahju (715 euro) väljamõistmiseks VÕS § 1043 alusel. 16.12.2014 kella 18.30 paiku kannatanu korterisse lõhkumise teel on Hagiavalduse ja kannatanu kohtuistungil tehtud täpsustuse järgi moodustunud 715 euro suurune kahjunõue järgmiselt: korteri välisukse luku parandamise kulu (25 eurot), toa ja köögiakna aknaklaaside asendamiskulud (90 eurot), laualt kadunud sularaha (20 eurot), ära võetud botaste New Balance väärtus (10 eurot), kiirabi visiiditasu (5 eurot), lõhutud teleri Grundig ja selle puldi väärtus (400 eurot), lõhutud muusikakeskuse Sony ja selle kõlarite väärtus (95 eurot), lõhutud DVD-mängija väärtus (25 eurot), lõhutud veekeedukannu väärtus (15 eurot), lõhutud välitermomeetri väärtus (5 eurot), lõhutud seinalambi väärtus (5 eurot), lõhutud triikraua väärtus (10 eurot) ja lõhutud rehvipumba väärtus (10 eurot). Asja kohtulikul uurimisel loobus kannatanu DVD mängija lõhkumisega tekitatud kahjust ning botaste New Balance ja 20 euro äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamisest. Kuna J.R. on kohtuistungil vabatahtlikult osaliselt loobunud hagist R. Räbovõitra vastu ning loobumist saab aktsepteerida, tuleb tsiviilhagi selles osas jätta rahuldamata KrMS § 310 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et tsiviilhagi 660 euro saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Süüdistatav tunnistab hagi 660 euro ulatuses täielikult ja sellele vastu ei vaidle. Esitatud apellatsioonid
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav R. Räbovõitra kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega R. Räbovõitra mõisteti süüdi

§ 266lg 1 järgi ning vägivallategudes M.K.

i suhtes, samuti süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kaitsja 7 taotleb teha kriminaalasjas uus otsus, millega mõista R. Räbovõitra

§ 266

lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, samuti mõista ta õigeks süüdistuse episoodis, mis käsitleb vägivallategusid M.K. i suhtes ning mõista R. Räbovõitrale liitkaristus, mis ei oleks seotud reaalse vangistusega. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad. 4.1. Apellant on seisukohal, et R. Räbovõitra süü

§ 266

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei ole leidnud tõendamist. Kannatanu J.R. on andnud toiminu kohta vastuolulisi selgitusi: ristküsitluse käigus selgitas ta esmalt, et R. Räbovõitra käis tal külas 16.12.2014 hommikul, ta oli üksi ning süüdistatav lahkus enne lõunat. Umbes kella 17 paiku olevat kannatanu maganud ning ta ärganud üles selle peale, et R. Räbovõitra teda ründas. Mingit eelnevat tüli neil ei olnud ning kannatanule jäi arusaamatuks, miks süüdistatav teda peksis. Samas möönab kannatanu, et mingi konflikt süüdistatavaga siiski toimus, kuna R. Räbovõitrale ei meeldinud, kuidas J.R. käitus S.P. ga. Tunnistaja S.P. kinnitas kohtuistungil süüdistatava ütlusi selle kohta, et 16.12.2014 õhtupoolikul läksid S.P. ja R. Räbovõitra J.R. kutsel viimasele külla. Mehed tarvitasid alkoholi ning R. Räbovõitrale ei meeldinud, kuidas kannatanu käitus tunnistajaga. Sel pinnal tekkis R. Räbovõitra ja J.R. vahel tüli. Samas väidab kannatanu, et tema juuresolekul mingit vägivalda ei tarvitatud. Eeltoodust nähtuvalt on kannatanu andnud toimunu suhtes vastuolulisi ütlusi. Eluliselt ei ole usutav, et R. Räbovõitra, kes sai oma vennaga varem hästi läbi, oleks kannatanut ilma mingi mõjuva põhjuseta rünnanud. Samas on nii süüdistatav kui ka tunnistaja S.P. selgitanud, et süüdistatavale ei meeldinud kannatanu käitumine S.P. suhtes ja sellest tekkis tüli. Seetõttu ei saa pidada usutavaks ka kannatanu väiteid, et tema R. Räbovõitrat enda korterisse sisse ei lasknud ning süüdistatava tungis eluruumi omavoliliselt. Kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt tõendatud ka asjaolu, et R. Räbovõitra oleks lõhkunud kannatanu korteri ukse ja lõhkunud luku. Nimetatud väidet kinnitab ainuüksi kannatanu, kes samas keeldus nimetamast isikut, kes ukseluku väidetavalt parandas. Sündmuskohale saabunud politseinik V.V, seletas, et J.R. olevat talle avaldanud, et kardab R. Räbovõitra naasmist sündmuskohale ning kannatanu ei saavat ust sulgeda, kuna võtmed olevat jäänud süüdistatava kätte. Mingeid nähtavaid kahjustusi tunnistaja korteri uksel ei märganud ning uks sulgus normaalselt. 4.

1. R. Räbovõitra on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ning jätnud põhjendamatult arvestamata tema selgitustega M.K. i episoodis. Tunnistaja M.I. ja tunnistaja V.T. ütlustest nähtuvalt ei saa pidada tõepärasteks kannatanu M.K. i ütlusi selle kohta, et ta kartis koheselt toimunud vägivallast teatada. Tunnistaja V.T. i selgituste kohaselt kontrollitakse kinnipeetavate tervislikku seisundid kaks korda päevas ning soovi korral oleks saanud M.K. oma vigastusi näidata. Arvestades vigastuste paiknemist, pidanuks need äratama kontrollija tähelepanu sõltumata kannatanu kaebustest. Paraku ei ole tunnistaja selliseid vigastusi märganud. M.K. oli teadlik vangla sisekorrast ning oskas vajadusel kasutada ka ebaseaduslikke abinõusid teise sektorisse pääsemiseks. Sellele vaatamata ei teavitanud M.K. vangla personali koheselt väidetavatest vägivallategudest, vaid ta tegi seda alles järgmisel päeval. Seega ei saa väita, et kannatanul tuvastatud vigastused sai tekitada ainult R. Räbovõitra. R. Räbovõitra selgitab, et talle teadaolevalt külastas M.K. võimaluse korral teisi kinnipeetavaid ning viibis teistes kambrites. Taolisel külaskäigul võis M.K. saada ka tal tuvastatud vigastused. Apellandi hinnangul on maakohus KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud reegli vastu eksinud ning eiranud tunnistajate ja kannatanu ütlustes esinevaid vastuolusid. 4.
2. Apellant leiab, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Süüdistatavat on tõepoolest varem korduvalt karistatud ning ta on toime pannud mitu kuritegu. Samas on ilmne, et süüdistatava peamiseks probleemiks on alkoholi kuritarvitamine, kainena suudab R. Räbovõitra oma käitumist kontrollida ja olla seadusekuulekas. Süüdistatav on endale teadvustanud, et alkoholi liigtarvitamine tuleb lõpetada ning on astunud samme alkoholisõltuvusest vabanemiseks. R. Räbovõitra on viibinud vahi all juba ca 9 kuud ning ta on 8 teinud sellest oma järeldused. R. Räbovõitra leiab, et ülejäänud karistuse võiks mõista talle tingimisi ja allutada ta kontrollnõuetele.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav, kes taotleb enda õigeksmõistmist M.K. i episoodis ning omavolilise sissetungimise osas ning vähendada tsiviilhagi ukseluku lõhkumise osas. R. Räbovõitra tunnistab ennast mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohustuse rikkumises täielikult süüdi ja kahetseb tehtut ning leiab, et tal on probleeme alkoholiga ja lisab apellatsiooni juurde elukaaslase selgituse. Süüdistatava apellatsioon sisuliselt kordab kaitsja poolt esitatut. 5.
4. Sarnaselt kaitsja apellatsioonis tooduga, ei nõustu süüdistatav enda süüditunnistamisega M.K. i episoodis. M.K. soovis saada ühte kambrisse hoopis P.K. iga ja selleks käis M.K. süüdistatava peale valetamas ka julgeolekuosakonnas, et ühte kambrisse saada, mistõttu on süüdistataval temaga tüli. Lisaks on vangla uurimist läbi viinud ühekülgselt. A.K. ja M.K. möllasid ja pidasid padja-sõda, sealt ka vigastused. Süüdimõistetu esitab enda versiooni, kuidas võis tekkida arusaam, et ta M.K. i kägistas ning kuidas toimus 13.08.2013 episood. Lisaks leiab süüdistatav, et ka prokuratuur oleks pidanud aru saama, et kriminaalasi on kokku pandud ühekülgselt ja rikub R. Räbovõitra õigusi. 5.
5. R. Räbovõitra kinnitab, et ta ei ole 16.12.2014 toime pannud omavolilist sissetungi. Uks ei olnud lõhutud, vastasel juhul oleks see politsei poolt fikseeritud. J.R. ise kutsus süüdistatavat ja viimase elukaaslast endale külla, tehes seda korduvalt ja käskis kaasa võtta napsu. Seejärel esitab süüdistatav detailse ülevaate sündmuste käigust, seejuures tunnistab R. Räbovõitra, et kaklus toimus. Apellant leiab, et kannatanu ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks ning kõrvaldamata kahtlust tuleb arvestada süüdistatava kasuks. 5.
6. Süüdistatav taotleb kergemat karistust ja toob välja, et tal on kindel elukoht ja maja, mis nõuab tema järelevalvet. R. Räbovõitra leiab, et üldkasulik töö oleks piisav karistus ning ta on nõus minema alkoholivastasele ravile. Tsiviilhagi osas ei ole süüdistatav nõus 25-eurose ukseluku hüvitamise kohustusega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsioonidega, uurinud kriminaalasja tõendusmaterjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
8. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). 7.
9. Süüdistatava apellatsioon sisaldab käesolevas asjas lisaks sisulisele taotlusele süüdistatav reas kuritegudes õigeks mõista ka suures mahus mitteolulist, millele ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata ja jätab seega tähelepanuta.
10. Apellatsioonidest tulenevalt ei ole vaidlust süüdistatava süüdimõistmises

§-de 3314 ja 424 järgi. Seega on apellatsioonidest tulenevalt ringkonnakohtu ülesandeks tuvastada, kas maakohus on tõendeid uurinud ühekülgselt või pinnapealselt ja teinud ebaõige lahendi, kui tunnistas süüdistatava süüdi omavolilises sissetungis ja kannatanu M.K. i kehalises väärkohtlemises. Uurinud maakohtu otsuse motiveerivat põhiosa, leiab ringkonnakohus, et see vastab 9 kohtuotsusele esitatavatele nõuetele KrMS § 312 mõttes ja apellatsioonides väidetud menetlusnormide rikkumised pole tuvastamist leidnud. 9. Ringkonnakohus käsitleb esmalt süüdistatava teole süüdistuses

§ 266

lg 1 (I) ja seejärel

§ 121(M.K.

i episood) järgi maakohtu poolt antud hinnangut ja tõendite analüüsi (II), seejärel analüüsib mõistetud karistust (III), lahendab menetluskuludega seonduva (IV) ja võtab viimaks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I 10. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides on põhitaotlusena vaidlustatud R. Räbovõitra süüdimõistmine kuriteos

§ 266lg 1 järgi.

Kaitseväited nimetatud süüdistuses osas on jäänud samaks. Ringkonnakohtus antud ütlustes R. Räbovõitra kinnitas J.R. suhtes vägivalla kasutamist, kuid eitas süüdistuses märgitud ajal 16.12.2014 kella 18.30 paiku Võru linnas, XXX asuvasse majja korterisse nr 11 omavolilist sissetungimist. 10.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatuga, et kannatanu ütlused on olnud heitlikud. Mõningad ebatäpsused detailides, samas kui põhifaktoloogias on jäänud ütlused samaks, ei sea veel kahtluse alla nende usaldusväärsust. On täiesti eluliselt usutav, et alkoholijoobest tingituna võib olla hilisem sündmuste täpne ajaline järjekord ja nende meenutamine raskendatud. Samas pole joove olnud selline, mis takistanuks kannatanul mõistmast põhifakte tema suhtes toime pandud kuritegudest. Samas ei osanud süüdistatav eluliselt usutavalt põhjendada, miks peaks kannatanu J.R. tema tegevuse osas valeütlusi andma ehk süüdistuses märgitud sündmuse fabritseerima. Ringkonnakohtus väitis süüdistatav mitteveenvalt ja ebakindlalt, et “See sissetungimine on J.R. paljasõnaline väide… Ma ei tea miks ta seda teeb. Ta on seda asja võimendanud. Kui ma vanglast välja sain, siis mul hakkas kohe hästi minema. Ma võtsin naise ja küllap see talle ei sobinud…..“. 10.
2. Maakohus on süüdistatava ja kannatanu ütlustega otsuse põhjendavas osas lugenud tuvastatuks, et 16.12.2014 hommikul kella 6-7 paiku tuli süüdistatav kannatanu koju (Võru, XXX ), kus tarvitati koos kanget alkoholi. Edasiste sündmuste osas on süüdistatava ja kannatanu ütlustes lahknevus. Süüdistatav väidab, et tema läks kella 16.00 paiku koos elukaaslase S.P. ga kannatanu elukohta tagasi, kus seejärel tarvitati koos alkoholi. Kuna kannatanu J.R. tegi S.P. le lähenemiskatseid, siis tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel konflikt ja kaklus, mille käigus süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikate ja pumbaga, samuti lõhkus toas olevaid esemeid. Pärast seda lahkusid nad S.P. ga korterist ja pöördus hiljem Parksepast üksinda tagasi kannatanu elukohta ning viskas kiviga katki J.R. köögi- ja toaakna. Kannatanu J.R. kinnitab jällegi, et lukustas enda korteriukse 16.12.2014 õhtupoolikul kella 17.00 paiku ja jäi magama. Seejärel ärkas löögist vastu pead ja edasiselt peksis süüdistatav teda käte ja jalgade ning pumbaga ja püsti tõusta ei lasknud. „Ma panin käed ette. Esimese matsu ma saingi kohe otsaette. Mul verd jooksis ja siis ta peksis vahepeal mul neid asju ja nagu ma pea tõstsin nii sain jälle mina.“ Samuti lõhkus süüdistatav pumbaga esemeid, millised olid toas. Kannatanu ütluste kohaselt süüdistatav oli „nii raevu täis, et tema jutust oli raske aru saada.“ Kannatanul hakkas peast verd jooksma, ta sai mitmeid verevalumeid ning toibus alles kiirabis. Tagasi jõudes nägi, et ukse lukukeel ja luku vastus olid katki ning pidi seetõttu ukse kinni panema kruvidega (kd 2, lk 9-13). 10 Kannatanu selgitas maakohtus, et tegemist oli tavalise veneaegse Vasara lukuga ja uks käis sissepoole. Seest käis uks lukku ilma võtmeta, väljastpoolt võtmega. „Lukk asendati uuega, pandi liistud ja vastused ja kokku läks mul 25 eurot maksma.“ Veel selgitas kannatanu järgmist. „Järgmine päev tuli politsei minu poole. Mul oli akutrelliga uks kruvidega kinni lastud, kuna mul lukk oli katki, sest ma ei saa ööseks ust lahti jätta. Elan esimesel korrusel….Lukk oli katki. Keel oli ära murdunud. Nii ülemine kui alumine keel. Ukselengi vastus oli puruks.“ Maakohtus on kannatanu küsitlemise teel detailselt uuritud, millest koosnes tsiviilhagi. 10.
3. Nõustuda ei saa kaitseväitega, mille kohaselt kannatanu oli andnud süüdistatavale vaba voli ükskõik millal korterisse siseneda. Kannatanu jäi oma seisukoha juurde, et süüdistatav ei võinud ja ta polnud mingit luba andnud R. Räbovõitrale 16.12.2014 õhtupoolikul tema elamisse sisenemiseks. Kannatanu kasutas maakohtus ütlusi andes seejuures väljendeid „ma ei kiida heaks,“ sel momendil ma ei tahtnud, et ta sisse tuleb“, „olen korduvalt öelnud, et purjus peaga ei tule minu poole“. Maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel süüdistatava poolt kannatanu korterisse omavoliline brutaalne sissetungimine on kindlasti ebaseaduslik, sest taolise tegevusega rikkus süüdistatav ka Põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. 10.
4. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja hüpoteetilise versiooniga ka selles, et kannatanu korteri ukse ja luku on lõhkunud keegi kriminaalasjas tuvastamata isik, kindlasti aga mitte süüdistatav. Nimetatud väide ei riimu kuidagi kuriteopaigas faktiliselt tuvastatuga, mille kohaselt polnud kannatanu korteris kedagi peale süüdistatava ja ainult temale on omistatav omavolilise sissetungimisega kaasnenud ukseluku lõhkumine, et kasutada pärast korterisse sisenemist kannatanu ja korterisisustuse suhtes valimatult vägivalda ja lõhkumist. Apellatsioonis rõhutatakse veel asjaolu, et 16.12.2014 sündmuskohal käinud politseitöötajad ei märganud kannatanu korteri välisuksel mingeid vigastusi. Selle väite lükkavad ümber prokuröri poolt maakohtus küsitletud tunnistaja V.V, i ütlused, kes käis patrullpolitseinikuna korteris ning kinnitas, et korteri ust lähemalt ei uuritud („ Seda ei uurinud, kas ta käib lukku või ei“, kd 2, lk 17). Ringkonnakohtus leidis süüdistatav veel, et kui kannatanu korteri uks oleks olnud katki või lõhutud, siis oleks politseitöötajad sellest fotod teinud. Selle kaitseväite lükkavad ümber eelkirjeldatud V.V, i ütlused, millede kohaselt korteri ust otseselt ei uuritud ja on eluliselt usutav, et politseitöötajate põhitähelepanu oli suunatud äsja vigastusi saanud kannatanu J.R. le ja ka korteris toimunule üldisemalt (fototabelid; kd 1, lk 121-129). 10.5 Süüdistatava apellatsioonis jätkuv kaitseversioon, et ta pole kannatanu korterisse 16.12.2014 sisse tunginud süüdistuses kirjeldatud asjaoludel, on ümber lükatud ja põhjalikult motiveeritud juba maakohtu otsuse põhiosas (kd 2, lk 59). Maakohus on tõendeid hinnates (sealhulgas tunnistaja S.P. ütlused) järeldanud, et pärast päevaseid sündmusi pöördus süüdistatav üksi tagasi kannatanu korterisse. Tunnistaja S.P. t siis enam kaasa polnud. Lõhkudes korteri ukse, süüdistatav sisenes kella 19.00 paiku ja hakkas J.R. t intensiivselt peksma ning korterisisustust lõhkuma. Kannatanu ütlused langevad kokku tunnistaja S.P. ütlustega, kes on kinnitanud, et tema juuresolekul süüdistatav J.R. t ei peksnud. Prokuröri küsimusele, kas tunnistaja sealviibimise ajal oli korterisviibinute vahel mingi kaklus on S.P. vastanud: „Ei. Tõuklemist võib-olla oli. Müksamist võib olla.“ (kd 2, lk 19 pöördel). II 11
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on M.K. i kehalise väärkohtlemise episoodis

§ 121

järgi objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu asjaolusid juba analüüsinud ja siia midagi täiendavalt lisada ei ole. Apellatsioonide kohaselt on põhiliseks vaidlusküsimuseks, kas süüdistatav on M.K. i suhtes üldse vägivallateod toime pannud. Ringkonnakohus loeb alusetuks kaitseväite, et maakohus on kannatanu M.K. i suhtes toime pandud kuriteos hinnanud tõendeid ühekülgselt. Maakohus on viinud läbi M.K. i põhjaliku ülekuulamise, milles kannatanu on kirjeldanud süüdistatava poolt tema suhtes toime pandud kuriteo detaile (kd 2, lk 13-15). 11.

1. M.K. selgitas, et oli süüdistatav R. Räbovõitraga kambrikaaslane 2013 juulis-augustis ja kannatanu ütluste kohaselt kasutas süüdistatav tema suhtes vägivalda mitmel korral, kuid teisel korral süüdistatav lõigi teda ja kägistas („Ta võttis mul käega kõrist kinni ja pigistas. Hing oli kinni natuke aega. Siis ta lõi mind rusikaga vastu kõrva, millest tekkis sinikas ja näo piirkonda. Kägistamisest jäid ka jäljed.“). Sellele vägivallale eelnes kannatanu ja süüdistatava vahel tüli, mille ajendiks oli asjaolu, et kannatanu kirjutas oma tuttavale U.A. ele kirjas, et kannatanul on probleeme oma kambrikaaslasega. Süüdistatav R. Räbovõitra sattus kirja lugema ja vihastus seepeale. Toimepandud vägivallast avaldas kannatanu vangla kontaktisik M.I. ale, teda vaatas üle vanglaarst ja vigastustest tehti fotod. 11.
2. Maakohus kuulas tunnistajana üle Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku M.I. a, kelle ütluste usaldusväärsuses pole ringkonnakohtul alust kahelda (kd 2, lk 15-17). Just temale avaldas M.K. , et süüdistatav oli teda rünnanud 13.08.
3. Tunnistaja kirjeldas kannatanut kui väga kinnise iseloomuga kinnipeetavat, kes räägib vähe ja väljendus prokurörile vastates, et „kuna ma nägin, et ta oli endast väljas ja ei suutnud rahulikult rääkida, siis ma arvasin, et ei küsitle teda rohkem kui hädavajalik.“ Samuti tunnistaja täpsustas, et informatsioon selle kohta, et süüdistatav ja kannatanu ei saa omavahel läbi oli olemas juba varasemalt, sest M.K. oli juba nende kokkupaigutamise järel avaldanud sellest tunnistajale. Vastava info edastas tunnistaja vangla julgeolekuosakonnale. Kindlasti ei saa kannatanu ütluste tõeväärtust kahtluse alla seada põhjusel, et ta teavitas süüdistatava poolt tekitatud vigastustest vanglatöötajaid alles järgmisel hommikul. Seda asjaolu aga rõhutatakse apellatsioonis. Hilisema teavituse osas on abipakkuv ja eluliselt usutav tunnistaja M.I. a selgitus, kellele kannatanu selgitas toimunut ning see annab kujukalt adekvaatse pildi toimunust ja kannatanu hirmust süüdistatava ees. “Mina tegelikult küsisin, sest kord on selline, et kinnipeetav peab koheselt teavitama juhtunust, aga tema põhjendas seda sellega, et ta ei julgenud pöörduda ja et Rainis Räbovõitra on teda ähvardanud, et kui sa nüüd lähed ja räägid kellelegi, et siis läheb su olukord veel hullemaks. M.K. ütles, et ta kartis seda kohe valvuritele välja öelda ja järgmise päeva hommikul ta tuli minu vastuvõtule, siis kui oli avatud aeg sektsioonis ja Rainis oli sektsioonist läinud tööle.“ ( kd 2, lk 16 pöördel) 11.
4. Apellatsioonis leitakse, et kui kannatanul oleksid reaalselt vigastused esinenud süüdistatava vägivalla tagajärjel, siis oleks vigastusi märgatud ka vanglatöötajate poolt. Taolise kaitseväite olid esitanud süüdistatav ja kaitsja juba maakohtus ning maakohus on sellele juba põhjendatult tähelepanu omistanud otsuse p-s 1.4 (kd 2, lk 58) ja selle tunnistajatest vanglatöötajate V.T. i ja T.T. ütlusi käsitledes ümber lükanud. Eelnimetatud tunnistajad ei pidanudki kannatanul esinevaid vigastusi nägema, kui kannatanu neile sellest ei avaldanud, sest tekitatud vigastused polnud esmapilgul koheselt märgatavad (nendega ei kaasnenud näit. ulatuslikke verevalumeid, rohket vereeritust jne). Küll nägid vigastusi järgmisel, s.o 14.08.2013 hommikul kontaktisik M.I. ja vangla meditsiinitöötaja A.H. , kellele M.K. juhtunust avaldas ja misjärel teostati arstlik läbivaatus ja vigastused fikseeriti ning fotografeeriti. 12 11.
5. Hoopis ainetuks osutub ringkonnakohtu arvates kaitseväide sellest, et kannatanu M.K. tahtis süüdistatavat vägivallateos alusetult süüdi lavastada ja temast kui kambrikaaslasest vabaneda. Seejuures on pakutud kogutud tõendite olemasolul eluliselt mitteusutavat ja mitte millegil rajanevat versiooni, et kannatanu võis vigastused saada siis kui külastas teisi kinnipeetavaid ning viibis teistes kambrites. Maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt ei saa kuidagi usaldusväärseks pidada süüdistatava poolt ringkonnakohtus esitatud kaitseväidet, et M.K. valetas toimunu osas kontaktisik M.I. ale ja Tartu vangla poolt menetleti kannatanu ja süüdistatava vahel asetleidnud juhtumit ühekülgselt ja vangla huvides. Küsimusele, kust võis M.K. temal 14.08.2013 hommikul fikseeritud vigastused saada, vastas süüdistatav asjakohatult, et „ei oska öelda. Ma arvan, et P.K. i juures. Nad seal omavahel mürasid ja mängisid padjasõda. Arvan, et sealt ta need vigastused sai. Arvan, et ta otsustas seda lihtsalt minu vastu ära kasutada.“ III
6. Apellatsioonide taotlus maakohtu otsusega R. Räbovõitrale mõistetud karistuse kergendamiseks jääb samuti edutuks. Nimelt on maakohus esitanud süüdistatavale mõistetud karistuse osas põhjalikud motiivid ja see on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (kd 2, lk 62pöördel- 63). Seejuures on maakohus käsitlenud süüdistatavat iseloomustavat materjali. Maakohus tuvastas, et süüdistatav pani toime neli eriliigilist II astme kuritegu. Ringkonnakohus peab vajalikuks nimetada, et varem korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud isikuna on olnud süüdistatava kuritegelik aktiivsus kõrge. Kuritegude skaala on olnud avar, ulatudes isikuvastastest kuritegudest kuni mootorsõiduki juhtimiseni joobeseisundis. Eraldi on vaja rõhutada, et süüdistatava poolt alkoholijoobes toime pandud kuritegude puhul on sageli täheldatav jõhker vägivald nii isikute kui ümbritseva materiaalse maailma suhtes. Maakohus on analüüsivalt õigesti järeldanud, et süüdistatavat tuleb toime pandud kuritegude eest karistada vangistusega ning ringkonnakohus soostub, et leebemad karistusalternatiivid on käesoleval juhul R. Räbovõitra puhul välistatud. Varasemalt süüdistatavale mõistetud karistused ja nendest õigete järelduste tegemine seaduskuulekaks eluks pole senini osutunud siiski tulemuslikuks. IV
7. Süüdistatava R. Räbovõitra kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K. Kutsar esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellandil maakohtu otsusega tutvumiseks aega 1 tund, apellatsiooni koostamiseks 2 tundi, ringkonnakohtu istungil osalemiseks 1 tund. Nende toimingute eest taotleb kaitsja vastavalt 40 eurot, 80 eurot ja 20 eurot ehk kokku 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot. Lisaks taotleb kaitsja Valgast Tartusse ja tagasi sõitmiseks (kokku 180 kilomeetrit) tehtud kulutuste hüvitamist 54 euro ulatuses; summale lisandub käibemaks 10 eurot ja 80 senti. Juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (kulude hüvitamise kord) p-dest 2, 16, 18, 51 ja 54, leiab kolleegium, et taotlused tuleb rahuldada. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskulud kokku 232,80 eurot, milles sisaldub käibemaks 38 eurot ja 80 senti. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad need kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda. 13 V Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 16.10.2015 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/ 14 Aarne Sarjas