← Eesti

3-15-1530/32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1530 Haldusasi S.M.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised esindajad ja nende Kaebaja – S.M. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta S.M.i kaebus rahuldamata.
  3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt
  4. mail
  5. a. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. 13.05.2015 esitas S.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kahju tekitati kaebuse kohaselt sellega, et kaebajat peeti 27.10.2009–09.02.2015 Tallinna Vanglas kinni ebapiisava suurusega kambrites (põrandapinnaga alla 3 m²).
  7. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.09.2015 määrusega S.M.i menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja võttis menetlusse S.M.i kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  8. Vastustaja esitas 30.06.2015 ja 04.04.2016 vastuseks kohtunõuetele kahju hüvitamise taotluse menetlusega seotud dokumendid ja ning 18.09.2015 vastuse (tl-d 53–57 ja pöördel) kaebusele, milles palus jätta perioodide 23.07.2012–30.07.2012, 14.03.2013–11.09.2013, 3-15-1530 03.06.2014–17.07.2014 ja 12.01.2015–09.02.2015 osas kaebus rahuldamata ja S.M.i menetluskulud tema enda kanda ning lõpetada haldusasja menetlus kahjunõude osas, mis puudutab perioode 27.10.2009–12.07.2010, 10.06.2011–14.06.2011, 28.09.2011–25.10.2011 ja 01.11.2011–08.12.
  10. 16.12.2015 määrusega jättis kohus S.M.i kaebuse läbi vaatamata Tallinna Vanglas 27.10.2009–12.07.2010, 10.06.2011–14.06.2011, 28.09.2011–25.10.2011 ja 01.11.2011– 08.12.2011 viibitud perioodide osas. Määrus jõustus edasi kaebamata 06.02.
  12. 19.02.2016 määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtaja jooksul ei esitanud kumbki menetlusosalistest täiendavaid avaldusi. II MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  13. Kaebaja põhiseisukohad 6.
  14. Vangla ei suutnud õigeaegselt tagada kinnipidamistingimusi kaebaja paigutamisel kambritesse, mis ei vastanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) poolt ettenähtud normidele (3 m2 vaba pinda ühe inimese kohta) ning seepärast kujutab see endast kaebaja õiguste otsest riivamist. 6.
  15. Kaebajal ei olnud võimalust olla suhteliselt omaette kambrites, kuna oli kitsas, samuti oli kambrites raskendatud liikumine, kuna inimesi oli kambritesse paigutatud ettenähtust rohkem.
  16. Vastustaja põhiseisukohad 7.
  17. Vastustaja lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. 7.
  18. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,72 m² põrandapinda ja sedagi vaid üheksal päeval. Muul ajal oli talle tagatud vähemalt 3,06–9,7 m² põrandapinda. Isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Kaebaja ei olnud Tallinna Vanglasse paigutatud järjest 264 päeva, vaid neljal erineval perioodil. 7.
  19. Riigikohus on 15.06.2015 lahendis nr 3-3-1-20-15 asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Vastustaja lisab, et EIK on omakorda alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. EIK hindab asjade lahendamisel asjaolusid kogumis, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. 7.
  20. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites 2

(6)3-15-1530 keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist ning osa vaidlusalusest ajast ka spordisaali kasutamise võimalust ja liikumist vähemalt neli tundi enda eluosakonna piires. 7.
  1. Kui kaebaja leidis Tallinna Vanglas viibides, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik. Kaebuse esitaja ei ole seega väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud, vaid hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs. Eesti 19.12.2013, kaebaja esitas vanglale kahjunõude 13.02.2015). 7.
  2. Olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. III KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses kaebaja kinnipidamisega 23.07.2012–30.07.2012, 14.03.2013–11.09.2013, 03.06.2014–17.07.2014 ja 12.01.2015–09.02.2015 Tallinna Vanglas väidetavalt ebapiisava suurusega kambrites (põrandapinnaga alla 3 m²).
  4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuses märkis kaebaja kahjuliku tagajärjena, et tal ei olnud võimalust olla suhteliselt omaette kambrites, kuna oli kitsas, samuti oli kambrites raskendatud liikumine, kuna inimesi oli kambritesse paigutatud ettenähtust rohkem. Kohtu hinnangul võib nende tagajärgedega kaasneda inimväärikuse alandamine RVastS § 9 lg 1 mõttes.
  5. EIK on leidnud värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii 3
(6)3-15-1530 positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine:
  1. a)igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase;
  2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
  3. c)kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14–15). Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul enne 01.01.2014 VSKE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 nõude. 11. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambri, milles ta konkreetsel ajavahemikul viibis, kogupindala. 12. Tallinna Vangla on kohtule esitanud kokkuvõtva tabeli kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibimise kohta, kus on märgitud kambri number, suurus, kambris viibinud isikute arv ning kambri pindala ühe inimese kohta WC alust pinda arvesse võttes ja ilma selleta (tl-d 59–61). Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kogu kaebusega hõlmatud perioodist (264 päeva) on kaebaja viibinud olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2, vaid 9 päeval, s.o ajavahemikel 15.03.2013–18.03.2013, 20.03.2013, 11.05.2013–14.05.2013. Sel ajal oli ühe inimese kohta põrandapinda 2,72 m2 (tualeti ning mööblialust pinda maha arvestamata). Seega on ülejäänud 255 päeva osas olnud järjekindlalt tagatud nii siseriikliku õigusega sätestatud piirmäär kui ka eespool viidatud EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis võiksid tingida kinnipidamistingimuste õigusvastasuse olukorras, kus ühe inimese kohta oli tagatud vähemalt 3 m2 või rohkem põrandapinda. 13. Vastustaja on kogu kinnipidamisaja kohta selgitanud, et kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, samuti oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, s.t oli tagatud, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Tagatud olid mõningased võimalused meelelahutuseks. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist ning osa vaidlusalusest ajast ka spordisaali kasutamist ja liikumist vähemalt neli tundi enda eluosakonna piires. Seega ei ole ilmnenud asjaolusid, mis halvendaks kehtivast õigusest tulenevale piirmäärale vastava kambripinna mõju ning annaks aluse pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks ajavahemikel 23.07.2012–30.07.2012, 14.03.2013, 19.03.2013, 21.03.2013–10.05.2013, 15.05.2013–11.09.2013, 03.06.2014–17.07.2014 ja 4
(6)3-15-1530 12.01.2015–09.02.
  1. Kaebaja ei ole ei kaebuses kohtule ega kahju hüvitamise taotluses vastustajale kurtnud kinnipidamistingimuste üle muus osas peale põrandapinna nappuse.
  2. Ajavahemikel 15.03.2013–18.03.2013, 20.03.2013, 11.05.2013–14.05.2013 viibis kaebaja kambris, kus pinda ühe inimese kohta oli vastavuses VSKE § 6 lg 6 v.r nõudega, st üle 2,5 m2 (2,72 m2). Samas ei olnud tagatud EIK praktikas väljakujundatud tase (3 m2), mille rikkumine loob eelnevalt viidatud praktika kohaselt tugeva eelduse, et pidada kinnipidamistingimusi õigusvastaseks. EIK praktikast ega Eesti õigusaktidest ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m
  3. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m
  4. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-42-15, p 18).
  5. Praegusel juhul ei viibinud kaebaja tingimustes, kus põrandapinda oli ühe inimese kohta alla 3 m2 , pikka aega, vaid ainult 9 päeva. Seejuures oli tagatud ka sel ajal riigisiseses õiguses kehtinud määr (2,5 m2) ja seda isegi oluliselt ületatud (2,72 m2). EIK on nt leidnud, et isiku paigutamine 19 päevaks kambrisse põrandapinnaga umbes 2 m2 kinnipeetava kohta ei ületa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks vajalikku minimaalset raskustaset (Fetisov jt vs. Venemaa, kaebused nr 43710/07, 6023/08, 11248/08, 27668/08, 31242/08 ja 52133/08, p-d 134, 138). Kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-42-15, p 21). Tähele tuleb panna, et selline kinnipidamine toimus kaebusega hõlmatud perioodi alguses ning edaspidi on vastustaja järjekindlalt taganud põrandapinna 3 m2 ületavas ulatuses. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks alla 3 m2 tingimustes viibides oluliselt halvendanud muud ebakohased olmetingimused kambris (vt eespool otsuse p 13). Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli ajavahemikel 15.03.2013–18.03.2013, 20.03.2013, 11.05.2013–14.05.2013 kaebajal võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit: kaebaja viibis lukustatud kambris ning talle oli tagatud ühetunnine jalutuskäik kord päevas (tl 54 ja pöördel). Asjas pole vaidlust, et kaebajale poleks sellist kambrivälist liikumisvõimalust antud. Samas ei ole see kuigivõrd oluline leevendus ruuminappusele. Mõnevõrra leevendavad ruuminappust vastustaja kirjeldatud võimalused nagu kirjavahetus ja helistamine, võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, teha sisseoste, suhelda kaplani, sotsiaaltöötajate, psühholoogiga ja meditsiinipersonaliga. Soovi korral oli kambritesse lubatud ka isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Selliste võimaluste leevendavat mõju on tunnustanud ka kohtupraktika (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-42-15, p 22 ja seal viidatud EIK praktika). Kui ka kaebaja ei ole asunud kõiki kirjeldatud võimalusi kohe vanglas viibimise esimestest päevadest alates aktiivselt kasutama, on nende võimaluste kättesaadavus oluline faktor kinnipidamistingimuste kui terviku õiguspärasuse hindamisel kogu kinnipidamisperioodi arvestades.
  6. Arvestades ruuminappuse tingimustes viibimise lühiajalisust, olmetingimusi kogumis ning piiratud liikumisvõimalust mõnevõrra tasandavaid suhtlemis- ja tegevusvõimalusi, ei pea kohus kaebaja ebamugavusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnist. Seega pole täidetud RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldus – puudub vastustaja poolt kaebaja 5
(6)3-15-1530 inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis tingiks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eelnevast lähtuvalt tuleb kaebus jätta rahuldamata. IV MENETLUSKULUD 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad kõik poolte võimalikud menetluskulud, mis neil on tekkinud, nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Kuuse kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.