KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 7. aprillil 2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-1388 Tsivii
) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
§ 100
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
§ 101
lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
- detsembri
- a määruse nr 139 järgi on
- jaanuarist 2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et XXXon XXXisa. Hageja seadusliku esindaja XXXa ja kostja XXXühine laps XXXon sündinud
- mail 2001 (tl 4). Hageja palub suurendada kostjalt Harju Maakohtu
- märtsi 2015 otsusega väljamõistetud elatist ning mõista elatis välja miinimummääras. Kohus loeb tõendatuks ka selle, et kostjal on veel kaks alaealist last,
- oktoobril 2001 sündinud Vladislav Grigorjev (t lk 14) ja
- märtsil 2008 sündinud Kirill Grigorjev (t lk 15). Kostja märgib, et ei suuda tasuda elatist nõutud suuruses. Arvestades kostja sissetulekut ja kahe teise lapse ülalpidamiskohustust on reaalne tasuda elatist 100 eurot kuus. Hageja leidis, et tal on õigus elatisele miinimumsummas ning kostja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust elatise suurendamata jätmiseks. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt
§ 101
lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu
- oktoobri
- a otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
§ 102
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
§ 102
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
§ 102
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
§ 101
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks võib
§ 102
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Praeguses asjas on kostja tuginenud sellele, et tal on veel kaks last – Vladislav Grigorjev ja Kirill Grigorjev. Ka on kostja esitanud tõendi oma töötasu suuruse kohta, millest nähtub, et kostja töötasu on kuus 605 eurot 50 senti (tl 28). Kohus leiab, et kostja esitatud tõenditega on tõendatud, et tal on veel kaks last ning tema sissetulekust ei piisa miinimummääras elatise maksmiseks kolmele lapsele. Kohus võtab arvesse, et kuivõrd kostjal tuleb täita oma kohustusi võrdselt oma kolme lapse ees ning ka temal tuleb tagada enda ülalpidamine, ei piisa tema sissetulekust igale lapsele vähemalt miinimumelatise tasumiseks. Kostja sissetulek on 605 eurot 50 senti, millest tuleb tal ülal pidada nii ennast kui oma kolme last, seega jääb igale ülalpeetavale (sh kostja ise) igas kuus 151 eurot 37 senti. Ülalpidamist andma kohustatud 3
(4)2-16-1388 vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike (vt ka Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
- jaanuari
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus leiab, et kostja töötasu 605 eurot 50 senti, on küll väiksem, kui Eesti
- aasta keskmine brutotöötasu, milleks oli 1065 eurot (http://www.stat.ee/277557), kuid siiski kõrgem, kui kehtiv miinimumpalk ning kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et Ferrmix Construction OÜ-s komplekteerijana töötav kostja teenib oma valdkonna keskmist töötasu. Täiendavalt arvestab kohus sellega, et hageja seaduslik esindaja saab riiklikku lastetoetust 50 eurot kuus, mida kohus arvestab ülalpidamiskohustuse täitmisel selliselt, et 25 eurot sellest katab kostja ülalpidamiskohustuse. Kuivõrd miinimumelatis, mida hageja esitatud hagis taotleb, on 215 eurot, millest kohus arvestab maha 25 eurot, on elatise suurus, mida hagejal on õigus saada 190 eurot. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et XXXhagi elatise suurendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane hageja väide selle kohta, et tõendatud ei ole kohtutäituri poolt sissenõude pööramine kostja arvelduskontole. Hageja on ise esitanud õiendi kostja kui täitemenetluse võlgniku täiteasjade (elatise) kohta (tl 29). Täitemenetluse seadustiku § 8 kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Rahaliste nõuete täitmisel on võlgniku kontole sissenõude pööramine tavaliselt kõige esmane nõude täitmise viis. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Toimiku materjalide põhjal on alust arvata, et kostjal ei saa hüvitatavaid menetluskulusid olla ning kostja ei ole ka taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist. Seetõttu puudub kohtul vajadus menetluskulude kindlaksmääramiseks. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 4
(4)