← Eesti

3-15-48/32

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 179§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2016, Tallinn Haldusa

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-15-48 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AG esitas 06.10.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot iga kuu eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes. Taotluse kohaselt on AG viibinud alates
  2. aastast 25 kuud Tallinna Vanglas, kus talle ei olnud tagatud piisavat põrandapinda. Lisaks ei olnud taotluse esitajale tagatud piisavat võimalust hügieeni eest hoolt kanda (üks dušikord nädalas, kambrites puudub soe vesi) ning kaetud õhuakende tõttu oli kambrites raskendatud õhuvahetus ja kambrist väljas sai viibida vaid jalutuskäigul ühe tunni päevas.
  3. Tallinna Vangla tagastas 10.12.2014 otsusega nr 5-18/14/27079-2 kahju hüvitamise nõude 06.10.2011 eelnenud perioodide osas läbivaatamatult ja jättis ülejäänud osas kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata.
  4. AG esitas 08.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 03.03.2015) Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Tallinna Halduskohus lõpetas 16.03.2015 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 3 alusel osaliselt haldusasja nr 3-15-48 menetluse kahju hüvitamise nõudes 06.10.2011 eelnenud perioodide osas ning jätkas menetlust kahju hüvitamise nõudes perioodide 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.2014-06.10.2014 osas. Kaebuse põhjendused olid järgnevad. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja vaidlustatud ajavahemikul viibis, oli ühe kinnipeetava kohta vähem ruumi, kui on ette nähtud. Tallinna Vanglas rikuti kaebaja inimõigusi. Kambrites oli kitsas, kuna lisaks kuuele kinnipeetavale paiknesid kambris kolm kahekordset narivoodit, hoiukapp, laud, kaks pinki ning WC. Seetõttu oli vabaks liikumiseks olevat ruumi vähe. Samuti töötas kambri ventilatsioon halvasti ning kuna akna kõrval olevad augud on väikesed, ei tulnud kambrisse üldse õhku. Kõige suuremat õhupuudust oli tunda suvel, aga ka talvel oli kambris õhupuudus. Duši all oli võimalik käia üksnes üks kord nädalas 20 minutit ning kambris puudus soe vesi. Kambrist väljaspool oli võimalik viibida üksnes üks tund päevas jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused alandasid kaebaja inimväärikust. Kaebaja oli sunnitud taluma vaimset ja füüsilist ebamugavust. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Ajavahemikel 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.2014-06.10.2014 viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 457 päeva. Sellest 263-l päeval oli ta paigutatud kambrisse, kus talle oli tagatud rohkem põrandapinda kui 3 m2 (vahemikus 3,07-16 m2) ning 194 päeva oli talle tagatud põrandapinda alla 3 m2 (vahemikus 2,51-2,87 m2). 2

(8)3-15-48 Kaebaja võimalused väljaspool elukambrit liikumiseks olid järgnevad: ajavahemikul 20.03.2012-10.06.2012 viibis kaebaja suletud eluosakonnas, kus väljaspool kambrit oli võimalik üldjuhul liikuda üks tund päevas jalutuskäigu ajal; ajavahemikul 11.06.201219.04.2013 viibis kaebaja avatud eluosakonnas, kus kogu päeva jooksul kell 06.00-22.00 oli võimalik vabalt liikuda eluosakonna piires; 07.08.2014-06.10.2014 viibis kaebaja suletud eluosakonnas, kus väljaspool kambrit oli võimalik üldjuhul liikuda üks tund päevas jalutuskäigu ajal. Valdava osa ajast on kaebaja seega viibinud avatud režiimil (310 päeva) ja vaid 147 päeva kinnisel režiimil. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 redaktsiooni kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 peab põrandapinda kambris olema vähemalt 3 m
  1. Taotluse esitajale oli tagatud vähemalt 2,51 m2 põrandapinda. Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Avatud eluosakonnas viibides viibis kaebaja kambris, mille WC asus väljaspool kambrit ja seda pole ka arvestatud kambri põrandapinna hulka. Suletud osakonnas asub WC kambris. VSkE § 6 lg-st 6 ja § 7 lg-st 1 ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg-s 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega peab kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud mööblialust pinda ja ka kambris asuva WC alust pinda. Alates
  2. a-st oli kaebajale tagatud igapäevaselt vähemalt 3 m2 põrandapinda. AG ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest oleks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind põhjustas taotluse esitajale tema kirjeldatud kannatusi. Julgeoleku tagamiseks on vanglas akendel ees piirded, mis ei takista õhuliikumist. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetaval on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab kambreid ventileerida. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Seega oli kaebajale duši võimaldamise sagedus kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas ning seega oli kaebaja liikumise piiramine vahistuse ajal õiguspärane (VangS § 90 lg 3). Ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 viibis kaebaja avatud sektsioonis, kus tal oli soovi korral võimalik alates äratusest kuni öörahuni oma sektsiooni piires vabalt ringi liikuda. Väljaspool kambrit sai kaebaja liikuda erinevates programmides osalemise käigus. Kaebaja osales ajavahemikul 24.07.2012-06.09.2012 liikluse ohutuse programmis, 01.08.2012-30.11.2012 riigikeele B2 taseme koolitusel, 28.09.2012-19.04.2013 AN tugigrupis, 25.09.2014-06.11.2014 vahistatute terviserühmas ning 02.09.2014-09.09.2014 suitsetamisest loobumise nõustamises. Seega on kaebaja väited üksnes ühetunnisest liikumisvõimalusest päevas ebatäpsed. Väärikuse alandamisena ei ole käsitatavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhiõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. 3
(8)3-15-48
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.05.2015 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt AG kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 32 eurot (resolutsiooni p 2), jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3), mõistis Tallinna Vanglalt riigi tuludesse menetluskuluna 0,97 eurot (resolutsiooni p 4) ja jättis muus osas AG menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 5). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis ajavahemikel 20.03.2012-19.04.2013 ja 07.08.201406.10.2014 Tallinna Vangla erinevates kambrites kokku 457 päeva. Ajavahemikel 20.03.2012-10.06.2012 ja 07.08.2014-06.10.2014 viibis kaebaja suletud eluosakonnas ning ajavahemikul 11.06.2012-19.04.2013 avatud eluosakonnas. Kaebaja viibis vaidlustatud ajavahemikul vangla erinevates kambrites. Kohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuivõrd WC ei ole kasutatav eluruumina ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebajale tagatud vaidlustatud perioodil suletud eluosakonnas põrandapinda alla 3 m2 32 päeva ja avatud eluosakonnas põrandapinda alla 3 m2 170 päeva, kokku 202 päeva. Kohus nõustub Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) väljendatud seisukohaga, et isiku hoidmine kambris, mille pindala on väiksem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Riigikohus ja EIK on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Arvestada tuleb EIK praktikas kujundatud seisukohta, et kinnipeetava eluruumis võiks olla vähese põrandapinna korral inimväärikuse seisukohast kompenseerivaks mingisugused muud positiivsed kinnipidamistingimused. Praegusel juhul on kompenseerivaks asjaolu, et avatud eluosakonnas oli kinnipeetaval võimalik vabalt eluosakonna piires kogu päeva jooksul ajavahemikul 06.00-22.00 ringi liikuda. Avatud eluosakonnas viibis kaebaja kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta tagatud alla 3 m2 kokku 170 päeva. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli kaebajale sellel ajal tagatud põrandapinda küll alla 3 m2, kuid üle 2,5 m
  2. Avatud eluosakonnas viibides, kus kaebajal oli võimalik kogu päeva jooksul eluosakonna piires vabalt ringi liikuda ning kaebajale oli tagatud põrandapinda küll alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, ei ole ületatud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ega ole kaebaja inimväärikust alandatud. Seevastu suletud eluosakonnas viibides ei olnud kinnipidamistingimustel kompenseerivaid positiivseid asjaolusid. Isiku viibimine suletud eluosakonnas kokku 32 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2, ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida võib pidada kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Ülejäänud vaidlustatud päevad, mis kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus kaebajale oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, ei alanda kaebaja inimväärikust. Julgeoleku tagamiseks on vangla akendel ees piirded. Tallinna Vangla 10.12.2014 kahju hüvitamise taotluse vastuse kohaselt ei mõjuta nimetatud piirded õhuliikumist. Lisaks on kambrites osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning samuti on kinnipeetavatel võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Eeltoodust tuleneb, et kaebajal oli võimalik õhuhulka reguleerida. Kaebaja väited kambri ventilatsiooni nõuetele mittevastavuse osas ei ole põhjendatud. Vaidlustatud ajavahemikul kehtinud VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kuna kaebajale oli tagatud ühel korral nädalas duši kasutamise võimalus, oli duši kasutamise sagedus kooskõlas kehtiva seadusega. Vastustaja seletuse kohaselt võimaldati kinnipeetavatele kambrites kasutada isiklikke elektriseadmeid, sh veekeetjat. Kuna kinnipeetavale oli tagatud juurdepääs voolavale veele, 4
(8)3-15-48 siis oli loodud võimalus vee soojendamiseks. Et kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus ning sooja vee saamise võimalus, ei ole kaebaja õigusi rikutud. Kaebaja viibis ajavahemikes 20.03.2012-10.06.2012 ja 07.08.2014-06.10.2014 vangla suletud eluosakonnas. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Tallinna Vangla 10.12.2014 kahju hüvitamise taotluse vastuse kohaselt viibis kaebaja vahistatuna vanglas ning seetõttu oli kaebajale seatud liikumispiirang. Eeltoodust tuleneb, et vangla on tegutsenud seadusega kooskõlas. Seoses kaebajale jalutusvõimaluse tagamisega ei ole tema õigusi rikutud. Kaebaja viibimisega Tallinna Vangla suletud eluosakonnas kokku 32 päeva kambrites, mille põrandapind ühe kambris viibiva isiku kohta oli alla 3 m2, on tema inimväärikust alandav ning kaebus tuleb selles osas rahuldada. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna vangla ülejäänud tingimused ei ületanud kinnipidamistingimustega kaasneva ebamugavuse vältimatu taseme ega olnud kaebaja inimväärikust alandavad. Mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks on 1 euro ööpäeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli alla 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. AG palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.05.2015 otsus. Halduskohtu välja mõistetud hüvitise summa ei ole piisav. Kaebaja palub ringkonnakohtul välja mõista mõistlik summa.
  2. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.05.2015 otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 32 eurot ja menetluskulu 0,97 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata ja AG menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja kordas halduskohtule esitatud seisukohti ja märkis täiendavalt järgmist. Halduskohus on ebaõigesti põrandapinna arvestamisel arvanud WC aluse pindala kambri üldpindalast välja. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. See suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole teda inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna Tallinna Vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Halduskohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks, arvestamata. EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole niivõrd järjepidevad, et vastustaja oleks pidanud neid siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama. Halduskohus ei ole tõendeid hinnanud kogumis. Kohus ei ole põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kaebajale tagatud, ei kompenseeri ja tasakaalusta vähest põrandapinda. Kohus on rikkunud ka põhjendamiskohustust. Halduskohtu otsuses puuduvad asjakohased põhjendused, mis võimaldaks mõista, miks kohus võttis põrandapinna küsimuse lahendamisel aluseks just 3 m2 ning kuidas viis aeg, mil kinnipeetavale oli tagatud vähem põrandapinda, kogumis rikkumise tuvastamiseni. Otsuses puuduvad põhjendused, kuidas tekitas selline olukord kaebajale valu ja kannatust. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. 5
(8)3-15-48
  1. AG jäi kirjalikus vastuses oma varasema seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Esmalt lahendab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), teiseks AG apellatsioonkaebuse (II) ja kolmandaks jagab menetluskulud (III). I
  3. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus puudutab halduskohtu otsust osas, milles kohus rahuldas AG apellatsioonkaebuse ja mõistis tema kasuks välja mittevaralise kahju 32 eurot 32 päeva eest. See on perioodi eest, mil kaebaja viibis vanglas kinnises eluosakonnas. Halduskohus hindas kaebaja kinnipidamistingimusi kinnises eluosakonnas inimväärikust riivavaks määral, mis toob kaasa kahju hüvitamise rahas. Ringkonnakohus halduskohtu argumentidega ei nõustu ning hindab põhjendatuks Tallinna Vangla seisukoha, mille kohaselt tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvata WC alla jääv pind põrandapinna hulka. Selles osas on halduskohtu otsus olnud ekslik. Ringkonnakohus tugineb oma hinnangutes Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a lahendile nr 3-3-1-42-
  7. Tõele vastab, et osal vaidlusalusel perioodil kehtis VSkE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et vangla järgis AG kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, et muuda olematuks seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, võib koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga
  8. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).
  11. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33– 36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56).
  12. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  13. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene 6
(8)3-15-48 kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.
  1. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtvast tabelist (tl 38-42) nähtuvalt peeti kaebajat alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga (arvestades kambris olnud WC pinna kambripinna hulka) suletud eluosakonna kambrites kokku 24 päeva, mitte 32 päeva, nagu ekslikult leidis halduskohus. EIK praktika kohaselt esineb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul tugev eeldus, et tegemist on EIÕK art 3 rikkumisega, kuid seda rikkumist ei saa tuvastada, kui esinevad kinnipeetava olukorda leevendavad tingimused. Üheks selliseks asjaoluks võib olla kinnipidamise lühiajalisus. EIK praktika kohaselt sõltub alla aasta või mõnekuulise kinnipidamise puhul art 3 rikkumisele hinnangu andmine kinnipidamistingimustest. Näiteks lahendi Sergey Chebotarev (Chebotarev v Venemaa, 07.07.2014, nr 61510/09) p-s 45 leidis EIK, et kinnipidamistingimused (4 m2 põrandapinda, 1 tund värskes õhus liikumise võimalust, külm vesi, pesuruumide kasutamise võimalus kord nädalas) ei ületanud minimaalset raskusastet art 3 rikkumise tuvastamiseks kinnipidamise lühiajalisuse tõttu, milleks oli ca 4 kuud. Lahendi Fetisov jt (Fetisov jt v Venemaa, 17.01.2012, nr 43710/07) p-des 134 ja 138 leidis EIK, et kinnipidamine 19 päeva jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m2 ei ületanud minimaalset raskusastet rikkumise tuvastamiseks.
  2. Ringkonnakohus leiab, arvestades sarnastes asjades EIK praktikat, et AG viibimine kinnises eluosakonnas üksnes 24 päeva jooksul, mil tema kambripind jäi alla 3 m2 (2,67-2,87 m2), hinnates ka ruumikitsikuses viibimise episoodilisust, ei saanud selline kinnipidamine talle põhjustada kannatusi, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi ning tooks kaasa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise ja kahjuhüvitise määramise. Seepärast tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, milles AGi kaebus rahuldati osaliselt ja mõisteti tema kasuks välja kahjuhüvitis summas 32 eurot. Tallinna Vangla ülejäänud väited ei oma asjas olulist tähendust, mistõttu ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. II
  3. AG apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid halduskohtu otsusele muus, kui üksnes summa suuruse osas. Kaebaja on arvanud, et talle välja mõistetud summa ei ole piisav ja on palunud välja mõista mõistliku summa. Kaebaja ei ole väitnud, et halduskohtu arutlus sellest, et tema kinnipidamine avatud eluosakonnas 170 päeva jooksul, mil tema kambripind isiku kohta jäi alla 3 m2 (2,51-2,76 m2), ei kvalifitseeru EIÕK art 3 rikkumisena, oleks olnud vale. Et

§ 179

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses, ei pea ringkonnakohus halduskohtu otsusele ülalmärgitud osas hinnangut andma. Kuivõrd eelnevalt asus ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebust lahendades seisukohale, et kaebajale hüvitise väljamõistmine ei olnud põhjendatud ka summas 32 eurot, tuleb AG apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

  1. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas AG kaebuse osaliselt ja mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 32 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab AG kaebuse tervikuna rahuldamata. AG apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. III
  2. Kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest. Et kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jäävad AG menetluskulud

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Tallinna Vangla menetluskulud jäävad vangla enda kanda

§ 109lg 1 alusel. 7

(8)3-15-48 /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.