← Eesti

3-15-784/25

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29.04.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-15-784 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AM esitas 09.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tekkis seoses tema kinnipidamisega Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. Taotluse kohaselt viibis AM kinnipeetavana Tallinna Vanglas vahemikes 29.07.2002– 28.11.2002, 30.01.2003–06.02.2003, 20.03.2003–06.11.2003, 19.12.2003–29.12.2003, 15.04.2004–10.09.2004, 11.05.2005–27.06.2006, 12.07.2006–11.10.2006, 18.10.2006– 29.11.2006 ning 09.07.2009–13.11.
  2. Taotleja väitel peeti teda inimväärikust alandavates tingimustes (ruum isiku kohta kambrites jäi alla 3 m2) kinni kokku 3016 päeval.
  3. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 vastusega nr 5-18/14/34172-2 AM kahju hüvitamise nõude vahemikku 29.07.2002–08.12.2011 jäävate perioodide osas läbivaatamatult tähtaja rikkumise tõttu ning jättis nõude muus osas rahuldamata. Vangla asus seisukohale, et taotlejale oli perioodil 09.12.2011–13.11.2014 tagatud põrandapind vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) ette nähtud ulatuses. Isiklik ruum kinnipeetava kohta jäi sedavõrd vähe alla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega põhjustada taotlejale märkimisväärseid kannatusi. Sellele viitab ka asjaolu, et taotleja ei pöördunud kordagi ülerahvastatuse probleemiga vangla poole. Taotleja oli kogu kõnealuse perioodi jooksul paigutatud avatud eluosakonda, kus kambri uks on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Taotlejale oli tagatud igapäevaselt vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Samuti võimaldati taotlejale osalemist hõivetegevuses ning lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Kambrid, milles kaebaja viibis, olid sisustatud vastavalt VSKE § 7 lg-le
  5. AM esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebaja palus välja mõista õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli, arvestades ka seal paiknevaid esemeid, valdavalt vähem kui 3 m
  6. EIK praktika kohaselt tähendab juba see iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT)
  7. aasta raportis on soovitatud tõsta ühiskongides põrandapinna suurust vähemalt 4 m2-ni kinnipeetava kohta. Siseriikliku õiguse kooskõlla viimine EIK praktikaga alates
  8. aastast ei välista varasemate rikkumiste tuvastamist.
  9. Halduskohus tagastas 22.05.2015 määrusega kaebuse osas, mis puudutab ajavahemikus 09.07.2009–08.12.2011 tekitatud mittevaralist kahju ning võttis menetlusse vahemikku 09.12.2011–13.11.2014 puudutava kahjunõude.
  10. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastustaja jäi 25.02.2015 vastuses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks märkis vastustaja, et kaebaja on osalenud järgmistes hõivetegevustes ja sotsiaalprogrammides: riigikeele õpe 05.03.2012–30.06.2012 ja 01.08.2012–01.09.2012, üldhariduse omandamine 02.09.2013– 18.06.2014, agressiivsuse asendamise treening 06.10.2014–08.01.
  11. Kaebajale võimaldati vahemikus 09.12.2011–13.11.2014 22 lühiajalist ja 6 pikaajalist kokkusaamist. Kuni EIK 19.12.2013 lahendini asjas Tunis vs Eesti (nr 429/12) ei pöördunud kaebaja kordagi Tallinna Vangla poole kambri põrandapinda puudutavate probleemidega. 24.01.2014 esitas kaebaja vanglale selgitustaotluse, milles soovis teada andmeid kambrite kohta, milles ta on viibinud 2

(6)3-15-784 alates
  1. aastast. Nimetatust järeldub, et kahjunõue on ajendatud eelkõige EIK lahendist asjas Tunis vs Eesti, mitte tegelikest üleelamistest.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind kambris 4 m2 isiku kohta ning olukordades, kus põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, on tuvastatud EIÕK art 3 rikkumine. Need seisukohad ei ole aga absoluutsed. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, isikliku voodi olemasolu ning võimalus viibida väljaspool kambrit (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (12.03.2015, nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia). Kaebaja kambris ei olnud tualetinurka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule kambri pindalast maha arvata inventari alla jäävat ala. Arvestades paigutamiste kronoloogiat, kestust ning kinnipidamistingimusi ja liikumisvõimalusi kogumis, ei ole vastustaja tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju. Kaebajale oli vahemikus 09.12.2011–13.11.2014 alati tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Perioodil 09.12.2011–27.09.2012 (kokku 295 päeva) vaheldusid ajavahemikud, mil põrandapinda oli 2,5–3 m2 (kokku 125 päeval) vahemikega, mil isikuid kambris oli vähem ja pinda isiku kohta seega üle 3 m
  3. Kõige pikem ajavahemik, mil kambris oli põrandapinda isiku kohta alla 3 m2 (2,78 m2), oli 35 järjestikust päeva (20.04.2012– 24.05.2012). Alates 28.09.2012 ei viibinud kaebaja kordagi tingimustes, kus põrandapinda inimese kohta oli vähem kui 3 m
  4. Paigutamiste kronoloogiast nähtub selgelt, et vastustaja on aja jooksul leevendanud kaebaja olukorda. Kaebaja viibis kambrites, mis lukustati vaid öörahu ajaks ning ta sai kasutada võimalust igapäevaseks ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning külastada kord nädalas spordisaali. Lisaks sai kaebaja osaleda hõivetegevustes ja sotsiaalprogrammides ning talle võimaldati lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Seega oli kaebajal täiendavaid liikumis- ja suhtlemisvõimalusi ulatuses, mis leevendab ebapiisavast kambripinnast tulenevaid võimalikke ebamugavusi. Lisaks ebapiisavale kambripinnale ei ole kaebaja toonud välja ühtki muud tegurit, mis oleks kinnipidamistingimusi tervikuna halvendanud. Selliseid väiteid ei esitanud kaebaja ka kohtueelselt kahju hüvitamise taotlusega vastustaja poole pöördudes. Vastustaja on esitanud väljatrükid kaebaja pöördumistest vangla poole alates augustist
  5. Neist ei nähtu, et kaebaja oleks kinnipidamistingimuste üle kurtnud ning oma huvi kambrites viibinud isikute hulga ja põrandapinna suuruse vastu on ta esmakordselt üles näidanud alles 20.01.2014 taotluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  6. AM palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kohus tuvastas, et kaebaja viibis 125 päeva tingimustes, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi alla 3 m
  7. EIK ja CPT hinnangul on mitme kinnipeetavaga kambris soovituslik määr vähemalt 4 m2 ühe kinnipeetava kohta. Kui aga põrandapinda on alla 3 m2, on tegemist EIÕK art 3 rikkumisega (EIK lahendid asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Tunis vs Eesti). 3 m2 on minimaalne põrandapind, mis tuleb kinnipeetavale tagada. Ka Riigikohus märkis asjas nr 3-41-9-14, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Ülerahvastatud kambrites viibimise pikka kestust arvestades on ilmne, et Tallinna Vangla on alandanud kaebaja inimväärikust. CPT raporti alusel pidi vastustajale juba alates
  8. aastast olema selge, et 2,5 m2 ei ole piisav põrandapind. 3
(6)3-15-784 Sellest, et vaidlusalusel perioodil oli siseriiklikus õiguses kehtestatud põrandapinna miinimumnõudena 2,5 m2 ühe isiku kohta ning vangla järgis seda nõuet kaebaja suhtes, ei saa automaatselt järeldada, et kinnipidamistingimused olid õiguspärased. Jättes tähelepanuta EIK praktika põrandapinna asjades, kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõigust. Inimväärikuse austamise põhimõttega oli vastuolus juba ainuüksi kaebaja hoidmine kambrites, kus oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Seda ei mõjuta asjaolu, et kaebaja ei ole kaevanud muude tema olukorda halvendavate tegurite üle.
  1. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval peaks kambris olema põrandapinda 4 m
  2. Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud ühelgi ajahetkel niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada kannatusi, mis õigustaks mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Olukorras, kus isik ei ole enne kahju hüvitamise nõude esitamist kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, ei olegi tal õigust nõuda kahju hüvitamist. Kinnipidamise kestust arvestades on ilmne, et mingi aja jooksul oleks kaebaja vastavates menetlustes oma eesmärgi saavutanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks pole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus on jätnud arvestamata asjakohase EIK praktikaga. Halduskohus on muu hulgas viidanud EIK lahendile Ananyev jt vs Venemaa (10.01.2012, nr 42525/07 ja nr 60800/08), kus EIK leidis, et kui põrandapinda on iga kambris viibiva isiku kohta vähem kui 3 m2, on ülerahvastatuse probleem sedavõrd tõsine, et juba seda iseseisvalt tuleb lugeda EIK art 3 rikkumiseks (p 145). Halduskohus leidis samas õigesti, et tegemist ei ole absoluutse nõudega, vaid art 3 rikkumise kindlakstegemisel tuleb kinnipidamistingimusi hinnata kogumis (vt nt 06.02.2014, nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). Ringkonnakohus märgib, et EIK on oma praktikas eristanud vahistatute kinnipidamist (eelvangistus) süüdimõistetud isikute kinnipidamisest, kuna tingimused sõltuvad kinnipidamise režiimist (vt nt Muršić vs Horvaatia (pole veel jõustunud), p-d 54-55; Ananyev jt vs Venemaa, p 144; Semikhvostov vs Venemaa, p 79). Ananyevi asjas viibisid kaebuse esitajad (vahistatud) kogu aja lukustatud kambris, v.a ühetunnine jalutuskäik (p 164). Ka Tunise asjas hinnati eelvangistuses oldud aega, mil kaebuse esitaja oli sunnitud viibima 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. AM aga oli vaidluse all oleval ajal süüdimõistetu staatuses ning tal oli võimalik päevasel ajal sektsiooni piires väljaspool kambrit vabalt liikuda, ning lisaks igapäevastele tunniajastele jalutuskäikudele võimaldati tal kasutada kord nädalas spordisaali. Samuti sai kaebaja osaleda õppetegevuses ning viibida lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Arvestades, et need tegevused toimusid väljaspool kambrit, sai kaebaja seeläbi võrdlemisi sageli lisavõimaluse liikumiseks väljaspool oma kambrit ja sektsiooni. Praeguse vaidluse asjaolud sarnanevad seega pigem EIK lahendiga asjas Muršić vs Horvaatia, kus oli samuti tegemist süüdimõistetud isiku kinnipidamisega. Viidatud asjas märkis EIK, et hinnang kinnipidamistingimuste õiguspärasusele sõltub kinnipeetavale kohalduvast režiimist ning kui kinnipeetav saab hoones vabalt ringi liikuda ning talle on tagatud piiramatu juurdepääs loomulikule valgusele ja värskele õhule, kompenseerib see ruumikitsikuse (p 55 ja seal viidatud 4

(6)3-15-784 kohtupraktika). Sellest tulenevalt leidis EIK Muršići asjas, et art 3 rikkumiseks ei ole alust pidada olukorda, kus kambris on olnud küll mõnevõrra vähem kui 3 m2 iga seal kinni peetava isiku kohta, kuid seda lühemate perioodide jooksul, ning isikliku ruumi vähesust kompenseerivad muud positiivsed tegurid. Sarnast seisukohta on EIK väljendanud näiteks ka asjades Valašinas vs Leedu (24.07.2001, nr 44558/98), Shkurenko vs Venemaa (10.09.2009, nr 15010/04), Vladimir Belyayev vs Venemaa (17.10.2013, nr 9967/06), Anatoliy Kuzmin vs Venemaa (25.06.2015, nr 28917/05) ning Mironovas jt vs Leedu (08.12.2015, nr 40828/12 jt; pole veel jõustunud). Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei tähenda isiklik ruum alla 3 m2 tingimata inimväärikuse riivet: muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-4-1-9-14 (p 38) ja nr 3-3-1-42-15 (p 18)). Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab (Riigikohtu lahend nr 33-1-68-15, p 18).
  1. Halduskohus tuvastas, et kaebajale oli igal ajal tagatud vähemalt 2,5 m2 isiklikku põrandapinda, nagu nägi ette VSKE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis. Kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,5–3 m2, viibis kaebaja vahemikus 09.12.2011–27.09.2012 kokku 125 päeval. Kõige pikemalt järjest alla 3 m2 põrandapinna tingimustes viibis kaebaja 35 päeva (20.04.2012–24.05.2012). Vastustaja esitatud tabelist (tl 48-64p) nähtub, et eelnimetatud vahemikus viibis kaebaja kambris nr 44, mille põrandapind on 27,8 m
  2. Tabeli kohaselt on kambris korraga viibinud kuni 11 kinnipeetavat, millisel juhul oli põrandapinda ühe isiku kohta 2,53 m2 (kokku 15 päeval); 10 kinnipeetava viibimisel kambris oli sama näitaja 2,78 m2 (kokku 110 päeval). Kui kambris viibis vähem kui 10 kinnipeetavat, oli põrandapind isiku kohta üle 3 m
  3. Vahemikus 28.09.2012–13.11.2014 ei olnud kaebaja kambrisse paigutatud kunagi rohkem kui 9 kinnipeetavat ning seega sellel perioodil oli põrandapinna miinimumnõue täidetud. Halduskohus arvestas põhjendatult sellega, et kaebajat ei peetud vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest, vaid lühemate ajavahemike kaupa (maksimaalselt 35 päeva) ning sellise kohtlemise kogukestus jäi märgatavalt alla poole aasta.
  4. Eelnevast nähtub, et suurema osa asjas vaatluse all olevast vangistusperioodist (946 päeva 1071-st) oli kambris üle 3 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Arvestades põrandapinna statistikat koos liikumisvõimalustega väljaspool kambrit, ei ole ka suhtelises ruumipuuduses (alla 3 m2) viibitud aja puhul ringkonnakohtu hinnangul põhjust rääkida inimväärikuse alandamisest. 2,53–2,78 m2 ei ole sedavõrd väike pind, et see oleks avatud sektsiooni puhul inimväärikuse austamise seisukohalt erakordselt probleemne. Vähest isiklikku ruumi kambris kompenseeris võimalus liikuda päevasel ajal sektsiooni piires ning osaleda õppetegevuses ja käia kokkusaamistel lähedastega. Kaebaja on teinud etteheiteid vaid vähese põrandapinna kohta. Sellest võib järeldada, et muus osas vastasid kinnipidamistingimused vähemalt inimväärikuse austamise miinimumnõuetele, sh kaebajal oli oma isiklik voodi, kambris oli mööbliesemete vahel liikumiseks piisavalt ruumi ning kaebajale oli tagatud juurdepääs loomulikule valgusele ja värskele õhule.
  5. Mis puutub vastustaja seisukohta, et kahju hüvitamine on välistatud juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, märgib ringkonnakohus, et tagantjärele ei ole enam võimalik välja selgitada, kas juhul, kui kaebaja oleks varem ruumipuuduse probleemiga vangla ja seejärel kohtu poole pöördunud, oleks tema olukord enne 28.09.2012 paranenud. Asjas nr 3-3-1-42-15 leidis Riigikohus, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. Seega ei välista ebapiisava põrandapinna asjades kahju hüvitamist esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Küll aga välistab 5
(6)3-15-784 kahju hüvitamise praegusel juhul asjaolu, et kaebaja õiguste riive ei ületanud minimaalset raskusastet, millisel juhul tuleb kohtlemist lugeda inimväärikuse alandamiseks. 14. Ringkonnakohus vabastas AM täielikult apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Kuna apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, jääb riigilõiv 250 eurot

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Tallinna Vangla ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.