Tsiviilasi nr: 2-14-59105 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu Otsuse tege

) § 139 alusel tuleb nõutavat hüvitist vähendada 0-ni. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi 28.08.2015 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.
2. Hagejal oli kindlustusleping sõlmitud RAMM Ehituse Osaühinguga kui ehitajaga

§ 422

järgi ning kostjal oli sõlmitud alltöövõtja Viacel OÜ-ga ja PP Ehitusjärelevalve OÜ-ga vabatahtliku vastutuskindlustuse lepingud

§ 510tähenduses.

Seega on hagejal ja kostjal teineteisest sõltumatud ning oma kindlustusvõtjatega sõlmitud lepingud kahjude hüvitamiseks nendest lepingust tulenevate õiguste ja kohustustega oma kindlustusvõtjate ees. Hageja pole esitanud oma nõuet kostja vastu

§ 492järgi.

12. Maakohtu hinnangul nähtub LJ ütlustest, et seda, kes ja kuidas maksab, hakatakse kokku leppima siis, kui selgub kahju suurus ja see, kuidas kahju hüvitatakse. Seetõttu ei kinnita LJ ütlused maakohtu arvates hageja väiteid, et kostja võttis endale kohustuse hüvitada hagejale kahju ja et pooled oleksid saavutanud selles kokkuleppe. 14.12.2012 3

§ 9lg 1 järgi.

Kuna kostja sellise kohustuse olemasolu hageja ees pole tunnistanud, ei ole e-kiri vaadeldav ka kinnituskirjana

§ 32tähenduses.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja 18.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada.
2. Hageja hinnangul on maakohus lepingu sõlmimise asjaolude tuvastamisel jätnud analüüsimata hageja õigusliku väite, et 14.12.2012 e-kiri on vaadeldav

§ 32

mõttes kinnituskirjana, mis tõendab lepingupoolte suusõnaliselt vahetatud tahteavalduste kattumist. Kinnituskirja olemasolul peab lepingupool, kes eitab lepingu sõlmimist, tõendama vastupidist. Kehtiva lepingu sõlmimist tuleb seetõttu minimaalselt eeldada. E-kiri on saadetud kostja poolt pärast 06.09.2012 toimunud kokkusaamist ning sellest e-kirjast tulenevad kohtumisel sõlmitud kokkulepped. Maakohus on järeldanud, et e-kiri on vaadeldav tegevusjuhisena. Kostja ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et vaidlusalune e-kiri oli tegevusjuhis. Tegevusjuhise korral oleks pooled pidanud jagama rohkem informatsiooni, millest võiksid nähtuda konkreetsed tegevused, millega pooled pärast kõnealust kohtumist tegelesid, milleni nad jõudsid ja kuidas see kõik mõjutas lepingu sõlmimist. US pole kohtus väitnud, et e-kiri pole vaadeldav kinnituskirjana. Maakohus on seega valesti hinnanud tõendeid. 16. E-kirja kokkuvõttes toodud esimesed kolm punkti ei saa olla vaadeldavad tegevusjuhisena. Nende punktide osas saavutatud kokkulepped ei sõltunud ei hageja ega kostja edasistest tegevustest. Lahtiste lepingutingimusena

§ 26

tähenduses on vaadeldavad kahju suurust reguleerivad punktid (e-kirja kokkuvõtte punktid 4-6). Kahju suuruse menetlus on tõepoolest vaadeldav edasise tegevusjuhisena, kuid kokkuleppe punktid 4-6 ei väära punktide 1-3 kehtivust. Lepingu sõlmimise fakti ei muuda hageja arvates ka asjaolu, et lepingu sõlmimise hetkeks polnud kõikides tingimustes kokkuleppele jõutud. E-kirja kokkuvõtte punktidest 1-3 ei tulene, et nende kehtivus oleks sõltuvusse seatud kostja poolt kindlustatud kindlustusvõtjate (Viacel 4

§ 115lg-st 3 tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

1. Hageja peab meelevaldseks maakohtu seisukohta, milles kohus väidab, et tunnistaja LJ ütluste kohaselt on kostja lubanud maksta hagejale raha. Kohtuistungi protokollist seda ei tulene. E-kirja kohaselt leppisid lepingupooled kokku, et hüvitis kantakse RAMM Ehituse Osaühingu arvele. Sellisest kokkuleppest on hageja ka lähtunud ja teinud 30 % ulatuses makseotsuse RAMM Ehituse Osaühingule ja palunud kostjal teha 70% ulatuses makse samuti RAMM Ehituse Osaühingule, mitte hagejale. Sellega on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid.
2. Maakohtu otsusest võib järeldada, et kohtu hinnangul pidasid pooled 06.09.2012 kuni 12.02.2013 lepingueelseid läbirääkimisi, mis lõppesid lepingu mittesõlmimisega. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Suulise kokkuleppe saavutamist 06.09.2012 kohtumisel on kohtus kinnitanud tunnistaja LJ. Kui lepingut ei oleks sõlmitud, siis oleks kostja 12.02.2013 vastus olnud hageja hinnangul teistsugune. Pole tõendatud, et lepingueelsete läbirääkimiste lõppemine ja kostja nõustumus lepingu sõlmimiseks oli sõltuvuses kostja edasisest käitumisest pärast 06.09.2012 kokkusaamist. Maakohtu otsuse põhjendused ei rajane seega esitatud tõenditel ning rikutud on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t
4. Kohus pole selgitanud hagejale, kas hagejal poolt esitaud nõudenormi alusel on tal võimalik oma nõuet maksma panna. Rikutud on TsMS § 351 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kuigi nõudeõiguse puudumine ei väära lepingu kehtivust, siis oleks kohus pidanud arutama kohtuistungil hageja poolt esitatud nõudenormi kohaldamise võimalikkuse üle. Hageja soovib muuta oma nõude aluse õiguslikku põhistust selliselt, et nõuab kostjalt lepingu täitmise (

§ 108

lg 1) asemel kahju hüvitamist (

§ 115lg 3).

21. Isegi kui kostja leiab, et hageja lepinguliseks kohustuseks oli hüvitada 100% tekkinud kahjust, siis sellisel juhul oleks hageja esitanud kostja kindlustusvõtjate Viacel OÜ ja PP Ehitusjärelvalve OÜ vastu regressnõude

§ 492alusel. Kostjal kui Viacel OÜ 5

§ 32mõttes.

Kolleegium hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on otsuse tegemisel kohustatud vastama menetlusosaliste faktilistele, mitte õiguslikele väidetele (TsMS § 442 lg 8). Hageja poolt hagi alusena esitanud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Maakohtu otsus pole TsMS § 442 lg-s 8 sätestatuga vastuolus, kuivõrd maakohus on põhjendanud nii tsiviilasjas esitatud tõenditest (sh 14.12.2012 ekirjast) kui ka menetlusosaliste faktilistest väidetest tehtud järeldusi. Seetõttu ei saa maakohtule menetlusõiguse normide rikkumist vastavas osas ette heita. 25. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks tõendite hindamisel eksinud, leides, et e-kiri ei ole käsitletav kinnituskirjana

§ 32mõttes.

Seetõttu pole põhjendatud ka hageja apellatsioonkaebuses väljendatud arvamus, et lepingu sõlmimist tulnuks kinnituskirja olemasolu tõttu eeldada.

§ 32

lg 1 sätestab, et kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10 p-s 41 märkinud, et lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool

§ 32lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele.

Kinnituskirjaks loetakse seega juba sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimuste kirjalikku taasesitamist, mistõttu eeldab kinnituskirja olemasolu kehtiva lepingu sõlmimist enne kinnituskirja saatmist. Kinnituskiri ei ole õigustoiming, mis oleks suunatud iseseisvate tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele ning 6

§ 32mõttes. 26. Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja pole väitnud, et menetlusosalised oleksid seaduses sätestatud tõendamiskoormise jaotumise korrast kokkuleppega kõrvale kaldunud. Seega tuli hagejal kokkuleppe sõlmimist tõendada. 27. Olukorras, kus kostja vaidleb lepingu sõlmimisele vastu ning hageja soovib lepingu sõlmimise tõendamiseks tugineda 14.12.2012 e-kirjale kui kinnituskirjale

§ 32

mõttes, peab kiri vastama

§ 32lg-s 1 nimetatud eeldustele.

Muuhulgas peab kinnituskirjast nähtuma lepingu sõlmimise (

§ 9

lg 1), sh nõustumuse andmise, faktiline asjaolu (

§ 20lg 1).

Maakohus on 09.02.2015 eelistungil (I kd, tl 100) põhjendatult juhtinud menetlusosaliste tähelepanu sellele, et ainuüksi 14.12.2012 ekiri ei pruugi menetlusosaliste tahte tuvastamiseks olla piisav. Kolleegium nõustub maakohtu sellise järeldusega ning leiab, et maakohus on otsuses seetõttu põhjendatult menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid, sh 14.12.2012 e-kirja, koosmõjus hinnates analüüsinud, kas menetlusosaliste 06.09.2012 kohtumisel jõudsid hageja ja kostja kokkuleppe sõlmimiseni või mitte. Maakohus järeldas, et tsiviilasjas esitatud tõendid ei võimalda jõuda veendumusele, et menetlusosalised oleksid vahetanud vastastikuseid tahteavaldusi selles, et hagejal on õigus nõuda kostjalt vaidlusaluse juhtumi korral hüvitist. Sellest tulenevalt ja arvestades, et kostja ei kinnitanud kokkuleppe sõlmimist ka kohtumenetluses, asus maakohus seisukohale, et 14.12.2012 e-kiri pole käsitletav

§ 32mõttes kinnituskirjana.

Nende järelduste tegemisel pole maakohus menetlusõiguse norme kolleegiumi hinnangul rikkunud ega tsiviilasjas esitatud tõendeid valesti hinnanud. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna iseenesest alust otsuse tühistamiseks. Ka apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuses märgitust erinevale järeldusele jõudmiseks. 28. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arvamusega, et 14.12.2012 e-kirja kokkuvõtte punkte nr 1-3 tuleks tõlgendada e-kirja muust tekstist eraldiseisvalt. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled pole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg-d 1-2). 14.12.2012 e-kirjast nähtub, et kirja kokkuvõtte punktid nr 1-6 võtavad lühidalt kokku e-kirja kui terviku sisu ega ole e- 7

§ 9

lg 1 mõttes või kompromisslepingu sõlmimiseks

§ 578lg 1 mõttes.

Maakohus on sellist järeldust otsuses nõuetekohaselt põhjendanud, mistõttu puudub põhjenduste täiendamiseks alus. 29.

§ 26

lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Sellised tingimused on reeglina lepingu muude tingimuste kontekstis pigem üksikud, sest lahtiseid tingimusi sisaldava lepingu puhul peab kokkulepe siiski sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud (vt ka

§ 26lg 2).

See tähendab, et nn lünkade täitmine

§ 26

lg 1 alusel on võimalik vaid juhul, kui poolte vahel saavutatud kokkulepe on piisav, et lugeda

§ 9lg 1 kohaselt leping sõlmituks.

Reeglina ei saa lugeda lepingut seega sõlmituks, kui kokkulepe koosneb valdavalt lahtistest tingimustest või pole pooled jõudnud kokkuleppele lepingu põhisisu määravates olulistes tingimustes. Nõustumus lepingu sõlmimiseks ei saa jääda lahtiseks tingimuseks

§ 26

lg 1 mõttes ning nagu eespool märgitud, ei tõenda tsiviilasjas esitatud tõendid kostja poolt lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmist.

§ 27

lg 1 sätestab, et kui lepingupooled pole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata. Käesoleva tsiviilasja materjalid sellist eeldust kolleegiumi hinnangul ei toeta. 30. Ringkonnakohtu hinnangul on iseenesest õige hageja arusaam, et raha saajas kokkuleppimata jätmine ei mõjuta reeglina lepingu kehtivust. See, kellele kohustus täidetakse, võib sõltuvalt lepingu iseloomust, jääda lahtiseks tingimuseks

§ 26lg 1 mõttes.

Sellegipoolest ei jaga kolleegium hageja arvamust, et maakohus on otsuse tegemisel hinnanud valesti tõendeid ning kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, kui on jätnud hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja õigus saada kostjalt hüvitist pole tõendatud.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida pole kohaselt täidetud. Olukorras, kus hageja väitis kohtumenetluses, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kompromissleping, mille kohaselt on kostja kohustatud hagejale tasuma 66 125,54 eurot, on maakohus õiguspäraselt analüüsinud lepingu täitmisele suunatud nõude eeldusi, sh rahalise kohustuse olemasolu. Kuivõrd maakohus vastavat kohustust ei tuvastanud, jättis 8

§ 108

lg 1 mõttes ning järelikult pole maakohus hageja nõude kvalifitseerimisel eksinud. Tsiviilkohtumenetluses kehtiv selgitamiskohustus ei hõlma endas kohtu kohustust selgitada hagejale või arutada hagejaga tema nõude rahuldamise tõenäosust. Selgitamiskohustust täites peab kohus TsMS § 392 lg 1 p-de 1-4 järgi eelmenetluses välja selgitama, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus (vt Riigikohtu 02.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1145-14, p 15). Sellise kohustuse on maakohus 09.02.2015 eelistungil täitnud. Nõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne poolte õiguslikest väidetest sõltumata. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist taotleda ühel või mitmel alusel ning kuidas ta sellisel juhul nõudealused järjestab. Hageja poolt maakohtu menetluses esitatud väited faktiliste asjaolude kohta ei võimaldanud kolleegiumi hinnangul kvalifitseerida nõuet teisiti kui lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena (

§ 108lg 1).

Seega ei saa maakohtule ette heita alternatiivsete nõudealuste hagejaga arutamata jätmist. 32. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et soovib nõude õiguslikku alust muuta ja taotleda lepingu täitmise asemel (

§ 108

lg 1) kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja soovib lepingu täitmise asemel nõuda kostjalt kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 alusel, on tegemist hagi muutmisega, sest kuigi mõlema nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast lepingulisest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumine, on nõuete rahuldamise muud eeldused oluliselt erinevad. Seetõttu on ka kohtu poolt tuvastamist vajavate asjaolude ring oluliselt erinev. Hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 mõttes pole apellatsioonimenetluses lubatud, sest apellatsioonkaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (TsMS § 651 lg 1). Samuti puudub hagi muutmiseks kostja nõusolek (I kd, tl 194). 33. Kolleegium lisab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puuduks alus ka juhul, kui hageja oleks juba maakohtus nõudnud kostjalt kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel väites, 9