← Eesti

3-15-784/14

Obsah (5)§ 184§ 182§ 121§ 104§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-784 Haldusasi A.K.i kaebus Tallinna Va

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Halduskohtule saabus 27.03.2015 A.K.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. 3-15-784 Kaebuse kohaselt on kaebaja perioodil 09.07.2009 – 13.11.2014 viibinud Tallinna Vanglas kokku 1953 päeva ning Tallinna Vanglas viibitud ajal ei vastanud kambrite põrandapind nõutud suurusele, mistõttu sellised tingimused alandasid kaebaja inimväärikust. Kaebaja palub välja mõista õiglase hüvitise kohtu äranägemisel.
  2. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 09.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse, milles palus hüvitada seoses tema Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud kahju (29 500 eurot). Taotluse kohaselt on A.K. viibinud kinnipeetavana Tallinna Vanglas perioodidel 29.07.2002 – 28.11.2002, 30.01.2003 – 06.02.2003, 20.03.2003 – 06.11.2003, 19.12.2003 – 29.12.2003, 15.04.2004 – 10.09.2004, 11.05.2005 – 27.06.2006, 12.07.2006 – 11.10.2006, 18.10.2006 – 29.11.2006 ning 09.07.2009 – 13.11.
  3. Tema väitel on teda peetud inimväärikust alandavates tingimustes (ruum isiku kohta kambrites jäi selgelt alla 3 m2) kinni kokku 3016 päeval. 3.
  4. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 vastusega nr 5-18/14/34172-2 A.K.i kahju hüvitamise nõude perioodide 29.07.2002 – 28.11.2002, 30.01.2003 – 06.02.2003, 20.03.2003 – 06.11.2003, 19.12.2003 – 29.12.2003, 15.04.2004 – 10.09.2004, 11.05.2005 – 28.06.2006, 12.07.2006 – 11.10.2006, 18.10.2006 – 30.11.2006 ja 09.07.2009 – 08.12.2011 osas läbivaatamatult ning jättis A.K.i nõude perioodi 09.12.2011 – 13.11.2014 osas rahuldamata. Läbi vaatamata osas tugines vangla riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisele. 3.
  5. Taotluse rahuldamata jätmist perioodi 09.12.2011 – 13.11.2014 osas põhjendab Tallinna Vangla vastuses asjaoluga, et A.K.ile oli sellel perioodil tagatud põrandapind vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) kinnipeetavale ette nähtud ulatuses ning kambrites kasutada olnud arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada taotluse esitajale olulist tähendust omavaid kannatusi. Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et taotlejale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Kaebaja oli kogu kõnealuse perioodi vanglas süüdimõistetuna ning paigutatud avatud eluosakonda, kus kambri uks on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Taotlejale oli tagatud igapäevaselt vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Samuti oli kaebajale võimaldatud hõivetegevust ning lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Kambrid, milles kaebaja viibis, olid sisustatud vastavalt VSKE § 7 lg-le
  6. Hüvitamisele kuuluvat kahju ei saa tekitada igasugune ebamugavus ning väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused üleelamised, vaid põhiliste inimõiguste intensiivne rikkumine avaliku võimu poolt. Kaebaja ei ole kahju esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida püüdnud (ei ole pöördunud vangla poole ebapiiavast kambripinnast tingitud ebamugavuste tõttu).
  7. Kohus võttis 22.05.2015 määrusega kaebuse menetlusse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemiku 09.12.2011 – 13.11.2014 eest (resolutsiooni p 1) ning tagastas kaebus selle esitajale läbivaatamatult osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemiku 09.07.2009 – 08.12.2011 eest (resolutsiooni p 7). Määruse resolutsiooni p 7 jõustus edasi kaebamata. Tallinna Vangla on esitanud kaebusele 10.06.2015 vastuse, milles vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 2

(8)3-15-784 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  1. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist. 5.
  2. Kaebaja on kaebusega hõlmatud perioodil viibinud Tallinna Vanglas kambrites, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli arvestades ka seal paiknevaid esemeid, valdavalt vähem kui 3m
  3. Kaebaja viitab EIK praktikale, mille kohaselt on alla 3 m2 jääva isikliku ruumi puhul ülerahvastatuse probleem sedavõrd tõsine, et see iseenesest õigustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)
  4. a raportis on soovitatud tõsta ühiskongides põrandapinna suurust vähemalt 4 ruutmeetrini kinnipeetava kohta. 5.
  5. Siseriikliku õiguse kooskõlla viimine EIK praktikaga alates
  6. aastast ei välista varasemaid rikkumisi. 5.
  7. EIK praktika kohaselt on väiksema kui 3m2 kambripinna puhul isiku kohta tegemist inimväärikuse alandamisega. 5.
  8. Kaebaja taotleb hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, kuid viitab asjaolule, et kohtuasjas Tunis vs Eesti mõistis EIK 1022 päeva jooksul alla 3 m2 tingimustes viibimise eest välja hüvitise 10 000 eurot. Kaebaja on aga veelgi kauem (1953 päeva) sellistes tingimustes viibinud.
  9. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses taotluse lahendamisel võetud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega kaebuse lahendamisel arvestada, lisades järgmist. 6.
  10. Kaebaja on saanud osaleda hõivetegevustes ja sotsiaalprogrammides (riigikeele õpe, üldharidus, agressiivsuse asendamise treening), talle on võimaldatud lühi- ja pikaajalisi kohtumisi vastuses loetletud kordadel. Riigikeele õppest B2 tasemel loobus kaebaja põhjendusel, et ei ole motiveeritud. 6.
  11. Vastuse lisana esitatud dokumendihaldussüsteemi väljavõttest nähtub kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumiste sisu. Kuni EIK-i 19.12.2013 lahendini asjas Tunis vs Eesti ei pöördunud kaebaja kordagi Tallinna Vangla poole teemadel, mis puudutaksid kambrite põrandapinda. 24.01.2014 esitas A.K. aga vanglale selgitustaotluse, milles soovis teada andmeid kambrite kohta, milles on
  12. a alates viibinud (kambrite numbrid, päevade arv, kaua neis viibis, kambrisse paigutatud kinnipeetavate arv, palju oli kambris inventari ning ruutmeetreid, keskmine pindala inimese kohta). Nimetatust nähtub üheselt, et endale kahju tekkimist hakkas kaebaja tunnetama alles peale EIK-i lahendit Tunis vs Eesti ja tegelikke üleelamisi tal Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega seoses olnud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
  13. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikus 09.12.2011 – 13.11.
  15. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, 3
(8)3-15-784 vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
  1. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.
  2. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.
  3. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  5. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (praeguse otsusega hõlmatud osas tl 55 pöördel–64 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on nii erineva pikkusega ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda ühe inimese kohta oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil 3 m2 nõue oli täidetud. Kaebaja ei ole aga ajavahemikus 09.12.2011–13.11.2014 viibinud päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Praeguses vaidluses asjakohasel perioodil on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri pindala suurust ei ole mõjutanud tualettruumi olemasolu, kuid kaebaja on viidanud, et isiklikku ruumi vähendab veelgi kambris olev inventar.
  6. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit (inventari) ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 mõttes ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. 4
(8)3-15-784 Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole alati igal juhul vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud korduvalt ka ringkonnakohtud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 otsus asjas nr 3-13-821, p 10; . Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsus asjas nr 3-13-1610, p 12). Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla väidetavat rikkumist. Mööbli arvestamine võib aga kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel siiski mõnikord omada vanglapoolse rikkumise raskuse hindamisel tähendust, sõltuvalt juhtumi eripärast ja asjaoludest (näiteks hinnates kambritingimusi tervikuna koosmõjus kambrivälise liikumise ja tegevuse võimalustega). Praegusel juhul selliseid erilisi asjaolusid ilmnenud ei ole.
  1. Kaebusega menetletav periood on 09.12.2011 – 13.11.2014 (kokku 1071 päeva ehk ligemale 64 kuud). Vastustaja esitatud tabelist (tl 55 pöördel–64 pöördel) nähtuvalt on kaebaja olnud paigutatud järgmiselt. 13.
  2. Nimetatud perioodist kokku 946 päeval on kaebaja viibinud kambrites, kus on olnud tagatud üle 3 m2 pinda inimese kohta. Selle ajavahemiku seas on ka 15 päeva pikkune kartseriperioode, mil probleemi kambripinna nappusest ei tõusetu (8,9 m2). 13.
  3. Ajavahemikus 09.12.2011–28.09.2012 (kokku 295 päeva) viibis kaebaja 125 päeva jooksul küll kambris, kus pinda inimese kohta jäi alla 3 m2, kuid rohkem tol ajal kehtinud kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2).
  4. Üksnes kambripinna ebapiisavus ei tähenda alati, et tegemist oleks kinnipidamistingimuste õigusvastasusega ning et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa
(2012)p 145). Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). 15. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See 5
(8)3-15-784 sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).
  1. Kohus leiab, et arvestades paigutamiste kronoloogiat, kestust ning kinnipidamistingimusi ja liikumisvõimalusi kogumis, ei ole praegusel juhul vastustaja õigusvastase käitumisega tekitatud kaebajale kahju hüvitamisele kuuluvat kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes ning põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul 09.12.2011 – 13.11.2014 Tallinna Vanglas. Samuti selles, et kaebaja viibis sel ajavahemikul vanglas kinnipeetava staatuses. Kaebuses on rõhutatud, et kaebaja viibis vanglas kahtlustatava või süüdistatavana 09.07.2009–20.11.2010, kuid selle ajavahemiku osas on kaebus läbivaatamatult tagastatud; ka Tallinna Vangla on 25.02.2015 vastuse p-s 27 (tl 8 pöördel) märkinud, et kinnipeeturegistri kohaselt kogu vaidlusaluse aja süüdimõistetuna. Kohtu menetluses olev osa kaebusest hõlmab ajavahemikku, mil kaebaja oli kogu aeg vanglas kinnipeetavana, kes valdava osa ajast on viibinud Tallinna Vangla avatud sektsioonis (välja arvatud lühiajaline viibimine kartseris). 17.
  3. Väärib märkimist, et alates 28.09.2012 ei viibinud kaebaja kordagi tingimustes, kus põrandapinda inimese kohta olnuks alla 3 m2 (kokku 946 päeva jooksul). 17.
  4. Vaidlust ei ole küll, et enne seda 295 päeva pikkusel ajavahemikul vaheldusid päevad või ajavahemikud, mil pinda oli tagatud 2,5 m2 – 3 m2 (kokku 125 päeval) päevadega või ajavahemikega, mil isikuid kambris oli vähem ja pinda seega üle 3m
  5. Seejuures on oluline tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine. Kõige pikem ajavahemik, mil kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes, oli 35 järjestikust päeva (20.04.2012–24.05.2012). Ka sel juhul oli tagatud 2,78 m2, seega rohkem kui nägi ette kehtiva õiguse järgne kohustuslik miinimum (2,5 m2). Ülejäänud osas on need ajavahemikud lühemad. Kõnealused 125 päeva moodustavad kaebusega hõlmatud ajavahemikust umbes 11,7%. 17.
  6. Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja aga päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSKE v.r § 6 lg 6) kehtestatud määra. 17.
  7. Paigutamiste kronoloogiast võib selgelt välja tuua suundumuse, et vastustaja on aja jooksul püüdnud ja suutnud kinnipeetava olukorda leevendada (alates 28.09.2012 paigutamised ainult kambrites, kus tagatud on vähemalt 3 m2).
  8. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, 6
(8)3-15-784 kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi
  1. septembri
  2. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kohus peab praeguses asjas põhjendatuks arvestada, et kaebaja ei viibinud sellistes tingimustes, kus kambripind ei vastanud siseriikliku kehtiva õiguse normile.
  3. Lisaks napile kambripinnale ei ole kaebaja ise toonud välja ühtki muud tegurit (nt halbu olmetingimusi), mis tema kinnipidamistingimuste tervikut halvendanud oleks. Selliseid väiteid ei esitanud kaebaja ka kohtueelselt kahju hüvitamise taotlusega vastustaja poole pöördudes. Vastustaja on esitanud väljatrükid kaebaja pöördumistest vangla poole alates augustist 2009 (tl 92–102). Neist ei nähtu, et kaebaja oleks kinnipidamistingimuste üle kurtnud ning oma huvi kambrites viibinud isikute hulga ja põrandapinna suuruse vastu on ta üles näidanud alles 20.01.2014 taotluses talle sellekohase teabe väljastamiseks (tl 103). Vastustaja on rõhutanud, et kinnipeetavana on kaebaja olnud režiimil, mis näeb kambrite sulgemise vaid ööajaks ning kaebaja sai kasutada võimalust igapäevaseks ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning kord nädalas spordisaali külastada. Kaebaja ei eita, et ta sai neid võimalusi kasutada.
  4. Vastustaja on vastuses kaebusele kirjeldanud ka kaebaja täiendavaid liikumisvõimalusi ja tegevusi ning lisanud vastavads väljavõtted kinnipeeturegistrist (tl 97 ja 88). Sellest nähtub, et kaebaja on osalenud järgmistes hõivetegevustes ja sotsiaalprogrammides: 1) Riigikeele õpe B1 tasemel 05.03.2012 - 30.06.2012 - kursuse maht 150 tundi, tunnid toimusid kolm korda nädalas, korraga 45 minutit; 2) Riigikeele õpe B2 tasemel 01.08.2012 - 01.09.2012 - kursuse maht on 150 tundi, tunnid toimusid kolm korda nädalas, korraga 45 minutit; kaebaja loobud riigikeele õppest põhjendusel, et ei ole motiveeritud; 3) Üldharidussüsteemis (
  5. klassis) õppimine 02.09.2013 - 18.06.2014–õppetöö toimus järgmiselt: esmaspäev 12:50 – 16:05; teisipäev 08:30 – 11:50 ja 12:50 – 14:25; kolmapäev 08:30 – 11:50 ja 12:50 – 16:05; neljapäev 08:30 – 11:50 ja 12:50 – 14:25; 4) Agressiivsuse asendamise treening 06.10.2014 - 08.01.2015– kohtumised toimusid 18 korda, ühe kohtumise pikkuseks oli 2 tundi (tl 88). Seega on kaebaja hõivatus hoolimata vaheaegadest tegevuste vahel olnud üsna järjepidev ning tegevused oma iseloomult regulaarsed ja küllalt intensiivsed, eriti üldharidusõpe.
  6. Vastustaja viidatud kinnipeeturegistri andmete kohaselt on kaebajale kõnealusel perioodil võimaldatud ka regulaarselt nii lühi- kui ka pikaajalisi kokkusaamisi. Lühiajalised kokkusaamised on kaebajal kinnipeeturegistri andmetel toimunud järgmistel aegadel: 09.12.2011, 20.02.2012, 23.02.2012, 21.03.2012, 19.07.2012, 17.08.2012, 29.09.2012, 24.11.2012, 08.12.2012, 02.02.2013, 15.03.2013, 25.04.2013, 23.05.2013, 18.06.2013, 23.07.2013, 26.07.2013, 29.11.2013, 24.01.2014, 19.03.2014, 31.05.2014, 27.06.2014, 07.11.
  7. Pikaajalised kokkusaamised toimusid kaebajal järgmiselt: 07.01.2012 abikaasa ja pojaga; 07.01.2012 emaga; 17.04.2012 abikaasa ja pojaga; 19.09.2013 ema ja pojaga; 30.11.2013 ema ja pojaga; 26.07.2014 ema ja pojaga.
  8. Eelnevast ilmneb, et kaebajal on olnud täiendavaid liikumis- ja suhtlemisvõimalusi ulatuses, mis leevendab ebapiisavast kambripinnast tulenevaid võimalikke ebamugavusi. Kaebaja on 7
(8)3-15-784 olnud hõivetegevusega seotud ning kohtunud oma lähedastega ka ajal, mil ta aeg-ajalt viibis kambrites, kus pinda ühe inimese kohta oli vahemikus 2,5 m2 – 3 m2 (09.12.2011–28.09.2012). Seejuures nähtub kaebaja vastusest ja registri väljavõttest (tl 87), et riigikeele õppest B2 tasemel loobus kaebaja motivatsiooni puudumisel ise. Seega pole ta ka ise kasutanud ära kõiki võimalusi, mis võiksid igapäevast liikumis- ja suhtlemisvõimalust avardada.
  1. Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid tegureid ning kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtlemise võimalusi, samuti vastustaja käitumist kaebaja paigutamisel (aja jooksul on ruumiprobleem likvideeritud), ei pea kohus kaebust mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatuks ning see tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 24 eurot (vastavalt 09.04.2015 kohtumäärusele). Kuna kohus tagastas kahju hüvitamise nõude umbes 29 kuu pikkuse ajavahemiku osas ja menetleb umbes 35 kuu pikkuse ajavahemiku osas, on kaebus läbivaatamatult

§ 121

lg 1 p 4 alusel tagastatud ligikaudu 45% ulatuses.

§ 104

lg 5 p 2 sätestab, et kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale (välja arvatud juhul, kui see toimub sama seadustiku § 121 lõike 2 alusel), tagastatakse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Seega tuleb kaebajale tasutud riigilõiv (24 eurot) tagastada 45% ulatuses, so 10 eurot 80 senti. Riigilõiv kantakse tagastatavas osas selle tasunud Reinmaa & Partnerid AB OÜ kontole nr EE501010220105597013. 25.

§ 108lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, mida vastavalt otsuse põhjenduste punktile 26 ei tagastata, 13 eurot 20 senti. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega jäävad menetluskulud muus osas menetlusosaliste kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.