Tsiviilasi nr 2-14-63054 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-63054 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ü

§ 163

lg 1 ja AÕS § 129 lg 4 alusel poolte enda kanda, võttes arvesse, et kohus rahuldas hagi üksnes osaliselt ning osas, millega kohus hagi rahuldas, oli tegemist piiriküsimuse lahendamisega. LK apellatsioonkaebus

1. LK esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus ringkonnakohtul teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 783,90 eurot ja jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Samuti palus hageja võtta uue tõendina asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud 05.01.2015 kviitungi.
2. Hageja põhjendas, et kohus on hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel rikkunud

§ 436lg-t 1 ja § 436 lg-t 4.

Kostja ei vaidlustanud väiteid, et hagejal on Griffen Management OÜ ees kulutuste hüvitamise kohustus ja hagejale on kahju tekkinud, vaid leidis, et hageja peaks kahju hüvitamise nõudega pöörduma Maardu Linnavalitsuse poole ja et hageja kulutuste suurus ei ole mõistlik. Kooskõlas

§ 231

lg-ga 4 eeldas hageja, et kostja on hageja väited omaks võtnud ega vaidlusta asjaolu, et hagejal on Griffen Management OÜ poolt tehtud kulutuste hüvitamise kohustus. Otsuses hindas kohus mõlemast poolest erinevalt asjaolu, millele hageja tugines ning mille kostja omaks võttis. Kohus ei juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ega andnud neile võimalust oma seisukoha avaldamiseks. 23. Hageja esitas tõendina 05.01.2015 kviitungi, millega tõendab väiteid, et hagejal oli kohustus hüvitada Griffen Management OÜ-le 783,90 eurot ja hageja on vastava kohustuse ka täitnud (VÕS § 95). Seega on hagejale tekkinud varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hagejal on maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisest tulenevalt õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid (RKTKo 3-2-1-169-10 p 11).

§ 633

lg 4 ja

§ 652lg 4 alusel taotleb hageja dokumentaalse tõendi vastuvõtmist ning palub seda hinnata. 6

§ 436lg-te 1 ja 4 rikkumine tingis ka menetluskulude väära jaotuse.

Menetluskulud tulnuks jaotada vastavalt

§ 162lg-le 1.

Enne kohtusse pöördumist tegi hageja kostjale kaks kompromissiettepanekut, milles palus nõustuda Maardu Linnavalitsuse poolt 12.09.2013 esitatud piiri asukoha ettepanekuga. Kostja hageja 04.06.2015 kompromissettepanekuga ei nõustunud ning 18.06.2014 ettepanekule ei reageerinud. Otsusega määras kohus piiri kindlaks vastavalt Maardu Linnavalitsuse ettepanekule. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, kuivõrd hageja ei ole mingilgi moel põhjustanud ebaõiget piirikannet, hageja on olnud kompromissialdis, pakkunud kompromisslahendusi ning olnud nõus Maardu linna poolt 23.10.2014 pakutud lahendusega. Olgugi, et see on oluliselt väiksem nõue võrreldes sellega, mida hageja võiks õigustatult nõuda seadusest tulenevalt ning tuginedes maa ajaloolisele kasutusele.

1. Eeltoodule tuginedes on õiglane, et menetluskulud kannab kostja, kes pahauskse naabrina piiri kindlaksmääramist on takistanud ega ole jätnud hagejale muid alternatiive kui pöörduda kohtusse. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et asi lahendada mõistliku kompromissiga ja kiiresti. Kostja on sellele põhjendamatult vastu seisnud. DT apellatsioonkaebus
2. DT oma apellatsioonkaebuses palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, kohaldades igamise ja aegumise sätteid.
3. Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS §
4. Puudub alus kohaldada AÕS §-i 129, sest poolte vahel ei ole piirivaidlust. Hageja on sisuliselt soovinud Põldheina tee 27 piiri asukoha muutmist. Kuna hageja katastriüksus on moodustatud plaanija kaardimaterjali alusel, siis tuli kohaldada MaaKatS § 20 lg 12-
6. Maakohus on hagi rahuldamisega ja piiri määramisega uues asukohas asunud sisuliselt seisukohale, et maareformi käigus looduses määratud ja tähistatud kinnistu Põldheina tee 27 on määratud valesti ebaõiges asukohas. Samas ei ole maakohus tuvastanud erastamise aluseks olevate haldusaktide õigusvastasust.
7. Kostja arvates tuleb lahendada põhimõtteline õigusteoreetiline küsimus, kas maareformi käigus looduses valesti määratud piiride korral tekib isikul seaduslik või ebaseaduslik valdus valesti määratud piiride ulatuses. Kui valesti määratud piiri korral tekib ebaseaduslik valdus võõrale asjale, siis on see AÕS § 123 ja § 112 alusel kaitstud igamisega. Kui tegemist on olnud kostja ja tema õiguseellase seadusliku valdusega maareformi käigus looduses määratud piirides, siis puudus kohtul igasugune õiguslik alus looduses määratud piiri äramuutmiseks ja hagi rahuldamiseks. Kui aga tegemist on kostja ja tema õiguseellase ebaseadusliku valdusega, siis tuleb kohaldada igamist AÕS § 123 alusel ja jätta hagi rahuldamata.
8. AÕS § 80 kohaselt saab asja välja nõuda ainult ebaseaduslikust valdusest. Kostja sai AÕS § 56 lg 1 alusel eeldada kinnistusraamatus sisalduvate andmete õigsust. Kinnistusraamatus ei olnud märget piirivaidluse kohta. Kostja oli kinnisasja heauskne omandaja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja valdab temale kuuluvat kinnisasja ebaseaduslikult. Maakatastris märgitud piir ja kinnistusraamatus märgitud pindala on faktiliselt õiged andmed. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud AÕS § 561 lg-t
9. 7

§ 657lg 1 p 21).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti jätnud hageja kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamata AÕS § 129 lg

1. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
2. Kolleegium on seisukohal, et Põldheina tee 25 ja Põldheina tee 27 kinnistute vahelise piiri kindlaksmääramise osas on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, on otsust põhjendanud ja hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub piirivaidluse lahendamise osas maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Apellatsioonkaebuses on kostja valdavalt korranud vastuväiteid, mida ta esitas maakohtu menetluses. Maakohus on kolleegiumi hinnangul vastanud otsuses kostja vastuväidetele ning on piisavalt põhjendanud, miks kostja väited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele, millele maakohus on sisuliselt juba vastanud. 37. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele kolleegium siiski märgib, et haldusmenetluse olemasolu ei välista piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses (RKTKo 3-2-1-6712 p 26). Olukorras, kus Põldheina tee 27 katastriüksuse mõõdistamisel on tehtud viga, ei saa kostja tugineda sellele, et katastrimõõdistamise teel määratud piirid on prioriteetsed kinnisasja tegelike piiride ees. Piiride kindlaksmääramise vaidluses saab tugineda mh sellele, et piirid on valesti kaardistatud (RKTKo 3-2-1-143-12 p 15). Põhjendamatu on kostja väide, et Maardu Linnavalitsuse kirjal puudub tõenduslik väärtus. Maardu Linnavalitsuse 25.06.2013 kiri vastab

§ 272lg 1 sätestatud dokumentaalse tõendi nõuetele.

Sellest nähtuvalt on Maa-amet teostanud katastriüksuste kontrollmõõdistamise, mille tulemusena selgus, et Põldheina tee 27 katastriüksuse piiripunktid nr 2 ja 4 on 1997 aastal teostatud katastrimõõdistamise käigus koordineeritud geodeetilise põhivõrgu suhtes lubamatu veaga. 8

§ 5

lg-le 1, mille kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja ei ole taotlenud Maie Lõokese kui Põldheina tee 27 endise omaniku menetlusse kaasamist, samuti ei ole Maie Lõoke ise avaldanud soovi astuda menetlusse. Lisaks ei mõjuta Maie Lõokese võimalike nõuete olemasolu hageja õigust nõuda kinnisasja praeguselt omanikult piiri kindlaksmääramist.

1. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega selles, et hageja poolt kohtueelselt kantud õigusabikulud summas 783,90 eurot tuleb jätta kostjalt välja mõistmata, kuid peab vajalikuks selles osas muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2. AÕS § 129 lg 4 kohaselt kannavad piiri kindlakstegemise kulud naabrid võrdselt, kui seadusest, kohtulahendist või tehingust ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu arvates saavad piiri kindlakstegemise kuludena kõne alla tulla ka poolte õigusabikulud, mis on tekkinud piiri kindlakstegemise vaidluses (sh kohtueelselt). Kolleegium on aga seisukohal, et AÕS § 129 lg 4 mõtteks on jaotada võrdselt just need kulud, mis vältimatult kaasnevad kinnisasjade vahelise piiri kindlaksmääramisega (nt mõõdistamise ja piiri tähistamise kulu). Tegemist on kuludega, mida saab eelduslikult pidada mõlema naabri huvides olevateks, millest tulenevalt peavad naabrid kandma need kulud võrdsetes osades. Kolleegiumi arvates ei tulene nimetatud sätte eesmärgist aga seda, et üks pool peaks kandma osaliselt või täielikult teise poole kantud õigusabikulusid kohtueelses menetluses. AÕS § 129 lg 4 mõttest tuleneb, et kummagi poole muud kulud (sh kohtueelsed õigusabikulud) jäävad üldjuhul poole enda kanda. Ringkonnakohtu arvates puuduvad käesoleval juhul asjaolud, mis annaksid alust üldjuhust kõrvale kalduda. Sellest tulenevalt puudub alus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
3. Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise tõttu tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Nagu kolleegium on leidnud, on maakohus õigesti rahuldanud hagi osaliselt, jättes hagi rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude osas. Kuna hagi rahuldati osaliselt ning tegemist on piirivaidlusega, siis jättis maakohus poolte menetluskulud põhjendatult poolte endi kanda.
4. Arvestades ülaltoodud põhjendusi ja ka seda, et mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, on põhjendatud ka apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte enda kanda (

§ 171lg 1).

43. Kolleegium on seisukohal, et kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend (keskkonnaministri 27.04.2015 kiri) tuleb jätta vastu võtmata (

§ 652lg 4).

Keskkonnaministri kirjas on selgitatud üldiselt katastriüksuse moodustamise, pindala määramise ja arvutamisega seonduvat. Seega ei ole tõend seotud käesolevas asjas menetletava konkreetse piirivaidlusega. Lisaks ei ole kostja põhjendanud, miks ei esitatud seda maakohtusse, kuigi see tõend oli, selle kuupäeva arvestades, olemas juba maakohtus toimunud menetluse ajal. 44. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend (05.01.2015 kviitung) tuleb jätta vastu võtmata

§ 238lg 1 alusel.

Ringkonnakohus on leidnud, et hageja ei saa kostja vastu esitada kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamise nõuet, mistõttu ei ole sellel tõendil asjas tähtsust. 9