Obsah (11)

§ 386§ 162§ 176§ 436§ 657§ 652§ 654§ 230§ 232§ 442§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2016, Tallinn Kohtuasja number 2-14-61681

§ 386lg 4).

Pooled ei vaielnud järgmiste faktiliste asjaolude üle: - Kostjal I (kuni 28.10.2014 ärinimega Osaühing Skorpeting) on 2013 maksustamisperioodist maksuvõlg. Seisuga 28.11.2014 oli maksuvõlg koos intressiga 96 579 eurot 93 senti. - Maksuvõla sissenõudmiseks esitas hageja 18.09.2013 kohtutäiturile kuus täitmisavaldust (erinevate maksustamisperioodide kohta tehtud maksuhalduri korralduste sundtäitmiseks). - Kohtutäitur alustas kostja I suhtes täitemenetlust 19.09.2013 ja täitmisteade toimetati kostjale I kätte 23.09.

1. - 24.09.2014 esitas PS Maanteeametile taotlused varem kostjale I kuulunud laaduri Volvo ja sõiduauto Fiat 500 registriandmete muutmiseks seoses omanikuvahetusega. Volvo laaduri uue omanikuna taotleti registrisse kanda kostja II, müügitehingu tõendamiseks esitati liiklusregistrile 20.05.2013 kirjalik müügileping, ning Fiat 500 uueks omanikuks kostja III vastavalt 20.09.2012 kirjalikule müügilepingule. Vaidlust ei olnud, et nii müügitehingute väidetava toimumise kui ka registris omanikukannete muutmise ajal oli PS nii kostja I kui kostja II juhatuse liige ning esindas Volvo 20.05.2013 müügitehingus ise tehingu mõlemat poolt. Fiat 500 müügitehingus oli ostja, kostja III, seaduslik 3 esindaja NK PS abikaasa ema. Kostjal I muud vara, peale sõidukite, ei olnud ja täitemenetluses maksuhalduri nõuet ei rahuldatud. Kostja I on riigimaksude tasumise eesmärgil maksnud väljaspool täitemenetlust maksuhalduri hallatavale ettemaksukontole 2014 aprillis 990 eurot 4 senti ja 2014 oktoobris 398 eurot 50 senti. Praeguses asjas olid olemas võlgniku vara tagasivõitmise hagi esitamise asjaolud: hagejal oli kostja I vastu sissenõutavaks muutunud maksuvõla nõue, maksukohustuse sundtäitmise kohta oli hageja andnud haldusakti, mis TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt on täitedokumendiks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale hageja nõuet täitemenetluses ei rahuldatud (TMS § 187 lg-d 1 ja 2). TMS §-st 188 tulenevalt peab kohus hagi rahuldamiseks tuvastama, et: vaidlusalused tehingud tehti kolme aasta jooksul enne 28.11.2014 hagi esitamist; tehingud tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Maakohus leidis, et 20.05.2013 Volvo ja 20.09.2012 Fiat 500 müügitehingud olid tehingud lähikondsete vahel. Fiat 500 müügitehingus esindas kostjat I ainuosanik ja juhatuse ainus liige PS ning kostjat III juhatuse liige NK, kes on PS abikaasa ema. Kostjate vastuväited, et tehinguosalisteks olid iseseisvad juriidilised isikud, kes üksteise ärisse ei sekkunud, ei andnud alust tehinguosalisi lähikondseteks mitte lugeda (PankrS § 117). TMS § 188 lg-s 2 sätestatud lähikondse teadmise eelduse ümberlükkamise kohustus lasus kostjatel. Tõendamist leidis, et Fiat 500 müügitehing toimus hiljemalt kirjalikus lepingus märgitud ajal 20.09.
2. NK ja PS kuulati kohtus üle vande all. Mõlemad andsid olulistes detailides kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et NK, teades tütre ja tema abikaasa PS soovist liisida kostja I nimel sõiduauto, pakkus võimalust saada sõiduki liisimise asemel selle koheseks väljaostmiseks laenu kostja III vahendite arvelt. 02.05.2012 vormistati kirjalik laenuleping, mille alusel kostja III kandis samal päeval kostjale I üle 13 800 eurot. Lepingus fikseeritud laenu tagastamise tähtpäev oli laenu tagastamise viimane kuupäev, suuliselt lepiti kokku, et kostja I maksab kostjale III kuu aja jooksul tagasi auto müügitehingult tagasisaadava käibemaksu osa 2300 eurot ja edaspidi hakkab laenu osade kaupa tagasi maksma igakuiste maksetena. PS kinnitas, et kostja I sai käibemaksu 2300 eurot tagasi, kuid ei täitnud kohustust maksta see kostjale III. Kostja I maksis kostjale III ainult 1000 eurot. Kostja III nõudis korduvalt PS-lt raha ja siis laenu katteks sõiduki kostjale III üle andmist. PS tegi samal päeval, kui maksis ära 1000 eurot, kostjale III ettepaneku, et annab laenu katteks sõiduauto, tasaarvestus toimus 2012 juulis või augustis. NK väitel sai ta sõiduki enda valdusesse pärast müügilepingu vormistamist, vist 2012 septembris, kostja III sõiduki müügihinda kostjale I ei tasunud ja tehti laenu tasaarvestus. Sõiduki omanikuvahetuse registreerimise kohustus jäi PS-le, sõiduk on kostja III valduses. PS ja NK ütluste tõepärasuses ei olnud alust kahelda, sest ütlused olid kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega. Kostja I ja III vahel 02.05.2012 laenulepingu sõlmimist kinnitas laenumakse ülekanne 02.05.
3. Eluliselt usutavad olid NK ütlused, et kuna laenu pakkus ta tütre ja tema mehe huvides, laenu andmine oli kostja III majandustegevusega võrreldes vähetähtis kõrvaltegevus, siis ta ei süvenenud lepingu vormistamisse. Poolte vahel kirjaliku laenulepingu tingimustes kajastatust erineva kokkuleppe olemasolu laenu tagastamiseks tõendas kostja III 23.07.2012 e-kiri PS-le, milles NK tuletas PSle meelde käibemaksu tagastamise kohustust, ning kostja I pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt kostja I tegi 27.07.2012 kostjale III ülekande 1000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“. Kostja III esitas ka kostja I 27.07.2012 tasaarvestuse avalduse, mille allkirjastas juhatuse liikmena PS ja milles taotletakse 02.05.2012 laenulepingu lõpetamist ning laenujäägi 12 800 eurot tasaarveldamist laenu eest ostetud sõiduautoga Fiat
4. 4 Kuna oli tõendatud, et kostjad I ja III leppisid hiljemalt 2012 septembris kokku Fiat 500 omandiõiguse üleminekus kostjalt I kostjale III, ei saanud üksnes liiklusregistrile omanikuvahetuse registrisse kandmise taotluse esitamise ajast tuletada tehingu toimumise teistsugust aega (LS § 62 lg 1, liiklusregistri põhimääruse § 13). Kuus kuud enne maksuvõla tekkimist ja rohkem kui aasta enne täitemenetluse alustamist tehtud tehingu tegemisel kostja III ei saanud teada ega pidanud teadma, et kostjal I tekivad makseraskused ning hageja nõuet ei ole võimalik täitemenetluses rahuldada. Samuti ei saanud pool aastat enne maksuvõla tekkimist ja aasta enne maksuvõla sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse alustamist kostja I teha tehingut teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Seega olid 20.09.2012 tehingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 188 lg-s 1 sätestatud eeldused täitmata. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada kehtetuks kostjate I ja III vaheline 20.09.2012 müügileping. Volvo laaduri tehingu kehtetuks tunnistamise osas oli hagi põhjendatud. Eeltoodu alusel tuli hagi rahuldada osaliselt ning tunnistada kostja I ja II vahel 20.05.2013 kuupäevaga vormistatud Volvo laaduri müügileping kehtetuks. Kohus tuvastas, et kostjatel I ja II on kohustus esitada liiklusregistrile taotlus Volvo laaduri omanikukande muutmiseks (TMS § 195 lg 1, LS § 175 lg 1 p 1). TsÜS § 68 lg 5 alusel asendab kohtuotsus jõustumise järel kostjate vastavaid tahteavaldusi. Kuna maakohus rahuldas esimese hagi ja jättis teise hagi rahuldamata, jäid rahuldatud nõude osas menetluskulud nende kostjate, kelle vastu nõue oli esitatud, kanda. Rahuldamata jäetud nõude osas jäid menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

Praeguses asjas esitas menetluskulude nimekirja

§ 176lg-s 1 sätestatud korras üksnes kostja II.

Kuna kohus kostja II vastu esitatud nõuete osas hagi rahuldas ja jättis tema kanda menetluskulud, puudus kostjal II õigus menetluskulude hüvitamist nõuda. Hageja ega kostja III menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ei esitanud. Seega puudus vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Vahepealne menetlus

1. 07.10.2015 tühistas Pärnu Maakohus osaliselt oma 04.09.2015 otsuse ning kinnitas hageja ja kostja II vahel 02.10.2015 sõlmitud kompromissilepingu. Osalise tühistamise järel jäi maakohtu 04.09.2015 otsus kehtima järgmiselt. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate I ja III vastu 20.09.2012 sõlmitud Fiat 500 müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks ning selle sõiduki omaniku kohta liiklusregistrisse kantud andmete muutmiseks vajalike tahteavalduste tegemise kohustuse tuvastamiseks. Maakohus jättis kostja III menetluskulud hageja kanda. Kostja III menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Maakohus määras, et Pärnu Maakohtu 02.12.2014 hagi tagamise määrusega Fiat 500 käsutamise keelamiseks tehtud keelumärge tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kehtetuks tunnistamata kostjate I ja kostja III vahel toimunud Fiat 500 müügitehingu. Hageja palub teha uus otsus ning tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja III vahel toimunud Fiat 500 müügitehing ning kohustada kostjaid I ja III andma nõusolek liiklusregistris sõiduki omaniku kande muutmiseks. Hageja palub jätta maakohtu 02.12.2014 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati võõrandamise keelumärge sõiduautole Fiat 500 kehtima kuni otsuse täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate I ja III kanda. Hageja palub vastu võtta täiendavate tõenditena kostja III 2012 käibedeklaratsiooni andmeid ja majandusaasta aruande. Kohus hindas tõendeid ebapiisavalt, rikkudes

§ 436lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

5 Maakohus leidis ekslikult, et tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud, kuna Fiat 500 müügitehing kostjate I ja III vahel toimus 20.09.2012, mistõttu see ei saanud kahjustada hageja huve, sest kostjal I sel ajal võlga hageja ees ei olnud. Fiat 500 müügitehing toimus septembris 2013, kui fikseeriti omanikuvahetus Maanteeameti sõidukite registris. Üllatuslik oli kohtu järeldus, et PS ja NK andsid olulistes detailides kokkulangevaid ütlusi, mis olid kooskõlas kirjalike tõenditega. Hageja leiab, et Fiat 500 müügitehingu osapoolte esindajate vande all antud ütlused ja nende esitatud tõendid on vastuolulised. Kokkulangevaks võib ütlusi pidada vaid osas, et kostja III andis 2012 mais laenu kostjale I, mida viimane kasutas Fiat 500 soetamiseks. Vaidlust tekitav on Fiat 500 kostjale III edasivõõrandamise aeg. Maakohus jättis hindamata ja põhistamata järgnevad hageja maakohtus välja toodud vastuolud, väited ja tõendid, mis tõendavad, et Fiat 500 võõrandamistehing sai toimuda septembris

1. 02.05.2012 laenulepingu pooled fikseerisid lepingu p-s 4.1, et lepingut võib muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis ja et kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks siduvad. Seetõttu on kummastav, et kohus luges poolte ütlused (et tegelikult oli poolte vahel ositi tasumise kokkulepe, mida kostja I väidetavalt täita ei suutnud ja et seetõttu tasaarvestati laen Fiatiga) usutavaks. On kummastav, et laenulepingu osapooled ei lisa kirjalikku laenulepingusse ositi tasumise klauslit, kuna tunnevad teineteist või et tegelik laenu tagastamise tähtaeg oli varem, kuid vastav kokkulepe oli poolte vahel üksnes suuline ja ositi tasumises lepiti kokku juba enne lepingu vormistamist. 02.05.2012 lepingust tulenevalt puudus pooltel vajadus autoga tasaarveldamiseks septembris
2. NK ei põhjendanud, miks ta jättis lepingus fikseerimata laenu tegelikud tagastamistähtajad, millest kinnipidamist NK vande all antud ütlustest nähtuvalt pidas äärmiselt oluliseks. Lisaks olid vastuolulised NK ütlused, et laenusaaja olevat lubanud laenu kohe tagasi maksta, kuid samas olevat ositi tasumine olnud laenusaajaga kokkulepitud juba enne laenu vormistamist. PS ütlustest ei nähtunud, et ta oleks lubanud laenu kohe tagasi maksta. Fiat 500 müügilepingus puudusid viited, et kostjate I ja III vahel oleks toimunud laenu tasaarvestus. Kostja III esitas 27.07.2012 tasaarvestusavalduse kohtule alles 01.07.2015, kuid 2014 detsembri seisukohtades puudus viide dokumendi olemasolu kohta. Juhul kui septembris 2012 oleks toimunud tasaarvestus, oleks sõiduki omanikuvahetus fikseeritud sõidukite registris samal ajal või vahetult peale seda. Kohus ei analüüsinud, miks kostja III, omandades sõiduauto, soovis jätta sõiduki kasutajateks endised kasutajad. Kostja III 2012 majandusaasta aruandest ei nähtu Fiat 500 soetamine. Selle kinnitamiseks palub hageja tõendina asja juurde võtta kostja III 2012 käibedeklaratsioonide koondväljatrüki. Kuna maksuhaldur on seotud maksusaladuse kaitsmise kohustusega (MKS § 26), ei olnud esimeses kohtuastmes kohtumenetluse osapoolte rohkuse tõttu kostja III käibedeklaratsiooniandmete esitamine, arvestades mh muude tõendite piisavust, otstarbekas. Maakohus ei analüüsinud sündmusi sõiduki ümbervormistamise kuupäeva (24.09.2013) valguses. Fiat 500 vormistati kostja III nimele päev pärast seda, kui kostja I sai kohtutäiturilt täitmisteate. Selline tegutsemine viitab, et kostjate I ja III esindajad, kes olid omavahel lähedalt perekondlikult seotud, leppisid omavahel kokku, et auto omanikuks märgitakse kostja III. Vastused apellatsioonkaebusele
3. Kostja III vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. 6
4. Kostja I oma seisukohta apellatsioonkaebuse osas ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonimenetluses toimub maakohtu otsuse läbivaatamine hageja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles maakohus jättis hagi 20.09.2012 sõlmitud sõiduauto Fiat 500 müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks kostjate I ja III vahel ning selle sõiduki omaniku andmete muutmiseks vajalike tahteavalduste tegemise kohustuse tuvastamiseks rahuldamata. Maakohus tuvastas ja selle üle enam ei vaielda, et kostja III oli kostja I lähikondne. Vaidlus puudus ka selles, et ka juhul, kui tehingu tegemise ajaks lugeda kirjalikus lepingus näidatud aeg 20.09.2012, ei olnud tehingu tagasivõitmise hagi esitamiseks ettenähtud aeg möödunud. Maakohtus oli vaidluse all, kas tehing oli tehtud teadvalt sissenõudja huvide kahjustamiseks ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled ei leppinud tõendamiskoormises ega tõendite osas teisiti kokku. Tõendite hindamise osas ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väidetud rikkumisi maakohtu poolt tuvastanud. Kohus ei pea võimalikuks hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandi hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud, kuna sõiduauto müüdi 20.09.2012, mistõttu ei kahjustanud tehing hageja huve, sest kostjal I ei olnud sel ajal hageja ees võlgnevust. Hageja tugines maakohtus ja ka apellatsioonkaebuses väitele, et sõiduauto müüdi septembris 2013, mil fikseeriti omanikuvahetus Maanteeameti sõidukite registris, mitte müügilepingus märgitud ajal 20.09.2012. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et sõiduauto müügileping sõlmiti lepingus märgitud ajal 20.09.2012. Maakohus on hinnanud kostja I seadusliku esindaja ja kostja III seadusliku esindaja vande all antud ütlusi ja kirjalikke tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 7 ja ringkonnakohtul ei ole alust jõuda tõendeid hinnates maakohtust erinevale järeldusele. Vastuolusid tõendites ringkonnakohus ei tuvastanud. Ebaõige on apellandi tuginemine liiklusregistri kandele kui omandiõiguse tekkimise alusele, sest kande tegemisest ei saa hageja tuletada kostjate vahel sõlmitud müügilepingus kokkulepitust erinevat tehingu tegemise aega. Liiklusregistrikanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (Riigikohtu 9.03.2010 otsus nr 3-3-1-94-09 p 12). Apellant ei nõustu seaduslike esindajate vande all antud ütlustest tehtud järeldustega laenulepingu täitmise osas, kuivõrd pooled olid kirjalikus 02.05.2012 laenulepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et lepingut muudetakse vaid kirjalikus vormis. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et kostja I ja kostja III sõlmisid 02.05.2012 laenulepingu, mille alusel kostja I sai kostjalt III laenu sõiduauto ostmiseks tagastamise tähtajaga 02.05.

1. Vaidlust ei olnud rahasumma üleandmises (I kd, lk 138), ja selles, et kostja I tegi 27.07.2012 ülekande, tasudes 1000 eurot selgitusega „laenu tagasimaks“, mida tõendab konto väljavõte (II kd, lk 27). Ringkonnakohus ei saa nõustu apellandiga selles, et kui pooled olid kirjalikus vormis sõlmitud lepingus kokku leppinud, et seda muudetakse samuti ainult kirjalikult, saab selle muutmist tõendada ainult kirjalikus vormis tõenditega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-11 juhtinud tähelepanu VÕS § 13 lg-le 3, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud, et seda muudetakse või lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingu pool sellele tugineda, kui teine pool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega tuvastas maakohus käesolevas vaidluses lepingupoolte vahel kirjaliku laenulepingu tingimustes kajastatust erineva kokkuleppe olemasolu. Kohus hindas seaduslike esindajate ütlusi, kostja III e-kirja, milles viimane küsis laenu tagasi. Et kostja I oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud kirjalik vorm, tõendab kostja I esitatud konto väljavõte, millest nähtub, et ta kandis kostjale III 27.07.2012 üle 1000 eurot, selgitusega “laenu tagasimaks“. Et laenulepingu pooled ei lisanud lepingusse ositi tasumise klauslit, on õige, kuid ka sellise klausli olemasolu ei välistaks laenulepingu muutmise võimalust suuliselt. Tõendamist leidis, et kostja I rohkem laenumakseid ei teinud, mispeale esitas kostja I tasaarvestusavalduse (II kd lk 26) ja et sõiduauto müügileping sõlmiti 20.09.2012 (I kd, lk 87). Vallasasja omand tekib asja valduse üleandmisega, kui võõrandaja ja omandaja on omandiõiguse üleminekus kokku leppinud. Tõendamist leidis kostjate seaduslike esindajate ütlustega, et kostjad leppisid 2012 septembris sõiduauto omandiõiguse üleminekus kokku. Hageja tugines menetluses sellele, et kostjal I tekkis maksevõlg veebruaris 2013 ja maksuhaldur tegi korralduse maksuvõla tasumiseks 20.03.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 6 kuud enne maksuvõla tekkimist ja rohkem kui aasta enne täitemenetluse alustamist tehtud tehingu tegemisel ei saanud ega pidanud kostja III teadma, et kostjal I tekivad makseraskused ning et maksuhalduri nõuet ei ole võimalik täitemenetluses rahuldada või et kostja I tegi tehingu teadlikult maksuhalduri huvide kahjustamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt olid tõendid vastuolulised ja sellest tulenevalt kohtu järeldused ebaõiged. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-ga 1, tuginenud otsuses üksnes asjas esitatud ja kohtuistungil uuritud tõenditele (

§ 436

lg 2) ja tehtud lahend on kooskõlas

§ 442lg-ga 8.

Uute tõendite vastuvõtmine Ringkonnakohus ei võta tõenditena vastu apellatsioonkaebusele lisatud kostja III 2012 majandusaasta aruannet ja käibedeklaratsioonide väljatrükki, kuivõrd uusi tõendeid saab ringkonnakohus juurde võtta üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel. Vastustaja uute tõendite lisamisega ei nõustunud (vastuse p 2.5 jj), märkides, et asjaolu, et apellant ei pidanud vajalikuks maakohtus enda valduses olevaid tõendeid õigeaegselt esitada, ei anna alust nende 8 vastuvõtmiseks ringkonnakohtus. Asjaolusid ja seaduses toodud alust (

§ 652

lg 4) , mis uute tõendite juurdevõtmist võimaldaksid, ei ole kaebuses esile toonud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud tõendite alusel. Menetluskuludest Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja III palus hagejalt välja mõista õigusabikulu seoses apellatsioonkaebuse vastuse koostamisega 3,8 tundi, tunnihinnaga 100 eurot+ käibemaks, st kokku 375 + 75= 450 eurot (II kd, 160, 162). Apellant vaidleb kostja III õigusabikulude väljamõistmise taotlusele vastu põhjendusel, et kostja III ei ole kasutanud käesolevas kohtuasjas esindajat. Kõigile menetlusdokumentidele on alla kirjutanud Osaühingu Remni seaduslik esindaja. Ringkonnakohus leiab, et kostja III taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kostja III on apellatsioonkaebuse vastuse ise allkirjastanud ja seega ei ole apellatsioonimenetluses tal osalenud esindajat, mistõttu menetluskulusid tal ei esine. Kostjal I apellatsioonimenetluses kulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9