← Eesti

3-14-53087/13

Obsah (4)§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 27. aprill 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-53087 Haldusasi A.E.u k

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 05.11.2014 käskkirjaga nr 1393 Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 8.6.
  2. rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks, katseajaga 2 kuud.
  3. A.E. esitas 05.11.2014 käskkirja nr 1393 peale 10.11.2014 vaide. Vaide jättis Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/31104-2 rahuldamata.
  4. 08.12.2014 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 ja Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31104-2 tühistamiseks.
  5. Tallinna Halduskohus võttis 28.01.2015 määrusega A.E.u kaebuse menetlusse. 21.03.2016 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  6. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 ja Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31104-2 alljärgnevatel põhjustel. 5.
  7. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla karistas kaebajat selle eest, et kaebaja väidetavalt kasutas kaaskinnipeetava telefonikaarti. Kaebaja leiab, et vangla ei ole seda mitte millegagi tõendanud vaatamata sellele, et tõendamiskoormis lasub vanglal. Tallinna Vangla ei ole pea kuu aja jooksul suvatsenud välja selgitada, kellele väljastatud telefonikaarti kaebaja väidetavalt kasutas, et kaebajale saaks ette heita Kodukorra p 8.6.2 rikkumist. See näitab, et vangla on distsiplinaarmenetlust läbi viies olnud lohakas ja ei ole täitnud VangS § 64 lg 1 ning Kodukorra punktis 22.1 toodud nõudeid. Asjaolu, et kaebaja ei ole talle vangla poolt väljastatud telefonikaarti vastu võtnud, ei tähenda automaatselt seda, et kaebaja oleks kasutanud kaaskinnipeetava telefonikaarti. 5.
  8. Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83 lg 1 ja § 10 lg 1 ning märgib, et vaideotsusest on selgelt näha, et vaiet menetles Helena Loorits, kes ühtlasi määras kaebajale ka distsiplinaarkaristuse. Ilmsselgelt puudus vaide menetlejal huvi vaidemenetluses koostada enda poolt välja antud käskkirja kehtetuks tunnistamise vaideotsust. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimisel ei olnud lahutatud halduse enesekontrolli teostavad isikud ning ei olnud välistatud ühe ja sama isiku kokkulangemine. Distsiplinaar- ja vaidemenetlus peavad olema erapooletu ning ka näima sellisena. Vaideotsusest nähtub, et vaiet läbi vaadates ei ole kontrollitud käskkirja andmise õiguspärasust ja otstarbekust. Vaideotsuses puudub igasugune seisukoht selle kohta, kas käskkiri on õiguspärane või mitte ja vastavalt sellele puuduvad ka vaideotsuse põhjendused. Vaideotsuse põhjendused sisaldavad üksnes vastuväiteid vaides esitatud väidetele. Kaebaja leiab, et vangla ei ole seetõttu taganud efektiivset vaidemenetlust. 5.
  9. Kaebaja viitab Justiitsministeeriumi 15.12.2014 vaide tagastamise otsusele nr 11-7/14-44149 ning märgib, et viidatud otsusest tuleneb, et Kodukorra p 8.6.2 ei ole kaebaja õigustele mõju antud juhtumi puhul avaldanud, mis aga tähendab, et vangla ei saanud määrata kaebajale distsiplinaarkaristust Kodukorra p 8.6.2 rikkumise eest. 5.
  10. Kaebaja toob välja, et ei rikkumise toimepanemise ajal ega ka distsiplinaarkaristuse määramise ajal ei keelanud Kodukord ühel kinnipeetaval kasutada teise kinnipeetava telefonikaarti või sellel olevat helistamist võimaldavat numbrikombinatsiooni, mida on selgelt väljendanud ka Justiitsministeerium. Kuna ei eksisteerinud keelavat normi, siis selle rikkumises ei saanud kaebaja osaleda ning vaidlustatud karistus ei ole õiguspärane. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
  11. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkiri nr 1393 ja 01.12.2014 vaideotsus nr 5-15/14/31104-2 on õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 6.1.Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes A.E.u distsipliinirikkumine selles, et ta kasutas helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaarti. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud neljanda üksuse inspektor-kontaktisik Margus Pendini 06.10.2014 ettekandega nr 2327 ja A.E.u 10.10.2014 seletuskirjaga, millest nähtub, et A.E. kasutas helistades kõnekaarti, mis ei olnud temale vanglateenistuse poolt väljastatud. Selline tegevus on vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-s 8.6.2 sätestatule keelatud. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras. 6.
  12. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 05.11.2014 käskkiri nr 1393 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 6.
  13. Vastustaja on seisukohal, et A.E.u distsiplinaarkorras karistamine ja vaidemenetluse läbiviimine on toimunud õiguspäraselt, mistõttu vaidlustatud haldusaktid tühistamisele ei kuulu. 6.
  14. Tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § § 51 lõikes 1 sätestatust on kinnipeetaval lubatud helistada üksnes talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaardiga. Tegemist ei ole valikulise diskretsiooni normiga, st sõna „võib“ ei tähenda käesoleval juhul seda, et helistamiseks võib kasutada kas vanglateenistuse väljastatud telefonikaarti või mõnda muud telefonikaarti, vaid helistada tohib üksnes endale vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti kasutades. Seega A.E.u tõlgendus normist, et kinnipeetavale väljastatud telefonikaardi väljastamine on kinnipeetava õigus, kuid mitte kohustus, on väär. Telefonikaardi sidumine konkreetse kinnipeetavaga on vajalik VangS § 29 lõikest 21 tuleneva kohustuse täitmiseks. Vastasel juhul ei oleks võimalik vanglal kontrollida kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. 6.
  15. M. Pendini 06.10.2014 ettekande kohaselt keeldus A.E. temale määratud telefonikaarti vastu võtmast. Seega ei saanud ta helistada temale väljastatud telefonikaardiga. Asjaolu, et A.E. helistas, kuid mitte endale väljastatud telefonikaarti kasutades, tuleneb menetluses kogutud tõenditest. Sellest järeldub, et A.E. pidi helistamiseks kasutama teisele kinnipeetavale väljastatud helistamiseks kasutatavat koodi, mis kajastub telefonikaardil. Ehkki menetluses ei suudetud tuvastada, kelle telefonikaarti A.E. konkreetselt 06.10.2014 helistamiseks kasutas, ei ole ta helistanud lubatud viisil ja on toime pannud distsipliinirikkumise. Vanglale teadaolevalt pidi ta kasutama helistamiseks mõne kaaskinnipeetava telefonikaarti, seega on distsiplinaarkorras karistamine Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.6.2 rikkumise eest põhjendatud ja õiguspärane. 6.
  16. Haldusmenetluse seadusest ega vangistusseadusest ei tulene keeldu, et vaidemenetlust ei või läbi viia sama isik, kelle haldusakti vaidlustatakse. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 allkirjastanud Helena Loorits, kuid 01.12.2014 vaideotsuse nr 515/14/31104-2 neljanda üksuse juht Raido Kerner. Arvamus, et distsiplinaarkaristuse määraja ei suuda vaidemenetluses objektiivselt hinnata vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, on kaebuse esitaja eelarvamus. Distsiplinaarmenetluse läbi viinud isik on kõige paremini kursis menetluse asjaolude, mistõttu on ka vaidemenetluse läbiviimine kiirem ja efektiivsem. 6.
  17. See, et vaideotsuses ei kajastu kõiki aspekte, mida haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvestatakse (nt haldusakti väljaandja pädevus), ei tähenda iseenesest, et menetluses ei oleks neid kontrollitud. A.E. on 10.11.2014 vaides kasutanud vaidlustatud käskkirja põhjenduste 3 iseloomustamiseks väljendit „käskkirjas sisalduv muu pahn“. Silmakirjalik on kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebuses hakata rõhuma vaideotsuse puudusena sellele, et analüüsitud on üksnes tema väiteid, kuid ei ole analüüsitud seda „muud pahna“. Vaideotsuses on käsitletud ja analüüsitud A.E.u väiteid, millele ta on vaiet esitades tuginenud ning jõutud järeldusele, et haldusakt on õiguspärane ja vaie rahuldamisele ei kuulu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  18. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 7.
  19. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 7.1.
  20. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 05.11.2014 käskkirjaga nr 1393, sest ta kasutas helistamiseks kaaskinnipeetava kõnekaarti, kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks, katseajaga 2 kuud. Käskkirja kohaselt on distsipliinirikkumise kohta vanglateenistuse ametnik Margus Pendini koostatud ettekanne nr
  21. Ettekande kohaselt 06.10.2014 kell 11:09 sisenes neljanda üksuse inspektor-kontaktisik Margus Pendin nelajanda üksuse 4-2 eluosakonda, et kutsuda kambrist nr 28 kinnipetav A.E. enda juurde vestlusele. Sektsiooni sisenedes avastas M.Pendin, et kinnipeetav A.E. vestleb sektsiooni lokaalvärava juures sektsiooni telefoniga. Inspektorkontaktisik palus sama üksuse valvur Tauri Molokil kinnipeetav A.E. inspektor-kontaktisiku juurde saata, kui ta kõne lõpetab. Kella 11:22 paiku saabus kinnipeetav neljanda üksuse teise korruse inspektor-kontakisiku kabinetti nr
  22. M. Pendin palus kinnipeetaval täita teavituskohustust ja teatada, kellele kinnipeetav helistas, mida kinnipeetav ka täitis. Ühtlasi palus kinnipeetaval ka selgitada, kelle telefonikaardiga ta helistas, kuna eelnevalt on kinnipeetav keeldunud temale määratud telefonikaarti vastu võtmast. Kinnipeetav keeldus vastamast, kelle telefonikaardiga ta helistas, tuues põhjuseks, et ta ei ole kohustatud kasutama vangla poolt temale määratud telefonikaarti ning ta ei pea teavitama, kuidas või kelle kaardiga ta helistas. (tl 7-8 pöördel) Kinnipeetav oma 10.10.2014 koostatud seletuskirja kohaselt leiab, et vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 51 lg 1 ei tulene kaebajale kohustust vastu võtta vangla poolt antavat telefonikaarti, mis tähendab, et kaebajal on õigus helistada ka muude kaartidega (vt ka Riigikohtu 13.10.2007 lahend nr 3-3-31-46-07). Samuti ei tulene kaebajale kohustust vanglat teavitada, kuidas kaebaja helistab ja millist kõnekaarti kaebaja kasutas. (tl 35) 7.1.
  23. 10.11.2014 esitas A.E. käskkirja nr 1393 peale vaide (tl 31 ja selle pöördel), mille Tallinna Vangla jättis oma 01.12.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/31104-2 rahuldamata (tl 9 ja selle pöördel). 7.1.
  24. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektorkontaktisik Natlja Bobik (tl 33), distsiplinaarmenetluse käskkirja allkirjastas inspektorkontakisik Helena Loorits (tl 8 pöördel). Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas vaidlustatud käskkirjale vaide, mille lahendas selleks pädev isik üksuse juht Raido Kerner ja et vaidemenetluse viis läbi ja vaideotsuse valmistas ette H. Loorits (tl 9 pöördel).
  25. Käesolevas asjas on seoses käskkirja nr 1393 õiguspärasusega esiteks vaidluse all küsimus, kas kaebuse esitaja kasutas 06.10.2014 kella 11:09 ajal helistamiseks teisele kinnipeetavale kuuluvat kõnekaarti ning kas kaebaja karistamine distsiplinaarkorras Kodukorra p 8.6.2 alusel oli õiguspärane või mitte. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud faktiline asjaolu, et kaebuse esitaja helistas 06.10.2014 kella 11:09 ajal vangla kohtkindlalt telefonilt, kuid ei kasutanud selleks talle endale väljastatud telefonikaarti ega selle numbrikombinatsiooni, kuna kaebaja 4 telefonikaart oli vanglateenistuse käes ja kaebaja ei olnud seda enda kätte võtnud. Vastav asjaolu on tuvastatud nii inspektor-kontakisik M. Pendini ettekandega nr 2327 (tl 34), distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 32-33), kui ka kaebaja enda poolt antud selgitustega (tl 35). Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud faktilisele asjaolule vastu vaielnud ka kohtukaebuses. Küll aga on kaebaja välja toonud, et vangla ei ole tuvastanud, millisele kaaskinnipeetavale kuuluvat telefoni kõnekaarti kaebuse esitaja väidetavalt kasutas ja selle üle vaidlust ei ole. Kohus leiab asjas kogutud tõenditele (vaidlustatud haldusakt, vaideotsus, distsiplinaarmenetluse protokoll) tuginedes, et asjas ei ole vaidlust selles, et vangla ei ole tuvastanud käesolevas asjas vaidluse all oleva distsiplinaarmenetluse raames, kellele kuuluva vangla telefoni kõnekaardiga kaebaja helistas või kellele kuuluva vangla telefoni kõnekaardi numbrikombinatsiooni kaebuse esitaja helistamiseks kasutas. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja juurest ei leitud ega võetud kaebajalt ära kõnekaarti. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et füüsiliselt oleks kaebaja valduses olnud mõnele teisele kinnipeetavale kuuluv telefoni kõnekaart. Kohus leiab eelnevale tuginedes, et asjas on tõendamist leinud üksnes see, et kaebuse esitaja helistas vaidlustatud käskkirjas näidatud ajal numbritele, mis ta hiljem vastavalt seaduse ja korrapidaja nõuetele avaldas (tl 38). Kohus leiab samuti, et asjaoludest tuleneb loogiliselt, et kaebaja ei kasutanud helistamiseks tema enda nimele välja kirjutatud kõnekaarti, kuna ta ei olnud seda vanglaametniku käest helistamise hetkeks vastu võtnud. Samuti tuleneb eeltoodust loogiliselt, et kaebaja pidi helistamiseks kasutama ilmselt teisele kinnipeetavale väljastatud telefoni kõnekaardi numbrikombinatsiooni, mis oli talle teada.
  26. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja nr 1393 nähtuvalt kaebusest eelkõige põhjusel, et vastustaja on kaebaja arvates jätnud tõendamata kelle telefonikaarti kaebaja väidetavalt kasutas, et talle saaks ette heita kodukorra punkti 8.6.
  27. rikkumist ja selle alusel karistuse määrata.
  28. Kohus leiab pärast vaidlustatud käskkirja ja tõendite uurimist, et kaebuses toodud asjaoludel ei ole kohtul põhjust käskkirja tühistamiseks. Kohus ei nõustu kõigepealt haldusaktiga tutvumise järel kaebajaga, et selle andmise ainsaks õiguslikuks aluseks oli resolutsioonis toodud Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.6.
  29. rikkumine. Kohus märgib, et käskkirja osas “Õiguslikud alused“ on vastustaja lisaks nimetatud kodukorra sättele viidanud käskkirja õiguslike alustena veel Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri „ § 51 lg 1 ja VangS § 67 p 1, VangS § 63 lg 1 ja VangS § 65 lg
  31. Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega, et Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 51 lg 1 sätestab kinnipeetavale kohustuse kasutada konkreetsele helistamist teostavale kinnipeetavale vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Kohus märgib, et kuigi Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-103-06 (sellele Riigikohtu lahendile on viide haldusaktis viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-46-07) punktis 10 leidnud, et „Seda arvestades on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.“, ei ole kaebaja esitanud vaatamata vastustaja nõudmisele andmeid, millist ja kelle kõnekaarti ta helistamiseks kasutas. Erinevalt kaebaja seisukohast, et nimetatud andmed tuli välja selgitada vastustajal, on kohus seisukohal, et need andmed kasutatud kaardi kohta tuli haldusmenetluses esitada andmete valdajal ehk kaebajal ja temal lasus tekkinud olukorras tõendamiskohustus. Kohus põhjendab seda asjaoluga, et vastustajal olid tõendid, et kaebaja ei saanud helistamiseks kasutada tema enda nimele vangla poolt välja antud kõnekaarti, sest ta ei olnud seda vastu võtnud. Sellises olukorras läheb tõendamiskoormus üle isikule, kelle käes on vastavad andmed, ja järelikult pidi helistamise õiguspärasust tõendama kaebaja. Kohus leiab, et kuna kaebaja seda ei teinud, siis on loogiliselt õige vastustaja järeldus, et kaebaja kasutas helistamiseks ilmselt kaaskinnipeetava kõnekaardi numbrit (seaduspärasel viisil helistamise tõendamata jätmis selle 5 tõendamise võimalikkuse puhul ei saa tekkinud olukorras pidada loogiliseks ja mõistlikuks) ja rikkus sellega ka VSKE § 51 lg 1 sätestatud kohustust. Kohus märgib siinkohal, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli teadlik oma õigustest ja kohustustest ja ta oli tutvunud 01.02.2013 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorraga (tl 37). Kohus märgib, et vastustaja on lisaks õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei oma tähendust asjaolu, et kaebajal ei ole kohustust talle väljastatud kõnekaardi vastuvõtmiseks, sest see küsimus ei ole vaidlusalune ja ei mõjuta otsust käesolevas haldusasjas.
  32. Kohus märgib, et ei nõustu Justiitsministeeriumi 15.12.2014 vaideotsuses toodud seisukohaga, et käesoleval juhul on kodukorra p 8.6.
  33. asjassepuutumatu tulenevalt TSÜS § 49 lg 1 toodud asja mõistest (asi on kehaline ese). Kohus leiab, et tulenevalt asjade väga erinevatest omadustest ja kasutusotstarvetest, tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, et kõnekaardi otstarbeks on kanda teavet, mis võimaldab kasutada telefoniteenust. Sisuliselt ei tähenda kõnekaardi kasutamine antud juhul mitte selle füüsilist kasutamist telefoniaparaadis, vaid sellel oleva teabe (õiguse kasutamist) ehk vastava teabe omamine võimaldab asja sisuliselt otstarbekohast kasutamist seda füüsiliselt enda käes hoidmata. Kohus märgib, et selline olukord on kirjeldatud kõige lähedasemalt asjaõigusseaduses valdust, kaudset ja otsest valdust käsitletavates paragrahvides (§ 32-33). Kohus leiab, et kodukorra § 8.6.
  34. keelab sisuliselt mitte ainult asjade, vaid ka nendega sisuliselt seotud, kuid nendest füüsiliselt eraldi kasutavate õiguste üleandmise. Viimasele viitab kõige otsesemalt ka nimetatud sättes erandina välja toodud ja lubatud televiisori vaatamise ning raadio kuulamise õigus (infoedastuse kasutamine asja füüsiliselt enda käes hoidmata). Kohus märgib ka, et kohtu arvates ei tähenda ka Tallinna Vangla kodukorrale 31.03.2015 käskkirjaga nr 35 lisatud punkt 1.12.12, et kodukorra p 8.6.
  35. ei oleks keelanud varasemalt teise kinnipeetava telefonikaardi kasutamist helistamiseks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on kodukorda täiendatud selles küsimuses edasiste arusaamatuste vältimiseks ja varasema sättega 8.6.
  36. sätestatud üldnormi on lihtsalt parema arusaamise eesmärgil selgitatud.
  37. Kohus märgib, et eeltoodust tuleneb üheselt, et kaebaja rikkus nii VSKE § 51 lg 1 toodud kohustust kasutada helistamiseks vangla teenistuse poolt väljastatud kõnekaarti, kui ka Tallinna Vangla kodukorra p 8.6.
  38. sätestatud keeldu mitte võtta ajutiseks kasutamiseks asju, mis kuuluvad teisele isikule ning vastavalt VangS § 63 lg 1 võib vastavate normide süülise rikkumise korral kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristust. Kohus on seisukohal, et kuigi vaidlustatud käskkirja resolutiivosas ei ole märgitud karistuse alusena VSKE § 51 lg 1, on nimetatud õigusnormile tehtud selge viide haldusakti osas „Õiguslikud alused“. Selle sätte nimetamata jätmine resolutiivosas on äärmisel juhul käsitletav ainult vormiveana, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust (HMS § 58). Kaebaja ei ole kaebuses tõstatanud haldusakti menetlemise õigusvastasusega seotud küsimusi ja kohtu hinnangul on menetlus läbi viidud õiguspäraselt andes muuhulgas võimaluse kaebajale selgituste esitamiseks. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud määratud karistust. Kohus leiab, et vaidlustatud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 05.11.2014 käskkiri nr 1393 „Kinnipeetav A.E.u´le distsiplinaarkaristuse määramine“ on õiguspärane ja kaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta.
  39. Kaebuse esitaja palus tühistada ka Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 515/14/31104-2, sest vaiet läbi vaadates ei ole kontrollitud käskkirja andmise õiguspärasust ja otstarbekust, millest tulenevalt on vaideotsus põhjendamata ning vaide lahendamisel ei olnud lahutatud halduse enesekontrolli teostavad isikud. Kohus jättis vaidlustatud haldusakti so Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 tühistamise nõude rahuldamata ja leidis, et see on õiguspärane. 6 Kaebaja ei ole välja toonud, et vaideotsus kahjustaks iseseisvalt tema õigusi, ja seetõttu tuleb rahuldamata jätta ka kaebaja taotlus Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 515/14/31104-2 tühistamiseks. Sel põhjusel ei pea kohus vajalikuks hakata ka põhjalikumalt analüüsima kaebaja väidet vaideotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise osas.
  40. Seoses vaideotsuse koostamisega sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse, peab kohus siiski vajalikuks kaebajale selgitada järgmist. Sisuliselt väidab kaebaja HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumist, mis sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kohus leiab, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht talle esitatud vaideotsuse projektiga ja tal on õigus tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on tal õigus ja kohustus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri ja selle koostamisel läbi viidud haldusmenetlus vastab HMS-is sätestatud nõuetele.
  41. Kohus märgib, et nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi sisuliselt põhistamata ja selle ametniku taandamist menetlusest taotlemata, ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut. Samas on kohus siiski seisukohal, et halduse hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vaidemenetlus on algatatud. Samas ei ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud menetleja taandamist ja on tulnud vastava argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut ja rikutud kaebaja õigust ´õiguspärasele ja heale haldustavale vastavale haldusmenetlusele. 17.

§ 108lõike lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.