1-11-12651/39

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-12651 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. aprilli
3. a määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Nikolai Beletskas 37307123736), määruskaebus (isikukood RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. aprilli
5. a määrus muutmata ja Nikolai Beletskase määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Nikolai Beletskas tunnistati Harju Maakohtu
7. veebruari
8. a otsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta pikkuse vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud 5 aasta pikkune vangistus kaetuks Viru Maakohtu
11. novembri
12. a otsusega mõistetud karistusega ja mõisteti lõplikuks karistuseks 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti N. Beletskase kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o
13. oktoober
14. Kohtuotsuse kuulutamise seisuga oli N. Beletskase kandmata karistuse pikkuseks 4 aastat 7 kuud 27 päeva vangistust (kandmisele kuuluva karistuse pikkust täpsustati Harju Maakohtu
15. veebruari
16. a määrusega). Harju Maakohtu
17. jaanuari
18. a määrusega jäeti N. Beletskasele Harju Maakohtu
19. veebruari
20. a otsusega mõistetud karistus muutmata. Karistuse kandmise lõpp on
21. oktoober
23. Tartu Maakohtu
24. märtsi
25. a määrusega jäeti N. Beletskas vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Määrus jõustus
26. märtsil
27. Õigus taotleda uuesti tingimisi ennetähtaegset vabastamist tekkis
28. märtsil
30. Tartu Maakohtu
31. aprilli
32. a määrusega jäeti N. Beletskas vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 3.1 Üheksal korral kriminaalkorras karistatud N. Beletskas kannab neljandat reaalset vangistust ja seda muu hulgas röövimise eest. Kaks varasemat karistust on kustunud. Ta on pannud toime nii isiku- kui ka varavastaseid kuritegusid. Enamus toimepandud kuritegudest on sisaldanud vägivalda. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud kindla sissetuleku puudumine, kehv majanduslik olukord ja alkoholi kuritarvitamine. Teda on vangistuses distsiplinaarkorras karistatud. 3.2 Positiivsena tuleb märkida, et N. Beletskas on vangistuse jooksul lõpetanud riigikeele kursused A1-B1 tasemel ning osalenud tööhõives koristajana. Lisaks sellele on ta läbinud „Sotsiaalsete oskuste treeningu“ ja tal ei ole vangistuse ajal ametnikega suhtlemisel probleeme olnud. N. Beletskasel on vabanemisel olemas kindel elukoht ja toetav sotsiaalvõrgustik. Ta saaks elama asuda poja ja onu juurde Ida-Virumaale. Lähedastest on tal lisaks pojale olemas ema, õde, vend ja tütar. Ta on viiekordne vanaisa. Lähedastega on ta peamiselt suhelnud telefoni teel. Lähedased on teda vangistuse ajal materiaalselt toetanud. Samas ei ole N. Beletskasel, kes oli enne vangistust tegevuseta, vabanedes garanteeritud töökohta, mille leidmine ja hoidmine võib osutuda problemaatiliseks. Töökoha puudumine on aga suureks riskifaktoriks, kuivõrd N. Beletskasel on suures summas tasumata nõudeid ning varasemad kuriteod on ta pannud toime just majandusliku kasu saamise eesmärgil. Lisaks sellele ei ole võimalik hinnata, kui motiveeritud N. Beletskas töö leidmise suhtes on, kuivõrd varasema kriminaalhoolduse andmetest nähtuvalt otsis ta küll enda sõnul pidevalt tööd, aga ei suhtunud tööotsimisse tegelikult tõsiselt. N. Beletskase varasemast käitumisest nähtub pigem riskiv ja hoolimatu elustiil. N. Beletskas on pigem läinud kergema vastupanu teed, s.t röövinud/varastanud, kui tööle läinud. 3.3 Peale eeltoodud asjaolude tuleb arvestada, et enda sõnul ei tarvita N. Beletskas alkoholi tihti ja suurtes kogustes, vaid pidavat aeg-ajalt jooma õlut toidu kõrvale. Samas on ta tunnistanud, et alkoholi tarvitamine mõjutas tema käitumist, kuivõrd kainelt ei ole ta kuritegusid toime pannud. Küll aga on ta alkoholijoobes olles pannud toime vägivallakuritegusid. Hetkel on ta kindel, et tulevikus alkoholi tarvitamisega tal probleeme ei teki, ning on avaldanud soovi läbida „Eluviisitreeningu“. Samas on kinnipeetava motivatsioon sotsiaalprogrammis osalemiseks pigem väline. Arvestamata ei saa jätta ka asjaolu, et N. Beletskast on varem kahel korral tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid katseajad ebaõnnestusid, kuna ta pani toime uued kuriteod.
33. N. Beletskas esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 4.1 N. Beletskas leiab, et kohus ei ole hinnanud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid nende kogumis ning on seetõttu teinud tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused. Kohus ei ole arvestanud ennetähtaegse vabastamise kasuks kõnelevaid asjaolusid, osalemist rehabiliteerivates tegevustes ja kinnipeetava võimalusi vabaduses. Kuivõrd N. Beletskas on pikka aega viibinud vangistuses, vajab ta vangistuse kandmiselt vabanedes resotsialiseerumiseks tuge ja abi, mida saab talle võimaldada läbi käitumiskontrollile 2 2 allutamise. N. Beletskas vajab abi nii töökoha leidmisel kui ka uute kuritegude toimepanemise riskide maandamisel. Riske aitaks maandada süüdimõistetu allutamine kriminaalhooldusele. 4.2 N. Beletskas on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi „Sotsiaalsete oskuste treening“ ning teinud sellest enda jaoks vajalikud järeldused. Lisaks on N. Beletskasel olemas toetavate lähedaste ring, kes on valmis teda vajadusel nii moraalselt kui ka materiaalselt toetama. N. Beletskas leiab, et uue kuriteo toimepanemise riskid saavad maandatud, kui tema suhtes kohaldada kohustust asuda kohtu määratud tähtaja jooksul tööle või võtta ennast töötuna arvele ning läbida sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“. Kaebajal on olemas tahe ja motivatsioon riskivaldkonnaga tegeleda. Käitumiskontrolliga on N. Beletskast võimalik tulemuslikumalt mõjutada kui karistuse edasikandmisega. Maakohus tugineb N. Beletskase käitumisele enne vanglas karistuse kandmisele asumist, kuid tegemist on enam kui nelja aasta taguse ajaga. Selleks, et hinnata kinnipeetava sobivust ennetähtaegseks vabastamiseks, tuleb võrrelda tema käitumist ja elustiili enne vanglasse sattumist ja käesoleval ajal. Kui selle aja jooksul on toimunud muutusi, tuleb neid arvestada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
34. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab samuti, et N. Beletskase vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus on süüdimõistetu puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid ning määruskaebus ei sisalda asjaolusid, mis maakohtu järelduse ümber lükkaksid. Ringkonnakohus jagab maakohtu veenvaid ja igati motiveeritud seisukohti, mida ei pea vajalikuks korrata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.
35. N. Beletskase määruskaebuse põhiväide seisneb selles, et maakohus on teda ennetähtaegselt vabastamata jättes keskendunud liigselt tema varasemale elukäigule ning jätnud tema edusammud vangistuses ning võimalused vabaduses tähelepanuta. Süüdimõistetu enda hinnangul kaaluvad tema ennetähtaegse vabastamise kasuks kõnelevad asjaolud negatiivsed asjaolud üles. Ringkonnakohus nende süüdimõistetu seisukohtadega ei nõustu. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et N. Beletskasel on märkimisväärne kuritegelik minevik. Teda on üheksal korral kriminaalkorras karistatud (kaks karistust on praeguseks ajaks kustunud) ning reaalses vangistuses viibib isik neljandat korda. Samuti on N. Beletskast varem kahel korral vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid kumbi katseaeg ei möödunud edukalt ning N. Beletskas pani toime uued kuriteod. Kirjeldatud asjaolusid arvestades puudub kohtul alus arvata, et seekordne katseaeg kulgeks varasematest edukamalt ning N. Beletskas ei paneks enam toime uusi kuritegusid. Süüdimõistetu on varasemalt korduvalt kohtu usaldust kuritarvitanud ning näidanud oma suutmatust elada seaduskuulekalt.
36. Maakohtu istungil on N. Beletskas avaldanud, et inimesele peab alati uue võimaluse andma. Selline avaldus ilmestab ringkonnakohtu hinnangul N. Beletskase suhtumist kuritegude toimepanemisse ja nende eest mõistetud karistuste kandmisesse. Süüdimõistetu paistab olevat arvamusel, et uusi võimalusi antakse lõputult. Kohtu hinnangul tuleb need aga välja teenida ning süüdimõistetul lasub kohustus oma käitumisega näidata, et ta on kantud karistusest vajalikud järeldused teinud ega korda enam varasemaid vigu. Kõnealusel juhul tugineb N. Beletskas sellele, et ta on vangistuses osalenud sotsiaalprogrammis ning vabaduses on tal olemas toetavate lähedaste ring. Kuivõrd toetavad lähedased olid N. Beletskasel olemas varemgi, puudub kohtul alus arvata, et see oleks piisav, hoidmaks 3 3 süüdimõistetut seaduskuulekal teel. Seoses sotsiaalprogrammis osalemisega juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kinnipeetava iseloomustusest nähtuvalt oli N. Beletskase motivatsioon kuritegelikust käitumisest loobumiseks programmis osaledes vähene. Seega ei anna need asjaolud kohtu hinnangul alust anda N. Beletskasele veel üht võimalust.
37. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Mati Kartau 4 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus